Permakultuur aitab iidse maaharimistarkusega luua elujõulist tulevikku

20. veebruar 2014 kell 12:49



3049Permakultuuri termin tähistab süsteemi ja maailmavaadet, mis koondab mahepõllunduse, loodusehituse, jäätmekäitluse ja inimökoloogia põhimõtteid. Permakultuur ehk jätkuloomine on inimasustuse ja põllumajanduse kavandamise viis, mis jäljendab looduses leiduvaid mustreid, põhinedes pigem asjade omavahelisel suhestumisel ja ökoloogial, kui rangetel bioloogilistel kaalutlustel, mis on tänapäeva põllumajanduse aluseks.

 

Permakultuuri eesmärk on luua stabiilne ja tootlik süsteem, mis kataks inimeste vajadusi. See on kavandamine, kus iga element toetab ja varustab teisi elemente ning mille lõppeesmärgiks on praktiliselt isetoimivad süsteemid, millesse inimesed sobituvad loomuliku osana.

Permakultuuri allikateks on paljud teised distsipliinid, sealhulgas mahepõllumajandus, metsaviljelus (ingl agroforestry), jätkusuutlik areng ja rakendusökoloogia. Selle liikumise peamine eesmärk on tootlike ja jätkusuutlike aedade ja talude arendamise kaudu aidata inimestel muutuda üha enam sõltumatuks ja isemajandavaks. Permakultuuri kavandi aluseks olevad kontseptuaalsed põhimõtted tulenevad süsteemiökoloogia ning tööstusrevolutsiooni eelsete jätkusuutliku maakasutuse näidete uurimustest.

 

Film “Permakultuuri seemned“

Permakultuuri tahkusid ja olemust troopikas kirjeldab interaktiivsel ja huvitaval moel film “Seeds of Permaculture“, mis kirjeldab elu Panya projektis Tai põhjaosas ning Rak Tamchati loodusliku eluviisi hariduskeskuses Kirde-Taimaal. Üks filmi tegemise põhjuseid on selle loojate jaoks globaalsed ilmamuutused. Üle kogu maailma kogevad inimesed ebatavalisi ilmastikunähtusi. Üks põhjus, miks permakultuur on saavutanud nii suure populaarsuse ja levib kiiremini kui kunagi varem on see, et meie planeet vajab seda. On õige aeg nendeks olulisteks muutusteks, mida permakultuur tuua võib.

Paljudel inimestel, kes tulevad Rak Tamchati permakultuuri õppima, on elus pöördepunkt, otsustamaks, mida nad oma elult soovivad. Paljud neist on omandanud kõrgema hariduse ning isegi alustanud karjääri, kui tunnevad, et sellest ei piisa: maailm ei muutu sel moel paremaks. Nad otsivad alternatiivset viisi, kuidas muuta seda, milliseks nende elu kujuneb ning kuidas vastutus oma elu eest enda kätesse võtta. Inimesed tulevad Taisse õppima budismi aluseid, permakultuuri, jätkusuutlikku eluviisi ja loodushoidu, kuna nad näevad, et senine elulaad ei toimi enam.

OLYMPUS DIGITAL CAMERA

 Rakta Machati loodusliku eluviisi keskus

 

Kuidas valmistada head komposti

Permakultuuri üks peamisi väljakutseid tänapäeval on tõestada, et see võib olla elujõuline ja kasumlik põllumajanduse vorm. Selleks kasutatakse mitmeid erinevaid metoodikaid. Üks olulisemaid on näiteks komposti valmistamine, et parandada pinnast ning tuua sellesse juurde orgaanilist ainest ja elu.

Komposti tootmise protsess on tegelikult väga lihtne ning kõigile kättesaadav. Selleks ei ole vaja kalleid vahendeid ega palju ruumi. Vajad kolme lihtsat koostisosa, mis võivad pärineda väga paljudest erinevatest allikatest – pruuni taimematerjali, mis on süsinikurohke, rohelist lämmastikurohket taimset materjali (värsked taimed, sobivad ka osaliselt köögijäätmed) ning lämmastikukihti, milleks sobib loomasõnnik või liblikõielised taimed. Pannes kihiti kokku pruuni ja rohelise taimse materjali ning lämmastikuallika, hoolitsedes, et selles segus jätkub hapnikku ja vett, on elementaarne kompost loodud. Seda saab parandada eelmisest kompostist võetud peotäie mullaga, mis sisaldab ohtralt mikroorganisme. Sel moel saavad kõik bakterid ja seened, mis vohasid eelmises kompostis, lisatud ka uuele ning hakkavad õigete tingimuste korral paljunema.

Erinevate komponentide vahekorrad peavad kompostis paigas olema. Parim on süsiniku ja lämmastiku suhe 30 : 1, selleks sobib 40% pruuni taimematerjali, 40% rohelist taimematerjali ning 20% lämmastikurohket materjali. Olenevalt kasutatud materjalidest tuleb seda retsepti kohandada. Liiga kuumaks minev kompostihunnik tähendab seda, et sinna on lisatud liiga palju lämmastikku või see on liiga märg. Selleks tuleb komposti keeramise käigus lisada sinna süsinikurohket materjali nagu näiteks saepuru, paberiribasid või muud kättesaadavat.

Kui kompost ei näi eriti midagi tegevat – see ei lähe kuumaks ega lagune, siis tähendab see, et seal ei ole piisavalt lämmastikku. Sel juhul tuleb lisada sõnnikut või kaunviljade pealseid. Kui kompost haiseb kohutavalt, siis tähendab, et selles napib hapnikku ning käivitunud on anaeroobsed protsessid. Kui komposti sees tõuseb temperatuur 65 kraadini, siis on aeg see ümber keerata ja hapniku ligipääsu võimaldada, sest alates 70 kraadist hakkavad selles hävima kasulikud mikroorganismid.

Panya projekt

Panya projekti muudab huvitavaks selle asukoht: olles küllalt kõrgel merepinnast, on seal lisaks troopilisele kliimavöötmele ka subtroopilise kliimavöötme iseärasused. See aitab maastikku paremini ära kasutada ja kasvatada ka köögivilju, mis tahavad jahedamat kliimat, nagu maasikad, spinat, artišokk ja spargel. See annab ka ärilises plaanis kasvatatavale toodangule suurema varieeruvuse – neil köögiviljadel on kohalikul turul suurem väärtus.

Mäekülgedel aitab permakultuuri meetoditega põllumajandus veel ja toitainetel paremini pinnasesse imenduda ja ennetab erosiooni. Tavapärase põllumajanduse puhul uhub suurem vihmasadu mäenõlvalt kõik minema. Tegelikult ei ole see uus metoodika – põllumehed on seda Hiinas ja Kagu-Aasias kasutanud juba tuhandeid aastaid. Moodne põllumajandus ei võta arvesse maastiku iseärasusi, kuna see ei sobi suurtele põllumajandusmasinatele. Kuid maast lugu pidades ja loodusseaduste põhiselt kasvatades on palju mõistlikum kasutada neid iidseid tehnoloogiaid.

dscn4612

 Panya projekt

Terra Genesis International

Terra Genesis International on permakultuuri ettevõte, mis aitab eraisikutel, mittetulundusühingutel ja äridel luua permakultuuril põhinevat maakasutusplaani, mis hõlmab mahepõllundust, vee haldamist, metsa taastamist ja palju muid holistilise maahalduse põhimõtteid.

Projekti loomisel läbitakse mitu etappi. Alustatakse analüüsiga maatüki, pere, projekti või ettevõtte eesmärkide kohta. Siis analüüsitakse olemasolevat maad, määrates, millised on olemasolevad struktuurid, millised ressursid on kättesaadavad, ning mida maa kujundamisel on kasulik arvesse võtta. Eesmärgiks seatakse see, et maatüki majanduslikud eesmärgid oleks täidetud, ökoloogilised tingimused paraneksid pidevalt ning seal elava pere vajadused oleks täidetud.

Projekti kavandamisel kutsutakse appi ka pinnasebioloogid, et uurida pinnase mikrofloorat. See on väga oluline, kuna pinnases on väga palju elu. Ühes teelusikatäies heas kompostimullas on üle miljardi bakteri, ohtralt seenorganisme ja teisi mikroorganisme. See toidab taimi – aastatuhandeid on emake loodus suutnud taimi kasvama panna ilma meie panuseta ning pinnasemikroobidel on selles ülisuur osa.

 

Toidumetsa ja aia loomine

Puuviljaaia ja toidumetsa vahel on oluline vahe. Puuviljaaed on tavaliselt ala, milles on keskendutud ühe-kahe liigi saagikuse maksimeerimisele. Toidumets on tavaliselt väiksema pindalaga ning sellel on palju rohkem funktsioone kui puuviljaaial. Toidumetsas imiteeritakse tavalises metsas kasvavaid erinevaid rohttaimede, põõsaste, ronitaimede ja ürtide rindeid. Tavalist puuviljaaeda on võimalik toidumetsaks muuta, lisades sinna erinevaid taimi ja varieerides viljapuude liike. Oluline osa toidumetsa taimestikust on liblikõielised taimed (kaunviljad), mis bakteritega koostöös rikastavad pinnast lämmastikuga.

Toni Robinson Rak Tamachati permakultuuri hariduskeskusest leiab, et aiandus on viis kuidas töötada sõna otseses mõttes rohujuuretasandil ning tõeliselt lõigata läbi sidemed suurte põllumajanduskorporatsioonidega, mis põhjustavad palju keskkonnakahju. Otsides kõige tervislikumat toitu, jõuame alati tagasi selleni, et parim on see, mida saad otse taimelt noppida ja suhu pista. Terve pinnas tähendab terveid taimi ja tervet inimest. Aiandus on ka soodne: saad vähese rahaga väikesel pinnal kasvatada palju toitu. Ravimifirmad kasutavad neidsamu köögivilju ja ürte, mis kasvavad meie oma aias, kuid lisavad sinna hulga kemikaale ja kulutavad palju fossiilseid kütuseid ning siis müüvad seda toodangut meile.

Üks oluline permakultuuri põhimõte aias on multšimine – pinna katmine kas põhu või muu taimse materjaliga, et toitaineid pinnases hoida. Troopikas on kindlasti oluline küsimus ka vesi – kuidas kujundada aeda, võttes arvesse nii vihma- kui ka põuaperioodi. Permakultuuris vaadatakse umbrohtusid mitte probleemi, vaid lahendusena: paljud umbrohud on suureks abiks pinnase katmisel ja kaitsmisel. Multšimine aitab umbrohtude levikut peatada seal, kus neid vaja ei ole.

Majapidamisvee ärakasutamine aias on permakultuuri oluline osa. Kasutada saab kogu vett, mis tuleb sinu köögi ja vannitoa kraanikausist ning duširuumist. Loomulikult peab sealjuures ka loobuma toksilisest kodukeemiast.

 

Kompost-tualett

Väljaheidete haldamine võib olla mitmel pool probleemiks, kuid permakultuur teeb ka sellest probleemist lahenduse. Selleks luuakse kompost-tualett, milles peale iga külastust tuleb väljaheidetele peale raputada kuiva orgaanilist materjali (näiteks saepuru) ning kui kaevatud auk või loodud ehitis saab täis, siis jäetakse see vähemalt aastaks komposteeruma. Kui tualetti on õigesti kasutatud, siis ei säili kompostis patogeenseid baktereid. Siiski ei kasutata tualetikomposti otse köögiviljadel, vaid pigem toidumetsas.

 

Materjalide multifunktsionaalsus

Üks permakultuuri pritsiipe on multifunktsionaalsus. Mõeldakse pidevalt sellele, kuidas kõiki kohapeal olevaid materjale saaks kasutada erineval moel. Kui miski ühel moel enam kasulik ei ole, siis saab sellest teha midagi muud. Täiskasvanud puu võib meile toota pikka aega kasulikku puuvilja ning kui see jääb liiga vanaks, siis saab selle võtta maha ja ehitada maja. Kui maja lauad hakkavad vanaks jääma, siis saame neist teha tooli, toolist lõpuks tulehakatuse ning tulest jäänud tuha segame oma komposti ning anname tagasi oma aiale, kus kasvavad juba uued puuviljapuud.

Kõik need teadmised on meil tegelikult olemas, kuid viimase 50–60 aastaga on need vaikselt kaduma läinud. Kuid inimesed naudivad nende teadmiste uuesti omandamist. Pannes töösse on käte jõu, on tulemusel hoopis teine energia. See on osa sinust ja sa naudid seda palju rohkem.

 

Loodusehitus

Loodusehituses on mitmeid stiile ning permakultuuris eelistatakse kohalikes oludes sobivat ja kättesaadavat viisi. Püütakse ära kasutada kohalikke traditsioone ja põliseid teadmisi ning kombineerida seda sobiva moodsa tehnoloogiaga. Ka betoonil ja tsemendil on loodusehituses oma koht, kuid seda kasutatakse väga teadlikult ja väga õiges kohas nii minimaalselt, kui võimalik. Looduslike materjalidega töötades ei vaja me palju turvavarustust, kuna need on väga ohutud erinevalt betoonist või tsemendist, mille käsitlemisel vajame kindaid, et vältida rakkude tekkimist ja käte kuivamist. Loodusliku pinnasega töötamine on ilus ja loomulik.

Troopikas on oluline ehitada pidades silmas jahedat ja kuiva eluruumi ning võttes arvesse ka vihmaperioodi. Väga tähtis osa on katus. Parim on laia räästaga katus, mis kaitseb seinu vihma ja loodusjõudude eest ning hoiab seinad varjus ja maja sisemuse jahedana. Peale vihmaperioodi tuleb alati maja seinu hooldada, mis võib tähendada seinte ülepahteldamist või lubjakihi lisamist.

Ehitamisel on oluline pöörata tähelepanu materjalide ettevalmistamisele – näiteks savis ei tohi olla suuri tükke ja kive, mis halvendavad ehitise lõplikku kvaliteeti. Ka liiva tuleb hoolikalt sõeluda, et eemaldada kõik kivid.

Group-shot-in-pit2

 Rakta Machati kogukond looduslikku ehitust õppimas

 

Permakultuuri ideed ja inspiratsioon

Igasuguse permakultuuri kujundamise kõige olulisem osa on see, kuidas kogukond sellega kokku sobib. Tänu internetile ja linnastumisele on lihtsam leida sarnase mõttelaadiga inimesi ning koondada kogukondi paremini kui kunagi varem. Vahel on liiga raske jääda tsivilisatsiooni keskele, kus näed ainult probleeme ja mitte kuskil lahendusi. Inimestel, kes kogunevad sellistesse kogukondadesse, on suur austus põlisrahvaste tarkuse ja traditsioonide vastu. Kogukonnas elamine on väga tõeline käegakatsutav kogemus, mida ei anna võrrelda selle kohta lugemisega.

On palju näited selle kohta, kuidas üle maailma tegeletakse kogukondade loomise ja permakultuuriga. Muutused toimuvad kõikjal ja vahel üsna kiiresti. Inimesed tulevad kodudest rohkem välja, kasvatavad toitu ja jagavad seda ning selle muutuse käigus kaovad ühiskonda destabiliseerivad jõud vaikselt iseenesest.

Permakultuuri väga oluline osa on kogukond ise. Selle asemel, et luua midagi iseenda jaoks ja keskenduda karjäärile, soovitakse luua midagi ilusat, millest kõik kasu saavad. Ole hetkes, lõpeta püüd kõike kontrollida ja tööta selle kallal, mis sind ümbritseb. Sa ei saa midagi toimuma sundida – sund tekitab ainult vastuseisu. Kõik tehtud vead ja saavutused on lihtsalt osa protsessist ning vigadest õpime palju rohkem kui saavutustest. Iga asi elus on võimalus õppida, kasvada ja paremaks saada.

Me elame väga põneval ajal, mil meil on kasutada palju võimalusi jagada ja panustada tervislikuma ja jätkusuutlikuma maailma heaks. Parim viis seda teha on koonduda kogukonda, millel on sarnane mõttelaad ja kus tehakse koostööd. Permakultuuri üks osa on viljaka pinnase loomine selleks, et kogukond saaks tekkida ning kogukonna kaudu saavad omakorda permakultuuri erinevad tahud avalduda.

Milline on see elu, mida ma soovin elada? Kuidas ma soovin suhestuda mind ümbritsevate inimestega? Kuidas soovin veeta oma aega ja kulutada päevi? Mis võiks olla minu päevade, kuude ja aastate sisu? Vahel tekitavad inimeste valikud segadust – pealtnäha normaalsetel valikutel ei tundu olevat justkui mingit mõtet. Kui looksime oma elu täiesti iseseisvalt – kas võtaksime siis vastu samasuguseid otsuseid? Igaüks meist suudab korraks aja maha võtta ja selgeks mõelda, mida ta maailmalt tahab.

Vaata filmi “Permakultuuri seemned”:

 

Allikad: Youtube, Wikipedia, Panya Project, Rakta Machat, Terra-genesis.com

Fotod: raktamachat.org, agrowingculture.org, www.permaculture.co.uk

 

Toimetas Katrin Suik