Kas kusagil eksisteerib paralleeluniversum, kus aeg liigub tagurpidi?

5. veebruar 2015 kell 17:05



file70372587_pooMeie arusaamise järgi liigub aeg eranditult minevikust tuleviku suunas. Nüüd aga väidavad kolm rahvusvahelist füüsikateoreetikut Barbour, Koslowski ja Mercati, et olemas on rohkem kui üks tulevik. Nende kinnitusel tekitas Suur Pauk kaks paralleeluniversumit: meie oma, kus aeg liigub pärisuunas (nagu on kujutatud pildil), ning teine universum, kus aeg liigub tagurpidi. Need leiud avaldati oktoobris teadusajakirjas Physical Review Letters, vahendab portaal Alkeemia.

 

1920ndatel aastatel mõtles Briti astronoom Arthur Eddington välja mõiste “ajanool”, mis kirjeldab aja asümmeetrilist ühesuunalist kulgu. Paljud tänapäeva füüsikud on ühel nõul, et aeg liigub üha kasvava entroopia ehk korrapäratuse, juhuslikkuse ja isegi kaose suunas, üritades nõnda saavutada mingisugust tasakaalu kõige vahel. Vastavalt sellisele termodünaamilisele ajanoolele on kõik pidevas lagunemises. Kui asi ongi nii, siis pidi meie universum algama väga korrapärasest ja madala entroopiaga olekust.

Ent miks oli meie minevikus selline haruldane madala entroopiaga periood? Üks sajandivanune idee, mille töötas välja Austria füüsik Ludwig Boltzmann, kirjeldab meie nähtavat universumit kui ajutist ja madala entroopiaga statistilist kõikumist, mis mõjutab vaid väikest osa palju suuremast tasakaalusüsteemist, nagu selgitab APS Viewpoint.

 

Barbouri, Koslowski ja Mercati teooria

Ja siin on veel üks võimalik selgitus. Julian Barbour Oxfordist, Tim Oslowski New Brunswicki Ülikoolist ja Flavio Mercati Perimeteri teoreetilise füüsika instituudist on kavandanud uue ajanoole, mis ei põhine termodünaamikal, vaid gravitatsioonil. “Aeg on tõeline mõistatus,” ütles Barbour ajalehele Daily Mail. “Sisuliselt kõik teadaolevad füüsikaseadused toimivad samamoodi sõltumata aja kulgemise suunast.”

Sellise “gravitatsioonilise ajanoole” tulemuseni jõudmiseks kasutasid nad lihtsat mudelit meie universumi kujutamiseks, kirjutab teadusajakiri Scientific American. Arvutiga simuleeriti tuhande osakese vastastikkust mõju Newtoni gravitatsiooniseaduse alusel. Teadlased avastasid, et kõik osakeste konfiguratsioonid arenesid vähekeerukateks olekuteks – nagu kaootiline mesilaspere, mis saavutab korrapärasema struktuuri analoogselt Boltzmanni madala entroopia kõikumisvahemikuga. Ja sellest punktist edasi laienesid osakesed teineteisest kaugemale kahe erineva, sümmeetrilise ja vastandliku ajanoolena.

“Kui vaadata lihtsat mudelit, kus [Suure Paugu] keskmes on mesilaspere, mis aga kahes suunas laguneb, siis võib öelda, et olemas on kaks ajanoolt, mis mõlemad osutavad sellest mesilasperest lähtuvalt vastupidises suunas,” sõnas Barbour. Alumisel joonisel on näha, kuidas ainulaadsest madala keerukusega hetkest ehk minevikust saab kaks tulevikku:

file70372599_nool

“Selles kahe tulevikuga olukorras on näha kaootilist minevikku arenemas mõlemas suunas, mis tähendab, et sisuliselt tekiks kaks universumit, mis mõlemad paiknevad kummalgi pool seda keskset olekut,” ütles Barbour teadusajakirjale Scientific American. “Mõlemal poolel suudaksid elada ka vaatlejad, kes tajuksid aega liikumas üksteise suhtes vastupidises suunas. Kõik sealsed intelligentsed olendid määratleksid enda ajanoolt kaugenemas sellest kesksest olekust. Nad arvaksid, et meie elame praegu nende kaugeimas minevikus.”

 

Tõlkis Joonas Orav

 

Allikas ja lisalugemist: AlkeemiaScientific American

Teadustöö: Physical Review Letters

Pildid: NASA, APS/Alan Stonebraker