Toeta Telegrami!

Telegram hindab üle kõige inimese vabadust ise valida, millist informatsiooni ta lugeda tahab ja meil on väga hea meel, et oleme saanud seda vabadust juba üle kolme aasta pakkuda.

Vajame lugejate toetust, et ka käesoleval aastal tegusalt edasi toimetada. Sinu ühekordne panus - 10 eurot - on ettemaks terve aastatäie sõltumatu, põneva ja kasuliku info eest. Telegrami lugeja vabatahtliku aastamaksu tegemiseks vajaliku info leiad siit.

Igale toetajale kingitus!

NB! Armas püsitoetaja, kuna tegutseme nüüd MTÜ-na, on toetuse konto number muutunud!

Arvamus: Teadusest, ebateadusest ja selle tõestamisest

7. aprill 2016 kell 18:12



ahtiAvaldame Peterburi Biosensoorse Psühholoogia Instituudi õpilase Ahti Nurme arvamuse, mille ajendiks oli Merlis Nõgese artikkel uhuu-majanduse riiklikust katusepakkumisest, mis ilmus 16. märtsil Postimehes.

 

Alustuseks, mul ei ole midagi selle vastu, kui keegi avaldab oma arvamust. Igaühel on oma arvamus ja nende rohkus vaid rikastab ühiskonda. Samas tahan ma juhtida tähelepanu kõnealuses artiklis esinenud ilmselgetele möödalaskmistele ning neid natuke selgitada. Ja ära tuua ka oma isiklik seisukoht, mis nagu eelmainitud artikli autori oma, ei pretendeeri absoluutsele tõele.

 

Esiteks, riiklikust katusepakkumisest

Väljend ise on juba piisavalt õõvastav ning hr Nõgese seisukohast võib välja lugeda, et riiklik toetus alternatiivmeditsiinile ja -teraapiatele tuleks lõpetada. Siinkohal on aga ära unustatud riigi olulisim, põhiseadusest tulenev funktsioon: esindada ja aidata kõiki oma kodanikke, nahavärvist, soost, rassist, usust ja paljust muust lähtumata. Mille poolest on need niinimetatud “uhhuutajad” vähem kodanikud, et riiklik toetus ei peaks nendele kehtima? Õnneks on asjakohase valdkonna otsustajate käitumine palju tasakaalustavam kui artikli autori mustvalge käsitlus.

Lisaks on oluline ka riigi roll tervise edendamise propageerimisel ning suurem osa alternatiivseid lähenemisi selle all mahubki. Sellest, et preventsioon ja profülaktika on mitu korda efektiivsem kui hilisem ravi, saab ehk igaüks aru. Ka on teaduslikult korduvalt tõestatud meditatsiooni positiivne efekt üldisele heaolule. Järeldades: tervem inimene võrdub tervem ühiskond võrdub tervem ja rikkam riik. Kindlasti ei taha ma siinkohal väita, et kõik alternatiivsed teraapiad on oma olemuselt tervist taastavad, mida hiljutine MMS-i skandaal ka tõestas, ja selle tõttu ei tasuks siin alahinnata eelkõige riigi rolli: selle asemel, et eestlaslikult pea liiva alla peita ja tuima näoga raiuma hakata, et ei eksisteeri ja selle tõttu tuleks pigem ära keelata, tasuks ehk mõelda riikliku reguleerimise peale, mida on lähiriikidest küllaltki edukalt rakendatud näiteks Lätis ja Venemaal.

 

Teadusest, ebateadusest ja selle tõestamisest

Artiklis on selgelt näidatud jäika hoiakut “teaduse” ja “ebateaduse” eraldamisel. Ka teaduses on küllalt palju fenomene, mida ei osata seletada ning on seetõttu kõrvale jäetud. Mõnevõrra utreeritult võib siis sama loogikat jätkates küsida, kas me peaks ehk lõpetama CERN-i projektis osalemise, sest sellise umbluu, kus otsitakse teoreetilist(!) kinnitust millelegi, mida kinnitatult olemas ei ole, võib vaid fantastika ja raharaiskamise valdkonda arvata. Samasugune “ainuõige” käsitlusviis oli ehk õige veel 25 aastat tagasi eksisteerinud riigis, kuid kindlasti ei ole see sobilik tänapäevase, avatud ja demokraatliku ühiskonna tõekspidamiste hulka.

Edasi teadusest ja tõestatusest. On ilmselge ja lihtne ajada segi mõisteid fakt, väide ja oletus ning artikli autor on nendega oma seisukohtades küllaltki vabalt esinenud. Kui MMS-i puhul on teaduslikult tõestatud selle tervisele ohtlikkus, siis see on fakt. Tervislikkuse fakti mina siinkohal kinnitada ei saa, kuna pole ise selle teemaga piisavalt kursis ega ole seda ainet tarbinud, kuid selle pooldajad väidavad ka positiivseid efekte, mille põhjal võib luua mingi oletuse, et teatud juhtudel on sellel ka positiivseid efekte. Kas need ka kinnitust leiavad, on omaette küsimus.

Samas on vägagi meelevaldne rääkida pendlikursuste puhul hullutamisest ning pettusest: olen üsna kindel, et artikli autoril puudub isiklik kogemus, mis viib tema arvamuse väite valdkonda ning ka ei ole mulle teada teaduslikku tõestatust pendli liigutamise nähtuse mitteeksisteerimisest, mis viib selle puhtalt oletuse valdkonda. Ainus, mida teadus on tõestanud, on see, et selle olemasolu või mitteeksisteerimist ei ole võimalik teaduslikult tõestada. Jah, meedia kirjutab nendest nähtustest tihti vaid võtmes, kus inimestel on olnud ebameeldiv kogemus, sest halb uudis müüb alati paremini kui hea. Selle põhjal võib tõepoolest tekkida arvamus, et tegemist on vaid petistega. Kuid siinkohal jäävad tähelepanuta positiivsed kogemused, kui keegi sai abi, kui keegi tervenes või tuli välja sügavast masendusest – ja neid kogemusi on julgelt rohkem kui ebameeldivaid.

 

Sama on ka bioenergeetikaga

Peterburi Biosensoorse Psühholoogia Instituudil on olemas mitmekordselt dokumenteeritud fakt telekineesi fenomeni olemasolust. Nad on selle nähtusega esindatud ka 2008. aasta Venemaa rekordite raamatus (“Venemaa. Rekordid ja saavutused 2008), lisaks on seda demonstreeritud ka paljudes teleesinemistes ning seda fenomeni on uurinud mitmed teadusasutused ja ülikoolid nii Venemaal kui ka mujal. Jah, teaduslik seletus puudub: ainus, mida on suudetud kindlaks teha, on aju alfa-lainete teatud muutus protsessi käigus. Aga teadusliku seletuse mittepuudumine ei tõesta fenomeni mitteolemasolu, vaid seda, et praegu eksisteerivate seadmetega ei ole võimalik mõõta, tõestada ega seletada selle toimimist. Fakt on, aga seletada ei osata. Ja siinkohal tekib taas küsimus: kui on olemas fakt, et jah, eksisteerib, siis kas uskuda seda või oletusel põhinevat väidet, et ei eksisteeri?

Siinkohal jõuamegi kõige olulisema teemani – usuni. Alati on see eelnenud millelegi, mida ei suudeta seletada. Kui Kopernik poleks ise uskunud oma ümmarguse Maa teooriasse ning seda ka kuulutanud, elaksime me ehk ikka veel lamedal Maal ilma GPS-ita. Ka teadmine Maa ümmargusest põhineb minu usul sellesse, sest ise pole ma kosmoses käinud ega Maad eemalt näinud.

Küll aga olen ma ise kogenud telekineesi fenomeni ning seda rohkem kui ühe korra. Jah, see võib tunduda paljudele umbluulise sonimisena, sest mul ei ole teile tõestust lauale panna, aga antud juhul on minu jaoks olulisem küsimus endale: keda ma usun? Kas enda kogemust või teaduse seletust?

 

Miks eestlased pöörduvat tihti alternatiivse meditsiini juurde?

Mitte ainult selle tõttu, et pettutakse tavameditsiinis, vaid ka selle tõttu, et meis on sügavalt sisse juurdunud usk. Meist räägitakse kui ebausklikest, aga me oleme hoopis sügavalt usklikud: me usume ja kogeme, et see maailm, loodus ja keskkond meie ümber on sügavalt müstiline ja maagiline ning meil endil on oskused ja võimed, mida ülejäänud maailm on harjunud fantastikafilmidest nägema.

Kindlasti on peale minu ka paljudel teistel kogemus lapsepõlvest, kus haiget saades puhus ema katkise koha peale ning lausus: “Varesele valu, harakale haigus, mustal linnul muu häda, meie laps saab terveks.” Ja see aitas ning valu kaduski. Kasutan seda sama ka oma laste puhul ja see toimib samamoodi. Võib ju väita, et 25 aastaga võib mälu igasugust asja kokku fantaseerida ning mida see väike laps ikka valust aru saab ja üleüldse ei ole siin haisugi mingist teaduslikust tõestatusest. Aga kui ma kogen, siin ma valin seda ka uskuda. Ma kogen ka, et hingevalu ja südametunnistus on reaalsed, olgugi et ükski moodne aparaat nende eksisteerimist ei kinnita. Kindlasti on inimesi, kes seda ei koge ja selle tõttu ka ei usu, kuid see ei tee neid minu jaoks olematuks.

Siinkohal jääb mulle vähemalt usk, et kunagi seda suudetakse teha. Et kunagi mõõdetakse ühiskonna arengut majanduskasvu, SKP ja energeetilise efektiivsuse asemel õnnelikkuses, hingerõõmus ja südametarkuses. Ja mulle jääb ka usk, et kunagi suudab teadus mõista ja seletada telekineesi, tervendamist ning mõtete lugemist ning järeltulevad põlved vaatavad meie tehnokraatlikule ja enesehävituslikule suhtumisele endasse kui ka ümbritsevasse keskkonda kui absurdsele, kuid õnneks möödunud nähtusele.

Ma ei räägi siin sellest, et jätta kõrvale teadus ning öelda, et seda ei ole. Ka praeguse jutu kirjutamine ei oleks teaduse tänuväärse tööta võimalik. Kuid oluline on mõista, et eksisteerib palju nähtusi väljaspool teaduslikke seletusi ning kuniks teadus ei suuda neid seletada aktsepteerival (loe: kõigi jaoks üheselt arusaadaval, mõistetaval ja kogetaval) viisil, ei ole teadus küps, vaid pidevas arengus. Seetõttu soovin ma ka julgust vaadata seatud piiride taha, sest sealt on kõik revolutsioonilised avastused alguse saanud.

 

Ahti Nurme

Peterburi Biosensoorse Psühholoogia Instituudi õpilane

 

Fotod: erakogu, Shutterstock