Hambaravi luubi all: juurekanali põletikust südamehaiguste ja vähini

1. november 2013 kell 13:29



Dental-MirrorPaljudele kroonilise haiguse all kannatajatele öeldakse, et “see on sul peas kinni“. See võib ka tõele vastata, kuigi mitte päris sellisel viisil, nagu tavaliselt arvatakse. Paljude krooniliste haiguste põhjus võib asuda meie suus.

 

Juurekanali ravi

Hambaarstid viivad juurekanali ravi läbi rutiinselt ja sageli ning selle eesmärgiks on kroonilise põletikukolde kõrvaldamine. Seda peetakse täiesti ohutuks protseduuriks. Kuid selle tagajärjel võib kroonilise põletiku kolle hoopis muutuda, liikudes sügavamale igeme sisse ning sisaldada palju ohtlikumaid mikroorganisme. Sisuliselt on tegemist justkui tiksuva pommiga – hapniku ja toitainete vaegusesse jäänud bakterid muunduvad patoloogilisteks ning jäävad ootama oma aega, millal vereringesse pääseda.

Juurekanali ravi tähendab seda, et sisuliselt surnud hammas, mille pulp (sisu) on murdumise, trauma või hambaaugu tõttu sattunud kontakti bakteritega, avatakse, puhastatakse, täidetakse baktereid hävitava vahendiga ning suletakse uuesti.

Pidevalt põletikuline hambajuur on toksiliste anaeroobsete bakterite inkubaator, millest levivad bakterid üle terve keha laiali, põhjustades suurt hulka kroonilise põletikuprotsessiga seotud haigusi. Vahel soovivad patsiendid surnud hamba lasta välja tõmmata, kuna see on odavam kui juurekanali ravi. Kuid see võib põhjustada hambumuse muutust, mille tõttu soovitavad hambaarstid alustada juurekanali raviga.

Kuid paljud hambaarstid ei ole kursis, et püüdes ühte kroonilise põletiku kollet ravida, võivad nad põhjustada palju keerulisema probleemi. Kuigi Ameerika hambaarstide ühing (American Dental Association) väidab veendunult, et juurekanali ravi on ohutu protseduur, puudub tegelikult piisav teaduslik tõendusmaterjal, et see tõesti nii on.

 

Dr Weston A. Price’i avastused

Uuendusmeelne hambaarst Weston A. Price (1870–1948) uuris ravitud juurekanalitega hammaste ja krooniliste haiguste omavahelisi seoseid. Ta leidis, et surnud hamba puhul on hamba eemaldamine igal juhul parem ravimeetod kui juurekanali ravi ning kinnitas seda mitmete katsetega. Kahjuks alahinnatakse tema tööd siiani ning leitakse, et tänapäevaste uurimismeetoditega võrreldes ei olnud Price’i töö piisavalt tõsiseltvõetav.

Price oli hambaarst, kes reisis üle terve maailma, uurides põlisrahvuste hambaid, luid ja nende seisukorra seost dieediga. 20. sajandi esimestel aastakümnetel oli tema ja paljude teiste hambaarstide tavapäraseks praktikaks surnud hamba eemaldamine. Price leidis, et ravist hoolimata jääb juurekanal alati põletikukoldeks.

Ühes katses eemaldas ta raske artriidi käes vaevlevalt naiselt põletikulise hamba ning siirdas selle katsejänese naha alla. Naine paranes oma kroonilisest haigusest, kuid jänes suri 10 päeva pärast siirdamist samasuguste artriidi sümptomitega. Uurides põhjalikumalt täidetud juurekanaliga hammaste ning krooniliste haiguste seoseid, leidis Price, et paljud liigeseid, aju ja närvisüsteemi haaravad kroonilised haigused saavad alguse ravitud hambajuurekanalist.

1930-ndatel tehti Price’i teooria maha ning unustati pikaks ajaks, kuni hambaarast George Meinig hakkas töötama selle nimel, et seda uuesti ausse tõsta. Meinig kirjutas 1993. aastal raamatu “Root Canal Cover-Up Exposed“, milles ta leidis, et juurekanali ravis on oluline peatükk maha vaikitud. See raamat on seni üks põhjalikumaid käsitlusi sellel teemal.

 

Mida paljud hambaarstid hamba anatoomia kohta ei räägi

Hammas on tehtud ühest kõige kõvemast materjalist su kehas. Selle keskel on sisu ehk pulp – pehme elav struktuur, mis sisaldab veresooni ja närve. Seda ümbritseb dentiin, mis koosneb elavatest rakkudest, mis eritavad kõva mineraalset ainet – hambaemaili –, mis ümbritseb dentiini. Igal hambal on üks või mitu juurt, milles on peenike kitsas käik – juurekanal –, milles kulgevad hamba närvid, veenid, arterid ja lümfisooned.

Juurekanal ulatub pulbi tipust kuni juure tipuni ning kinnitub lõualuusse periodontaalse ligamendi abil. Sõltuvalt juurte arvust võib hambal olla 1 kuni 4 juurekanalit. Kuid sarnaselt veresoontele, mis hargnevad lõpuks väikesteks kapillaarideks, on ka hambajuurel lisaks peakanalitele olemas tohutu hulk juurdepääsukanaleid, mida sageli lihtsalt ei mainita. Price tuvastas kõigest ühe hamba juures tervelt 75 lisakanalit. Nendes peenikestes kanalites liiguvad pidevalt ringi mikroorganismid.

Kui hambaarst viib läbi juurekanali ravi, sulgetakse peajuur ning lõigatakse peenikestes kanalites asuvatel bakteritel ära ligipääs toiduvarudele, kuid samas on need seal ka väga turvaliselt peidus antibiootikumide ja keha immuunsüsteemi eest. Hapniku- ja toitainete puuduses muunduvad muidu sõbralikud mikroorganismid ohtlikemateks anaeroobseteks bakteriteks, mis toodavad mitmeid toksiine.

Mitte mingi steriliseerimise meetod ei saa neist bakteritest jagu ning sageli ulatuvad need lõualuusse, kus moodustavad õõnsaid põletikulise ja surnud luukoega kohti. Ning selle protsessil ei ole enamasti kunagi lokaalseid sümptomeid. Sul võib olla surnud hammas, mille all on krooniline põletikukolle ning sa ei tea sellest mitte midagi.

 

Juurekanali põletik põhjustab suurt hulka kroonilisi haigusi

Kui immuunsüsteem on heas seisus, siis kõik põletikulisest hambast pääsenud bakterid püütakse kinni ja hävitatakse. Kuid niipea, kui immuunsüsteem õnnetuse, haiguse või trauma tagajärjel nõrgeneb, ei tule see enam kroonilise põletiku kontrolli all hoidmisega toime. Bakterid levivad vereringe abil üle keha laiali ning otsivad uusi kohti, kuhu pesa teha. Price leidis enda uurimustes, et näiteks südameinfarkti üle elanud inimeselt eemaldatud surnud hamba siirdamisel jänesele sai jänes samal moel infarkti kõigest paar nädalat hiljem.

Mõned haigused, mida on seostatud kroonilise hambajuure põletikuga, on südamehaigused, neeruhaigused, artriit ning teised reumaatilised liigesehaigused, neuroloogilised haigused ja autoimmuunhaigused. Samuti võib leiduda seoseid vähiga.

Dr Robert Jones on uurinud rinnavähi ja ravitud juurekanalite seoseid ning viie aasta pikkuse uurimuse järel, mis hõlmas 300 rinnavähijuhtu, leidis ta, et 93%-l rinnavähki haigestunud naistest oli ravitud juurekanalit ning enamikul juhtudest oli vähk samal kehapoolel kui ravitud hammas või muu suuõõne patoloogia. Jones arvab, et põletikulisest lõualuust pärit toksiinid pidurdavad nende valkude tööd, mille ülesandeks on peatada kasvaja väljaarenemine.

Saksa arst Josef Issels on teinud sarnaseid järeldusi – selle 40 aasta jooksul, mil ta ravis viimase staadiumi vähipatsiente, oli 97% patsientidest ravitud hambajuurekanalit. Kui neil arstidel on õigus, siis võiks vähiravi olla lihtsam kui arvatakse: surnud hamba eemaldamine ja immuunsüsteemi tugevdamine.

 

Head bakterid, mis on halvaks läinud

Kuidas võiksid suuõõne bakterid olla seotud südamehaiguste või artriidiga? Ametlikult peetakse seda seost müüdiks, kuna eeldatakse, et haigestunud hamba koldes olevad bakterid on samad kui suuõõne normaalsed bakterid. See aga ei vasta tõele.

Baktereid saab tänapäeval identifitseerida DNA analüüsi abil. Price’i tööd jätkates testis ühendus Toxic Element Research Foundation (TERF) DNA-analüüsi abil ravitud juurekanaliga hammaste all leiduvad baktereid ning leidis erinevates proovides kuni 67 erinevat liiki baktereid. Paljud neist ei kuulunud tavaliste healoomuliste suuõõne bakterite hulka, vaid olid tuntud kui südant, närvisüsteemi, neerusid, aju ja nina kõrvalurkeid. Juurekanalit ümbritsevates veresoontes leiti 400% rohkem baktereid kui juurekanalis endas, ning kõige kõrgem oli bakterite kontsentratsioon juurekanalit ümbritsevas luukoes.

 

Surnud koe kehasse jätmine ei ole hea idee

Mitte ükski meditsiiniline protseduur ei jäta surnud kehaosa keha külge alles. Kärbunud pimesool eemaldatakse, gangreenis või külmavõetud sõrmed-varbad amputeeritakse ning üsasiseselt surnud lapse puhul tekib iseeneslik raseduse katkemine. Immuunsüsteem ei taha kehasse surnud kudesid ning hakkab seda ründama – samal põhjusel ei pruugi ka surnud hamba alles jätmine olla hea idee.

Infektsiooni ja autoimmuunse äratõukereaktsiooni koostoimel koguneb surnud koe ümber baktereid, mis satuvad su vereringesse iga kord, kui sa selle hambaga midagi hammustad.

 

Miks hambaarstid väidavad, et juurekanali ravi on ohutu?

Ametliku seisukoha järgi on juurekanali ravi täiesti ohutu, kuid on vähe teaduslikke töid, mis seda väidet kinnitaksid. Ameerika südameliit soovitab nakkusliku endokardiidi vältimiseks paljude rutiinsete hambaravi protseduuride korral antibiootikumide kuuri. Seega tunnistatakse tegelikult, et suuõõne bakterid võivad kehasse rännata ning eluohtlikku infektsiooni põhjustada.

Kuid teisest küljest välistatakse täielikult idee, et teadaolevalt toksilised patogeenid võivad ravitud juurekanalisse alles jääda ning sealt vereringesse lekkida. Mis võiks olla põhjuseks, et hambaarstid ei taha tunnistada juurekanali ravi ohtlikkust. Kas võib põhjus seisneda selles, et hambajuure ravi on üks suuremat kasumit toovaid protseduure hambaravitööstuses?

Hamba säilitamise nimel palju tõsisemate terviseprobleemidega riskimine ei ole mõistlik. Surnud hamba eemaldamine on turvalisem, isegi kui see näeb terve välja ja ei põhjusta kaebusi. Pea meeles, et niipea kui immuunsüsteem nõrgeneb, suureneb risk haigestuda mõnda tõsisesse haigusesse. Ning immuunsüsteem on tänapäevases maailmas nagunii pideva rünnaku all.

Kui hammas on eemaldatud, siis on paar erinevat varianti, kuidas selle koha peale paigaldada kunsthammas – need varieeruvad lihtsamatest ja odavamatest kuni kallimate ja permanentsete implantaatideni.

Milline iganes on valitud meetod, on oluline meeles pidada, et lihtsalt hamba eemaldamisest ja kunsthamba paigaldamisest ei piisa. Enamasti õpetatakse hambaarstidele hamba eemaldamist sel moel, et seda lõualuus kinni hoidev periodontaalne ligament jääb oma kohale. Kuid see ligament võib saada toidulauaks ohtlikele bakteritele. Selleks, et vähendada oluliselt riski, et põletikulisi kudesid kunsthamba alla alles jääb, soovitavad paljud eksperdid ka periodontaalse ligamendi eemaldamist koos selle luupesaga vähemalt millimeetri ulatuses. Konsulteeri hambaarstiga ning püüa leida selline spetsialist, kes on selleks tööks asjakohase ettevalmistuse saanud.

 

Allikad: Dr Mercola 1, 2, Hambaarst.ee

Foto: richmondsmilecenter.com

 

Toimetas Katrin Suik