Spithari projekt – äratades elu

11. juuni 2013 kell 13:30



IMG_7450

Telegrami vabatahtlik toimetaja Katrin Suik viibis kaks nädalat Kreekas, et tutvuda sealsete ökokogukondadega. Esimesena tutvustasime Telaithrioni projekti, tänases loos tuleb juttu Spithari projektist.

 

Spithari ökoküla on loodud Marathonase linnakese lähedale, Ateenast napilt 50 kilomeetrit kirdesse. Tegemist on Telaithrioniga üsna sarnase kontseptsiooniga, kuid loojate sõnul ei ole nad nii hästi organiseeritud. Nende moto on „waking life“ – äratades elu.

Projekti kirjelduses tuuakse välja printsiibid, miks selline idee on alguse saanud ning millistest põhimõtetest lähtudes seda ellu tahetakse viia. Võttes arvesse seda, et praegune sotsiaalmajanduslik olukord on kaasa toonud nii palju hirmu, vägivalda ning inimeste ja loodusressursside kuritarvitamist, soovitakse astuda süsteemist välja ning luua kogukond, mis suudaks alustuseks tagada seal elavate inimeste põhivajadused.

Sarnaselt Telaithrioni projektiga on praegu suurim rõhuasetus just esmavajadustel – elamispind, toit, energeetika, jäätmemajandus. Igapäevase praktilise töö kõrvalt tegelevad sealsed inimesed väga aktiivselt ka kohaliku kogukonna harimisega, korraldades töötubasid, esitlusi ja filmiõhtuid.

 

Esimene pilk projektile

Saabun Marathonasesse varajasel ennelõunal ning kohtun ühe projekti vedaja, Fotisega. Ta hoiatab mind, et tee nende juurde üles mäkke on väga vilets ning õige pea näen, et see on väga leebe kirjeldus. Tee, mis viib üles, on tüüpilisele mägiserpentiinile kohaselt kitsas ja väga käänuline ning loomulikult ei ole see asfalt- ega isegi kruusatee. Manööverdan ettevaatlikult kivide vahel slaalomit sõites, kuni jõuame platsile, millel avaneb esmapilgul üsna trööstitu pilt.

IMG_7410

 

Esimesena hakkab silma, et keegi on kunagi sinna püüdnud suurt kolmekordset maja ehitada, kuid on ehituse pooleli jätnud ning edaspidi seda majakarpi laoplatsina kasutama hakanud. Edasi sõites tervitavad mind sõbraliku naeratusega kaks suurt koeravolaskit ning lugematu arv erinevas räbalusastmes kasse. Piirkonnas on madal taimestik, väga kivine ja savine pinnas ning on näha, et mõned aastad tagasi on seda kanti laastanud ka tulekahju.

IMG_7393

 

Projekti baasiks on praegu paarist merekonteinerist kokku klopsitud ulualune, kus on väike köök ja kogunemiseruum, kuid suurema osa võtab enda alla töötuba koos puidutööks vajaliku tehnikaga. Veidi eemal kõrgema koha peal vuriseb väike tuulegeneraator, mis koos katusel olevate päikesepaneelidega varustab kogu igapäevatarbimist elektriga. Vaid suuremate masinate käivitamiseks on tagavaraks maja taga diiselgeneraator.

IMG_7413

 

Projekt sai alguse ligikaudu kaks aastat tagasi ning mitte otseselt majanduskriisi tulemusena. Taas kord saab paralleeli tuua Telaithrioni projektiga, kuna ka Spithari loodi ideoloogilistel, mitte majanduslikel põhjustel. Fotise sõnul on majanduskriis pakkunud lihtsalt väga head võimalused teha seda, mida paljud inimesed on juba ammu soovinud, kuid pole leidnud julgust või pealehakkamist. See olukord on toonud kaasa suurenenud huvi ja toetuse projekti osas.

Algselt olid projekti sünni juures kuus inimest, osa neist on tänaseks lahkunud, kuid inimesi on juurde tulnud – praegu on seal tegutsemas 9–10 inimest ning käib ka hulganisti külalisi.

Kuna praegu ei ole veel koha peal kõiki mugavaks eluks vajalikke tingimusi, siis elatakse kohapeal 4–5 päeva nädalas ning selleks on seal mõned haagissuvilad, mis plaanitakse hiljem ära viia. Veevärk on piirkonda toodud naabri puurkaevust selle kokkuleppega, et ökokülalased aitavad vajadusel naabreid suuremate tööde tegemisel. Kogu tarbevesi suunatakse vastavasse auku, mis on vooderdatud söestunud puukoorega ning kaetud õlgedega. Vesi, mis sealt läbi jookseb ja pinnasesse imbub, on läbinud sisuliselt söefiltri. Pealmist õlgede kihti vahetatakse, et see haisema ei hakkaks. Edaspidi plaanitakse luua ka vihmavee kogumise süsteem.

IMG_7403

 

Plaanid edaspidiseks

Keskse hoonena plaanitakse ka Spitharis geodeetilist kuppelmaja, kuid nemad kavatsevad selle ise puidust valmistada. Keskmisest kuppelmajast saab kogukonna keskus, kus on raamatukogu, arvutid, ajaviitmise ruum ja söögitegemise võimalus. Privaatseteks elamuteks plaanitakse ehitada 6–7 väiksemat kuppelmaja. Vannituba ja kompostikemps on planeeritud elupiirkonna ja suure kuppelmaja vahele.

Toidu kasvatamiseks on loodud kaks aeda, kus kasutatakse permakultuuri meetodeid. Piirkonna kõige suurem probleem on äärmiselt halb pinnas. Seal on aastaid karjatatud kitsi ja lambaid, kes sõid maapinna lagedaks. Lisaks toimus piirkonnas kolm aastat tagasi suuremat sorti tulekahju. Erosioonile avatud pinnasest on aja jooksul talvevihmade ja -tuultega ära uhutud praktiliselt kogu orgaaniline materjal. Pinnas on väga raske, savine ning kuigi mineraalide osas rikas, on seal pea täielikult puudu huumusekiht.

IMG_7428

 

Praegu on aiapidamise peamine eesmärk pinnase huumusekihi taastamine. Taimede kasvu toetatakse loomasõnniku ning saepuru seguga ning multšitakse ajalehtede ja õlgedega. Ülejäänud piirkonda on püütud külvata taimi ning istutada puid, kuid kord hävinud taimestiku taastamine on keeruline ja väga pikaajaline protsess. Kuid üks asi, mida soovitakse selle projekti abil inimestele õpetada, on see, et ka kõige viletsamas pinnases on võimalik õigete meetodite abil kasvatada toitu ning ajapikku taastada hävinud ökosüsteem.

IMG_7432

 

Aia kõrvale plaanitakse luua akvapoonikasüsteem. See on jätkusuutlik toidu tootmise süsteem, mis on kombinatsioon traditsioonilisest akvakultuurist (veeloomade nagu tigude, vähkide ja krevettide kasvatamine veemahutites) ja hüdropoonikast (taimede kasvatamine mullata) üksteist toetavas keskkonnas. Piirkonna hoonete ümber planeeritakse luua söödavate viljadega puudest ning toidutaimedest metsaaed – orienteerivalt 25–30 puud ning erinevad rinded söödavatest taimedest.

Lisaks aiandusele peetakse Spitharis ka kodulinde. Haned ja kanad on piiratud alal aedikus, kuna piirkonnas tegutseb väga aktiivne rebane, kes juba tänaseks on suutnud suure hulga kanu järk-järgult ära pätsata. Kuulates seda, kuidas nad on sunnitud rebase pärast nii palju vaeva nägema oma kanade kaitsemisega, meenus mulle, et Eestis on Läänemaal üks kanakasvataja treeninud oma koerad kanu kaitsma. Soovitasin ka kreeklastel suhelda ses osas kohalike lambakarjustega ning õppida, kuidas treenida koeri endale abiks.

IMG_7458

 

Väikeste ökokogukonnarakukeste teke ja levik

Spithari projekti eesmärk ei ole siiski luua püsivat ökokogukonda, vaid pigem n-ö üleminekuküla. Selleks, et inimesed, kes plaanivad asuda ümber reaalselt toimivasse ökokogukonda, saaksid tulla ning elada seal kohapeal ning saada aimu, mida selline elu tegelikult igapäevaselt tähendab. Samuti on see loodud eksperimentaalprojektina, et katsetada erinevaid ideid ja kontseptsioone ning jagada informatsiooni.

Selle idee kasuks räägib ka fakt, et piirkond on Ateenale väga lähedal ning kui välja arvata mäe otsa viiva tee halb seisukord, siis tegelikult on see hästi ligipääsetav. Fotise sõnul on 80% kogukonna loomisest eelkõige omavaheline suhtlemine. Ning selleks ongi see projekt loodud: et aidata kaasa sarnaselt mõtlevate inimeste suhtlemisele ja sünergiale – see on nende inimeste panus, et laiendada väikeste ökokogukondade rakukeste levikut. Ja juba täna on nende algatusest saanud inspiratsiooni kaks järgmist kogukonna rakukest. Kuna nende kasutuses olev maa ei ole väga suur ning see on maaomanikult renditud, siis ei saa sellega seoses teha pikaajalisi plaane. Kui kõik ehitised ning aed oleks valmis, suudaks see ära toita umbes 15 inimest, mis toimiva kogukonna kohta on liiga väike number.

IMG_7394

 

Spithari on väga inspireeriv koht, kus kohtuvad vaimselt ärksad ning praktiliste oskustega inimesed. Nende visioon on väga selgelt sõnastatud ning nad teavad oma eesmärke. See on lihtne idee alustada väikestest asjadest, et ühel päeval liikuda suuremate projektideni. Samm sammu haaval teostatakse seal iga päev suure muutuse ühte tahku.

 

Katrin Suik

Autori fotod