Kuidas inuittidest lapsevanemad õpetavad oma lapsi viha kontrolli all hoidma

Artikli kuulamine on saadaval MINU TELEGRAM tellijatele

17. juuni 2020 kell 12:30



1960. aastatel tegi Harvardi vilistlane olulise avastuse inimese viha ja selle olemuse kohta. 34-aastaselt rändas Jean Briggs üle polaarjoone ja elas 17 kuud tundras, kus puudusid teed, küttesüsteemid ja toidupoed. Talvine temperatuur võis kergesti langeda alla -40 kraadi. Seal suutis Briggs veenda ühte inuittide perekonda teda “adopteerima” ja “elus hoidma”, nagu antropoloog ise 1970. aastal kirjutas.

 

See oli aeg, mil paljud inuittide pered elasid sarnaselt sellele, kuidas olid elanud nende esivanemad juba tuhandeid aastaid. Nad ehitasid talvel iglusid ja panid suvel telke püsti. “Me sõime ainult seda, mida saime loomadelt – näiteks kala, hüljest ja karibut (kodustamata põhjapõtra*),” räägib noore tütarlapsena sarnast eluviisi viljelenud filmiprodutsent ja keeleõpetaja Myna Ishulutak.

Jean Briggs sai kiiresti aru, et nendes peredes on toimumas midagi märkimisväärset ning täiskasvanutel oli erakordne võime oma viha kontrolli all hoida.”Nad ei näitanud oma käitumises minu vastu kunagi oma viha välja, kuigi nad olid minu peale sageli pahased,” rääkis Briggs Kanada Broadcasting Corp´ile antud intervjuus.

Briggs täheldas, et isegi kübekese pettumuse või ärrituse väljanäitamist peeti nõrgaks ja lapsikuks. Näiteks üks kord ajas keegi keeva teevee üle terve iglu, sellega jäist põrandat kahjustades. Mitte kellegi ilme isegi ei muutunud. “Paha lugu,” ütles süüdlane rahulikult ja läks uuesti teekannu täitma.

Teisel korral purunes õngenöör, mille punumiseks oli kulunud päevi – ja seda kohe esimesel kasutamisel. Keegi ei virisenud. “Õmble see kokku,” öeldi seepeale vaikselt. Briggs seevastu tundus selles kontekstis metsikuna, ehkki ta üritas oma viha väga suurel määral kontrolli all hoida. “Minu käitumine oli nii palju julgem, vähem arvestav ja impulsiivsem,” rääkis naine CBC-le. “Ma olin sageli impulsiivne, ja seda antisotsiaalsel moel. Ma mühatasin või olin nipsakas või tegin midagi sellist, mida nemad kunagi ei teinud.”

Briggs, kes suri 2016. aastal, kirjutas oma tähelepanekutest oma esimeses raamatus “Mitte kunagi vihaselt”. Kuid teda jäi kummitama küsimus: kuidas inuittide vanemad seda võimet oma lastele sisendavad? Kuidas muudavad inuitid jonnihoogude (tantrumite) korraldamisele kalduvad väikelapsed rahuliku meelega täiskasvanuteks?

1971. aastal leidis Briggs selle kohta vihje.



Ta kõndis Arktika kivisel rannal, kui nägi noort ema mängimas oma umbes 2-aastase pojaga. Ema korjas üles kivimi ja ütles: “Löö mind! Tee seda. Löö tugevamalt,” meenutas Briggs.

Poiss viskas ema kiviga ja ema hüüatas: “Aii! See teeb haiget!”

Briggs oli täiesti segaduses. Tundus, et ema õpetas lapsele täpselt vastupidist sellele, mida vanemad tahavad. Tema tegevus näis olevat vastuolus kõigega, mida Briggs inuiti kultuuri kohta teadis.

“Ma mõtlesin:” Mis siin toimub? ” ütles Briggs raadiointervjuus.

Selgub, et ema rakendas üht võimsat meetodit, et õpetada oma last enda viha kontrollima – ja see on üks kõige intrigeerivamaid vanemlusstrateegiaid, millega ma kokku olen puutunud.

 

Ei mingit karjumist ega aja maha võtmist

On detsembri algus Kanadas arktilises Iqaluiti linnas. Kell kaks päeval hakkab päike end juba kokku pakkima. Õues on temperatuur -10 kraadi juures. Lumi keerutab tasakesi õues ringi. Olen tulnud sellesse mereäärsesse linna, et pärast Briggsi raamatu lugemist saada sotti siinsete lapsevanemale tarkusest, eriti mis puudutab seda, kuidas õpetada lapsi oma emotsioone kontrollima. Hakkan juba lennukis olles infot koguma.

Istun koos 80ndates ja 90ndates aastates vanuritega, samal ajal kui nad söövad lõunaks oma „maatoitu”, milleks on hautatud hüljes, külmutatud beluga vaal ja toores karibu. Suhtlen emadega, kes müüvad keskkooli käsitöömessil hülgenahast käsitsi õmmeldud jopesid. Ja ma käin lapsevanemate koolitusel, kus päevahoiu juhendajad õpivad, kuidas nende esivanemad kasvatasid väikeseid lapsi sadu – võib-olla isegi tuhandeid – aastaid tagasi.

Laua ääres mainivad kõik emad ühte kuldreeglit: ärge karjuge ega tõstke häält väikeste laste peale. Inuittide kultuuris on traditsiooniline vanemlus uskumatult turgutav ja hell. Kui võtta kõik vanemluse stiilid üle terve maailma ja järjestada neid nende leebuse järgi, oleks inuittide lähenemisviis tõenäoliselt esimeste seas. (Neil on isegi beebide jaoks mõeldud eriline suudlus, kus nad panevad nina vastu lapse põske ja nuusutavad tema nahka.)

Selles kultuuris peetakse nähvamist või isegi lastega vihasel häälel rääkimist ebasobivaks, rääkis raadioprodutsent ja ema Lisa Ipeelie, kes kasvas üles koos 12 õe-vennaga. “Kui nad on väikesed, ei ole sellest nagunii mingit kasu, kui te häält tõstate,” ütleb ta. “See paneb lihtsalt teie enda südame kiiremini lööma.”

Isegi kui laps teid lööb või hammustab, ei tõsta see teie häält?

“Ei,” vastab Ipeelie naeratusega, mis näib vaid rõhutavat, kui rumal mu küsimus on. “Väikeste lastega võib sageli arvata, et nad püüavad meelega sind närvi ajada, kuid see pole nii. Nad on millegi pärast pahased ja peate välja selgitama, miks see nii on.”

Inuitid nägid väikese lapse peale karjumist alandavana – see on nagu täiskasvanu enda tantrum ning vanema poolt põhimõtteliselt lapse tasemele jäämine, täheldas Briggs.

Vanemad, kellega rääkisin, üt



Kommentaarid

Kommentaare lugeda ja kommenteerida saavad vaid Minu Telegrami tellinud kasutajad. Tellimuse esitamiseks kliki siia või logi sisse siit.