Foto: stock imagery / Alamy Stock Photo

Meile on aastakümneid räägitud, et ümber Maa tiirleb kümneid tuhandeid satelliite, millest suuremad võivad kaaluda üle tonni ja olla mõõtmetelt bussisuurused ning väikesed nanosatelliidid kõigest Rubiku kuubiku suurused, aga mitte keegi meist pole näinud fotosid ega videoid satelliitidest kosmoses. Kui internetist otsida satelliitide pilte, siis me leiame sealt ainult arvutiga tehtud pilte kosmoses hõljuvatest satelliitidest. 

Me oleme tuvastanud, et enamik kommunikatsioonivahenditest – mobiiltelefonid, GPS, internet, SAT-TV jmt – toimib maapealsete süsteemide/antennide abil ning otseseid satelliite polegi tegelikult vaja, sest seda kõike on mitu korda lihtsam ja odavam teha maa peal. Kumb tundub loogilisem, kas see, et kui satelliit läheb rikki, siis saadetakse raketiga kosmosesse uus satelliit koos miljonitesse eurodesse küündiva hinnasildiga, või see, et kui midagi ei tööta, siis saadetakse mees antenni otsa, kes vea ära parandab, teenides nõnda oma tavalist tunnipalka?

Foto: google.com

Juhul kui Maa on lame, siis kuidas saavad olla taevas kümned tuhanded satelliidid, mis vajavad eksisteerimiseks orbiiti? Lameda Maa puhul pole olemas orbiite ja muid maagilisi keskkondi, kus saab suvaliselt hõljuda, nagu seda näitab teleteater nimega NASA või SpaceX.

Aga kuna satelliitide müüti on vaja hoida elus koos pöörleva palli müüdiga, siis on neil miskit ikka vaja aeg-ajalt üles saata. See tähendab, et satelliidid on olemas, aga kõik toimub õhupallidega: kogu rahvusvaheline satelliidiprogramm põhineb tegelikult õhupallidel ja nii on see olnud juba enne rakettide ajastut. Kosmosesse saadetavate rakettide ninakoonuses pole mingeid satelliite, mida orbiidile lastakse, see on kõigest nüüdisaegne teater ja sci-fi.