Toeta Telegrami!

Telegram hindab üle kõige inimese vabadust ise valida, millist informatsiooni ta lugeda tahab ja meil on väga hea meel, et oleme saanud seda vabadust juba üle kolme aasta pakkuda.

Vajame lugejate toetust, et ka käesoleval aastal tegusalt edasi toimetada. Sinu ühekordne panus - 10 eurot - on ettemaks terve aastatäie sõltumatu, põneva ja kasuliku info eest. Telegrami lugeja vabatahtliku aastamaksu tegemiseks vajaliku info leiad siit.

Igale toetajale kingitus!

NB! Armas püsitoetaja, kuna tegutseme nüüd MTÜ-na, on toetuse konto number muutunud!

Mart Helme: Inimesed on õigesti aru saanud, et Eesti valitsus on nukuvalitsus

28. veebruar 2015 kell 13:10



helme2Jätkame intervjuude sarjaga, kus usutleme Telegrami suurele aastaküsitlusele vastajate arvates kõige usaldusväärsemaid poliitikuid. Indrek Tarandi järel nimetati teisena kõige usaldusväärsemaks EKRE juhti Mart Helmet, kellega rääkisime nii kohalikust poliitikast ja olmest, kui ka välispoliitikast, sõdadest ja vandenõudest. Helme arvates liigutakse globaalselt kindlalt uue maailmakorra suunas ja see ei meeldi mehele teps mitte, sest juba praegu on enamik liberaaldemokraatlike riikide valitsusi suurkorporatsioonide käpiknukud. Samuti sooviks ta teada, mida meie teabeamet ja kaitsepolitseiamet tegelikult teevad, sest kapo on Helme sõnul suurte lääne agentuuride filiaal, kelle tegevust ei kontrolli Eestis mitte keegi.

 

Valimisplakatite peal olid sel aasta mõned inimesed, kellel on probleeme kohtuvõimuga, mida Te sellest arvate?

See on piinlik muidugi. See näitab, et Eestis ei toimi avalik arvamus, mis on niivõrd amorfne ja selle mõju poliitikule ja poliitikale on nii ära marginaliseeritud, et poliitiku jaoks on tähtis vaid see, et tal on oma erakonna tagatoa toetus. Erakonna tagatuba peab teda ustavaks partei sõduriks, keda vaatamata tema igasugusele paturegistrile saab panna vastutavatele kohtadele ja saab edutada muuhulgas ka riigikokku, sellepärast, et see inimene oma leivaisa kätt ei hammusta.

See on Eesti poliitilise kultuuri ja Eesti poliitilise praktika väga negatiivne näide. Muuhulgas tõestab see seda, et Eestis ei päde see vana ütlus, mis sedastab, et mis on ühist poliitikul ja kärbsel – mõlemat saab tappa ajalehega.

Jah, kui meie peavoolumeedia võtab mõne poliitiku tõsiselt tule alla, siis see poliitik võidakse surmata. Aga ainult juhul, kui see poliitik ei ole juba suutnud endale luua institutsionaalset ja juriidilist jalgealust.

 

Kui suur peab olema Eestis valijate protsent, et valimised loetaks hääletatuks?

Mingit protsenti pole, piisab kui ainult üks inimene käib hääletamas ja valimised loetakse toimunuks. On riike, kus valimine on tehtud kohustuslikuks ja inimesi saab trahvida, kui nad valimistel ei osale. See eeldab muidugi ka, et valimisseadus peaks olema selline, et hääl, mille sa annad, ikkagi jõuab sinu valitule mitte nii nagu meil on häälte ülekandmise mehhanismiga, kus valituks mitte osutunute hääled lõppkokkuvõttes maanduvad valimiskünnise ületanud erakondade kaukasse ja annavad neile lisamandaate vastavalt sellele, kui suure protsendi on nad valimistel saavutanud. See on täiesti absurdne, sest need inimesed, kes valisid väikeseid erakondi või üksikkandidaate, annavad hääle nendele, kelle vastu nad sisuliselt hääletasid. See kord tuleb tingimata likvideerida, sest on spetsiaalselt välja mõeldud selleks, et võimul olijad saaksid ennast kindlustada.

 

Kui vaadata suurt osa poliitikuid, siis miks nad on poliitikas aastakümneid? Mulle kui pealtvaatajale tundub, et tegemist on maffiaga. Kas nad on seal ainult raha pärast?

Põhjuseid on mitmeid. Ma arvan, et nii mõnigi poliitik on tulnud poliitikasse üsna suurte ideaalidega ja soovidega midagi muuta. Aga need asjad on keerulisemad, sest parteid on sellised institutsioonid, kus toimivad omad sisemised loogikad. Parteid on loodud selleks, et saada võimule ja teostada võimu. Sagedasti on parteide juhtideks inimesed, kelle jaoks see ongi sisuliselt äriprojekt.

Laiem avalikkus on tähele pannud, et inimesed poliitikas võõranduvad tegelikust elust. Ja mitte ainult selles mõttes, et nad ei tea, kuidas maakohtades elu käib, vaid ka selles mõttes, et nad kaotavad aastatega oma kvalifikatsiooni. Sa võisid kunagi olla näiteks päris korralik insener, aga kui sa oled olnud kümme aastat oma valdkonnast eemal, siis sa kaotad oma kvalifikatsiooni, sest kõik samal ajal areneb. Ühel hetkel sa avastad, et mul polegi enam midagi muud teha, kui siin poliitikas edasi sipelda. Siis tekib selline moment, et kui ma välja kukun, siis mida ma nüüd tegema hakkan?

Teisest küljest on ühiskonna arengu seisukohast ülimalt oluline see, et aeg ajalt toimuks suurpuhastus. Et need inimesed, kes on võõrandunud ja elavad oma toiduahela mullis, kihutatakse sealt minema ja pannakse reaalse eluga uuesti kokkupuutesse. Andekamad ja kohanemisvõimelisemad saavad hakkama küll.

 

Enamik meie aastaküsitlusele vastajatest arvavad, et Eesti valitsus on nukuvalitsus, kes saab käske kuskilt mujalt ja neil endil puudub otsustusvõim.

Inimesed on asjadest õigesti aru saanud. Kui me vaatame neid protsesse, mis on viimase paari aasta jooksul Eestis aset leidnud ja otsuseid, mis on jõuga läbi surutud, siis on täiesti üheselt selge, et need ei ole ainult Eestis langetatud otsused. Meie riigikogu käitub nagu ühe banaanivabariigi riigikogu.

Kõige rohkem eesti inimese rahakotti puudutav valdkond on Kreeka abipakettidesse raha eraldamine ja Euroopa stabiilsusmehhanismi sadade miljonite suunamist, mis kõik kraabiti kokku meie avalike teenuste kokkukorjamise arvelt, siis meil ei saagi tekkida teist muljet, kui see, et meie valitsus teeb kõike muud, kui seda, mida keegi suurem meilt nõuab. Olgu see suurem siis kas Euroopa Komisjon, Euroopa Liidu juhtriigid Saksamaa ja teised või USA või kõik kollektiivselt, aga selge on see, et sisuliselt emissarid, siinsed suursaadikud ja diplomaadid avaldavad meile lakkamatut survet ja ei jäta enne rahule, kui nad on oma tahtmise saanud.

Ja see kõik toimib nii hästi sellepärast, et selle taga käib kogu aeg hirmutamine sellega, et meid jäetakse üksi, kui me peaks näiteks Venemaaga konflikti sattuma. See võtab meie inimestel põlved nõrgaks ja nii see kõik ära tehakse, andmata endale aru, et tegelikult on see palju suurem geopoliitiline võitlus, kus me oleme niisuguses positsioonis, et mitte mingil juhul meid maha ei jäeta ja venelastele lihtsalt ära ei kingita. See annaks meile kauplemisruumi, aga meil ei osata või ei julgeta seda ära kasutada.

Enamik liberaaldemokraatlike riikide valitsusi on suurkorporatsioonide käpiknukud. Need rahastavad kampaaniaid, valivad välja endale sobivad inimesed, korraldavad showsid jne. Nagu Barack Obamagi, tuli hea kõnemees, kes lubas kokku maad ja ilmad,  lubas muutust. Aga ta ei ole muutnud mitte midagi – “There is no change”. Sisuliselt on ta ajanud täpselt sedasama suurkorporatsioonide poliitikat. Ta lubas väed Afganistanist välja tuua, aga ei teinud seda. Lubas panna Quantanamo vangilaagri kinni, aga ei teinud seda. Kahe aasta pärast tulevad USA-s uued valimised ja me saame näha uut presidenti, kes on samamoodi korporatsioonide käpiknukk ja mitte midagi ei muutu.

 

See usalduse puudus pole mitte ainult poliitikas, sest küsitluse põhjal ei tekita turvatunnet ka politseipatrullide tänavatel nägemine ega NATO hävitajate taevas nägemine. Millest see tuleb, et inimesed pigem kardavad ja ei usalda politseid?

See tuleb sellest, et politsei on muudetud trahviautomaadiks. Selle asemel, et liikluses korda tagada ja patrullida kriitilistes kohtades, kus kihutamine tõepoolest on ohtlik, mõõdab politsei kihutamist seal, kus see ei ole ohtlik. See tekitab inimestes nördimust ja viha. Joobes juhtide haaranguid tehakse ka eelkõige selleks, et trahviraha koguda, mitte ei tegeleta sellega, et alkoholi müüki ja alkoholi reklaami piirata, et arendada välja mõistlikku ühiskonda. Ma otseselt ei poolda kuiva seadust, aga Eestis on asjad läinud nii kaugele, et võib olla tuleks ka seda kaaluda. Mõistlik alkopoliitika tuleks kindlasti välja töötada. Sellega riik ei tegele ja saadab politsei hoopis trahve koguma. Samas me näeme ka seda, kui saamatu on politsei pättide suhtes. Selline politsei kaotab autoriteedi. Ma ei taha öelda, et Eesti politsei on täiesti hambutu, aga politsei efektiivsus on tekitanud küsimärke.

 

Miks inimesed ei tunne turvatunnet, kui nad näevad taevas NATO hävitajaid?

Sellepärast, et inimesed ei ole idioodid ja saavad aru, et me oleme rinderiik ja kui sõjaks läheb, siis need neli NATO hävitajat ei ole kümnetele Vene lennukitele vastaseks. See tähendab paljudele seda, et meie muutume sõjatandriks just sellepärast, et oleme NATO riik ja kanname neid esmaseid vereohvreid, mis see sõda kaasa toob. See on just see, mida pelgab Soome.

 

Mis teeb teie erakond integratsiooni probleemi lahendamiseks?

Kõige pealt tuleb käivitada õpetajate ettevalmistamise programm. Ehk koolitada venekeelsetele koolidele õpetajaid, kes ei ole nõukogude süsteemist tulnud ja kes ei oleks Putini ajupesu edastajad koolides. Nendele inimestele tuleb maksta korralikku suurt palka selle eest, et nad seda tööd tegema hakkavad ja lähevad Narva või Kohtla-Järvele, kus on ikka väga jubedaid rajoone. See on raske töö ja riik peaks maksma selle eest kas topelt või isegi kolmekordset palka.

Ma viiksin eesti keele õppe sisse juba lasteaedadesse. Selles suhtes ma olen Ossinovskiga täiesti päri, aga ma ei nõustu temaga, et see peaks gümnaasiumist ära kaduma. Ma arvan, et gümnaasiumis peaks 60% nõue säilima, aga nii lasteaiast kui ka põhikoolist tuleksid juba inimesed, kellele keel ei oleks probleem ja kes samal ajal säilitaksid oma rahvusliku identiteedi.

Kui me suudame venelased muuta kakskeelseteks ja panna neid end tundma tõeliste Eesti kodanikena, mitte Putini eelsalgana, siis uskuge mind, kui nad lähevad ühel päeval sinna Putini Venemaale, siis nii nagu baltisakslased, kes sattusid Hitleri Saksamaale, nad tunneksid seal end väga halvasti ja ütleksid: “Issand, kuidas ma tahan tagasi Eestisse”. See peaks olema eesmärk, aga Eesti riik ei ole selle eesmärgi nimel üldse töötanud.

 

Kui Teil oleks võimalik Putiniga rääkida, siis mis teemadel te räägiksite ja mida talt küsiksite?

Tundes venelasi, ma kipun arvama, et ükskõik, mida mina küsin, Putin sellele ei vasta või vastaks vägagi formaalselt. Minu kogemused venelastega näitavad, et jutt viiakse sujuvalt üle kohe nendele teemadele, mida nad ise tahavad tõstatada. Ja meie puhul on see loomulikult venekeelse elanikkonna teema, see on NATO liikmelisuse teema, mis seatakse üles sellest aspektist, et te olete NATO liikmesriik ja oht Venemaa territoriaalsele terviklikkusele. Seda enam, et ei ole veel lõplikult lahendatud meie piiri temaatikat – Eestil on territoriaalseid pretensioone Venemaale. Ja see on see rünnak, millele tuleks minu poolt adekvaatselt vastata.

Mina ei hellitaks ja nagu eesti keeles öeldakse, paneks litri kirja ning viiksin jutu okupatsiooni peale, selle peale, et meie oleme väga suuremeelselt käitunud NSVL-i poolt meid okupeerinud ja meile jäetud okupatsioonikolonistidega, me oleme andnud neile valiku, kas võtta Vene või Eesti kodakondsus või jääda kodakondsusetuks. Meie, erinevalt Venemaast, kes sunnib immigrantidele ja võõrtöölistele peale vene keele oskust ja vene keele eksameid, oma venelastega nii ei käitu, me nõuame eesti keele oskust elementaarsel tasemel üksnes kodakondsuseksamil, mis on äärmiselt normaalne rahvusvaheline praktika ja selles suhtes me eristume täielikult Venemaast.

Me ootame Venemaalt vabandust okupatsiooni eest, Eesti koloniaalse riisumise eest 50 aasta vältel ja kõikide nende Venemaa poolt propagandistlikult ja pahatahtlikult meie suhtes esitatud süüdistuste tagasivõtmist.

Ma arvan, et meie jutt lõpeks sellega. Alati tuleb silmas pidada rahvusvahelist konteksti – praegu ei ole võimalik häid suhteid arendada, sest geopoliitiline võitlus on jõudnud sedavõrd teravasse faasi, et meie kahepoolseid suhteid sisuliselt enam ei eksisteeri.

 

Aga mida teha, et tekitada planetaarne harmoonia, et poleks sõdu jne?

Jõhkralt öeldes tuleks inimene välja vahetada ja teistsugune humanoid siia planeedile tuua. Ma ei oska öelda.

 

Kui Te vaatate näiteks 10 aastat tulevikku, siis mida seal näete?

Kahjuks ma näen veel rohkem sõda. Ma ei näita näpuga siinkohal mitte ainult Venemaa peale, see sõda tuleneb eelkõige üleilmsest majanduskriisist. See tuleb sellest, et praegu viljeldav kapitalismi mudel jooksis kokku juba 70ndate aastate lõpus. Sellele andis uue hingamise reaganoomika ja thatcherism, mis hakkas umbe jooksma 90ndate aastate alguseks. NSVLi kokkuvarisemine ja Ida-Euroopa liberaliseerumine andis taas uue hingamise, sest katteta raha oli kuhu paigutada. Me ju kasutame tegelikult katteta raha, mis on nagu lepalehed, selle väärtus on ainult kokkuleppeline pankade ja börsside poolt. Sellel rahal pole mitte mingisugust reaalset katet. See, et seda katteta valuutat sai muuta reaalseks väärtuseks Ida-Euroopa vabrikute, kaevanduste, maa, metsa, jaemüügikettide ja mille iganes näol, see andiski süsteemile uue hingamise.

Süsteem püüdis 90ndate aastate algusest peale murda läbi ka Venemaale ja Hiinasse, sest need on suured majandused ja ressursid, mis oleksid andnud süsteemile veel sajaks aastaks jõudu. Aga Venemaa ei lase, sest saab väga hästi aru, et see kapital tahab tulla Venemaa rahvuslikku rikkust riisuma, mitte venelaste elujärge paremaks muutma.

Täna riisuvad Venemaa uusrikkad ise koloniaalselt oma rahvust ja maad, aga see on ühe riigi ja rahvuse sisemine asi. Kui see rahvus pole enam nõus sellega, et riik riisub nende vara, siis klaarigu see asi ise. Aga praegu väljapoole on seesama rahvas solidaarne – las meie Putinid ja Medvedevid varastavad ja röövivad meid – need on omad. Aga ameeriklasi, inglasi ja sakslasi me siia röövima ja riisuma ei lase. Samamoodi on ka Hiinas. Hiina ei lase täielikult oma majandust ameeriklaste ja rahvusvaheliste korporatsioonide kontrolli alla.

Siin ongi selle konflikti tuum – see on suur globaalne geopoliitiline konflikt, mille kaalukaussidel on, kas see kapitalistlik mudel suudab veel eksisteerida mingi perioodi või ei suuda.

II maailmasõda on hea näide – samuti globaalne kriis. II maailmasõda ja sõjamajandus aitas sellest kriisist üle saada. Ilmselt on analüütikud-skeemitajad mingisuguse skeemi välja mõelnud, et ka seekord sõjalise lahendusega sellest patiseisust välja tulla.

 

Mis on Teie arvates see Uus Maailmakord (New World Order), millest on rääkinud mitmed presidendid ja ärimehed?

Mina ei taha Uut Maailmakorda, sest see on uus totalitarism, mis tugineb totaalselt komputeriseeritud maailmal, kus kellelgi on täielik ülevaade erandlikult iga inimese tegevustest, harjumustest, käikudest, suhetest jne.

 

Kas Teie arvates me liigume Uue Maailmakorra suunas?

Loomulikult. Me ei saa iial kindlad olla, kas just praegu meid ei kuulata pealt, mida me siin arutame ja räägime, sest meie (nuti)telefonid on ju kõik raadiosaatjad. Küsimus on selles, kas meie vastu tuntakse huvi või ei tunta. Me teame, et paljud riigiorganid toimetavad täielikult väljaspool seadust. See on vägagi hirmutav, sest hiiglaslikud andmekogumiskeskused on juba olemas. Arenenud maailmas on võimalik iga inimest jälgida 24/7.

 

Kui EKRE saaks Eestis võimule, kas te kavatsete sõdida Uue Maailmakorra vastu? See tundub ju ajuvaba, et Eesti riik on justkui vabariik, aga NSA-l on õigus Eesti kodanikke jälgida ja pealt kuulata.

See on spekulatiivne küsimus. Ma enne tahaksin teada, mida meie teabeamet ja kaitsepolitseiamet tegelikult teevad, sest me ei tea sellest mitte midagi. Peaministrina ma tahaksin kindlasti selle ülevaate saada ja sellest lähtuvalt langetaksin ma ka teatud otsused. Eesti peab ikkagi jääma riigiks, kus Eesti rahvas otsustab oma saatuse üle. Kapo on suurte lääne agentuuride filiaal ja kapo järelvalvekomisjon on ilma arvestavate volitusteta. Seega nende tegevust ei jälgi keegi.

Aga veel salajasem on teabeamet, see on Eesti n-ö välisluure, kus liigub väga palju tundlikku informatsiooni. Nad tegelevad ka Eesti kodanike järele nuhkimisega. Seal on ka see, et kogu tähelepanu on suunatud Venemaa poole, nagu ainult sealt tulevad agendid oleksid Eesti julgeolekule ohtlikud. Tegelikult on ka lääneriikide agendid Eesti julgeolekule ohtlikud ja võib-olla isegi ohtlikumad, sest neid ei kardeta nii palju ja nad saavad seega rohkem siin toimuvat mõjutada. Venelastele me hakkaks sõrgu vastu ajama, aga ameeriklastele mitte. Ma tean, et Ansip keeldus kategooriliselt kapo küsimustega tegelemast ja pesi oma käed puhtaks.

 

Kas Ansipit survestati väljaselgitamaks, mis kapos toimub?

Mitte päris ei survestatud, aga tema peaministrina pidanuks ju teadma, mis meie riigis toimub, ta sai rahvalt mandaadi, et olla peaminister ja riiki juhtida. Aga tema selle asjaga ei tegelenud.

 

Aga miks Ansip tagasi astus? Tema põhjendus oli nii segane, et see ei olnudki põhjendus.

Ma ei oska seda teile öelda. Ma arvan, et siin on mitu kihistust. Üks kihistus oli see, et erakonna sees olid pinged erinevate rühmituste vahel kasvanud väga suureks. Teiseks ilmselt oli kokku lepitud Siim Kallase triumfaalne tagasitulek Eesti poliitikasse, aga kuna see põhja läks, siis läksid kõik kaardid segamini ja tekkis uus olukord, kus Ansipi mänguruum oli viidud miinimumi peale. Võis ka olla, et Ansip väsis ära. Ega peaminister pole kerge olla, isegi kui sa oled marionett-peaminister.

 

Mida Te arvate sellest, et VEB fondi rahade väljavõtja nimi on salastatud?

See näitab seda, et asi on nii tõsine, et selle nime avalikustamine põhjustaks doominoefekti. See doominoefekt oleks Eesti poliitilise stabiilsuse seisukohast katastroofiline ja Eesti parteimaastiku ümberkujundamise seisukohast tektooniline. Ja riigi stabiilsuse hoidmise ettekäändel, et poliitilist maavärinat ära hoida, on otsustatud, et paneme asja kalevi alla.

 

Tundub ajuvaba, et tavainimeste kohta on riigil õigus kõike teada – inimesed isegi ei tea, mida riik nende kohta teab, aga riigil on õigus kõike salastada.

Riigil ei ole tegelikult õigust kõike salastada, see salastamise õigus on endale võetud. Ja see salastamise õigus tuleb likvideerida. Minu arvamus on täiesti ühene ja täiesti kindel, et riiki juhtivad inimesed on rahva teenrid. Kõik, mis nad on, võlgnevad nad rahvale, kõik nad saavad ju meie taskust raha. See salastamise maania on väga märgiline, sest see näitab, et poliitikat ei aeta ausalt, poliitikas toimuvad mingid susserdamised. Ja teiseks näitab see seda, et poliitikud on võtnud endale rohkem õiguseid, kui neil tegelikult on.

 

Kui Teie saaksite peaministriks, kas võtaksite VEB-fondi teema üles?

Ma tutvuks kõigepealt olukorraga.

 

Eelmises intervjuus Telegramile ütlesite, et Te ei imestaks, kui selguks, et 11. septembri terrorirünnakud olid kuidagi moodi sisetöö.

Jah, ei imestaks, sest USA ajaloos on igasugused sõtta minekud üldreeglina kõik seotud provotseerivate intsidentidega. USA-Hispaania sõda – ristleja Maine´i õhkulaskmine, millele ei ole seletust leitud tänase päevani. Täpselt samamoodi Hawaii saarte inkorporeerimine USA koosseisu käis provokatiivsete mässude tulemusena. Pearl Harbour – ameeriklased teadsid, et Jaapan kavatseb rünnata, radarid fikseerisid Jaapani lennukite lähenemise, aga öeldi, et need arvati olevat USA enda lennukid. Need on kõik täiesti ebausutavad ettekäänded. Stalin on öelnud: “Kas pole mitte liiga palju juhuseid?”

Ameerika läheb sõtta alati nii, et sellele eelneb mingisugune provokatsioon, mis ameeriklased vihale ajab, nad koonduvad lipu ümber ning üheskoos öeldakse presidendile: “Aga pane neile!”. See kõik on kahtlane. Seda enam, et teades luureteenistuste hingeelu – nad teevad lakkamatult analüüse ja prognoose ning nõnda töötatakse välja riigile strateegiaid.

Ja kui me võtame nüüd sellesama Venemaa nurka surumise, millele Venemaa omalt poolt üritab vastata Euroopa nurka surumisega, usun, et 10-15 aastat tagasi olid väga paljud tänastest stsenaariumitest juba visandatud. Suurriigid toimivad kõik pika perspektiiviga, ka Venemaa. Kui me korraldame niisuguse provokatsiooni, siis tõenäoliselt vastureaktsioonid on niisugused, see annab meile võimaluse teha nii, ressursid on meil juba koondatud, oma väeüksused oleme juba paigutanud laiali siia-siia-siia; me leiame endale liitlased selles riigis just nende ringkondade näol, saame seal läbi viia riigipöörde vms.

Põhimõtteliselt poliitikas on vähem käike kui males. Ja inimloomust tundes, oskavad spin doctorid panna inimesi vastavalt käituma. Ja kui sa vajutad päästikule, siis tuleb pauk – mõnikord on salves paukpadrun aga mõni kord on kuul – nii nagu stsenaristid on ette näinud. Oleks ülimalt naiivne arvata, et maailmas toimuvad asjad juhuslike sündmuste ja tulemuste tõttu. Kuulus ütlus on, et ühtegi head kriisi ei saa kasutamata jätta. Euroopa üritab samamoodi toimida, aga Euroopa on lihtsalt niivõrd killustunud. Ma ei näe ka neid Euroopa Ühendriike nii väga enam sündimas, vaid ma näen perspektiivis pigem Euroopa lagunemist.

 

Kas hiljutised tulistamised Pariisi võisid olla samamoodi lavastatud, et selle ettekäändel midagi muud läbi suruda?

See on võimalik nii üht kui teist pidi. Kui me võtame, et see on vandenõu, siis on see väga lihtne skeem. Võtate radikaalselt meelestatud noormehed, kes ei ole rahul eluga Prantsusmaal ning hakkate neile agendi kaudu rääkima, et kõik inimesed oma ajakirjaga tuleks maha tõmmata, kes mõnitavad islamit ja prohvetit. Agent kütab nad üles, muretseb neile relvad ja saadab nad tapma. Seda saab suurepäraselt kasutada ära selleks, et kütta üles viha moslemite vastu, viha islami kui religiooni vastu, et hakata ette valmistama totaalset lääne ristisõda maailmarahule ohtu kujutava agressiivse islami äärmusluse vastu.

Siin on ameeriklaste vaatenurgast mitu head asja – Euroopa sukeldub sügavalt siseprobleemidesse, Euroopas on terroriaktid ja Euroopa peab oma moslemitega tegelema, seda enam, et teisel pool on piiri taga Venemaa, mis ähvardab Ida-Euroopat ja EL-i uusi liikmesriike. Euroopa on sunnitud uuesti ennast USA kaitse alla andma, sest ainult USA on nii võimas, et ta saab hakkama nii moslemite kui Venemaaga. Ehk Euroopa, mis püüdis 2000ndatel aastatel suurema integreerituse ja iseseisva mängurina rahvusvahelistes suhetes esilekerkimise poole, vajub vaikselt mingisuguseks B-kategooria tegijaks. Sisemiselt lõhestunud, probleemid euroga, probleemid moslemitega, hirm Venemaa ees; ainuke, kes aitab, on USA. Sellist skeemi välja mõelda on väga lihtne.

 

Seda kõike arvestades, kas Teie peaministrina, pooldaksite uut ja sõltumatut rahvusvahelist uurimist 11. septembri terrorirünnakule ja sellele järgnenud intsidentidele?

Esiteks ma arvan, et see on juba nii kaugele minevikku jäänud ja teiseks avalikustatud taktika on alati läbikukkunud taktika. Ma arvan, et Eestis kasutatakse liiga palju arvutit, sotsiaalmeediat ja telefone, lobiseme oma mõtetest ja plaanidest. See kõik jõuab sinna, kuhu ta ei peaks jõudma.

Mitte ilmaasjata ei ole Venemaal taas kasutusele võetud vanad kirjutusmasinad, millega tehakse teatud hulk koopiaid, on limiteeritud arv inimesi, kes nendele kirjutusmasinatele juurde pääsevad. Dokumendid nummerdatakse, allkirjastatakse, on täpselt teada, kes mitu eksemplari sai ja seda ei ole võimalik kusagil New Yorgis jälitada. Ja on ka võimalik lekke tekkides selgeks teha, kust see alguse sai.

Ma ütleksin nii, et kui mina saaksin peaministriks, siis ühelt poolt ma oleksin väga avalik persoon, ma suhtleksin inimestega. Aga teiselt poolt ma oleksin väga salatsev persoon, sest see, mis on Eesti riigile ja rahvale oluline, seda ma püüaksin viimase hetkeni enda teada hoida, et seda ei saaks kuidagi vahepealt ära tõmmata ja nurjata. Seepärast ma ütlen, et mina ei hakkaks uurima 9/11 sündmuseid, aga ma teeksin omad järeldused.

 

Mida Te arvate kanepi dekriminaliseerimisest või legaliseerimisest? Eestis on meditsiiniline kanep lubatud, aga ükski arst ei ole julgenud seda välja kirjutada.

Üks minu poegadest, kes õpib arstiks, võttis ka selle teema kodus üles, aga meie abikaasaga võtsime mõlemad väga eitava seisukoha. Ma arvan, et nii nagu suitsetamine ei ole hea, ehkki ta ju otseselt ei tapa meid, ei ole ka kanep hea, ehkki ta otseselt tõenäoliselt ei tapa. Ma arvan, et ka alkohol pole hea, ma ei ole täiskarsklane ja luban endale teinekord meeldivas seltskonnas klaasi konjakit ja sigarillo. Meie ühiskond on ebaküps ja liiga noor, meil on tekkinud nõukogudeaegsest riigi eitusest ja pohhuismist ning liberaalsetest väärkujutelmadest vabaduse kohta mingisugune segapundar. Ja meie inimesed ei oska vabadust kasutada. Seetõttu ma arvan, et nii nagu väiksele lapsele ei tohi mängimiseks kätte anda unetablette, ei ole ka meie ühiskond piisavalt küps, et niisuguseid kanepi-eksperimente teha. Meie ühiskond on vaene, meil on liiga suur protsent inimesi, kes on deklasseerunud või deklasseerumise piiri peal. See oleks eksperiment, mis võib meile ränga paugu panna.

 

Mille järgi saab otsustada, kas ühiskond on küps või mitte?

Seda on võimalik tajuda, aga me praegu ei taju seda. Me näeme meie inimeste hulgas väga palju asotsiaalset ja provokatiivset käitumist. Kui laupäeva öösel minna Tallinna vanalinna, siis sellist õudset pilti pole mina oma elus kunagi varem näinud.

 

Aga need on ju kõik alkoholijoobes inimesed ja alkohol on see, mis muudab agressiivseks.

Mina kardan, et nii mõnigi seal on kõike pruukinud – nii alkoholi, tubakat kui ka kanepit. Terve nõukogudeaja, millest meile räägitakse, et oli õudne aeg, sest nii metsikult joodi, ei näinud mina isegi mitte pikkade pühade ajal nii õudset pilti Tallinna vanalinnas kui praegu nädalavahetustel. Inimesed vedelevad, räuskavad, roojavad ja käituvad täiesti ebainimlikult ja massiliselt. See ei ole normaalne asi ja see ei ole küps ühiskond. Ma ei tea kanepist midagi. Mina ei ole kanepit proovinud, ma ei tea, kuidas ta mõjub, kuidas pikaajaliselt mõjub, ma ei ole selle vastu ka huvi tundnud. Kui ma vaatan, mis ümberringi toimub, siis ma ütlen selgelt “Ei”, ma ei annaks tittedele mänguasju.

 

Praeguseks on täheldatud, et piirkondades, kus kanep on dekriminaliseeriud või legaliseeritud, kukub igasugune vägivalla ja kuritegevuse protsent märkimisväärselt.

Ma ei oska seda kommenteerida, ma ei vaidle vastu, aga ma ei võta ka pooldavat seisukohta.

 

Suurbritannias on lahvatanud ajaloo suurim pedofiiliaskandaal, kuhu on segatud mitukümmend endist või praegust parlamendiliiget, avaliku elu tegelased, kuninglik pere ja nendele lähedal seisvad mõjuvõimsad isikud. Kuidas Te kommenteerite, et miks on ühiskonna kõige kõrgematel positsioonidel nii palju pedofiiliaskandaale?

Tõenäoliselt on tegemist jõudeelu elavate inimeste põnevuste otsingutega, ma ei leia sellele mingit muud seletust. Ja kui sinna lõbutsemiste juurde tulevad ka meelemürgid, siis inimesed lähevadki segaseks ja pööraseks. See on dekadents ja liiga palju vabu vahendeid. Rahapuudust neil pole, võid osta endale lapsprostituute ja mida kõike tahad. See on ilge.

Kui inimene peab käima tööl ja oma laste eest hoolitsema, siis tal ei teki sellist iha, tal pole ka aega, energiat ega ka vahendeid, et seda lõbujanu niimoodi kustutada. Heaoluühiskondades me näemegi, kuidas lõbuvahendite kuritarvitamist on tohututes kogustes rohkem, kui vaesetes riikides.

Eks siin mängib oma rolli ka moraalne dekadents, mis Euroopat on tabanud. Ei ole enam mingit kindlat moraalset koordinaadistikku kümne käsu või ükskõik mille muu näol. Siin on ka seesama kultuurikonflikt, mis on Euroopas – moslemitel on see moraalne koordinaadistik olemas, aga kriitilisel massil kristlastel seda enam ei ole. Siit tekibki see, et moslem ütleb, et te olete mingid väärakad, vägistate lapsi jne, aga meil on see kõik koraanis keelatud. Me ei taha elada ühiskonnas, kus teie tegelete sellise pornograafiaga, me tahame, et ühiskond oleks kooskõlas mingite konkreetsete normidega ja kui te heaga aru ei saa, siis me veel näitame teile.

 

Mida arvate sellisest väitest, et poliitika on vaimsuse vastand?

Ma pole sellega päris nõus, sest poliitika aluseks peavad olema ikkagi mingid vaimsed konstruktsioonid. Ma ütleksin, et poliitika tõukejõuks peab olema idealism, aga see, mida me kahjuks täna Eestis näeme, on kõige madalam materialism, kust puudub idealism ja vaimsus. See ongi jätnud poliitikast sellise mulje, et poliitika on madal ja vaimsusetu nähtus. Aeg-ajalt me näeme ka, kuidas poliitikas lahvatavad vaimsuse ja idealismi puhangud. 1980ndate aastate lõpus, kui laulev revolutsioon algas, ei saanud küll kuidagi öelda, et rahvas olnuks vaimsusetu. Vastupidi, ühiskonnas käis tugev intellektuaalne diskussioon, mida praegu kahjuks pole. Poliitika on vaimuvaeste politikaanide poolt niisuguseks muudetud.

 

Küsitles Hando Tõnumaa

 

Märkus: Telegrami suurele aastaküsitlusele vastajate arvates usaldusväärsete poliitikutega on juba ilmunud intervjuud Eestimaa Roheliste , Martin Helme ja Juku-Kalle Raidiga, ilmub veel usutlus Ene Ergmaga. Teised aastaküsitlusele vastajate arvates usaldusväärsete või mitte-usaldusväärsete Top 10-sse nimetatud poliitikud ei ole seni intervjuud andnud.

Foto: Telegram

 

NB! Telegram tegutseb tänu lugejate abile. Kui sinu arvates on Telegramis ilmuv info vajalik ja oluline, võid soovi ja võimaluse korral meid toetada. Telegrami lugeja vabatahtliku toetuse tegemiseks vajaliku info leiad siit.