Foto: Miguel Á. Padriñán / Pixabay

Palju reklaamitud pandeemialeppe lõplik vormistamine – Maailma Terviseorganisatsiooni pandeemiapoliitika keskne osa – lükati möödunud nädalal taas edasi pärast järjekordset ebaõnnestumist erimeelsuste lahendamisel. Hoolimata WHO ja Euroopa Liidu tugevast survest järjekordsel kohtumisel Genfis keeldub suur grupp Aafrika riike alla kirjutamast sellele, mida nad peavad selgelt kolonialistlikuks tegevuskavaks. Ja seda see ka on – eesmärgiga muuta COVID-ajastul toimunud rikkuse ümberjagamine püsivamaks süsteemiks.

Artikli autoriks on David Bell, kliinilise ja rahvatervise taustaga arst ning teadlane, kes on spetsialiseerunud nakkushaiguste epidemioloogiale ja rahvastiku tervisele. Ta on töötanud WHO-ga seotud malaariastrateegiate kallal ning tegutseb praegu Brownstone Institute’i vanemteadurina.

WHO teeb – allpool selgitatud põhjustel – seda, mille eest talle makstakse. WHO suurimatel rahastajatel on selle lepingu jõustumisest palju võita. Ülejäänud maailma kaitsmine selle farsiks muutunud pandeemiapoliitika eest on langenud Aafrika liidrite õlgadele, kes tunnevad hästi mudelit, kus rikkad riigid ja korporatsioonid suruvad peale reegleid, mille tegelik eesmärk on rikkuse väljaviimine.

Asjaolu, et organisatsioon, mille ülesanne peaks olema vaesemate riikide tervishoiusüsteemide tugevdamine ja kestlikkuse toetamine, teeb praegu sisuliselt vastupidist, peab saama kogu selle kahetsusväärse loo keskseks küsimuseks. Rahvusvaheline rahvatervise kogukond peab nüüd endalt küsima, kummal poolel ta seisab – inimeste või kasumi poolel.

Mitmepoolse tervisekoostöö tänapäevane alus

Riikidel on terviseküsimustes koostööks ilmselged põhjused – samamoodi nagu äärelinnas elavatel naabritel. Ühine huvi seista silmitsi ühiste ohtudega tähendab, et naaberriikide tegevus või ligipääs nende ressurssidele võib aidata kaitsta ka sinu riiki. Lisaks on olemas moraalsed põhjused: üldiselt peetakse heaks aidata naabreid, kui nad on raskustes või neil puuduvad ressursid põhjustel, mis pole nende endi süü. Samuti on stabiilsem ja jõukam maailm kasulik äritegevusele, samas kui haige maailm ei pruugi seda olla.

Koostöö ei tähenda allumist ning vähesed endast lugupidavad inimesed valiksid vabatahtlikult alluva rolli. Ühised huvid ja moraalsed põhimõtted hajuvad kiiresti, kui koostööst saab sund ning eesmärgiks muutuvad kõige võimsama osapoole huvid. WHO põhikirjas on tervis defineeritud kui füüsiline, vaimne ja sotsiaalne heaolu. Seega sõltub tervis majanduslikust olukorrast ja sotsiaalsest kapitalist ning seda kahjustavad vaesus ja ebavõrdsus. Ükski heaolu vorm – olgu vaimne, sotsiaalne või füüsiline – ei saa põhineda sunnil ega orjastamisel.

Kaasaegse meditsiinieetika aluseks on Hippokratese arusaamad arstide käitumisest umbes aastast 400 eKr, mida tavaliselt võetakse kokku põhimõttega teha pigem head kui kahju ning austada patsiendi privaatsust ja konfidentsiaalsust. Pärast Teist maailmasõda lisati vastukaaluks fašismile ka vabatahtliku teadliku nõusoleku põhimõte ehk sunduse puudumine. See tähendab, et lõplik otsus iga meditsiinilise sekkumise või ravi kohta peab jääma inimesele endale.

Need meditsiinieetika põhimõtted lähtuvad arusaamast, et kõik inimesed on võrdsed ning nende individuaalne suveräänsus ehk kehaline autonoomia on puutumatu. Sellest tulenevalt on ilmselgelt ebaeetiline sundida inimest süsti saama või läbima mõnd muud protseduuri lihtsalt seetõttu, et keegi teine seda soovib või kolmanda osapoole huvides. See oleks eetiline vaid meditsiinilise fašismi või muu autoritaarse süsteemi puhul – just sellise lähenemise vastu pidid kaitsma teise maailmasõja järgselt sätestatud inimõiguste konventsioonid. Oli “väga mõjuvaid põhjuseid”, miks sellistest praktikates loobuti, isegi kui tänavad võisid näida puhtamad ja kõike põhjendati “suurema hüvega“.

Nii nagu Hippokratese vanne ja vabatahtlik teadlik nõusolek reguleerivad kliinilist meditsiini, peavad samad põhimõtted kehtima ka rahvatervise puhul kogukonna, riigi ja maailma tasandil. Rahvastik koosneb üksikisikutest, kellel kõigil on võrdsed õigused ja loomupärane suveräänsus. Seetõttu võivad piirkondlikke või globaalseid otsuseid teha ainult sellised institutsioonid, mille üle inimesed kollektiivselt kontrolli omavad. Sellel põhineb ka ÜRO harta: suveräänsed riigid on parim olemasolev viis väljendada suveräänsete indiviidide kollektiivset tahet. See mudel on küll puudulik – mõned riigid on diktatuurid ning paljud rõhuvad vähemusi ja eiravad üksikisiku suveräänsust –, kuid probleem seisneb inimestes endis. Suveräänsed riigid on siiski tänapäevase maailma alus.

Alternatiiviks oleks tehnokraatia, kus iseennast määratlenud “eksperdid“ teevad otsuseid ja sunnivad teisi neile alluma – see on üks fašismi vorme, ehkki ebapopulaarse nimega suhteliselt populaarne lähenemine. See on otseses vastuolus tänapäevaste inimõiguste käsitlustega. Selline süsteem on jätkuvalt populaarne, sealhulgas rahvatervise valdkonnas, sest see annab osale inimestest tähtsustunde ja teenib samal ajal jõukate sponsorite huve. Samuti pakub see lihtsaid reegleid ja kuuluvustunnet. Kuid sisuliselt põhineb fašism – nagu kunagine feodalism – ebavõrdsuse aktsepteerimisel. Just seetõttu tuleb seda nähtust ära tunda ja nimetada õigete nimedega ning seista selle eest, et otsustusõigus jääks üksikisikule, mitte “ekspertide diktatuurile“.