Intervjuu: Üle 36 kuu uut majanduskriisi oodata ei tule

26. aprill 2016 kell 9:54



piggybank_86800225Kuna maailmas toimuvat jälgides tundub, et majanduskriis hingab aina enam kuklasse, otsustasime uurida ühe eksperdi arvamust – kas kriis ikka tuleb, millal see tuleb ja kuidas peaks selleks valmistuma. Küsimustele vastab AS Tavid juhatuse liige Jüri Martin, kes valgustab, kuidas mõistab maailmas aset leidvaid protsesse tema.

 

Küsime siis kohe, et millal saabub uus majanduskriis (või praeguse kriisi tegelik haripunkt)?

Ennustamine on tänamatu tegevus, aga usun, et üle 36 kuu selleks oodata ei tule.

 

Kas oskad aimata, kui palju nt pangandusmaailmas selleks kriisiks valmistutakse? Ja kas neil on reaalseid võimalusi selle pealt kasu lõigata?

Ma ei usu, et enamiku pangandustöötajate jaoks praegu midagi väga valesti on – kardan, et nad ei suuda adekvaatselt hinnata tekkinud olukorda. See nõuaks paradigma muutust küsimustes, milles  kogu teadliku elu on oldud eksiseisukohal.

Eks me näe, kas rahandustegelased suudavad parun von Münchhausen’i kombel püssikuuli otsas lennata või ise ennast juustest tirides soost välja tõmmata. Parafraseerides George Bernhard Shaw’d: kogu lugupidamises viimatinimetatud härrade vastu, panustaksin ma siiski loogikale. Olen seisukohal, et kui erandid välja arvata, siis selles mängus ei saa olema võitjaid, on lihtsalt neid, kes kaotavad rohkem ja neid, kes kaotavad vähem.

 

Kuidas peaks tavainimene kriisiks valmistuma?

Strateegiaid lahingu võitmiseks on erinevaid, aga kunagi ei ole enne lahingut täit selgust, milline neist parim on. Siiski tooksin välja mõned olulised aspektid, millede osas ma üsna veendunud olen.

Esiteks, sellel, kes on suutnud midagi väärtuslikku “kivi alla” koguda, on kriisi kergem taluda. Siinkohal tahaks rõhutada, et elektriimpulss arvuti ekraanil ei pruugi alati olla “kõva valuuta”.

Teiseks, raamatud, ajalehed ja muu informatsioon on kättesaadav kõigile, ole sa taksojuht või tehase omanik. Miks mitte siis kasutada aega enese harimiseks – mõtlemine on üsna kasulik harjumus.

Kolmandaks, need kes suudavad olukorda objektiivselt hinnata ja soovmõtlemise küüsist vabaneda, on eelispositsioonis. Liisinglepinguga soetatud 20 000-ne auto ei ole vara, see on 300 eurone kohustus iga kuu, millele lisanduvad veel ülalpidamis- ja ekspluatatsioonikulud. Postkaardivaatega villa troopilisel paradiisisaarel võib olla luksuslik hüve, aga tuulise ilma korral võib osutuda ka ühishauaks kogu perele.

Samas võib kriisi ületamiseks ka avantüristlikumaid variante olla, kui eelpool mainutud – näiteks hüperinflatsiooni korral võib miljoni eurose laenuga soetatud  tehas ka üsna soodsaks investeeringuks osutuda. Tasakaalupunkti peab iga inimene enda jaoks ise leidma.

 

Mis võiks juhtuda siis, kui olemasolev rahandussüsteem täiesti kokku kukub?

Ja kokku ta kukubki, andes teed uuele süsteemile, mis omakorda kunagi tulevikus samuti langeb tehes ruumi oma järeltulijale. Ükski süsteem pole igavene. Igasuguse süsteemi kokkuvarisemine tekitab ajutiselt kaose, mis hiljem korrastub ja nõnda tekibki uus süsteem.

Tulevane rahandussüsteem on tegelikult vana süsteem ja põhinema hakkab see kullastandardil. Kuna olemasolevast loobumine on psühholoogiliselt raske protsess, siis ilmselt proovitakse ka leida alternatiive ja mingeid “poolikuid” lahendusi, et õigustada kehtivat ja usaldusel põhinevat FIAT valuutade süsteemi, aga mistahes sääraseid püüde kroonib läbikukkumine.

 

Aga kuld ei ole ju ka mingi imerohi?

Kuld ei üldse mingi imerohi. Kulda võluvitsana presenteerija on kas väga piiratud mõttemaailmaga inimene või siis inimene, kes pole antud küsimuses erapoolik.

Mulle meeldib kulda võrrelda päästeparvega. Kui ehitatakse uus kruiisilaev, siis vaevalt, et kuuleme reklaamis “tulge meie laevale, meil on parimad päästeparved. Meie laev on varustatud päästeparvega, kus on lisaks tavapärastele pürotehnilistele vahenditele ka kuivtoidu paketid ja magevee pudelid. Meie päästeparvedes saate muretult terve nädala veeta Atlandi ookeanil“. Kuuleme ikka sellest, millised uhked restoranid, baarid ja diskoteegid kaunistavad alleesid, mis paiknevad täismõõdus spordisaalide, ujulate ja kontsertsaalide vahel. Paraku ei paku viimatinimetatud mingit kaitset tormise mere eest ega ka kokkupõrke eest jäämäega. Natuke üle saja aasta tagasi said selles veenduda kõik, kes Titanicu pardal viibisid.

Ja nii kurb kui see ka ei ole, siis tänapäeva majandus on samas seisus kui Titanic 1912. aasta 14. aprilli hilisõhtul vahetult enne jäämäega kokkupõrkamist. Seega kulda investeerimises on sama palju naudingut kui päästeparve pugemises. Kui nüüd natuke iroonitseda, siis võiks ju soovitada ka päästeparve ronimise asemel võtta veel viimane pudel Pétrus’i ja nautida oma viimaseid tunde ikka täiel rinnal. Meie konteksti pannes tähendab see seda, et kulla ostmise asemel võivad inimesed ka osta järelmaksuga televiisori või SMS laenuga finantseerida oma sünnipäeva tähistamist.

 

Nüüd ütleb mõni, et maalite maailma majandusest pildi ikka väga mustades toonides.

Seda küll, kuid paraku puuduvad ratsionaal-loogilised argumendid, et neid toone võiks heledamana kujutada. Asi on selles, et energia jäävuse seadust ei õnnestu lollitada. Ja et seda selgitada peab alustama veidi kaugemalt.

Suurim viga, mida inimesed tänapäeval teevad on protsessidesse mitte süvenemine, soovmõtlemine ja sellest tulenev reaalsuse eiramine. 2004. aastal oli Tais tsunami. Kas tegemist oli katastroofiga? (Katastroof on ootamatu, äkiline ja laiaulatuslik loodusliku protsessi või inimtegevuse tulemusena tekkinud õnnetus, mis paiskab segi ühiskonna (või kogukonna) normaalse toimimise.) Ma väga vabandan inimeste eest, keda see õnnetus lähemalt puudutas, aga looduse seisukohalt ei olnud tegemist katastroofiga, tegemist oli täiesti tavalise loodusnähtusega. Sada aastat tagasi oleks surma saanute arv olnud ilmselt tühine  või lausa olematu. Inimesed ei ehitanud on maju vahetult mere äärde, sest oskasid näha seal mitte ainult lummavat vaadet vaid ka võimalikku ohtu.

Samasugune on olukord nii energeetikas, majanduses kui ka paljudes muudes valdkondades: süüvimata protsesside sisusse, kipume me nägema ainult väliseid märke. Kogu ajaloo jooksul ei ole inimkond elanud nii mugavalt kui praegu: nii toitu kui peavarju ei ole kunagi nii hõlbus olnud hankida: muudkui lähed poodi, laod korvi täis, vibutad kassas plastikraha ja võid hakata nautima.

Kui inimestelt küsida, et mis selle võimalikuks teeb ja mille arvelt see tuleb, siis vastus on, et raske töö ja tehnika areng. Tehnika areng aga omakorda on saavutatud inimese intelligentsuse abil. Paraku on see aga suures osas vale. Inimeses intelligentsusel on siin oma roll, aga enamiku sellest mugavusest, mida me täna endale lubada saame, peame kirjutama fossiilsete kütuste – eelkõige nafta – arvele. Ole nii tark kui tahes, aga ketšupi transpordiks Hispaaniast Eestisse põletame ikkagi naftat. Olgu insenerid nii nutikad kui tahes, aga ükski Iphone ei jõua poeletile, ega värviteler elutuppa enne kui lisaks inseneride pingutustele on suur hulk naftat ära põletatud.

Kui me vaatame enda ümber, siis üsna lihtne on märgata, et kõikide meid ümbritsevate esemete saamiseks on kasutatud naftat. Seega – nii väga kui me ka ei tahaks, siis enamiku rikkusest, mis me tänaseks saavutanud oleme, oleme me saanud tänu miljonite aastate jooksul kogunenud päikeseenergiale, mis on talletunud maakoores leiduvasse naftasse. See saab aga varsti otsa.

 

Kuidas see energia jutt kõik majanduse ja kullaga seotud on, aga enne kui selleni jõuame tahaks siiski lisada, et energia probleemiga tegeletakse ju väga aktiivselt ja lahendusi on leitud nii päikese, tuule, biokütuse kui ka muude alternatiivsete energiaallikate näol. Seega kui üks hetk naftat ja gaasi enam maa seest ei tule, võetakse üha rohkem kasutusele taastuvenergiat ja probleem on lahendatud.

Kahjuks mitte. Tänasel päeval pärineb orienteeruvalt 85% energiast fossiilsetest kütustest, aga see number iseenesest ei olegi nii suur mure, sest nagu Te mainisite, võiksime ju järjest rohkem ja rohkem taastuvenergia osakaalu suurendada kuni oleksime fossiilsetest kütustest sõltumatud.

Probleem seisneb aga selles, et isegi kui me oleksime nõus taastuvenergiat kasutama, siis nii tuulegeneraatorite kui ka päikesepaneelide tootmiseks on ikkagi vaja naftat.

Mis puutub aga biokütusesse, siis see on täiesti läbikukkunud projekt. Biokütuse tootmiseks kulutame me oluliselt rohkem energiat kui me sealt tagasi saame. Jääb vaid oodata, millal selle valdkonna inimesed oma surnult sündinud lapse elustamisest loobudes ühiskonna raha raiskamise lõpetavad ja oma potentsiaali millessegi jätkusuutlikumasse panustama hakkavad.

Probleemi lahendatakse jätkuvalt valest otsast: ei keskenduta, kuidas energiat arutult mitte raisata, vaid sellele, kuidas energiat juurde saada, et oma loodushävitavaid kapriise üha nõudlikumalt rahuldada. Seetõttu nii kaua kuni ühiskond on nõus vedama vett, toiduaineid või muid esmatarbekaupu ühest maailma otsast teise, ei suuda olukorda päästa ei ükski maksusoodustusega ostetud Tesla ega ka Läänemerre paigaldatud tuulegeneraator.

 

Me kaldusime teemast nüüd kõvasti kõrvale. Küsimus oli, et kuidas siis ikkagi energia jäävuse seadus majanduse kehva seisuga taga on. Äkki on põhjus ikka milleski muus?

Jah, eks loomulikult on muid faktoreid ka, näiteks demokraatia ebatäiuslikkus, inimlik ahnus või lihtsalt soov hästi elada. Aga ma liigitaks need pigem kaasnähtude alla. Nagu ma juba enne mainisin, siis igasugused soovid ja tahtmised võivad küll olla, aga ende täitumiseks on ikkagi vaja energiat. Energia on eelduseks, et me saame ketšupi Hispaaniast Eestisse transportida. Kui ressurss transpordiks on olemas, alles siis on meil mõtet hakata arutama, kas me tahame seda või mitte.

Energia jäävuse seadus ütleb seda, et energia ei teki ega kao vaid võib muunduda ühest vormist teise.

Miljonite aastate jooksul on päikeseenergia talletunud maakoorde fossiilsete küstuste, eelkõige nafta, näol. Viimase 150 aasta jooksul oleme me suure osa miljonite aastate jooksul kogutud energiast ära kasutanud ja arvestades praegust tempot, oleme me jõudnud kui mitte just lõpusirgele, siis vähemalt üsna lähedale sellele.

 

Erinevatest allikatest pärit andmete põhjal on siiski ligi pool maailmas leiduvast naftast veel alles, seega lõpusirge on küll ilmselge liialdus.

Teil on õigus – ligikaudu pool fossiilsete kütuste varudest on veel maapõues. Paraku on see ainult pool tõde.

Esimene mure seisneb selles, et juba praegu kulub nafta maa alt kätte saamiseks üle 5 korra rohkem energiat (ERoEI 100->19) kui seda kulus 150 aastat tagasi ning  kaevandamine muutub päev päevalt järjest kulukamaks. See tähendab seda, et kui 150 aastat tagasi pidime investeerima ühe ühiku energiat, et 100 ühiku eest naftat maa seest kätte saada, siis täna ühe energiaühiku investeerimisel saame ainult 19 ühiku jagu naftat kätte.Teisisõnu on nafta kaevandamine muutunud 5 korda kallimaks ja järjest kallimaks see muutub.

Teine mure seisneb selles, et energia tarbimine kasvab iga päev ja seda mitte lineaarselt vaid eksponentsiaalselt.

Kolmas suur mure on selles, et tänapäevase majandusmudeli eelduseks on tarbimise kasv. Tegemist on püramiidskeemiga: homme saame me elada sama hästi ainult siis kui toodame (loe: tarvitame kütust) rohkem kui täna. Ilmselt mõistavad kõik, et see mudel ei saa kesta igavesti.

Teine suur probleem energeetika kõrval on tänane maailma rahandusessüsteem. Praegused maailma valuutad ei ole millegi muuga tagatud kui usaldusega. Reaalsete varadega ei ole tagatud ei dollar, euro ega ka enamus teisi valuutasid. See on võimaldanud riikidel raha juurde luua ei millestki. Luuakse näilist rikkust, millel reaalse varaga mingit pistmist ei ole.

Kui eraisikud oleksid nii vastutustundetult käitunud, siis oleksid nad pankrotistunud, kuna neil puudub võimalus raha juurde trükkida. Riigid suudavad aga suppi järjest lahjemaks keetes kriisi edasi lükata, et kogu süsteem viimaks veelgi suurema kolinaga oma lõpu leiaks.

Ja lõpuks oleme jõudnud ka selleni, miks ma kulda usaldan rohkem kui muid varasid: esiteks kuld ei ole näiline vaid tegelik ja teiseks kulda ei ole võimalik õhust juurde tekitada. Loomulikult kehtib see vaid füüsilise kulla puhul, mitte virtuaalse või nn paberkulla puhul.

 

Isegi juhul kui me oleme kaotanud usalduse raha kui sellise vastu, ma pean siin silmas USD, EUR, GBP või mis tahes muud valuutat, siis on ju peale kulla veel palju erinevaid vara liike: kinnisvara, väärtpaberid, toore jne.

Teil on õigus, need varad on ka alles. Kõiki erinevaid liike ei jõua me kindlasti läbi lahata, aga vaatame põgusalt kasvõi mõne näite.

Kinnisvara puhul võiksime rääkida näiteks Detroit’i kinnisvara turust aastatel 1995-2015, samuti võiksime vaadata Jaapani kinnisvara hindu aastatel 1980-2000. Neid piirkondi, kus kinnisvarast on saanud vara asemel praktiliselt ainult kohustus, on veel palju ja neid tuleb pidevalt ka juurde. Suur mõju on ka pangalaenudel, mis võimendavad kinnisvara hindadel ebamõistlikult kasvada, aga see pole mitte ainus tegur. Kinnisvara hinnas moodustab juba ammu emotsionaalne väärtus suurema osa kui reaalne väärtus. Nagu eelnevate näidete puhul nägime võib ühel hetkel emotsioon aga otsa saada ja siis jõuavad majad oma loomuliku väärtuseni. Pahatihti võib selleks väärtuseks siis saada ka 0 eurot või dollarit. See on üks (aga kaugeltki mitte ainult) näide näilisest, mitte tegelikust rikkusest, mida inimkond loob: suured majad ja infrastruktuurid ebavajalikus kohas ja/või ajal on väärtusetud – ometigi kellegi bilansis ripuvad nad viimase hetkeni üleval.

Aktsiate ja väärtpaberite puhul on emotsioonide ja tulevikku suunatud optimistliku prognoosi osakaal hinnas veelgi suurem. Aktsiate väärtus peaks peegeldama ettevõtte reaalset väärtust, milleks on võime teenida kasumit. Tänasel päeval ostetakse pahatihti aktsiat mitte dividendi saamise eesmärgil, vaid lootuses see homme kallimalt maha müüa. Oma olemuselt ei erine see karvavõrdki 15. sajandi Hollandi tulbisibulate maaniast. Kes ei tea, millega see lõppes, soovitan järele uurida.

Toormesse investeerimisse usun ma küll, tegemist on reaalse varaga, mitte virtuaalse või näilise varaga. Aga tuleb meeles pidada, et toore on toore vaid siis kui ta on füüsiliselt olemas, mitte elektrooniline impulss arvutiekraanil või paber lauasahtlis. Viimastel juhtudel ei ole tegemist toormega vaid usaldusega. Usaldusse mina aga ei julgeks investeerida. Toormesse investeerimisel (teras, sool, puhas vesi, toiduained) on mitmeid eelised kulla eest, võiks isegi öelda, et puudusi peaaegu nagu polekski …  peale ladustamise ja säilitamise. Kui keegi nendele puudustele lahenduse leiaks, siis oleks mina kindlasti nõus ka muid toormeid peale kulla oma investeeringuportfelli lisama.

 

Olete nüüd üsna põhjalikult oma arusaamu maailmas valitsevast olukorrast selgitanud, äkki lõpetuseks siiski mingi soovitus inimestele, kes tahaksid ennast natukenegi selle ebakindla homse vastu kindlustada.

Minu soovitus oleks järgmine: tundke ise huvi maailmas toimuvate protsesside vastu ja ärge rahulduge pinnapealsete vastustega. Võtke aega, süvenege ja proovige jõuda asja tuumani. Ärge laske teistel ennast mõjutada: kuulake eksperte, aga kahelge nende sõnades. Eriti kahelge nende ekspertide sõnades, kelle palk või heaolu sõltub Teie otsusest.

 

Küsitlesid Mariann Joonas ja Tiiu Vilo (Tavexi leht Rootsis)

 

Foto: Comstock

 

NB! Telegram tegutseb tänu lugejate abile. Kui sinu arvates on Telegramis ilmuv info vajalik ja oluline, võid soovi ja võimaluse korral meid toetada. Telegrami lugeja vabatahtliku toetuse tegemiseks vajaliku info leiad siit.