X

10 eurot =

Ajatu: Statism – usk valitsuse ülimusse – kui maailma ohtlikem religioon

10. juuni 2016 kell 10:03



Personal privacy at stakeTänane “Ajatu” ilmus esimest korda 19. juunil 2015. Head üle-lugemist ja kaasa mõtlemist!

Igas religioonis on äärmuslikke sekte, mida laiem üldsus enamasti eirab ning harva mõistab ka hukka, kuid tihti süüdistatakse teist usku ühiskonnale ohtlik olemises. Aeg-ajalt viibutatakse näppu mõne usu suunas, seostades mõnda tegu kõikide selle religiooni järgijatega. Samas on kahe silma vahele jäetud maailma ohtlikem usk statism (ka etatism).

 

Statism on anarhismi vastandiks kutsutud uskumus, mille kohaselt peaks riik mingi ulatuseni kontrollima kas majanduslikku või sotsiaalset poliitikat (või lausa mõlemat). Statismi paljude vormide ühes otsas on minarhistid, kes soovivad näha riiki kaitsmas inimesi varguse, agressiooni, lepingute rikkumise ja pettuste eest politsei, kohtute ja sõjaväe abiga. Teises otsas on aga totalitarismi pooldajad, kes soovivad, et riik või režiim kontrolliks kogu isiklikku, majanduslikku, sotsiaalset ja poliitilist elu.

 

Valitsusel on õigus kontrollida inimesi

Anarhist, voluntarist ning kirjanik Larken Rose on põhjalikult uurinud statismi olemust, töömehhanisme ning ohte. Tema sõnul on valitsuse ainus eesmärk rakendada võimu inimeste või koha üle ning statism on seega usk, milles valitsusel on legitiimselt õigus jõuga kontrollida rahvast. Statism on pimedal uskumisel põhinev religioon, milles on esindatud kõik usule omased tunnusjooned. Näiteks on sellel inimestest arenenum jumalus (valitsus), millel on õigused, mida surelikel pole. Samuti ei piira seda surelikele kehtivad reeglid ning see annab käske (seadusi), millele mitte alludes saab inimesest patustaja, kes väärib karistust.

Tingimusteta uskujatel on vankumatu usaldus selliste rituaalide suhtes nagu valimised, koosolekud või seadusloome. Mõned neist kehastuvad ka jumalust teenides ümber, pannes selga teistsuguse kostüümi ja kuulutades, et nad esindavad valitsust. Selline jumaluse hüveks määratud reeglite rakendamise valvamine annab neile tavainimestest erinevaid privileege ning õigusi. Näiteks võivad selle võimu esindajad võtta tavainimestelt raha, neid käsutada ning neile allumatuse puhul füüsiliselt haiget teha. Kuulekatele uskujatele aga sisendatakse, et ainus moodus maailma parandada on uskuda valitsusse ning selle poole kindlate rituaalidega kindlal ajal palvetada. Näiteks peavad USA koolilapsed iga päeva alguses ütlema riiki esindavale lipule truudusvannet ja uskuma, et valitsus kaitseb neid kurja eest.

 

Rahval ei ole “kõrgema võimukandjana” võimu

Tihti väidetakse, et demokraatias on suurim võim just tavainimestel. Ka meie põhiseaduses on kirjas, et kõrgeima võimu kandja on rahvas, kuid reaalsuses piirdub see sellega, et inimesed võivad kindla aja tagant osaleda rituaalis, kus kinnitatakse oma vankumatut usku üliinimeste gruppi, kes saavad käegakatsutava võimu teiste elude kontrollimiseks. Isegi kui inimene ei usu valitsusse ega osale valimistel, peab ta alluma sellele kõikvõimsale süsteemile.

Valimistel ametissemääratud isikutele antakse võim “esindada inimesi“, määrates teistele käske, piirates nende elu ning võttes neilt iseenesestmõistetavalt raha. Neid, kes sellise asjade käiguga ei nõustu, süsteem karistab. Sellist võimu ei ole rahval, kes peaks idee kohaselt olema võimu kõrgeim kandja.

Rose’i sõnul on lihtne moodus tuvastamaks, et usk valitsusse on pime ja kohati fanaatiline: viis, kuidas inimesed selles usus kahtlemisele vastavad. Kui küsida, kas sa saad anda teisele inimesele õiguse, mida sul pole, vastatakse, et loomulikult mitte. Kui küsimuse skaalat suurendada ning uurida, kas kümned, sajad, tuhanded või sajad tuhanded saavad seda teha, siis oleks vastus jätkuvalt ei. Ometi tehakse valimistega just seda: antakse kellelegi teisele privileegid ning õigused, mida meil endil pole.

Kui viimast inimestele selgitada, muututakse tihti emotsionaalseks, ei soovita kuulata, kasutatakse oma seisukoha õigustamiseks loogikavigu ning ei suudeta sellega leppida. Sellised kaitsemehhanismid käivituvad, kuna nad ei ole jõudnud riiki uskumisse läbi ratsionaalse arutelu või loogika, vaid kuna neile on varajasest east õpetatud pimedat usku sellesse. Selline sügavalt juurdunud usk hoiab neid kuuletumas valitsuse määratud käskudele ning tekitab nendes ebamugavust nende käskude rikkumise või isegi sellele mõtlemise ees.

 

Võim vabastab vastutusest

Lastele õpetatakse väga varajasest east, et käskudele allumine ning sõnakuulelik olemine on äärmiselt soositud käitumine. Koolis sisendatakse neile iga päev usku riiki ning sellesse, et kuni nad alluvad käskudele, on neil elus kõik hästi. Samuti kinnitatakse neile, et nende väärtus sõltub sellest, kui hästi nad kuuletuvad võimule. Edaspidi on need kuulekaks programmeeritud inimesed valmis riigi nimel sooritama tegusid, mida nad muidu ei teeks, siinkohal on heaks näiteks liiga agarad politseinikud.

Tihti usuvad seadusesindajad, et neile valitsuse poolt antud õigused vabastavad nad moraalsetest ning eetilistest piiridest, kui nende rikkumine võib nende arust aidata teostada valitsuse määratud käske. Sellest tuleneb ka kuulus “ma ei tee seadusi, ma vaid jõustan neid“ fraas, millega vastatakse arupärimistele, kui mõni kõrvaltvaataja sekkub politsei üle piiri astunud tegevusse. Paljud politseinikud usuvad, et neile antud võim vabastab nad vastutusest ning kui nad kuritarvitavad oma võimu, pole nad eksinud, sest see kõik toimub valitsuse ja seaduste hüvanguks. Pimeda usuga valitsusse sisendatakse ka tavainimestele, et on normaalne, kui politsei kuritarvitab oma võimu ning kasutab seda inimeste vigastamiseks või neilt raha väljapressimiseks, sest nad on kõikvõimsa võimu esindajad, mis muidu hävineks ning saabuks maailmalõpp.

 

Sõnakuulelikud massid on ohtlikumad kui riigijuhid

Probleem statismi puhul on Rose’i sõnul see, et sõnakuulelikud massid on ohtlikumad kui statismi tipus troonivad jumalustest riigijuhid, sest nad kujutavad ette, et need isikud teavad neist paremini, mis on õige ja vajalik. Kuna neile on sisendatud, et sõnakuulelikkus on ülim voorus, asuvad nad hea meelega täide viima juhtide käske, isegi kui see muidu käiks nende eetiliste ja moraalsete hoiakute vastu. Oma koletuid tegusid õigustatakse mantraga “selline on seadus ja seadusele tuleb alluda“. Üksikisik riigi tipus poleks ohtlik, kui rahval poleks usku tema võimu ja käskude õigsusesse.

Statismis määratakse kindlad inimesed, kes on uskumuse kohaselt piisavalt usaldusväärsed ja teadjad, juhtimaks teiste inimeste elusid. Usu kohaselt ei suuda inimene ise käituda nii, nagu talle ning ühiskonnale parim on ning seega vajab käske ühiskonnas korra hoidmiseks. Nende käskude loojateks pääsevad aga vaid kõige julmemad, manipuleerivamad sotsiopaadid. Käskude täitmist aga nõutakse vägivalla ähvardusel: kui keegi ei järgi seadusi, saab ta karistada kas rahaliselt või kohati ka füüsiliselt. Seadustes mittekahtlemiseks luuakse või liialdatakse ohte, mis nende puudumisel teeks inimestele kahju. Ometi pressivad rohkem raha välja või tapavad enam süütuid inimesi just võimu esindajad, mitte teised tavalised inimesed.

Rose’i sõnul on inimestel alguses hirmus ja raske mõelda, et ehk ei ole tõepoolest valitsustel õigust inimesi kontrollida ning need mõtted võivad kohati tunduda isegi teotavad. Ometi on aina rohkem neid inimesi, kes julgevad sellel teemal mõtiskleda ning arutleda ja esitada väljakutseid nendesse sisendatud narratiividele. Rose usub, et inimeste teadlikkuse kasvuga on statism välja suremas, sest lõpuks on liiga palju inimesi osutamas selle pimeda usu vigadele ja puudujääkidele, et see suudaks olla jätkusuutlik. Ta arvab, et inimkond hakkab jõudma oma tõelise olemuse leidmise faasi, mõistes, et nad pole loodud elama kellegi teise alluvuses. Ta usub, et iga inimene on enda peremees ning peab saama omada kontrolli enda elu ja tegude üle.

 

Allikad: Larken Rose, Youtube

Pilt: news.anthemvault.com

 

Toimetas Allar Pajuste