Uurijad: rahvusvaheline satelliitide programm põhineb tegelikult õhupallidel

3. aprill 2018 kell 12:53



Meile on aastakümneid räägitud, et ümber Maa tiirleb kümneid tuhandeid satelliite, millest suuremad võivad kaaluda üle tonni ja olla mõõtmetelt bussisuurused ning väikesed nanosatelliidid kõigest Rubiku kuubiku suurused, aga mitte keegi meist pole näinud fotosid ega videoid satelliitidest kosmoses. Kui internetist otsida satelliitide pilte, siis me leiame sealt ainult arvutiga tehtud pilte kosmoses hõljuvatest satelliitidest. 

Me oleme tuvastanud, et enamik kommunikatsioonivahenditest – mobiiltelefonid, GPS, internet, SAT-TV jmt – toimib maapealsete süsteemide/antennide abil ning otseseid satelliite polegi tegelikult vaja, sest seda kõike on mitu korda lihtsam ja odavam teha maa peal. Kumb tundub loogilisem, kas see, et kui satelliit läheb rikki, siis saadetakse raketiga kosmosesse uus satelliit koos miljonitesse eurodesse küündiva hinnasildiga, või see, et kui midagi ei tööta, siis saadetakse mees antenni otsa, kes vea ära parandab, teenides nõnda oma tavalist tunnipalka?

 

Juhul kui Maa on lame, siis kuidas saavad olla taevas kümned tuhanded satelliidid, mis vajavad eksisteerimiseks orbiiti? Lameda Maa puhul pole olemas orbiite ja muid maagilisi keskkondi, kus saab suvaliselt hõljuda, nagu seda näitab teleteater nimega NASA või SpaceX.

Aga kuna satelliitide müüti on vaja hoida elus koos pöörleva palli müüdiga, siis on neil miskit ikka vaja aeg-ajalt üles saata. See tähendab, et satelliidid on olemas, aga kõik toimub õhupallidega: kogu rahvusvaheline satelliidiprogramm põhineb tegelikult õhupallidel ja nii on see olnud juba enne rakettide ajastut. Kosmosesse saadetavate rakettide ninakoonuses pole mingeid satelliite, mida orbiidile lastakse, see on kõigest nüüdisaegne teater ja sci-fi.

 

Mis on üldse kosmos?

Keegi ei tea täpselt, mis on kosmos ja kust see täpselt algab.
USA kaitseministeerium on sätestanud, et kosmos algab 80 km kõrguselt maapinnast, aga rahvusvaheliselt peetakse kosmose alguseks Kármáni joont. Kármáni joon on Maa atmosfääris meretasemest 100 km kõrgusel asuv tinglik piir, millest kõrgemal on rahvusvahelise lennuspordiföderatsiooni määrangu järgi kosmos. Joon sai nime Ungari päritolu USA inseneri ja füüsiku Aftee von Kármáni (1881–1963) järgi. Ta tegi kindlaks, et umbes sellel kõrgusel on Maa atmosfääri õhk nii hõre, et aerodünaamika seaduste järgi on seal lendamine võimatu, sest lennuki tõstejõu saavutamiseks vajalik kiirus ületab esimese kosmilise kiiruse.

Allpool avaldame väljavõtted intervjuust leitnant Harold E. Mitchelliga, kes osales 1950-ndatel salajases programmis, mille raames oli tema ülesandeks taevast kinni püüda kõik purunevad satelliitõhupallid, sest rahvas ei tohtinud sellisest programmist midagi teada saada. Intervjuu pärineb aastast 2003 ja see viidi läbi kosmose- ja raketisüsteemide keskuses (Space And Missile Systems Center, SMS), Los Angelese õhujõudude baasis Californias. Kogu intervjuu on saadaval PDF-formaadis valitsuse lehel siin. Tegemist on hiljuti salastatud teabekandja märgistuse minetanud dokumendiga.

Artikkel põhineb Robert Bassano (Planate Veritas) retsensioonil ja kommentaaridel, mille originaalvideo leiad Youtube’ist.

Genetrix (rahvakeeli Drag Net) programm (1954–56, erinevatel andmetel ka al. 1950) ja Corona programm (1958–1962) on mõlemad endiselt salajased programmid, mida juhtis Ühendriikide riiklik luureamet (National Reconnaissance Office, NRO) koostöös CIA-ga. Nad tegelesid kaardistamise ja luuramisega ning nende käsutuses oli kõige moodsam foto- ja videotehnika. Satelliidid lasti üles õhupalligondliga ja hiljem püüti kinni lennukiga, mis oli spetsiaalselt mugandatud õhupallide püüdmiseks. Praegu lendavad satelliitõhupallid üle 20 km kõrgusel ehk seal, kus U2 luurelennukid saavad optimaalselt lennata.

Harold E. Mitchell oli auastmelt kapten, kes 1954. aastal lendas C119 lennukiga Genetrixi programmi raames. Ta räägib, et simuleeritud pakendite (satelliitide) kinnipüüdmist harjutati nii, et 5 km kõrguselt visati C-119 pardalt pakid alla ning 3,5 km kõrgusel lendasid treeninglennukid, kes need pakid kinni püüdsid.

Kas te pidite gondleid kinni püüdma ka öösiti?
Öösel seda teha on võimatu. Me tegime kõik oma treeningud päevasel ajal 16 tunni jooksul.

Milline nägi välja Drag Neti gondel?
Me kasutasime spetsiaalseid nelja 8,5 meetri pikkust langevarju Drag Net gondli jaoks, selle küljes keskel oli u 30 meetri pikkune väiksem „drogue”-vari, mis aeglustas gondli allatulekut ning just seda me kinni püüdsimegi oma lennukitega. See võimaldas jätta lennuki ja satelliidi vahele piisavalt pika vahemaa, et nad üksteist ei ohustaks. Lennuki taga küljes oli konks – kui õhupall sinna kinni püüti, siis tõmmati see lennuki tagaluugist sisse. Gondlil oli spetsiaalne sektsioon õhupallide jaoks, mis kaalus õhkutõusul üle 600 kg. Gondlil oli tohutu õhupall, mida oli näha 20–25 km kauguselt.

Kuidas õhupalle üles lasti?
Satelliit tõsteti õhku kraanaga, mille küljes oli õhupall ja kui see jõudis piisavalt kõrgele, siis lasi kraana satelliidi lahti ja nad tõusid koos üles.

Bassano: Täpselt samasugust tehnikat kasutab NASA täna. Tegemist on 3500 kg kaaluva teleskoop-satelliidiga, mille kuplis on kogu raadiotehnika sees, et C-130 saaks temaga kommunikeerida. Praegu saab õhupalle lasta kuni 50 km kõrgusele; öösiti, kui on külm ja heelium maha jahtub, langeb õhupall mitu kilomeetrit allapoole. Kui päike välja tuleb ja heeliumit soojendab, kerkib pall ülespoole tagasi. Kui õhupall hakkab tühjenema või puruneb, siis püütakse need lennukitega kohe kinni. Paljud ütlevad, et nad on oma silmaga satelliite näinud – ISS-i, Hubble’it jne. Aga see, mida te näete, ei ole kosmoses, vaid siinsamas lähedal. Kui Hubble on taevas, siis seda ei viidud sinna mitte raketi, vaid õhupalliga.

Mitchell kirjeldab, et juba 1954. aastal jäid vahel mõned õhupallid jugavoolu kinni ja triivisid teise riiki, kaotades omavahel raadioside.

Kui kaua kaotsi läinud õhupallid võisid omapäi triivida, enne kui need üles leiti?
See sõltus lennutrajektoorist. Me üritasime need kätte saada, enne kui nad USA territooriumilt kaugemale lendasid. Ükskord lendas õhupall üle ookeani ja kukkus alla alles Portugalis Assooride saartel, kuid ilma kapslita. Kui sellega iga päev tegeleda, siis muutub õhupallide kinnipüüdmine lihtsaks, kui tead, kus need asuvad. Genetrixi programmi raames tegutsesime Strateegilise Õhukomando (Strategic Air Command, SAC) all. See oli väga tähtis programm, pilootidel oli kõigil kaasas salajane kiri SAC direktorilt, kindral Howard Smithilt. Seda kirja näitasime kõikides SAC baasides, kus me maanduma pidime. Selles kirjas seisis, et me oleme prioriteet number üks enne teiste tankimist ja hooldamist, meie pidime saama õhku tagasi esmajärjekorras.

Bassano: Miks olid nemad prioriteet number üks? Need lennukid pidid olema alati stardivalmis, et kohe reageerida alla tulevale satelliit-õhupallile. Vahel juhtuski nii, et satelliit tuli alla võõral maal…

Kõikidel õhupallidel oli individuaalne identifitseerimise signaal. Vahel käisime õhupalle päästmas üle 500 km kaugusel USA kaldast. Esimese asjana pidime identifitseerima, kas tegemist on ikka õige õhupalliga või lõksuga.

Bassano: Venelased vedasid samasugust õhupallide programmi. Vahel tegid nad nii, et lasid õhupalli taevasse ja suunasid selle USA aladele – kui lennuk lähedale jõudis, siis panid nad õhupalli plahvatama.

Õhupalli raadiosignaal saatis välja selle koodnime või koodnumbri. Kui tahtsid õhupalli lennu lõpetada, siis selleks kasutasime musta kasti, mis asus navigatsioonijaamas. Nad valisid selle õhupalli koodi, mida me tahtsime kinni püüda ning õhupall saatis vastu koodi. Kui saime Charlestoni õhuväebaasist rohelise tule, siis sisestasime teise koodi. Selle peale süttis gondlil säde, mis lasi õhupalli katki. Pärast seda lendab gondel üksi, kuni välja tuleb pidurdus-õhupall, mis aeglustub senikaua, kuni jõuab lubatud kõrgusele ja kiirusele, ning peale seda tuleb pidurdusõhupall lõplikult välja. Me viisime kinnipüütud gondlid Offutti õhuväebaasi.

Kuhu gondlid õhuväebaasist edasi viidi ja kuidas see toimus?
Nende inimesed tulid ja võtsid kõik ise kaasa ning viisid minema – ma ei tea, kuhu. See ei olnud enam osa meie missioonist. Meie peamine ülesanne oli varjata neid gondleid inimeste eest, kes ei olnud programmiga seotud.

Bassano: Sest tavakodanikud ei tohtinud näha, kuidas neid õhupalle üles lastakse, kuidas neid kinni püütakse jne. Samamoodi, nagu nad ei taha, et inimesed näeksid, et Hubble’i teleskoop tuleb õhupalliga alla või seda, et neid õhupalle lastakse üles Antarktikast.



Kord ühes lennujaamas soovis üks kolonelleitnant tulla lennukisse, et kontrollida minu hooldusraamatut. Ma ütlesin talle, et ta ei tohi pardale tulla. Ta hakkas seletama, et kuna tema on kõrgema auastmega, siis tohib tulla küll. Selle peale tõmbas meie meeskonna juht relvas kuuli rauda… Mees tõmbus tagasi ja andis mõista, et tooksin talle selle hooldusraamatu vaatamiseks siis, kui mulle sobib.

Bassano: Mõelge nüüd, sellel kaptenil ja tema meeskonnal oli luba tappa enda inimene, kõrgema auastmega ohvitser, kui ta peaks lennukisse trügima, sest keegi ei tohtinud teada, mis seal lennukis on.

Kui te otsisite gondleid, kas te otsisite neid visuaalselt ja samal ajal kuulasite raadiosignaale?
Me tegime mõlemat. Näiteks Alaskal on talvel päevast aega vähe ja seega nad andsid meile nende õhupallide koodid, mis seal piirkonnas kinnipüüdmist vajasid. Navigaator jälgis erinevaid koode, mida edastas õhuväebaasi raadio. Õhupallidel oli signaaltuli ja oma sagedus.

Bassano: Amatöör-raadiooperaatorid üle maailma kinnitavad, et nad suudavad jälgida satelliitide kommunikatsiooni raadiosignaale. Ma ei kahtlegi selles, et nad seda suudavad. Aga see jutt, mis meile on räägitud satelliitidest – et tegemist on mingisuguse üliarenenud tehnoloogiliselt võimsa saavutusega ja et nad suudavad hõljuda omapäi ümber maakera… Meile näidatakse telekast satelliitide videoid ja pildikesi, aga need on kõik arvutiga tehtud. Isegi kui minna NASA kodulehele, siis ka seal näidatakse meile ainult arvutiga tehtud pilte satelliitidest kosmoses, mitte päris ehtsat fotot satelliidist kosmoses. Tegemist on kunstniku loominguga. Isegi internetist on võimatu leida ehtsat pilti või videot satelliidist kosmoses, mis poleks arvutiga tehtud. Põhjus on selles, et satelliidid pole sellised, nagu nad meile väidavad. Satelliidid edastavad küll signaale ja hõljuvad taevas, kuid mitte iseseisvalt hõljudes, vaid mitmekümne meetri suuruse õhupalli küljes.

Neid õhupalle pole taevas näha, sest nad on piisavalt kõrgel, et mitte päikesevalguses välja paista, öösel pole neid nagunii näha. Nad on meile 60 aastat näidanud videoid, kuidas satelliite viiakse rakettidega üles ja visatakse üle parda ja siis nad jäävad maagiliselt orbiidil hõljuma. Täielik jama! Miskit ei viida üles rakettidega, kõik raketid lähevad üles, teevad paraboolse manöövri ja tulevad alla tagasi ookeani.

Kas teile öeldi ka täpsemalt, mis on teie missioonide eesmärk?
Ikka jah. Õhupalle lasti üles Norrast, Taanist, Lääne-Saksamaalt ja mõned ka Türgist vist. 1956. aastal ilmus ajakirjas Time artikkel sellest, kuidas venelased olid pahased, et meie õhupallid üle nende territooriumi lendavad.

Bassano: Mõelge sellele, nad on kulutanud 60+ aasta jooksul triljoneid dollareid väidetava satelliidiprogrammi jaoks, kus kasutatakse rakette, aga tegelikkuses toimub see kõik õhupallidelt.

Kas mäletad teateid, et inimesed arvasid nägevat UFO-sid õhupallide pähe?
Ma ei tea konkreetseid juhtumeid, aga tol ajal lendasid õhupallid madalalt ja neid oli võimalik maa pealt märgata. Nad meenutasid päevasel ajal hõbedollarit, sest polnud võimalik näha, et miskit sinna kinnitatud oleks.

Kuidas te seda programmi ise nimetasite? Drag Net või Genetrix?
Meie nimetasime seda Drag Netiks. Genetrix oli selle programmi salajane nimi nagu Corona ja Discoverer. Dr. Alvin H. Howell oli aju õhupalliprogrammi taga. 1956. aasta 1. aprillil algas U2 programm ja sellega lõppes meie programm.

Bassano: Rootsis tegutseb Esrange kosmosekeskus, mis hakkas õhupalle üles saatma aastal 1982; nende kodulehel on kirjas, et nad lasevad õhupalle üles. Nende õhupallide listis on kirjas ka venelaste MIR moodul, mis väidetavalt on praegu ISS-i küljes. Miks kasutab NASA rootslaste abi, et lasta üles õhupalle? Sest pettus toimub ülemaailmselt. Tahad teada, kuidas töötab satelliittelefon? Õhupallide pealt!

NASA on teatavasti number 1 heeliumi kasutaja maailmas, milleks seda küll neile vaja oleks?
Miks peaksid nad saatma orbiidile satelliite, kui me teame, et nad saadavad üles ka õhupalle, mille küljes on satelliit-gondel. NASA sõnul saadavad nad üles 50 õhupalli päevas, sealhulgas kuni 4-tonniseid. Kumb tundub sulle loogilisem, kas see, et miljonite dollarite eest saata üles satelliite, mis hakkavad hõljuma nagu kellevärk või mitu korda odavamad õhupallide pealt üles lastud satelliidid, mida saab ka juhtida. Eeldatavasti tehakse kõik „satelliidifotod” U2 tüüpi lennukitelt.

Pildigalerii: allakukkunud satelliidid

1960. aastal lõi NASA Echo-nimelise 30-meetrise diameetriga metalse õhupall-satelliidi, mis toimis passiivse mikrolainete (kommunikatsioon)-signaalide peegeldajana. NASA väidab, et see õhupall tõusis üle 1500 km kõrgusele maapinnast ehk neli korda kõrgemale kui ISS lendab täna.

Echo satelliit, mis väidetavalt tõusis 1500 km kõrgusele

 

Allikad: Planate Veritas Youtube, StratoCat, CIA

Artikkel ilmus algselt Telegrami 6. ajakirjas 2017. aastal.

 

Toimetas Hando Tõnumaa