Hõbeplommid võivad viia nii Alzheimeri kui ka Parkinsoni tõveni

12. november 2013 kell 13:10



25234329Amalgaamtäidiseid ehk nn hõbeplomme on kasutatud hambaravis aastakümneid ja kuigi nende kasutamine on seoses komposiitmaterjalide kvaliteedi kasvuga oluliselt vähenenud, pole nende kasutamine keelatud. Hõbeplommide pooldajate sõnul on need eriti vastupidavad just suurte täidiste korral, kuna aja jooksul amalgaam paisub ning täidab augu nii tihedalt, et bakteritel pole võimalust täidise serva alla tungida. Kuid see koosneb pea 50% ulatuses elavhõbedast – raskemetallist, mis on inimesele väga toksiline, mõjutades eeskätt närvisüsteemi.

 

Valdavalt on hambaarstide liitude seisukoht tänapäeval see, et amalgaaplommid ei kujuta endast terviseriski, kuna nendest eralduv elavhõbedada kogus on üliväike. Samas leidub aina enam kinnitust sellele, et elavhõbedat eritub hambaplommidest enam, kui seni arvatud, ning see raskemetall ei ole kehas ohutu ka üliväikeses koguses.

Amalgaamtäidiseid on kasutatud 19. sajandi esimesest poolest ning need tekitasid vastuolulisi arvamusi algusest peale. Kaks prantsuse venda, Crawcourid, tõid hõbeplommid USA-s kasutusele aastal 1833 ning 1844. aastaks oli see materjal kasutusel pea pooltel hambaraviepisoodidel New Yorgis. Tollal ainuke toimiv hambaarstide ühendus mõistis amalgaami hukka ning keelustas nende kasutamise 1845. aastal. Kõigest kaks aastat hiljem moodustati tänapäevani tegutsev American Dental Association (ADA), mis kaitseb senini seisukohta, et amalgaam on täiesti turvaline.

Lisaks kahjule, mida amalgaam põhjustab indiviididele, loetakse seda ka keskkonna saastajaks. Amalgaamplomme peetakse kivisöetööstuse järel teiseks elavhõbeda saaste allikaks maailmas. Pääsedes keskkonda, tekib sellest metüülelavhõbe, mis saastab kalu ja mereande. Õnneks on selle vastu astutud juba esimesi samme. 10. oktoobril 2013 kirjutasid 93 riiki alla Minamata elavhõbeda konventsioonile, mis loodi selleks, et kaitsta inimeste tervist ja keskkonda inimtekkelisest elavhõbedasaastest. Selles käsitletakse ka järk-järgulist amalgaamplommidest loobumist. Norras, Rootsis ja Taanis on nende kasutamine juba keelustatud. Kahjuks ei hõlmanud konventsioon teist meditsiinilist protseduuri, mis on elavhõbeda saaste allikaks – vaktsineerimist.

Kui sul on mõni amalgaamplomm, siis iga kord, kui sa närid, külastad hambaarsti või jood kuuma jooki, vabanevad sinu suus mürgised elavhõbedaaurud, mis imenduvad vereringesse. Need on lõhnatud, värvitud ja maitsetud, nii et sa ise neid ei märka. Vaid üks hõbeplomm võib päevas anda 15 mikrogrammi suuruse elavhõbedadoosi. Võrdluseks – elavhõbedaga saastunud mereandide söömisel võid saada umbes 2,3 mikrogrammi elavhõbedat päevas ning see oli piisavalt oluline ohutegur, et teadlased andsid aastal 2006 välja ülemaailmse hoiatuse mereandide söömise kohta.

Peamine süüdlane, mille tõttu satub maailma meredesse ja ookeanidesse suur kogus elavhõbedat, on kivisöe kaevandamine ja põletamine. Elavhõbe kumuleerub pinnases ja vees ning selle kontsentratsioon tõuseb aja jooksul. Erinevad uuringud on näidanud, et merekalade elavhõbedasisaldus aina tõuseb ning suurte röövkalade söömist soovitatakse piirata. Kuna raskemetallid on eriti ohtlikud alles emaüsas areneva lapse ajule, siis ei soovitata raseduse ajal suures koguses kalu ja mereande tarbida, et vältida võimalikku elavhõbedamürgistust. Kuid süüa võib sardiini, heeringat, makrelli, kilu jt väikseid kalu, kust saab kasulikku seleeni ja oomega-3-rasvhappeid. Rasedad naised, kellel on amalgaamplommid, ei tohi lasta neid eemaldada ja peaksid vältima hammaste kiristamist, nätsu närimist ja alkoholi joomist, mis suurendab elavhõbeda eraldumist.

 

Biokeemiline katastroof kehas

Elavhõbeda toimel muutub rakumembraanide läbilaskvus ning olulised ensüümid, mis on vajalikud energia tootmiseks ja toksiinide väljutamiseks, ei toimi enam piisavalt tõhusalt. Elavhõbe ei tapa kiiresti, see on aeglane ja salakaval. See põhjustab kehas erinevaid neuroloogilisi, immunoloogilisi ja endokriinsüsteemi probleeme. Elavhõbeda toimel ägenevad põletikulised protsessid, väheneb keha võime puhastuda toksiinidest ning seda on seostatud selliste haigustega nagu Alzheimeri tõbi ja Parkinsoni tõbi.

Võrreldes teiste toksiliste ainetega nagu alumiinium, plii, arseen ja kaadmium, peetakse elavhõbedat kõige kahjulikumaks. Seda peetakse aina suurema hulga krooniliste haiguste ja psühholoogiliste seisundite varjatud põhjuseks. Selleks, et põhjustada tervisele kahju, piisab juba väga väikesest elavhõbedakogusest. Elavhõbedamürgistusega inimesed on sageli aastaid haiged, ilma et nende haiguse tegelikku põhjust suudetaks välja selgitada. Nende sümptomid võivad olla pealtnäha omavahel mitte seotud ning enamasti määratakse neile üks ravim teise järel, mis viib ainult keha veel enam tasakaalust välja, ega ole suunatud haiguse põhjusele.

Kui elavhõbeda aurud vabanevad amalgaamplommist, siis imenduvad need vereringesse ning levivad üle terve keha laiali. Kui elavhõbedaühend salvestub rakkudesse, on sellest väga raske vabaneda. Elavhõbe suudab läbida ajubarjääre ning tungida luuüdisse.

 

Kui juba hõbeplommid suus on, siis mida teha?

Ainuke, mis on keha jaoks veel ohtlikum, kui amalgaamplommide olemasolu, on nende eemaldamine inimese poolt, kes ei ole saanud selleks spetsiaalset väljaõpet. Amalgaamplommi eemaldamiseks tuleb see täielikult ülejäänud suuõõnest isoleerida vastava kummist kaitsme abil ning eemaldamise ajal tuleb pidevalt eemaldada elavhõbeda aurusid, mis on ohtlikud nii patsiendile kui hambaarstile. Samuti peab arst hoiatama patsienti, et too ei hingaks suu kaudu.

Enne ja pärast seda protseduuri tuleb tegeleda keha toksiinidest puhastamisega.

Alternatiivseks materjaliks hammaste ravis on komposiit, mida kasutatakse nähtavate ja tänapäeval üha enam (koos klaasionomeeriga) ka tagumiste hammaste ravil. Purihammastes tekitab probleeme komposiittäidise vähene vastupidavus. Materjalid siiski täiustuvad pidevalt. Komposiiti kõvastatakse ultraviolettvalguse abil. Ka komposiitmaterjal ei ole ideaalne lahendus, kuna on avaldatud muret selles sisalduva BPA (bisfenool A) toksilise mõju pärast inimese tervisele. Kuid seni paremad alternatiivid puuduvad.

Šveitsi stomatoloog Bernard Fillettaz on eemaldanud amalgaamplomme kümnetel inimestel. Ta rõhutab, et arst peab seda tegema turvaliselt, vastava varustusega, muidu võib inimene saada mürgistuse. “Kui teha seda ükskõik kuidas, siis kokkupuude elavhõbedaga hoopis suureneb.”

Ühe täidise võib eemaldada kuue kuni kaheksa nädala või isegi kolme kuu tagant. “Ühes uuringus selgus, et keskmise amalgaamide arvuga inimestel on vere ja uriini elavhõbedatase 4,5 korda suurem kui neil, kellel polnud suus amalgaamtäidiseid. Amalgaamides sisalduvad elavhõbedakogused ületavad toidus, õhus ja vedelikes olevaid koguseid,” kinnitab Fillettaz.
Suurt tähelepanu on amalgaamplommidele pühendatud Skandinaaviamaades, näiteks Rootsis ei tohi neid panna rasedatele ega eelkooliealistele lastele.

Seni puudub info, et Eestis leiduks vastava väljaõppe saanud hambaarste, kes oskaks turvaliselt amalgaamplomme välja vaheteda. Mujal maailmas, eriti USA-s võib sellise hambaarsti leidmisel olla abiks näiteks see veebileht.

 

 

 

Loe lisaks: Aigar Säde koduleht

Allikad: Real Farmacy, Mercola, Wikipedia, Wikipedia 2, Hambaarst, Pere ja kodu

Foto: williamdtitusdmd.com

 

Toimetas Katrin Suik