Ajatu: Erki Kari Kaikkonen – Kuidas leida rahu ja jääda positiivseks

Artikli kuulamine on saadaval MINU TELEGRAM tellijatele

10. oktoober 2023 kell 9:50



“Mäletan, et kümmekond aastat tagasi ütles üks varemgi edukalt tulevikku ette aimanud inimene, et lähiaastatel hakkab aina enam välja imbuma valgustkartvaid tegusid. Kõige varjatu esilekerkimine võib jätta mulje, et olukord on ikka päris hulluks läinud, kuid pigem on asi meie tajus. Kuna me enne seda kõike ei teadnud ega näinud, elasime õndsas teadmatuses. Paljud valivad selle tee tänagi, et kuidagigi rahu säilitada. Sest tõesti – kui lasta enesest läbi voolata kogu sellel esmapilgul vastuolulisena tunduval infol, mida mõistus tõrgub uskumast, siis varem või hiljem tuleb ikkagi igaühel leida oma sisemine tasakaal ja rahu,” kirjutab vaimse tervise koolitaja, kommunikatsiooniekspert ja jutuvestja Erki Kari Kaikkonen.

Tänane “Ajatu” ilmus esimest korda augustis 2013, kui Kaikkonen oli Telegram.ee kolumnist.

 

Kuidas siis leida seda sisemist rahu maailmas, kus olime harjunud uskumusega, et riik tegutseb ühiskonnaliikmete hüvanguks: kool valmistab meid parimal viisil eluks ette; meile on kättesaadav parim meditsiin; toit, mida poest ostame, on meie kehale ja tervisele hea ning meedia toob meieni ülevaatliku ja erapooletu ülevaate maailmas toimuvast.

 

Atsua hõim: unistamine loob maailma

Viimastel aastatel on iga vähegi kriitiliselt mõtleva inimese jaoks, kes julgeb asjade enesestmõistetavustes kahelda, avanenud hoopis vastupidine pilt – pilt maailmast ja ühiskonnast, kus mäng toimub väga mitmel tasandil ja sugugi mitte kõikide hüvanguks. Seejuures ei ole kindel, kelle huvides toimib riik, meedia ja meditsiin (eelkõige farmaatsiatööstus).

Ühte neist tasanditest on hakatud nimetama ka lääne-unistuseks. See mõiste pärineb nüüd juba mitmeid aastaid maailmas tegutsenud esimeselt Lõuna-Ameerika loodusrahvaste ja lääne ühiskonna inimeste ühelt edukamalt koostööprojektilt, mida nimetatakse “The Pachamama Alliance”.  Tegemist on liikumisega, mis kaitseb üle 10 miljonil hektaril asuvaid vihmametsi Lõuna-Ameerikas, mis on paljude sealsete looduses elavate hõimurahvaste koduks ja eluks vajaliku allikaks.

Projekt sai alguse Atsua hõimuga toimuvast. Nende looduslähedasse elukeskkonda hakkas juuri ajama naftatootmine ning nad sattusid abi otsides just õigete inimesteni, kes mõistsid lääne ühiskonna toimimisviise ja aitasid selle piirkonna muuta looduskaitsealaks, mis sundis naftatootjaid taanduma. Kui siis abistajad Atsua hõimu vanematelt küsisid, kas on midagi, mida nad saavad veel nende heaks teha, vastasid nood:“Minge tagasi sinna, kust te tulete ja aidake inimestel mõista, et nende viis unistada loobki seda maailma.“ Sellest sai alguse nüüd pea kõigil lääne tsivilisatsiooni eluviisist läbi imbunud mandritel päevane sümpoosion, mida nimetatakse The Pachamama Alliance Awakening the Dreamer Changing the Dream. Sümpoosionil on olnud inimestele väga suur silmiavav mõju ja sellest on saanud alguse mitmed suuremad algatused.

 

Mis see on, mis loob reaalsust?

See on ilmalava, mida oleme hakanud enesestmõistetavaks pidama maast madalast, neelates sisse tohututes kogustes avalikku meediat ja Hollywoodi filme, mis on üks võimsamaid globaalseid meediume ja jutuvestjaid. Iga kord, kui vaatame sellist filmi, on meile antud võimalus samastuda mõne peategelasega, tema käekäigu ja eluviisiga ning kogu sellest filmide ja narratiivide kompotist tekib meil märkamatult iseäralik viis märgata ja soovida oma ellu teatud sündmusi, asju ja elustiili. Ka kogu ülejäänud ühiskond sinu ümber vaid toetab selle loo jutustamist ja nende unistuste unistamist, mis ei vii aga isegi nende saavutamisel tõotatud rahuloluni.

Kui läheb õnneks, võid ühel hommikul ärgata ja avastada (eriti reisides), et unistused, mida oled pidanud iseenese omaks, ei ole muud kui sotsiaalselt aktsepteeritud unistused. Unistused, mille poole püüdlevad paljud, et saavutada heakskiitu teiste silmis ning selle kaudu rahulolu. Neid unistusi on piisavalt palju, aga neid kõiki iseloomustab laiem sotsiaalne aktsepteeritus. Miks me siis neid valime? Sest alternatiive ei ole väga palju nähtaval, neist ei räägita ja neist ei kirjutata. Peale kõige muu on meie eest kogu töö ära tehtud ja kui meie unistused on teistele arusaadavad, oleme ka teiste silmis aktsepteeritud ning ehk imetletudki.

 

Miks me peame “trendikaid” unistusi enda omadeks?

Vastus on üsna lihtne: inimese üks suuremaid hirme on hirm sotsiaalse tõrjutuse ees, ehk teisiti öeldes soov olla armastatud. See taju paneb meid ühes või teises suunas käituma. Püüame valida pigem seda, mis tagaks teiste heakskiitu ja avatust meie suhtes ning väldime seda, mis põhjustab tõrjumist. Samal põhjusel oleme muretsemas selle pärast, mida teised meist mõtlevad. Paradoks kipub aga oleme see, et kõige enam muretsevad need, kes on ise kõige rohkem teiste suhtes hinnangulised, sest me kipume teistele omistama enese viisi tajuda maailma, ka enese hirme ja unistusi.

Kunagi ütles Gunnar Aarma, Eestis armastatud vaimne õpetlane, et inimese päev peaks koosnema kolmest asjast. Esimene osa otsib vastust küsimustele: Kes ma olen? Kust ma tulen? Kuhu ma lähen? Teine tegeleb kõige eluks tarvilikuga. Kolmas osa puhkamisega.

Inimesed kipuvad leppima üsna pealispindsete ja kaduvate identiteetidega, nendega, mida teised neile omistavad, ning siis kiinduvad nende külge ja tegutsevad nende ülalhoidmise nimel. See on üsna habras pind, millele toetuda. Habras, kuna see on väga muutlik ning toob kaasa kriise erinevates eluetappides. Need rollid on ka need, mis laulatavad meid lokku unistustega, mida peame enese omadeks.

 

Kuidas leida OMA unistusi ja ISEENNAST?

Esmalt tuleb leida viis, kuidas pöörata pilk väljapoolt sissepoole ja õppida ennast kuulama. Märkama neid tõelisi motiive, miks valime oma ellu neid asju ja olukordi, mida valime ning millisel viisil oleme kõigega seotud ja ühendatud. Üks neid viise on meditatsioon, kuid meditatsioonilegi on ümbritsev pakkumas hulka erinevaid lähenemisviise. Nii tuleb igaühel leida oma tee enese kuulatamiseks.

Rahu leidmine ei õnnestu kindlasti vastandumise kaudu, vaid püüu kaudu mõista ja näha, kuidas kõigel on oma koht, mis ei tähenda, et peaksid kõike enese ellu valima. Nagu öeldakse, mõistmine ehk asetleidvate heade põhjuste mõistmine võimaldab loomulikult täita ka meie südame kaastundega ning leida sisemist rahu. Ja see, et kõigel on oma koht, ei ole esmapilgul üldsegi enesestmõistetav, kuid see perspektiiv on kättesaadav, kui seda soovida. Niisamuti, nagu kõigile on kättesaadav mehhanitsistlik akadeemilise maailma taju perspektiiv, et kõik on eraldatud, ning ei ole olemas mingit laiemat korrastatust ja korrastavat printsiipi. See on meie enda valida, millise perspektiivi võtame.

Võin siinkohal enese ja oma sõprade isiklikust kogemusest kinnitada, et kõige ühendatusele orienteeritus on märksa enam mõistmist ja rahu toov tunnetusviis kui eraldatusele orienteeritus. Teadusmaailma on hakanud tasahilju jõudma holistilised teooriad, mis võimaldavad teha käsitletavaks erinevate eluilmingute ühendatuse, kuid ilmselt võtab siiski kauem aega, et neid kõigis valdkondades omaks võetakse kui mõistmist võimaldavaid käsitlusviise.

Tuletagem siinkohal meelde prantsuse filosoofi, sotsioloogi ja ühiskonnategelase Pierre Bourdieu’ rõhutatut, et teooria ei ole kunagi tegelikkus, vaid püüd kirjeldada tegelikkust, niisamuti, nagu kaart ei ole territoorium, mille kirjeldust ta sisaldab.

 

Rahu loomine algab sinu enese sees

Rahu loomine algab rahu loomisest igaühe enese sees isiklikult. Juhul kui suudame tunda kaastunnet kõigi teiste suhtes, aga see ei laiene meile endile, on meil veel mida teha enese sees. Selleks, et jõuda rahuni eneses, tuleb meil võtta vastutus oma tunnete eest. Ning kui on soovi, siis meditatsiooni kaudu õppida märkama, kuidas meie tunded meis liiguvad, mille peale kasvavad ja mille peale kahanevad. Meil on levinud uskumus, et põhjustame üksteise tundeid. Vägivallatu suhtlemise praktikast lähtuvalt on aga üsna selgelt tunnetatav, et meie tunded on pigem tagasiside meie kas rahuldatud või rahuldamata vajadustele ning ootustele nende vajaduste rahuldamise viiside suhtes. Niisiis ei pettu me milleski muus kui vaid omaenese ootustes.

Selle ehedaim ilming on ehk olukord, kus ühe inimese käitumine toob stiimulina esile teises inimeses tugeva häirituse, kolmandad jäävad sealjuures aga täiesti rahulikuks. Nii võib juhtuda, et meie ootus elu ilmnemise viiside suhtes võib saada meile enesele sisemise rahu rikkujaks ning ei võimalda võtta elu muutlikkust vastu sellisena, nagu see ilmneb. Me oleme enamasti orienteeritud toetuma sellele uskumusele, et kõik püsib ja teatud määral püsibki.

Rootsis õppides sain mõista miskit, mis oli üsna vabastav: seda, et kõige kindlam asi üldse on, et kõik muutub ja kuna see on sedavõrd kindel, siis saab sellele täielikult toetuda. Kuidas siis toetuda sellele, et kõik muutub? Pole justkui ju miskit siis, millele toetuda… Nimelt olevat kõikide elusolendite iga eluhetke kõige suurem ja peamine väljakutse see, kuidas aktsepteerida muutust enese ümber ja iseenda sees. Kui suudame muutuse omaks võtta, tunneme sümpaatiat ja rahu, kui aga ei suuda muutust vastu võtta, tunneme antipaatiat ja hirmu. Nii on ka meie igaühe suurim väljakutse igal hetkel see, kuidas aktsepteerida muutust.

 

Kuidas vabaneda kannatusest?

Mõned aastad tagasi külastas Eestit Päikese Laamaks nimetatud väga lugupeetud budistlik õpetaja. Käisin minagi teda sõprade mahitusel kuulamas ja olen selle eest kindlasti väga tänulik, sest sain kuulda midagi, mis tõi minu elu igasse järgnevasse päeva rahu ja õnnelikkust kindlasti enam, kui seda oli seal senini olnud. Nimelt olevat hulk erinevaid viise, kuidas vabaneda kannatusest, aga on üks, mis selle praktiseerimisel toob rahu ja rõõmu ning taandab kannatuse igas hetkes. Selleks on kiindumatuse praktiseerimine.

Kas kiindumatus tähendab ükskõiksust? Kindlasti mitte. Kiindumatus tähendab lihtsalt kõige muutlikkuse ja ajutisuse aktsepteerimist juba ette. Palju on räägitud vajadusest tunda tänulikkust ja seda just siiralt hinge sügavusest voolavana. Kuidas seda siis saavutada? Kõik eelnev ongi teatud mõttes teekond siira tänulikkuseni. Juhul kui igas eluhetkes oled leppimas kõige muutlikkusega, siis tunned siirast tänulikkust iga hetke eest, mil püsib see, mis võimaldab rõõmu tunda ja pakub teatavat küllust ja rahulolu. See tähendab, et iga päevaga hakkab taandama elu eri mõõtmetest enesestmõistetavus ning asenduma tänulikkusega igas hetkes.

Muidugi peaks kiindumatus laienema mitte ainult ennast ümbritsevale, vaid ka enesele. Me oleme omale võimaldanud kuldsed vanglatrellid lääne-unistuse kaudu, olles sügavalt kiindunud enese nooruslikku välimusse ja eluperioodi, või olles kiindunud samastamisse teatud unistuste ja eesmärkidega. Vahel usume siiralt end midagi omavat, kuigi igasugune omaminegi kui sotsiaalne kokkulepe saab varem või hiljem otsa. Meil tuleb aktsepteerida, et saame teadvusena või vaimse olendina omada õigust kasutada ja hoolitseda oma keha eest ning liikuda ja toimida siin maailmas vaid seni, kuni see keha kannab bioloogilise elu tunnuseid.

 

Kui õpid hoolitsema oma keha eest, siis õpid hoolitsema ka kõige ümbritseva eest

Need, kes on püüdnud vastata Gunnar Aarma poolt esitatud kolmele küsimusele, on ehk ka kuulnud, et surm ja selle teadvustamine on meie üks parimaid õpetajaid, mis laseb meil tajuda elu väärtust ja teha selgemaid valikuid ning asetada oma elus väärtused teise järjekorda. See on, et ühel päeval tuleb meil siit ilmalavalt lahkuda, kuna kaotame võime selles osaleda ja meie keha saab taas osaks maast. Taas, sest me oleme seda ju kasvatanud ja toitnud esmalt emapiimaga ja siis kõige muuga, mida oleme pidanud söömise vääriliseks.

Meie kehagi ei ole enesestmõistetav, kuigi enamasti, juhul kui me ei ole praktiseerinud mõnd meditatsioonipraktikat, puudub meil kogemus enesest kui kehast eraldiseisvast teadlikkusest. Nii võib öelda, et meil kui teadvusel on oma kehaga suhe ja meie keha kaudu on meil suhe Maaga. Kehalgi on oma teadvus, millel on palju pistmist Maa kui tervikolendi teadvusega. Kehal on tohutu hulk erinevaid bioloogilisi nähtusi ja protsesse, mida me ei juhi, kuid mille tegevust me võime oma eluviisiga kas toetada või pärssida. Üks Põhja-Ameerika indiaani vanem on öelnud, et kui te õpite hoolitsema oma keha eest, siis õpite hoolitsema ka kõige ümbritseva eest. Sest kehale vajalik tuleneb kõigest ümbritsevast ja oma keha kaudu oleme me väga tugevalt keskkonnast sõltuvad.

 

Väline maailm on sinu sisemise maailma peegeldus

Vaata enesesse, leia see, mida soovid elus kogeda ja miks. Taotle teadlikult seda, mida soovid. Leia ka, mis omab sinu jaoks tähendust ning ole valmis, et ka see on pidevas muutuses, õpi vastu võtma muutusi ja usalda, et elu on heatahtlik ja et kõigel on oma hea põhjus ning astu teele, mõistmaks neid häid põhjusi.

Märka ilu enda ümber. Ilu on hetkes, siin ja praegu, nendes helides, nendes värvides ja tajudes. Kui sulle miski meeldib, siis tunne sellest rõõmu, sest see võib muutuda ning kui sulle miski ei meeldi, siis võta see rahulikult vastu, sest enamasti ei ole see eluohtlik ning hea on teada, et seegi muutub. Kõik, mis ilmneb, on ühel või teisel viisil õppimiseks. Väline maailm on täielikult sinu sisemise maailma peegeldus. Hea on, et see peegeldus on 100% aus, seda võib usaldada.

Kui see sulle ei meeldi, siis leia endas, mida muuta ja muutub peegeldus sinu ümber. Kui otsustad end muuta, siis ära mõista end hukka, vaid püüa mõista, mis on see ilus vajadus ja põhjus, et sinus üks või teine hingejõud (mõtted, tunded, tahe) ilmnevad. Rahu keset ei maksa otsida väljastpoolt, rahu kese on sinu enese olemuses ja on seal kogu aeg olnud.

 

Erki Kari Kaikkonen

erkikaikkonen.ee

 

* Erki Kari Kaikkonen on õppinud Tallinna Ülikoolis ühiskonnateadusi, Rootsis intuitiivpedagoogikat ning Taani kuninglikus mereväe allohvitseride koolis. Ta on ka vägivallatu suhtlemise maaletooja ning armastatud muinasjutuvestja. Kaikkoneni kohta on öeldud, et ta on elukutseline elu-uurija.

 



Kommentaarid

Kommentaare lugeda ja kommenteerida saavad vaid Minu Telegrami tellinud kasutajad. Tellimuse esitamiseks kliki siia või logi sisse siit.

Päevapilt