Telegrami järjejutt: Imelise otsingul. Tundmatu õpetuse fragmente III

Artikli kuulamine on saadaval MINU TELEGRAM tellijatele

18. jaanuar 2014 kell 13:10



UspenskiAlustasime eelmisel nädalavahetusel järjejutu avaldamist, mis annab Telegrami lugejatele võimaluse tutvuda peagi ilmuva vene filosoofi ja esoteeriku Pjotr Uspenski peateosega “Imelise otsingul. Tundmatu õpetuse fragmente“, mille annab eestikeelsena välja Eesti Transpersonaalne Assotsatsioon (ESTRA). See raamat on ainukordne sissevaade Gurdžijevi õpetuste sisusse ja õpetamise meetoditesse. Gurdžijevi üks olulisemaid seisukohti oli, et inimesed elavad kui hüpnootilises unes, tegutsedes vaid automaatidena, kes alluvad välisele juhtimisele. Et suuta mõista tõelisust, peab inimene ärkama, õppima ennast tundma ja ennast mäletama.

 

Mulle meenub, et ühe vestluse ajal G-ga meie tutvuse esimesel nädalal rääkisin ma oma kavatsusest uuesti Itta reisida.

„Kas tasub sellele mõelda? Ja kas ma oskan seal leida seda, mida vajan?“ küsisin ma G-lt.

„Hea on sõita sinna puhkusele, niisama puhkama,“ ütles G, „kuid sõita sinna selle järele, mida teil on vaja, ei tasu. Kõike võib leida siin.”

Ma mõistsin, et ta räägib koostööst temaga.

„Kas siis koolkonnad, mis asuvad seal kohapeal, nii-öelda, traditsioonide keskel, ei anna teatud eeliseid?“ küsisin ma.

Sellele küsimusele vastates avas G. mulle mitmeid asju, millest ma sain aru alles hiljem.

„Isegi kui te leiaksite koolkonnad, leiaksite ainult filosoofilised koolkonnad,“ ütles ta. „Indias on ainult filosoofilised koolkonnad. Kõik on ammu juba jagunenud järgmiselt: Indias oli filosoofia, Egiptuses teooria ning tänapäeva Pärsias, Mesopotaamias ja Turkestanis – praktika.“

„Kas nii on jäänud tänaseni?“ küsisin.

„Osaliselt jah isegi praegu,“ vastas ta. „Kuid te ei saa täielikult aru, mida ma nimetan „filosoofiaks“, mida „teooriaks“ ja mida „praktikaks“. Neid sõnu on vaja mõista teistmoodi, hoopiski mitte tavatähenduses.

Kui aga rääkida koolidest, siis on olemas ainult spetsiaalsed koolid, üldist laadi koole ei ole. Iga õpetaja või guru on mingi ühe ala spetsialist. Üks on astronoom, teine skulptor, kolmas muusik. Ja kõik õpilased peavad esiteks õppima ainet, milles õpetaja on spetsialist, pärast seda teist ainet ja nii edasi. Läheks vaja tuhat aastat, et kõike ära õppida.“

„Kuidas aga õppisite teie?”

„Ma polnud üksi. Meie hulgas oli kõigi alade spetsialiste. Igaüks õppis oma eriainet. Seejärel aga kui me kogunesime, ühendasime kõik, mida olime leidnud.”

„Ja kus on teie kaasõppurid praegu?”

G vaikis veidi, seejärel aga, vaadates kuhugi kaugusesse, ütles aegamisi:

„Mõned on surnud, mõned töötavad, mõned on tõmbunud eraklusse.”

Need nii ootamatud sõnad munkade leksikonist kutsusid minus esile imeliku ja harjumatu tunde.

Samal ajal tunnetasin ma G-s teatud „mängu“, ta nagu püüdis aeg-ajalt meelega heita mõne sõna, et panna mind huvi tundma ja kindlas suunas mõtlema.

Kui ma püüdsin täpsemalt järele uurida, kus ta leidis selle, mida teab, mis on tema teadmiste allikas ja kui kaugele läheb tema teadmine, siis ta mulle otsest vastust ei andnud.

„Teate mis,“ ütles G kord. „Kui te sõitsite Indiasse, kirjutati ajalehtedes teie sõidust ja selle eesmärkidest. Ma tegin oma õpilastele ülesandeks lugeda teie raamatuid, nende põhjal kindlaks teha, kes te olete ja selle põhjal arvata, mida te võite leida. Seega me teadsime, mida te seal leiate, juba siis, kui te seal olite.“

Sellega meie vestlus lõppes.

***

Kord küsisin ma G-lt balleti kohta, millest kirjutati ajalehtedes ja millele viitas jutustus „Tõe välgatused“ ja kas pole sellel balletil müsteeriumi-draama loomus?

„Minu ballett ei ole müsteerium,“ ütles G. „Ülesanne, mille ma püstitasin, oli luua huvitav ja suurepärane näidend. Muidugi on seal välise vormi taga peidus teatud tähendus, kuid ma ei järginud eesmärki seda tähendust näidata ja rõhutada. Tähtsa koha selles balletis on hõivanud teatud tantsud. Selgitan seda teile lühidalt. Kujutage ette, et taevakehade liikumist, näiteks Päikesesüsteemi planeete uurides, ehitasite üles erilise mehhanismi, et anda edasi nende liikumisseaduste visuaalne kujutis ja neid meile meelde tuletada. Selles mehhanismis asub iga planeet, mida kujutab vastavas mõõdus sfäär, teatavas kauguses kesksfäärist, mis kujutab Päikest. Mehhanism pannakse liikuma, kõik sfäärid hakkavad pöörlema ja liikuma etteantud teid mööda, taastades nähtavas vormis seadused, mis juhivad planeetide liikumist. See mehhanism tuletab teile meelde kõike, mida te teate Päikesesüsteemist. Midagi taolist esineb ka teatud tantsude rütmis. Tantsijate rangelt määratud liigutustes ja kombinatsioonides on silmale nähtaval kujul taastatud teatud seadused, mis on mõistetavad neile, kes neid tunnevad. Selliseid tantse nimetatakse „pühadeks tantsudeks“. Oma idarännakute ajal olin ma mitu korda tunnistajaks, kuidas neid tantse tantsiti pühade riituste ajal iidsetes templites. Mõned neist tantsudest on taastatud „Maagide võitluses“. Peale selle on balleti aluseks kolm ideed. Kui ma aga lavastaksin balleti tavalises teatris, siis ei mõistaks publik neid ideid mitte kunagi.“

Sellest, mis ta hiljem rääkis, mõistsin, et see pole ballett tavatähenduses, vaid draama- ja miimikastseenide seeria, mida omavahel seob ühine süžee ning kõik toimub laulu, muusika ja tantsu saatel. Kõige sobivam oleks stseene nimetada „revüüks“, kuid ilma igasuguse koomilise elemendita. See on ballett või revüü nimetusega „Maagide võitlus“. Tähtsad stseenid kujutavad musta maagia ja valge maagia koolkondi, mõlema koolkonna õpilaste harjutusi ja heitlust omavahel. Tegevuse taustaks on idamaine linnaelu, millesse on sisse toodud  pühad tantsud; dervišite ning Idamaade teised rahvuslikud tantsud on põimitud armuloosse, millel iseenesest on allegooriline tähendus.

Ma huvitusin eriti sellest, kui G ütles, et samad osatäitjad peavad esinema ja tantsima valge maagia ja musta maagia stseenides ja et nad ise ja nende liigutused peavad olema esimeses stseenis võluvad ja ilusad, teises aga ebardlikud ja eemaletõukavad.

„Teate, sel viisil nad näevad ja õpivad tundma kõiki iseenese külgi ning sellepärast on balletil tohutu tähtsus iseenese tundmaõppimiseks,“ selgitas G.

Tol ajal oli mul kõigest väga ähmane ettekujutus, aga mind hämmastas teatud vastukäivus.

„Ajaleheartiklis, mida ma nägin, oli öeldud, et teie ballett lavastatakse Moskvas ja et selles osalevad tuntud balletiartistid. Kuidas te viite selle kokku  enese tundmaõppimise ideega?“ küsisin ma. „Nad ei hakka ju mängima ja tantsima, et iseennast tundma õppida.“

„Kõike pole kaugeltki otsustatud,“ väitis G vastu. „Ja ka tolle leheartikli autor ei olnud kuigi hästi informeeritud. Kõik võib välja tulla hoopis teisiti. Aga teisest küljest need, kes osalevad balletis, näevad ise, kas see meeldib neile või ei.“

„Kes kirjutab muusika?“ küsisin.

„Ka see pole veel teada,“ vastas G. Rohkem ei öelnud ta midagi ja ma juhtusin selle „balletiga“ uuesti kokku alles viie aasta pärast.

***

Kord Moskvas olles vestlesin ma G-ga. Rääkisin talle Londonist, kus ma peatusin lühikest aega, hirmuäratavast mehhaniseerimisest, mis suurtes linnades kasvab ja ilma milleta poleks vist võimalik elada ja töötada nendes tohututes „mehhaanilistes mänguasjades“.

„Inimesed muutuvad masinateks,“ laususin ma. „Ja kahtlemata muutuvad nad vahel täiuslikeks masinateks. Ma ei usu aga, et nad on võimelised mõtlema. Kui nad püüaksid mõelda, ei oleks nad saanud nii suurepärasteks masinateks.“

„Jah,“ ütles G, „see on tõsi, aga ainult osaliselt tõsi. Eelkõige on küsimus selles, millist mõistust inimesed tööks kasutavad. Kui nad kasutavad tõelist mõistust, siis suudaksid nad masinate hulgas töötades mõelda veel paremini. Aga jälle tingimusel, et nad mõtlevad tõelise mõistusega.“

Ma ei saanud aru, mida G mõtleb „tõelise mõistuse“ all, ning mõistsin seda hoopis hiljem.

„Ja teiseks,“ jätkas ta, „mehhaniseerimine, millest teie räägite, pole hoopiski ohtlik. Inimene võib olla inimene“ (Ta rõhutas seda sõna.) „ka masinatega töötades. On teine liik mehhaniseerimist, mis on hoopis ohtlikum – muutuda ise masinaks. Kas olete kunagi mõelnud tõsiasjast, et kõik inimesed ise on masinad.“

„Olen küll,“ ütlesin mina, „rangelt teaduslikust vaatepunktist lähtudes on kõik inimesed masinad, mida juhivad välismõjud. Kuid küsimus on selles, kas seda teaduslikku vaadet saab täielikult tunnistada.“

„Teaduslik või mitteteaduslik on minu jaoks üks ja sama,“ ütles G. „Ma tahan, et te mõistaksite, mida ma ütlen. Vaadake, kõik need inimesed, keda te näete,“ ja ta näitas tänavale, „need on lihtsalt masinad – ei midagi enamat.”

“Ma arvan, et ma mõistan, mida te öelda tahate,“ ütlesin mina. „Ja ma olen tihti mõelnud, kui vähe on maailmas seda, mis võiks sellele mehhaniseerimisvormile vastu seista ja oma tee valida.“

„Aga just siin teete te suurima vea,“ lausus G. „Te mõtlete, et seal on midagi, mis valib oma tee, mis on suuteline mehhaniseerimisele vastu seisma; te mõtlete, et mitte kõik pole ühtemoodi masinlik.”

„Miks, muidugi mitte!“ ütlesin mina. „Kunst, poeesia, mõte on täiesti teistmoodi nähtused!“

„Täpselt samasugused!“ ütles G. „Need tegevused on sama mehaanilised nagu kõik muu. Inimesed on masinad, aga masinatelt pole oodata muud kui mehaanilist tegevust.”

„Olgu peale,“ ütlesin ma. „Kas aga polegi siis olemas inimesi, kes pole masinad?”

„Ehk ongi,“ lausus G, „kuid need pole need inimesed, keda teie näete. Ja teie ei tunne neid.  Seda tahangi ma teid mõistma panna.“

Mulle tundus küllalt imelik, et G nii väga just seda mõtet rõhutab. Tema öeldu näis mulle selge ja vastuvaidlemist mittesalliv. Samal ajal pole mulle kunagi meeldinud lühikesed ja kõikehõlmavad metafoorid. Need välistavad alati erinevuse olemuse. Ma olin pidevalt väitnud, et erinevused on kõige tähtsam asi ja selleks, et asjast aru saada, on eelkõige vaja näha, milles nähtused üksteisest erinevad. Seepärast tundus mulle imelik, et G rõhutab mõtet, mis niigi paistis ilmselge, tingimusel, et seda ei absolutiseerita ja erandite olemasolu arvestatakse.

“Inimesed on üksteisest väga erinevad,“ ütlesin. „Kahtlen, kas võib panna neid kõiki ühte ritta. Nende hulgas on metslasi, on intellektiga inimesi, on geeniusi.“

„Täiesti õige,“ ütles G. „Inimesed on erinevad, kuid tõelist vahet nende vahel te ei tea ega saagi teada. Erinevusi, millest teie räägite, pole lihtsalt olemas. Seda tuleb mõista. Kõik inimesed, keda te näete, kõik inimesed, keda tunnete, kõik inimesed, keda te võite hiljem tundma õppida, on ainult masinad, tegelikud masinad, mis töötavad üksnes väliste mõjude mõjutusel, nagu te ise väljendusite. Nad on sündinud masinatena ja nad surevad masinatena. Mil viisil metslased ja mõtlevad inimesed selleni on jõudnud? Isegi praegu, selsamal momendil, kui meie teiega räägime, püüavad mitu miljonit masinat üksteist hävitada. Mis erinevus neil on? Kus on siin metslased ja kus mõtlevad inimesed? Kõik on ühesugused …

Kuid on võimalus lakata olemast masin. Sellest peame mõtlema, aga mitte sellest, millist liiki masinaid on olemas. Muidugi on erinevaid masinaid; auto on masin, grammofon on masin ja tulirelv on masin. Ja mis siis? See on sama asi – kõik nad on masinad.“

***

Seoses selle vestlusega meenub mulle teine.

„Milline on teie arvamus tänapäeva psühholoogiast?“ küsisin ma kord G-lt, kavatsedes puudutada psühhoanalüüsi, millesse ma selle ilmumisest saadik olin umbusuga suhtunud. Kuid G ei andnud mulle võimalust nii kaugele minna.

„Enne kui rääkida psühholoogiast, peame välja selgitama, kelle juurde see kuulub, aga kelle juurde ei kuulu,“ ütles ta. „Psühholoogia kuulub inimeste juurde, inimese juurde, inimolendite juurde. Milline psühholoogia“ (Ta rõhutas seda sõna.) „saab kuuluda masinatele? Masinate tundmaõppimiseks on vaja mehaanikat, aga mitte psühholoogiat. Nimelt sellepärast me alustamegi mehaanikast. Psühholoogiani on veel väga pikk tee.“

„Kas inimene võib lakata olemast masin?“ küsisin.

„Ah, selles on küsimus,“ ütles G. „Kui te sagedamini esitaksite selliseid küsimusi, siis ehk jõuaksime oma vestlustes kuhugi. Võib lakata olemast masin, kuid selleks tuleb eelkõige masinat tunda. Masin, tõeline masin, ei tunne iseennast ega suuda iseennast tunda. Kui masin iseennast tunneb, ei ole see enam masin, vähemalt mitte see masin, mis oli enne. Tal hakkab tekkima vastutustunne oma tegevuse eest.“

„See tähendab teie arvates, et inimene ei vastuta oma tegude eest?“ küsisin ma.

Inimene“ (Ta rõhutas seda sõna.) „on vastutustundlik. Aga masin,“ (Ta rõhutas ka seda sõna.) „ei ole.“

***

Ühe vestluse ajal küsisin ma G-lt:

„Kuidas teie arvates oleks parem teie meetodi tundmaõppimiseks end ette valmistada? Kas on kasulik näiteks uurida niinimetatud okultset või müstilist kirjandust?”

Seda rääkides pidasin ma silmas eelkõige tarot ja kirjandust taro kohta.

„Jah,“ vastas G. „Lugedes võib väga palju leida. Võtke näiteks ennast. Te võiksite juba väga palju teada, kui te teate, kuidas lugeda. Ma tahan öelda, et kui te oleksite mõistnud kõike, mida elu jooksul olete lugenud, siis te juba teaksite, mida te praegu otsite. Kui te mõistaksite kõike, mida te oma raamatus kirjutasite … kuidas seda nüüd nimetatigi? …“ (Ta tegi midagi täiesti võimatut sõnadest Tertium Organum.) „siis tuleksin mina teie juurde, kummardaksin maani ja paluksin end õpetada. Kuid te ei mõista ei seda, mida te loete, ega seda, mida te kirjutate. Te isegi ei mõista, mida tähendab sõna „mõistma“. Kuid sisuline mõistmine on tähtis ja lugemine saab kasu tuua alles siis, kui te mõistate seda, mida te loete. Muide, ükski raamat ei suuda anda tõelist ettevalmistust. Nii on võimatu öelda, mis on parem. See, mida inimene teab hästi,“(Ta rõhutas seda sõna.) “see ongi tema ettevalmistus. Kui inimene teab, kuidas hästi kohvi keeta, kuidas hästi jalatseid teha – siis võib temaga juba vestlema hakata. Häda selles ongi, et ükski inimene ei tea midagi hästi. Kõike teatakse justkui kuidagiviisi, pealiskaudselt.”

See oli üks neist ootamatutest pööretest, mille G andis oma selgitustele. Tema sõnades sisaldus peale tavalise tähenduse kahtlemata teine, sootuks erinev mõte. Ma hakkasin juba aru saama, et varjatud mõttele pihtasaamiseks tuleb alustada sõnade tavalisest ja lihtsast tähendusest. G sõnad olid alati paljutähenduslikud oma tavalises tähenduses, kuigi sellega nende paljutähenduslikkus ei ammendunud. Laiem ja sügavam tähendus jäi veel kauaks varjatuks.

***

Veel üks vestlus, mis on meelde jäänud.

Ma küsisin G-lt, mida tuleks inimesel teha, et tema õpetust omandada.

„Mida teha?” küsis G nagu imestades. „Midagi pole võimalik teha. Esiteks peab inimene teatud asju mõistma. Tal on tuhandeid väärideid ja valearusaamu, ja peamiselt enese kohta, ning ta peab mõnest neist vabanema, enne kui hakkab omandama midagi uut. Muidu toetatakse uus vanale vundamendile ja tulemus on eelmisest veelgi hullem.”

„Kuidas vabaneda väärideedest?“ küsisin ma. „Me oleme sõltuvuses oma tajumise viisist. Väärideed luuakse meie tajumisvormidega.“

G vangutas pead.

“Jälle te räägite millestki muust,“ ütles ta. „Te räägite vigadest, mis tekivad tajumisest, aga mina ei räägi sellest. Antud tajumise piirides võib inimene eksida kas rohkem või vähem. Kuid inimese peamine eksiarvamus, nagu ma juba ütlesin, on tema veendumus, et ta võib teha. Kõik inimesed mõtlevad, et nad võivad teha, kõik inimesed tahavad teha; ja esimene küsimus, mida inimesed esitavad – on küsimus selle kohta, mida neil tuleks teha. Tegelikkuses aga keegi midagi ei tee ja keegi midagi teha ei saa. See on esimene, mida on vaja teada. Kõik juhtub. Kõik, mis inimesega toimub, kõik, mida ta on teinud, ja kõik, mis tuleneb temastkõik juhtub. Ja see juhtub täpselt samuti, nagu sajab vihma pärast muudatusi atmosfääri ülemistes kihtides või pilvedes, nagu sulab lumi päikesekiirte all või nagu tõuseb tolm tuules.

Inimene on masin. Kõik tema teod, tegemised, sõnad, mõtted, tunded, veendumused, arvamused ja harjumused on väliste mõjude, väliste muljete tulemus. Enda seest ei ole inimene suuteline välja tooma ühtki mõtet, ühtki tegevust. Kõik, mida ta räägib, teeb, mõtleb või tunneb – kõik juhtub. Inimene ei suuda midagi avastada, midagi välja mõelda. See kõik juhtub.

Teha see tõsiasi selgeks enese jaoks, mõista seda, olla veendunud selle tõesuses – tähendab vabaneda tuhandetest illusioonidest inimese kohta ja selle kohta, et ta on loominguline ja korraldab teadlikult oma elu ja  nii edasi. Midagi sellist ei ole olemas. Kõik juhtub: rahvaliikumised, sõjad, revolutsioonid, valitsuste vahetused – kõik juhtub. Ja juhtub täpselt nii, nagu juhtub indiviidi elus. Inimene sünnib, elab, sureb, ehitab maja, kirjutab raamatuid, aga mitte nii, nagu tema tahab, vaid nii, nagu juhtub. Kõik juhtub. Inimene ei armasta, ei vihka, ei soovi – kõik juhtub.

Kuid keegi ei usuks teid, kui te talle ütlete, et ta ei saa midagi teha. See on kõige solvavam ja kõige ebameeldivam asi, mida te inimesele võite öelda. See on eriti ebameeldiv ja solvav sellepärast, et see on tõde, aga tõde ei taha teada mitte keegi.

Kui te seda mõistate, on meil palju kergem vestelda. Kuid üks asi on kõike mõistusega võtta, teine aga kogu kehaga tunnetada, olla tõeliselt veendunud, et asi on nimelt nii – ja seda mitte kunagi unustada.

Tegemisega (G rõhutas seda sõna.) on seotud veel üks asi. Inimestele näib alati, et teised teevad kõike valesti – mitte nii, nagu nad peaksid tegema. Igaüks mõtleb, et tema võiks kõike teha paremini. Inimesed ei saa aru ega taha aru saada, et kõik, mis tehakse, ja eriti see, mis on juba tehtud ühtmoodi – seda ei saanud ega saagi teha teisiti. Kas te olete märganud, kuidas praegu kõik räägivad sõjast? Igaühel on oma nägemus ja oma teooria. Igaüks arvab, et kõike ei tehta nii, nagu peaks tegema. Tegelikult aga tehakse kõike ainult nii, nagu seda teha saab. Kui üks asi võib olla erinev, siis võib kõik olla erinev. Ja siis võib-olla poleks sõda.

Püüdke mõista seda, mida ma räägin: kõik sõltub kõigest ülejäänust, kõik on seotud, miski pole lahus. Seepärast läheb kõik ainult nii, nagu saab minna. Kui inimesed oleksid teistsugused, oleks kõik teisiti Kuid nad on sellised, nagu nad on, ja seepärast on kõik, nagu on.“

Seda kõike oli väga raske seedida.

„Kas pole midagi, pole absoluutselt mitte midagi, mida võiks teha?“ küsisin mina.

„Absoluutselt mitte midagi.”

„Ja keegi ei saa midagi teha?”

„See on teine küsimus. Selleks, et teha, on vaja olla. Aga alguses on vaja mõista, mida tähendab  olla. Kui me jätkame oma vestlusi, siis te näete, et me kasutame erilist keelt, ja selleks, et meiega vestelda, tuleb see keel omandada. Ei tasu rääkida tavalises keeles, sest tavalist keelt kasutades pole võimalik üksteisest aru saada. Praegu tundub see teile imelikuna. Aga see on tõsi. Et mõista, tuleb õppida teist keelt. Selles keeles, milles inimesed räägivad, ei saa nad üksteist mõista. Hiljem te saate aru, miks see nii on.

Seejärel peab inimene õppima rääkima tõtt. See tundub teile samuti imelikuna. Te ei saa aru, kuidas saab õppida rääkima tõtt. Teile näib, et piisab soovida või otsustada nii teha. Aga mina ütlen, et inimesed räägivad suhteliselt harva läbimõeldud valet. Enamasti nad mõtlevad, et räägivad tõtt. Ja ikkagi valetavad nad kogu aeg; valetavad siis, kui soovivad valetada, ja valetavad siis, kui tahavad tõtt rääkida. Nad valetavad pidevalt nii endale kui ka teistele. Seepärast ei mõista mitte keegi kunagi ei ennast ega teisi. Mõelge, kas oleks võinud tekkida sellised lahkhelid, nii sügav mõistmatus, selline vihkamine võõraste arvamuste ja vaadete vastu siis, kui inimesed oleksid võimelised üksteist mõistma? Kuid nad pole võimelised üksteist mõistma, sest ei suuda vältida valet. Rääkida tõtt – see on kõige raskem asi maailmas, ning selleks, et rääkida tõtt, on vaja kaua ja palju õppida. Üksnes soovist jääb siin väheks. Et rääkida tõtt, peab teadma, mis on tõde ja mis on vale – ja seda eelkõige iseendas. Aga seda ei taha keegi teada.“

 

Järgneb.

 

 

Allikas: Pjotr Uspenski “Imelise otsingul. Tundmatu õpetuse fragmente“ (ESTRA, 2014)

Foto: ESTRA

 

Toimetas Maarja Aljas