Sufide meditatsioon – tantsides ja pööreldes muutunud teadvuse seisundisse

15. mai 2019 kell 10:11



Mediteerimine on viimase aastasaja jooksul saanud läänekultuuri mõttemaailmas küllaltki tuntuks. See on midagi, mida võib praktiseerida meist igaüks – kasvõi 10 minutit hommikuti enne tööd. Saamaks kasu mediteerimise stressi- ja ärevustvähendavast mõjust sellest tihti piisabki – lühikene introspektiivne puhkusehetk, mil keskendud oma hingamisele ja püüad pea igapäevamuredest tühjendada. Selle kõige juures aga jääb enamasti unustustehõlma asjaolu, et meditseerimisel on paljudes vähem või rohkem religioossetes traditsioonides otsene seos müstiliste kogemuste kogemise, teadvusseisundi sihipärase muutmise ja transiseisundi saavutamisega. 

 

Meditatsioon on tööriist, mis aitab neid seisundeid saavutada, ning selliste seisunditeni jõudmise hõlbustamiseks kasutatakse tihti meditatsiooni saatvaid erinevaid korduva iseloomuga tegevusi, nt šamaanide trummilöögid, rütmilised-repetitiivsed liigutused ja erinevad ekstaatilised tantsud. Ühte sellistes traditsioonidest, mille meditatsioonirituaal paistab oma atraktiivsuse poolest eriti silma, me täna põgusalt vaatamegi.

Lähis-Ida on alati olnud maailma religiooni ja müstika “köök“. Lisaks laiemalt tuntud kristlusele, islamile ja judaismile, on sealt võrsunud ka hulganisti vähem tuntud, ent võib-olla märksa tähendusrikkamaid ja paljuski rohkem sügavuti minevaid „teadmiste allhoovusi“, mis olid enamasti kättesaadavad vaid valitutele. Siinkohal ei pea valitute all küll mõtlema neid, kelle inimene või mõni poliitiline struktuur nomenklatuuriks on kuulutanud, vaid pigem neid väheseid järgijaid, kes pühendunult otsisid teed n-ö „Suur Tõeni“.

Võib arvata, et umbes 2000 aastat tagasi tuli ka ajalooline Naatsareti Jeesus ühest taolisest sektist. Inimkonna teadmistejanu loomulikult ei lõppenud Jeesuse maapealse eluga (mis võib-olla ei olnud ka päris nii lühike kui peavooluideoloogias arvatakse). Edasi tuli Prohvet Muhamed uue kuulutusega ja selle järel veel mitmed teised.

Islami rüpes kasvas üles palju tuntud poeete, kirjanikke ja teadlasi ning üks neist sündis 30. septembril 1207. Jalal ad-Din Muhammad Balkhi nimeline poisslaps nägi ilmavalgust tänapäevase Tadjikistani või Afghanistani territooriumil. Tal oli õnnestunud sündida pärsia keelt kõnelevasse peresse, kus isa oli tuntud jurist ja õpetlane. Varsti aga sai selgeks, et lapsuke on eriline: ta õppis ülikiiresti, oli juba varakult tuntud kui teravmeelne poeet ning kui ta kord isa taga Nishapuri linnas kõndides kohtus kuulsa Pärsia müstikust poeedi Attariga, kirjutas viimane poisi kohta: “Siin kõnnib meri, kelle kannul tuleb ookean.“ Väidetavalt kiirgas Jalal ad-Din Muhammadist selline vaimsus, et seda oli võimatu mitte märgata.

Kellega siis on tegu? Meie teame seda poissi nimega Rumi. Ja küllap oleme ühel või teisel korral lugenud-kuulnud ka tema värsse. Suuremaks teeneks aga kui tema kaunid kirjaread ja filosoofilised traktaadid, on Mevlana dervišite ordu asutamine ning selle meditatsioonirituaali õpetamine oma jüngritele, kes seda 13. sajandist tänini järgivad ja praktiseerivad. Jutt käib pöörlevatest dervišitest – kohapeal pöörlevatest pikkade seelikutega mediteerivatest tantsijatest. Mida tähendab see ümber enda telje keerlemine? On see pelgalt koreograafia? Või tsirkusekunst? Sest normaalne inimene ei suuda ju ometi enam kui paar korda ühe koha peal keerutada ilma, et tal süda pahaks läheks või pea lootusetult ringi hakkaks käima. Või peab selleks olema mingi eriline anne ja ordusse võetakse vastu katsete alusel nagu talendijahil või eliitkoolis?

Ometi on dervišid täiesti tavalised inimesed enne, kui neist saavad pöörlevad mungad. Võib-olla oli Rumi eriline oma vaimsete võimete poolest, aga tsirkusekoolist ei käinud ka tema läbi. Väidetavalt tekkis pöörlemisrituaal, kui Rumi kõndides läbi turu kuulis kullasseppade haamrite kõlinat, mis kõlas tema kõrvu justkui oleks keegi skandeerinud “la ilaha illalah“ (üht islami põhipalvet) ning ta olevat tundnud sellist õnne, et sirutanud käed ning hakanud koha peal pöörlema, avades end üha uutele ja uutele vaimsetele kõrgustele.

Ja täpselt samamoodi, rütmiliselt muusika saatel, keerlevad dervišid ka täna. Sajad pöörlemisliigutused (20-30 pööret minutis) resoneeruvad aju teetalainetega ning koos Allahi nime korrutamisega eralduvad tantsijad reaalsusest ning sisenevad teistsugusesse teadvuseseisundisse, kus iga pööre avab uusi tasemeid Teadmises. Seda tantsurituaali kutsutakse semaks. Tihti langevad transiseisundis pöörlejad rituaali lõpus teadvusetult maha.

Tuhandete aastate käigus on religioossed müstikud rajanud tohutult laiahaardelisi vaimseid traditsioone, mis tunnevad inimmõistust äärmiselt hästi ning oskavad kasutada tehnikaid, mis inimteadvust tugevasti mõjutavad. Kaasaegne teadus ei tohiks selliseid kogemusi eirata ja maha teha, vaid peaks neid uurima ja tundma õppima, edendamaks meditsiini ning aitamaks inimesi leida kontakti iseenda ja Universumiga. Iidsed traditsioonid peavad tihti oma põhieesmärkideks sisemist tasakaalu ja rahu inimkonnas – midagi, mida kaasaegne maailm väga vajab.

Tänapäeval eksisteerivad dervišite ordud, kus eelkirjeldatud müstilist sema tantsurituaali harrastatakse, mitmel maal: Süürias, Iraanis ja kuulsaim neist Türgis. Ning isegi Mustal Mandril Sudaani pealinnas Hartumis on igal reedel avalik sufi meditatsioon, kus praktiseeritakse semat. Seal muide lõpeb see tões ja meeles transi ja teadvuse kaotusega. Tihti esinevad õhtusöökidel pöörlevad dervišid ka ühes eestlaste lemmikus puhkusesihtpunktis – Egiptuses. Kõige rafineeritumalt ning erilise sügavusega oskavad seda läbi viia siiski Rumi liini otsesed järgijad Mevlana ordust Türgist. Lähiajal on just neid – Mevlana ordu pöörlevaid dervišeid võimalik näha aga siinsamas Eestis, Alexela kontserdimajas.

 

 

Vaata lisaks: PiletileviPöörlevad dervišid Facebookis

Pildid: egyptianstreets.com, Ananya Poddar, Orient festival

 

Toimetas Sander Soomaa