Ajatu: Kas reeglite puudumine toob kaasa kaose?

25. veebruar 2017 kell 16:30



800px-Bohmte_Shared_Space_2008

Tänane Telegrami “Ajatu” ilmus esmakordselt 15. jaanuaril 2014.

Septembris 2007 eemaldati 12 000 elanikuga Lääne-Saksamaal asuvas Bohmte linnas tänavatelt kõik liiklust reguleerivad vahendid – valgusfoorid, märgid ja ülekäigurajad. Uudist kajastati rohkesti kui positiivsete tulemustega “eksperimenti”. Tegemist ei ole aga pelgalt ühe linna eksperimendiga, vaid linnaplaneerimise filosoofiaga, mida on rakendatud teisteski linnades. Filosoofia reeglite vähendamisest võiks suure tõenäosusega toimida positiivselt aga ka muudeski valdkondades.

 

Aastakümneid on teedesüsteemi autodele enama ruumi pakkumiseks pidevalt laiendatud. Mootorsõidukite liikumise haldamiseks lisatakse autoteede äärde liiklusregulaatoreid, mõtlemata hetkekski, et saab ka teisiti. Bohmte 2007. aastal algatatud liikluskorraldus võeti kasutusele mootorsõidukite domineerimise vähendamiseks, jagatud ruumi põhimõttel töötav süsteem aitab väikelinna teede ohutust parandada.

Jagatud ruum on linnaplaneerimise kontseptsioon, mille algatas ja mida on levitanud Hollandi teedeinsener ja innovaator Hans Monderman. Kontseptsioon on üles ehitatud põhimõttele, et inimeste käitumist liikluses mõjutab harjumuspärastest liikluskontrolli vahenditest ja regulatsioonidest positiivsemalt avaliku ruumi keskkond ise. Jagatud ruumi põhimõte aitab kaotada traditsioonilise mootorsõidukite, jalakäijate ja muude teede kasutajate vahelise eraldatuse. Tavapärased teid tähistavad süsteemid ja vahendid nagu kiviäärised, jooned, märgid ja signaalid asendatakse inimestekesksema arusaamaga avalikust ruumist, mille keskmes on jalutamine, jalgrattasõit jne. Need tegevused saavad omavahel integreeritud autosõiduga ning tulemuseks on autojuhtide, jalgratturite ja jalakäijate suurem tähelepanelikkus ning vähem liiklusõnnetusi.

 

Praktika näitab tulemusi

Bohmte on tõepoolest positiivne näide jagatud ruumi põhimõtte rakendamisest. Lisaks liiklusmärkidele ja valgusfooridele kaotati ka kõnniteed ja asfalt, mis asendati tänavakividega. Nii jalgrattateed kui ka kõnniteed on Bohmtes sõiduteest eraldatavad vaid värvi järgi. Sama filosoofiat on rakendatud aga ka mitmetes teistes linnades, nagu näiteks Hollandis Drachtenis, kus samuti kahanes muudatuse tulemusel liiklusõnnetuste juhtumite arv märkimisväärselt. Ka Poyntoni-nimelises linnas Inglismaal olid tulemused linna kõige aktiivsema ristmiku jagatud ruumi  põhimõttel ümber tegemisel muljetavaldavad. Ristmik, mis enne oli ebameeldv ja ohtlik, muutus rahulikuks ja leplikuks kohaks.

Liikluskorralduse varjus on peidus aga ka sügavam mõte. Keerukates sotsiaalsetes olukordades kombineerivad inimesed edukalt hoolitseva suhtumise ja olemasolevate reeglite täitmise (seadused, praktika või üldtuntud teadmised). Liikluses aitab reeglite jälgimine teatavasti vähendada juhi koormust teiste juhtide, ratturite ja jalakäijate jälgimise arvelt. See omandada tekitab “tunnelvisiooni“, mis vähendab teadmisi ja tähelepanu sedavõrd, et keerukates olukordades on raske hakkama saada.

 

Tunnelvisioon liikluses ja majanduses

“Tunnelvisioon” tekitab riski olukordades, mis on inimese järgitud reeglite kohaselt ettenägematud. Isegi kui inimene järgib liiklusreegleid laitmatult, võib ta ikka sattuda liiklusõnnetustesse. Põhimõte reeglite järgimise ja hoolitsevast suhtumise omavahelisest suhtest on laiendatav ka teistesse sotsiaalse ja majandusliku elu valdkondadesse. Finatssektor on näiteks üks majanduse reguleeritumaid valdkondi. On keeruline ettegi kujutada, kuidas suured finantsorganisatsioonid saaksid hakkama süstemaatiliselt reegleid rikkudes või neid eirates.

Kas võib olla, et just nagu liikluseski on ka finantsaladel selgete reeglite järgimine hoolitseva suhtumise asendanud? Kui see tõesti on nii, siis on ka tõenäoline, et piiritletud reeglitele lootma jäämine on viinud hoolitsustaseme alla normaalsuspiiri. On ju tõendeid, et finatsasutused, kes suutsid enne 2008. aasta majanduskriisi vastutustundlikult tegutseda – näiteks hoides kõrvale finantsinstrumentides, mille valdamises nad tugevad ei olnud –, elasid kriisi võrdlemisi hästi üle.

Liikluses on õnnetustest hoidumine kõigi osalejate huvides. Luues “jagatud ruumi”, kasvab küll kokkupõrgete oht, kuid paradoksaalsel kombel kasvab inimeste tähelepanu ja hoolimisvõime. Kahjuks ei kehti aga sama põhimõte finantsmaailmas. Nagu nii Euroopa kui ka USA on tõestanud, on finantsinstitutsioonid võimelised oma kaotused kogu ülejäänud ühiskonna õlule panema.

“Jagatud ruumi” filosoofiga on kaasnenud inimeste suurem heatahtlikkus teiste suhtes. Nad on sunnitud üksteisega personaalselt suhtlema: autojuhid ja jalakäijad loovad silmsideme, lehvitatakse tänutäheks või näidatakse üles teisi väikseid viisakusavaldusi, mis enne, reguleeritud liikluses silma ei hakanud või ei esinenud. Võib arvata, et pankurite halb maine on seotud nende “tunnelvisiooni” ja detailideni reguleeritud institutsioonis opereerimisega.

 

Video Saksa väikelinna Bohmte liiklusest:

 

 

Allikad: Cato Institute, Cycle Action Auckland, Spiegel Online

Foto: Milchlieferrant/Wikimedia Commons

 

Toimetas Hendrik Mere

 

NB! Kui sinu arvates on Telegramis ilmuv info vajalik ja oluline, võid soovi ja võimaluse korral meid toetada. Telegrami lugeja vabatahtliku toetuse tegemiseks vajaliku info leiad siit.