Tuva šamanistlik muusikariitus: võimalus muutuda paremaks ja tervemaks inimeseks

26. mai 2019 kell 20:55



Hetkel on Tallinnas (ja mõnes teises Eestimaa paigas) käimas ida muusika festival Orient, mis on Baltimaade esimene ja seni ainus autentsele Euroopa-välisele, eelkõige Aasia muusikale ja kultuurile pühendunud festival. Aastal 1992 alustanud sündmus tähistab veerand sajandi möödumist oma sünnist. Tuleval kolmapäeval, 29. mail toimub festivali raames ainulaadne kontsert, kus üles astuvad kaks eriti suure väega nn taevase šamaani päritoluga šamaani Šii-oglu Adõgžõ ja Tšerlik “Metsik“ Ojun. Tuvas jagatakse šamaanid maisteks ja taevasteks, mustadeks ja valgeteks. Adõgžõ ja Ojun kuuluvad viimaste hulka ning on oma kodumaal kõrgelt hinnatud ravitsejad-teadmamehed. Neist esimene pärineb iidsest “Üheksa kurgaani” suguvõsast, teine on aga Kuningate orust pärit Tuva legendaarse šamaani Tšerlik Kami pojapoeg. Vaatamegi lähemalt, mida kujutab endast Tuva šamanism. Artikli lõpus kirjeldab oma põnevaid kokkupuuteid šamanismiga festivali üks korraldajaid Tiina Jokinen.

 

Võiks küsida, et mis on “Oriendil“ tegemist ravitsemise ja teadjaks olemisega? Paraku või õnneks on nõnda, et Tuva iidses traditsioonis nagu paljudes muudeski taolistes on muusikal ja tantsul kandev roll universumi tasakaalust osasaamisel. Võib-olla oleks meilgi aeg muusikat lisaks kunstile mõnikord ka meediumina tajuda? Šamanistlik riitus koosneb tantsulisest, muusikalisest, sõnalisest ja dramaatilisest osast ning seda viiakse läbi traditsioonilistes šamaanirõivastes. Jäägu igaühe enda otsustada, kas võtta seda võimalusena muutuda paremaks ja tervemaks inimeseks või läheneda sellele kui huvitavale antropoloogilisele demonstratsioonile.

 

TUVA
• Asub Aasia geograafilises keskmes,
Siberi lõunaosas.
On ajalooliselt olnud nii Mongoli kui
Hiina dünastiate võimu all, 20. sajandi
alguses ka Venemaa Keisririigi alluvuses.
• Aastatel 1921–1944 oli tuvalastel de jure
iseseisev riik erinevate nimetuste all, kuid
selle iseseisvust tunnustati vaid Mongoolia
ja Nõukogude Liidu poolt.
Tuva Vabariik on alates 1944. aastast
kuulunud Nõukogude Liidu, hiljem Venemaa
koosseisu ja on praegugi Venemaa Föderatsiooni
1. järgu haldusüksus Siberi föderaalringkonnas.
• Populatsioon on 2010. aasta rahvaloenduse
andmetel 307 930, nendest 82% on tuvalased,
16% venelased. Riigi pealinn on Kõzõl.
Mitmekesine ja puhas loodus. Leidub taigasid,
steppe ja poolkõrbeid, mäeahelikke ja võimsaid
jõgesid. Vastavalt piirkonnale on nomaadilised
tuvalased kasvatanud veoloomadena nii põhjapõtru,
kaameleid, jakke kui hobuseid.
• Tuva keel kuulub turgi keelkonda. (Türgi keel on
selle keelkonna arvukaim esindaja.)
Oma religioosset kuuluvust määratleb enamik
tuvalasi tiibeti budismi kaudu, kuid selle kõrval
eksisteerib elujõulisena ka iidsem šamanism.

 

Siberis sündinud šamanism

Sõna “šamaan” tuleneb valdava konsensuse järgi evengikeelsest sõnast šaman – “teadmamees”, “tark”. Euroopasse jõudis see sõna 17. sajandi lõpul tänu maadeavastajate Siberi-rännakutele. Osade etümoloogide arvates on keelendi aluseks evengi tüvi ša ehk “teadma”, teised on tõmmanud paralleele hoopis sanskritikeelse sõnaga śramaṇa – “rändmunk” või “pühak” – mis võis Siberi rahvasteni jõuda seoses budismi levikuga. Nii või teisiti hakati sõnaga “šamanism” algselt tähistama just Siberi rahvaste, kuid ka mongolite ja Kesk-Aasia turgi rahvaste religioosseid uskumusi ja praktikaid. Hiljem avastasid etnograafid sarnaseid traditsioone ka mujalt Aasiast, Aafrikast, Lõuna- ja Põhja-Ameerikast, fikseeriti mõiste “tuumikšamanism”, mille keskseks tunnuseks on šamaanirännaku esinemine.

Hingerännaku eesmärgiks võib olla tervendamine, ennustamine, esivanemate soosingu palumine, loodusjõudude ja ilmanähtuste mõjutamine, kaotsiläinud hingede juhatamine, kadunud inimeste ja asjade otsimine, paiksete rahvaste puhul viljaõnne, nomaadide puhul karja- ja jahiõnne saavutamine. Rännakuks vajalikku transi- ehk ekstaasiseisundit on eri rahvaste šamanismis esile kutsutud tähelepanu teadliku suunamise ning mitmesuguste abivahendite abil, nagu kontemplatsioon, teadlik unenägemine, paastumine, suitsetamine ja psühhoaktiivsed ained, loitsud ja palved, tants, muusika, monotoonselt korduv trummimäng.

Kuna nomaadilised rahvad sõltusid oma ellujäämisel loomadest nii söögi kui transpordi osas, siis hakkasid mitmesugused loomariigi asukad figureerima ka nende religioossetes uskumustes ja rituaalides. Siberi šamaanidel on olnud tavaks suhelda erinevate abija kaitsevaimudega, kellest enamik esineb looma või linnu kujul – näiteks igasugused väekad jahiloomad, sukeldujad või tarkust sümboliseerivad linnud, kalad ja maod, koduloomadest peamiselt sõiduloomad. Loomad on andnud inimestele juhiseid ja võivad täita ka esivanema rolli.

Kaitsevaimudega saadakse kontakti peamiselt jäljendusmaagia abil – olgu siis esemeliselt, heli või liikumise kaudu. Esimese jäljendusviisi näiteks on šamaani eksootiline rõivastus ühes peakattega – komplekt koosneb peamiselt looma- või linnunahkadest ja sulgedest ning sisaldab loomade sümboolseid kujutisi (näiteks narmastatud varrukad sümboliseerivad linnutiibu jne). Teine jäljendusviis avaldub looma- ja linnuhäälte imiteerimisel. Kolmanda jäljendusviisi näiteks on mõne looma kehastamine rütmilises tantsus. Mis puutub veel loomade sümboolsesse tähendusse, siis nagu mainitud, kuulub teadvusseisundi muutmise vahendite hulka šamaanitrumm – seda võib vaadelda kui universumi mudelit, ent trumm võib ka sümboliseerida mõnd sõidulooma.

Peab veel ütlema, et konkreetsed rituaalsed vormid erinevad juba ainuüksi Siberi rahvaste lõikes ning kõik elemendid polegi šamaanirännaku jaoks olemuslikud – väidetavalt võib tõeline šamaan rännaku läbi viia ka puhtalt oma keskendumisjõu abil. Kuid rituaalne külg on siiski oluline, kuna aitab väljendada šamaani sisemisi olekuid ja kaasata kogukonda.

Viimaks võiks šamanismi kohta teada ka seda, et traditsiooniliselt ei valita šamaani kutset vabatahtlikult, vaid see on eelkõige viis, kuidas tulla toime šamaanihaigusega, mis hakkab avalduma tavaliselt teismeeas ja mida Lääne psühhiaatrias diagnoositaks ilmselt dissotsiatiivse isiksusehäirena. Häälte kuulmine, tuleviku ja varjatud asjade nägemine ning muud invasiivsed kujutluspildid ei mahu teaduslikku maailmapilti muidu kui vaid aju häirena, mida peab ravima medikamentide ja psühhoteraapiaga – ainus meeltevälise reaalsusega kooskõlastuv teadvuse ja aju seisund on n-ö normaalseisund. See mõiste on muidugi ise abstraktsioon, mille kogemuslikuks vasteks on koondpilt normi piires kõrvalekalletest ja variatsioonidest. Šamanistliku maailmapildi järgi vahendavad aga ka radikaalselt teisenenud teadvusseisundid meile erinevaid reaalsuse tasandeid.

 

Tengrism

Tuva šamanismi puhul võime kokku puutuda Taevase Isa ja Maa-Ema kujundiga – tegu on kahe peamise jumalusega turgi rahvaste (sh tuvalaste), kuid ka näiteks mongolite traditsioonilises religioonis, mis hõlmab endas šamanismi, animismi, totemismi ja esivanemate kummardamist ning mida on hiljem hakatud kokkuvõtlikult nimetama “tengrism”. Tengri on maailma loonud ja seda valitsev taevajumal, kelle nimetus ja selle variatsioonid ongi paljudes keeltes tähendanud “taevas”.

Tengri jälgi leiab ka kaasaegsetest keeltest nagu mongoli, bulgaaria, aserbaidžaani ja türgi. Näiteks mongoli tэнгэр – “taevas”, türgi tanrı – “jumal”. Kusjuures ka meie hõimlaste ungarlaste traditsiooniliseks religiooniks peetakse tengrismi, mille nad olevat rahvasterändamise ajal Kesk-Aasia steppidest kaasa toonud.

Pärast Nõukogude Liidu lagunemist on mitmed Kesk-Aasia rahvad püüdnud taas koonduda tengrismi kui traditsioonilise religiooni lipu alla. On kostunud soovitusi võtta tengrism kõigi turgi rahvaste ametlikuks ideoloogiaks.

 

Šamanism tänapäeva Tuvas

2012. aasta rahvaküsitluse järgi jaguneb tuvalaste religioosne enesemääratlus järgmiselt: 61,8% budism; 11,8% ateism ja mittereligioosne; 8% tuva šamanism ja tengrism; 7,6% mittereligioosne spirituaalsus; 7,2% muu religioossus või määratlemata; 1,4% protestantism; 1,4% muu kristlus; 0,8% vene õigeusk.

Niisiis esindab šamanism Tuvas suurimat religioosset vähemust ja enamik tuvalasi on Tiibeti budistid. Ent ka viimastel on kokkupuude šamanistliku loodususundiga olemas. Nimelt on ju Tiibeti budism läbi põimunud tiibetlaste animistliku ja šamanistliku böniga ning Tuvasse jõudis Tiibeti budism Mongoolia kaudu, haakides enda külge ka mongolite taevausundi tengrismi mõjutusi. Sellest tulenevalt pole tuvalaste jaoks mingi probleem järgida šamanismi ja budismi paralleelselt ning need kaks traditsiooni võivad olla omavahel dialoogis. (Meenutagem sedagi, et juba Tiibeti dalai-laamade nõuandjateks on olnud böni ettekuulutajad-šamaanid.)

Tuvas leidub budistlikke laamasid, kes on kasvanud üles šamaanide perekonnas, ning ka ümberpöördult. Šamaanide ja laamade meetodid on küll erinevad, kuid lõppeesmärk on sama – olla inimestele abiks. Mõistagi leidub ka šamaane, kelle arvates budism tuleks mittealgupärase võõrkehana kõrvale heita. Võib kohata laamasid, kelle arvates kohaliku rahva arhailised uskumused ei anna päriselt buddhadharma mõõtu välja. Ent purismi eest pole “kaitstud” ükski traditsioon ning vähemalt budismi seisukohast võiks šamanismi põhimõtteliselt paigutada upāya ehk kasulike vahendite kategooriasse.

Šamanismi käekäik tänapäeva Tuvas kannab paratamatult ka lähiajaloo pitserit. Nõukogude Liidu ajal oli organiseeritud religiooni praktiseerimine põlu all ning šamaane kiusati taga kui ebateaduse levitajaid, nende kogukondlikku funktsiooni tajuti ohuna Nõukogude Liidu ideoloogiale.

Pärast liidu lagunemist avanes aga tuvalastele uus võimalus luua ja taasavastada oma religioosset ja rahvuslikku identiteeti ning täita täita režiimi lagunemisest jäänud ideoloogilist vaakumit. Alates 1990ndate keskpaigast hakati moodustama šamaaniühinguid, taastama kultuslikke pühapaikasid ja tegelema kaasaegse ühiskonna probleemidega.

Näiteks on Tuva Vabariigis tekkinud Nõukogude Liidu lagunemise järgselt rida sotsiaalseid murekohti, mida šamaanid püüavad jõudumööda leevendada. Veidi laiemalt vaadates on aga šamanismi etno-öko-eetiline plavorm eriti ajakohane tänapäevases enesehävituslikus globaalkapitalismi maailmas, mis sõidab täiskäiguga ökoloogilise kollapsi kursil. Vanatestamentliku loosungi “täitke maa ja alistage see enestele” asemel soovitab šamaan meil otsida kooskõla taeva, maa, vee, puude ja mägedega ning tunnetada end osana loodusest, mis paraku vajab meid märksa vähem kui meie vajame teda.

 

Ürgne tarkus – šamanism

Šamanismi võiks pidada inimkonna mõistes sama vanaks kui vana on maailm. Erinevate nimede all on erinevates kultuurides olnud alati teadjamehed ja –naised, viimased tihtipeale sagedaminigi. Läbi ajastute on neisse suhtutud mitmeti: kardetud, jumaldatud, põletatud nõidadena tuleriidal ning otsitud üles, kui miski muu enam ei aita, kirjutab festivali Orient üks korraldajaid ja idamaades seikleja Tiina Jokinen.

Olen oma elus kohanud mitmeid šamaane erinevatel mandritel ja tundnud ka ise ülimalt vastakaid tundeid alustades hirmust ja lõpetades imetluse ning aukartusega, olles samal ajal 21.sajandi tüüpiline skeptik. Üks šamanismi harudest voodoo on alguse saanud Lääne-Aafrikast, kus seda tänini laialdaselt praktiseeritakse – eriti õõvastav on Togo voodoo fetishi turg, mille kirjeldamiseks napib sõnu. Kõik, mida on võimalik elusolendi küljest võtta ning panna musti või millist iganes värvi jõude teenima, on seal lettidel saadaval: alates kitsenahkadest ja lõpetades ahvide koljudega. Leti alt saab ka inimpäritolu materjali. Kui selle turu ühes tagatoas otsustas voodoo maag mulle amuleti valmistada, siis ei julgenud ma seda vastu võtmata jätta, aga ei julgenud ka kanda.

Ent suurem osa šamanismi on kaugel eelkirjeldatust. Enamasti on tegu looduse ja tema jõu tundmisega ning selle heal eesmärgil kasutamisega – olgu see siis taimedega ravitsemine või hea ilma kohale loitsimine.

Üks markantsemaid piirkondi, kus šamanism on kultuuri osana aukohal, on mõõtmatu Siber. Viibides eelmisel aastal mitu kuud vältaval ekspeditsioonil Põhja-, Ida- ja Lõuna-Siberis sain esimese kogemuse osaliseks vägagi ootamatus situatsioonis. Istusin ühe suure kulda kaevandava tootmiskoondise peakontori geoloogiaosakonnas ning oodates otsust, kas meil lubatakse läbida kaevandusele kuuluv piirkond, sattusin jutu peale sealse peageoloogiga. See keskealine burjaadi päritolu daam jutustas mulle täie enesestmõistetavusega, kuidas tema õetütar oli teismeeas järsku haigestunud ning arstid ei osanud leida viga ega põhjust. Tütarlaps põdes ja põdes ning olukord hakkas juba võtma nukramat nooti, kui sealsele rahvale omaselt otsustas haritud pere siiski korraks lapsega ka šamaani manu ära käia. Ja ena imet! Lahendus oligi käes. Teadjamees pani meie mõistes väga ebahariliku diagnoosi: šamaan. See tähendas seda, et tüdruk oli mõlema vanema poolt saanud päranduseks suure teadjainimese koorma: ema oli šamaanide tõust ja isa, kes oli sünnilt venelane, oli pärit iidsete nõidade soost. See kõik lõi tütres välja pärast mitut põlve, millest johtus ülevalt pandud kohustus hakata šamaaniks ning asuda teenima inimkonda. Just nimelt teenimiseks nimetavad šamaanid oma tööd – võimed on neile antud ja neilt nõutakse. Meie tütarlaps oli aga piisavalt noor ning pealesunnitud saatus ei olnud kindlasti unistusteelu. Kõlab kui muinasjutus, aga ta tegi šamaaniga kokkuleppe: kõigepealt kasvab suureks, lõpetab koolid, loob pere, kasvatab lapsed ja siis hakkab teenima. Nõnda on võimalik saatuselt pikendust saada, mida talle ka anti. Tüdruk paranes kui imeväel ja täitiski oma maised ja perekondlikud kohustused. Täna on ta aga üks tuntud šamaanidest, kelle käest paljud abi saavad.

Teine episood, mis sundis mind oma arusaamu revideerima, juhtus Jakuutias. Saabusime imekauni kose äärde kesk taigat ning üllatavalt kohtasime seal väikest gruppi inimesi, kes meile siberlase lahkusega kehakinnituseks ülimaitsvaid pannkooke pakkusid. Saime teada, et tegu oli grupi šamaanidega, kes läheduses mingit riitust läbi viisid ja kus parajasti midagi väga olulist oli toimumas – keegi nende hulgast oli transformeerumas millekski. Jutt tundus muidugi müstika valdkonda kuuluvat, aga kui nii, siis nii. Meie lahkudes, palusid nad mul korraks jääda, et neil olevat mulle mingi muusikapala parmupillil esitada. Jäin, sain imelise muusikaelamuse osaliseks ja ühtlasi anti mulle nagu muuseas edasi ka teade, mis hiljem tõeks sai.

Edasisel teekonnal said meile juba tavapäraseks kohtumised Siberi tarkadega ja minus süvenes üha enam arusaam, et kui me avaksime oma meeled loodusele ja elule, siis muutuks ka šamanism ehk omasemaks ja loomulikumaks. Kes teab? Tasub proovida.

 

Uuri lisaks: Siberi šamaaniriitused Piletilevis, Festival Orient

NB! Telegrami Facebookis toimub ka Tuva šamaaniriituste PILETILOOS!

Fotod: siberiantimes.com, rbth.com

 

Tekst: Festivali Orient buklett, Piletilevi, Tiina Jokinen

Toimetas: Mariann Joonas