/data05/virt37268/domeenid/www.telegram.ee/htdocs/wp-content/themes/telegram/single.php

Telegrami järjejutt: Biotsentrism II

16. juuni 2013 kell 16:59



1267665_orig

Eesti Transpersonaalne Assotsiatsioon (ESTRA) andis välja tippteadlase Robert Lanza ja astronoom Bob Bermani raamatu “Biotsentrism. Kuidas elu ja teadvus on võtmed universumi tõelise olemuse mõistmiseks”, mis jõudis värskelt müügile ka raamatupoodidesse. Telegram avaldab nädalavahetusel ESTRA loal selle põneva ja mõtlemapaneva teose kaks esimest peatükki.

 

Autoritest

Robert_LanzaRobert Lanza on mõjukas teadlane, kes on kombanud teaduse piire rohkem kui nelikümmend aastat ning avaldanud sadu teadusartikleid ja üle 20 raamatu. Ta on teadusuuringute juht ettevõttes Advanced Cell Technology ning abiprofessor Wake Foresti ülikooli arstiteaduskonnas. Oma teadustöös keskendub ta peamiselt tüvirakkudele. Tema mõtlemist on muuhulgas mõjutanud koostöö psühholoog B. F. Skinneri, immunoloog Jonas Salki ning südamesiirdamise pioneer Christiaan Barnardiga.

 

Bob_BermanBob Berman on maailma kõige loetavam astronoom, kelle igakuine kolumn ilmub ajakirjades Discover ja Astronomy. Samuti on ta astronoomiatoimetaja väljaandes The Old Farmer’s Almanac ning nelja raamatu autor. Ta on astronoomia abiprofessor Marymounti kolledžis ning toimetaja ja produtsent iganädalasele raadiosaatele, mis on eetris Northeast Public Radio nädalalõpuprogrammis.

 

TEINE PEATÜKK

Alguses oli …?

“Kõik asjad on üks.”

Herakleitos, “Loodusest” (540–480 eKr)

 

Kuidas suudaks inimene, kelle töö seisneb teadusliku meetodi piiride laiendamises – tüvirakkude uurimine, loomade kloonimine, vananemise peatamine rakutasandil –, tunnistada oma ameti piiratust?

Aga elu on suurem, kui meie teaduslikud kirjeldused. Mulle meeldib selle kohta tuua ilmselgeid näiteid igapäevaelust.

Jalutasin hiljuti mööda teetammi oma väikesele kodusaarele. Vesi oli tume ja tasane. Peatusin ja lülitasin taskulambi välja. Tee ääres olid kummalised helendavad asjad, mis köitsid mu tähelepanu. Arvasin, et tegu on luminestsentsete seentega (Clitocybe illudens), mille kübarad on just hakanud kõdunevate lehtede vahelt välja tungima. Panin lambi uuesti põlema ja kükitasin, et neid lähemalt vaadelda. Selgus, et helendav asi oli hoopis jaanimardika (Lampyris noctiluca) vastne. Tema väike ovaalne ja lüliline keha nägi välja primitiivne – ta mõjus nagu trilobiit, kes on äsja roomanud välja kambriumi ajastu merest, mis valitses üle 500 miljoni aasta tagasi. Seal me olime, mardikas ja mina – kaks elusolendit, kelle maailmad olid kokku saanud, kuigi tegelikult olid olnud kogu aeg ühenduses. Märkasin, et mardikas ei kiirga enam rohekat valgust ning lülitasin välja ka oma taskulambi.

Mõtisklesin, kas meie hetkeline kohtumine erineb mistahes muu kahe asja kohtumisest universumis. On see väike primitiivne putukas lihtsalt järjekordne kogum aatomeid – valke ja molekule, mis tiirlevad nagu planeedid ümber Päikese? Kas teda saab hoomata mehhanitsistliku loogikaga?

Füüsika- ja keemiaseadustega saab tõepoolest kirjeldada elussüsteemide põhilist bioloogiat ning meditsiinidoktorina võin täpselt ette lugeda loomsetes rakkudes toimuvad keemilised alusprotsessid – oksüdatsioon, biofüüsikaline ainevahetus jne – ning kirjeldada põhilisi aineid ja rakustruktuure – süsivesikuid, lipiide, aminohapetest koosnevaid valke ja teisi olulisi komponente. Kuid see väike helendav putukas on midagi enamat kui tema biokeemiliste funktsioonide summa. Elu täieliku mõistmiseni pole võimalik jõuda vaid rakkude ja molekulide vaatlemise kaudu. Kuid samal ajal pole võimalik mõista organisme, kui jätta arvestamata nende füüsiline olemus ning struktuurid, mis koordineerivad meelelisi tajusid ja kogemist.

Tundub tõenäoline, et see olend tajus ennast oma maailma keskpunktina, nii nagu mina tajun ennast oma maailma keskpunktina. Meid ei ühendanud mitte ainult vastastikune teadlikkus ega ka lihtsalt see, et satume maakera 3,9 miljardi aastase bioloogilise eksistentsi jooksul olema elus samal ajal – meid ühendas miski, mis on ühtaegu nii müstiline kui ka paljuütlev: sama muster, mille järgi on loodud kogu universum.

Nii nagu Elvise pildiga postmark ütleks teiselt planeedilt pärit külalisele palju rohkem kui leht popmuusika ajaloo raamatust, on sel jaaniussil rääkida lugu, mis suudab valgustada isegi ussiaugu sügavusi – kui vaid meie mõtteviis seda mõista võimaldaks.

See mardikavastne seisis küll vaikselt pimeduses, aga tal on väikesed jalad – mis paiknevad korrapäraselt lülilise keha kõhtmisel poolel – ning tal on sensoorsed rakud, mis saadavad sõnumeid ajurakkudele. See olend võib ju olla liiga primitiivne, et koguda piisavalt andmeid minu asukoha tuvastamiseks. Võimalik, et olin tema jaoks vaid üks suur karvane vari taskulambi särava valguse ümber. Ma ei tea. Aga pole kahtlustki, et pärast püstitõusmist ja lahkumist hajusin võimalikkuste udusse, mis ümbritses jaanimardika väikest maailma.

Teadus pole veel ära tundnud neid erilisi elu omadusi, mille tõttu on elu ainelise reaalsuse alus. Maailmavaadet, milles universumi mõistmise aluseks on elu ja teadvus, nimetatakse biotsentrismiks, ning selle keskmes on arusaamine, kuidas subjektiivne kogemus, mida me nimetame teadvuseks, on seotud füüsikaliste protsessidega.

See on suur müsteerium, mida ma olen uurinud terve elu. Mind on palju aidatud ning minu töö tugineb mõnede nüüdisaja parimate ja kiidetuimate teadlaste tööle. Samal ajal olen jõudnud järeldusteni, mis šokeeriksid minu eelkäijaid, sest asetan bioloogia teistest teadustest kõrgemale, püüdes leida kõigeteooriat (KT), mis on jäänud teistele distsipliinidele hoomamatuks.

Kuna inimestel on loomuomane soov täielikkuse ja lõpetatuse järele, siis on mõistetav, miks inimesi erutavad nii väga teadaanded, et inimgenoom on kaardistatud või et oleme lähedal mõistmisele, mis juhtus esimesel sekundil pärast Suurt Pauku.

Kuid enamik laiahaardelisi teooriaid ei arvesta ühe otsustava teguriga – meie loome neid. Bioloogiline olend koostab kirjeldusi, teeb vaatlusi ja annab asjadele nimesid. Meie vaatepunktide suurim puudus seisnebki selles, et teadus pole silmitsi seisnud ühe asjaga, mis on meile kõige tuttavam ja samal ajal kõige müstilisem – teadlikkusega (ingl conscious awareness). Emerson kirjutas essee pealkirjaga “Experience” (“Kogemus”), mis vastandus tema eluajal levinud pinnapealsele positivismile. Üks lõik esseest kõlab nii: “Oleme jõudnud järeldusele, et me ei taju vahetult, vaid vahendatult – ning meil pole vahendeid, millega korrigeerida neid värvitud ja moonutatud läätsi ehk meid ennast, või arvutada välja moonutuste suurust. Võimalik, et neil subjekti-läätsedel on võime luua – võimalik, et objekte polegi olemas.”

George Berkeley, kelle nime kannab üks Ameerika linn ja ülikool, jõudis sarnasele järeldusele: “Ainsad asjad, mida tajume,” ütles ta, “on meie tajud.”

Esmapilgul võib tunduda, et uut universumiteooriat ei sõnasta tõenäoliselt bioloog. Kuid elades ajal, mil bioloogid arvavad, et on avastanud “universaalse raku” embrüonaalsete tüvirakkude kujul, ning mõned kosmoloogid ennustavad, et universumit kirjeldav ühendteooria avastatakse järgmise kahe aastakümne jooksul, on ehk vältimatu, et just bioloog püüab lõpuks ühendada olemasolevad eluta looduse ja eluslooduse teooriad. Milline teine teadusharu suudaks seda eesmärki saavutada? Sellise vaatenurga järgi peaks bioloogia olema esmane teadusharu. Inimesed on loonud loodusteadused, et mõista universumit, kuid lõpuks avavad need teadused hoopis meie enda olemuse.

On ilmnenud ka sügav probleem: meil pole õnnestunud kaitsta teadust spekulatiivsete teooriate eest, mis on tavapärasesse mõtlemisse juurdunud nii sügavalt, et neid peetakse faktideks. Selliste teooriate hulka kuulub 19. sajandi “eeter”, Einsteini “aegruum” ning uue aastatuhande “stringiteooria”. Stringiteooria spekulatiivsust illustreerib see, et selles räägitakse uutest dimensioonidest, mis ulatuvad erinevatesse maailmadesse – ning mitte ainult stringidest, vaid ka “mullidest”, mis sädelevad universumi vähetuntud piirkondades. Tõepoolest kujutatakse ette, et nähtamatud dimensioonid asuvad kõikjal (mõnes teoorias on neid isegi kuni 100) ning mõned asetsevad igas ruumipunktis nagu kaardunud joogikõrred.

Tänapäevane huvi tõestamatute kõigeteooriate vastu on teaduse teotamine – teadusliku meetodi kummaline vältimine. Teadusliku meetodi järgimiseks tuleb meil küsida kõige kohta pidevalt küsimusi ning mitte kummardada ideesid, mida Bacon nimetas “mõistuse iidoliteks”. Nüüdisaegne füüsika on muutunud justkui Swifti “Laputa kuningriigiks” – saareks, mis lendab ebakindlalt maapinnast kõrgemal ning mille elanikud ei hooli allpool asuvast maailmast. Kui teadlased püüavad lahendada teooriatega seoses tekkinud vastuolusid, lisades või lahutades dimensioone nagu maju lauamängus “Monopol” – dimensioone, mida meie meeled ei taju ning mille olemasolu kohta pole ühtki vaatlustel või katsetel põhinevat tõendit –, siis meil tuleb võtta aeg maha ning uurida oma dogmasid. Kui luuakse aina uusi ideesid, mis pole seotud tajutava maailmaga ning mida ei saa katseliselt kinnitada, siis on kohane küsida, kas seda tegevust saab üldsegi teaduseks nimetada. “Kui sa ei tee vaatlusi,” ütleb relatiivsusteooria ekspert professor Tarun Biswas New Yorgi riiklikust ülikoolist, “siis pole mõtet mõelda välja uusi teooriaid.”

Levinud maailmapildis on küll praod, aga ehk on need lihtsalt avaused, mis lasevad valgusel paista otsesemalt elu müsteeriumile.

Praeguste kõrvalekaldumiste põhjus on alati sama – füüsikud üritavad vältida teadusele kohaseid piire. Küsimused, millele nad kõige enam vastust ihkavad, on tegelikult seotud elu ja teadvusega. Aga see on Sisyphose ettevõtmine: füüsika ei saa anda ühtki tõelist vastust.

Kõige olulisemaid küsimusi universumi kohta on traditsiooniliselt püüdnud lahendada füüsikud. Nad on proovinud luua suurt ühendteooriat – mis näib põnev ja glamuurne –, kuid sellised teooriad väldivad või isegi eitavad ühte olulisimat müsteeriumit seoses teadmistega: universumi seadused lõid mingil moel kõigepealt vaatleja enda! Ja see on üks biotsentrismi ning selle raamatu keskseid teemasid: inimloomast vaatleja loob reaalsuse, mitte vastupidi.

Biotsentrism erineb tavapärasest maailmavaatest palju. Kogu meie haridussüsteem koos kõikide teadusharudega, meie keele struktuur ja suhtlusnormid (näiteks laused, millega on kohane vestlusi alustada) põhinevad eeldusel, et eraldiseisev universum asub “seal” ning igaüks meist on saabunud universumisse väga lühikeseks ajaks. Teisisõnu: reaalsus asub meist väljaspool ning oli olemas enne meid. Lisaks sellele eeldatakse, et tajume reaalsust õigesti ning reaalsus sõltub meist endist väga vähe või üldsegi mitte.

Kui tahame luua maailmavaadet, mis oleks tavapärasest erinev ent veenev, tuleb meil kõigepealt kahelda levinud arusaamas, et universum oli olemas isegi ilma eluta, ilma teadvuse ja tajujata. Tavapärane maailmavaade on nii laialt levinud ja nii sügavalt juurdunud, et selle muutmiseks on vaja kirjutada selle raamatu mahus selgitusi ning uurida veenvaid nüüdisaegseid tõendeid erinevatest allikatest. Kuid hoolimata sellest võime alustada lihtsast loogikast. Suured vanaaja mõtlejad on rõhutanud, et ainult loogikast piisab, nägemaks universumit uues valguses, ning selleks pole vaja keerulisi valemeid ega katseandmeid 50 miljardit dollarit maksvast osakeste põrkkiirendist. Pärast natukest mõtisklemist võib tõepoolest jõuda ilmselge järelduseni, et tajumiseta ei saa olla reaalsust.

Kui poleks nägemist, mõtlemist, kuulmist – lühidalt: teadlikkust selle lugematutes vormides –, siis mis jääks alles? Me võime küll uskuda, et universum on olemas isegi siis, kui ühtki elusolendit pole, aga see idee on ainuüksi mõte ning mõtlemise eelduseks on elav organism. Kui ei oleks mitte ühtegi organismi, kas siis oleks midagi reaalselt olemas? Sukeldume mainitud küsimusse täpsemalt järgmises peatükis. Praeguseks aga saame arvatavasti nõustuda, et säärane mõtisklemine lõhnab filosoofia järele ning parem on hoiduda sellest udusest soost ning vastata küsimustele ainult teaduse abiga.

Hetkel võtame ajutiselt omaks mõtte, et see, mida nimetatakse selgelt ja ühemõtteliselt olemasoluks või eksistentsiks, peab algama elust ja tajust. Tõepoolest – mis tähendus oleks eksistentsil, kui puuduks mistahes vormis teadlikkus?

Vaatleme üht näidet, mis tundub kaheldamatu tõsiasi: minu köök on kogu aeg olemas ning köögis olevatel asjadel on samasugune vorm, kuju ja värv isegi siis, kui mind ennast pole köögis. Ma kustutan õhtul tule, lahkun köögist ja suundun magamistuppa. Loomulikult on köök sama koha peal terve öö, ma lihtsalt ei näe seda vahepeal. Tõsi, eks?

Aga kaalume järgmist mõtet: külmkapp, ahi ja kõik muud asjad on võbelevad osakeste ja energia kogumid. Kvantteooria, millele pühendame kaks peatükki, ütleb meile, et ükski neist subatomaarsetest osakestest ei eksisteeri kindlas asukohas. Osakesed eksisteerivad ainult paljude väljendumata võimalikkustena. Vaatleja kohalolekul – kui inimene läheb kööki ja võtab klaasi vett – kollapseerub iga osakese lainefunktsioon ning osake asetub kindlasse kohta füüsilises reaalsuses. Enne seda on osake vaid erinevate võimalikkuste kogum. Kui säärane mõte tundub liiga kujuteldamatu, siis unustame hullu kvantfüüsika. Igapäevane teadus jõuab sarnasele järeldusele: näeme värve ja vorme ainult sellepärast, et köögilambist kiirguvad valgusosakesed põrkuvad köögis olevate asjadega ning jõuavad meie silmadesse. Seejärel toimuvad silma võrkkesta rakkudes ja aju närvirakkudes keerukad protsessid erinevatel tasanditel, mille tulemusena “näeme” värve ja vorme. Mainitud tõsiasjas pole kahtlustki: see on seitsmenda klassi teadmine. Seega võib öelda, et valgusel endal ei ole ühtki värvi ega visuaalset omadust (uurime ka seda täpsemalt järgmises peatükis). Isegi kui arvata, et köök oli vahepeal “seal”, siis vaatleva teadvuse mõjuta polnud seal mitte midagi sellist, mis sarnaneks isegi natuke meie ettekujutusega köögist. (Isegi kui kirjeldatud idee tundub võimatu, siis püüdke ikkagi seda mõista – see on üks kergemaid ja tõestatavamaid biotsentrismi aspekte.)

Just siin jõuame biotsentristliku arusaamani reaalsusest, mis erineb palju viimastel sajanditel omaksvõetud arvamusest. Enamik teadlasi, ja enamik inimesi üldse, kujutlevad, et välismaailm eksisteerib omaette ning näeb välja umbes selline, nagu see paistab olevat nende silmade läbi vaadates. Sellise seisukoha järgi on inimeste ja loomade silmad vaid aknad, mille kaudu saab välismaailma vaadelda. Kui meie isiklikud aknad kaovad – näiteks surres – või kui need aknad muutuvad läbipaistmatuks – näiteks pimedaks jäädes –, siis ei muutu mingil viisil välise reaalsuse olemasolu ega n-ö tegelik välimus. Puud on ikka metsas ja Kuu särab ikka taevas, tajume neid või mitte. Neil on oma iseseisev eksistents. Tavapärase mõttekäigu järgi on inimsilmad ja aju loodud tajuma asjade tegelikku välimust, muutmata seejuures midagi. Tõsi, et koer võib näha sügist vahtrapuud hallides toonides ning kotkas võib eristada puulehti palju täpsemalt – kuid enamik olendeid tajuvad sama objekti, mis on olemas isegi siis, kui ükski silm seda ei vaata.

“Pole tõsi,” ütleb biotsentrism.

Mainitud küsimust – “Kas asjad on tõepoolest reaalsed?” – arutati juba iidsetel aegadel. Me ei püüa väita, et biotsentristid on esimesed, kes sellega tegelevad. Kuid biotsentrism selgitab, miks üks vastus küsimusele saab olla õige ja teine mitte. Ka vastupidine lähenemine on viljakas: kui mõista täielikult, et bioloogilisest eksistentsist sõltumatut välismaailma pole olemas, siis selginevad suuremal või vähemal määral ka kõik muud universumiga seotud küsimused.

 

 

Allikas: Robert Lanza, Bob Berman. (2013) Biotsentrism. Kuidas elu ja teadvus on võtmed universumi tõelise olemuse mõistmiseks. Eesti Transpersonaalne Assotsiatsioon.

 

ESTRA on välja andnud ka mitmeid teisi maailmapilti avardavaid raamatuid. Tutvu nendega siin.

 

Toimetas Mariann Joonas