Foto: st.ut.ee + Canva

Tundub, et teaduse religioonis on hiljuti tehtud muudatus, sest valitsust nõustava teadusnõukoja liige Andres Merits teatas Telegramile antud kommentaaris, et Covid-19 vastase meetmena on desovahendid üsna kasutud.

Milliseid tundeid selline “paljastus” sinus tekitab? Alates koroonanonsensi algusest on need totrad desovahendid religioossete ornamentidena “ilustanud” enamikku ühiskondlikult kasutatavaid ruume nagu mingi altar, millelt tuleb pühavett endale käte peale lasta. Olen näinud inimesi seda löga nii paksult kätele panemas, et neil pritsib seda lausa jalanõude peale.

Mõned ehk mäletavad, et kohe koroonajama alguses teatasid teadlikumad arstid, et alkohol ei tapa viirust, vaid kloor. Aga desovahend on alkohol. Miks seda jama siis propageeritakse, kui teaduslikult pole sellel mingit kasutegurit viiruse vastu võitlemisel? Sest teadusest on saanud religioon, nagu seda tunnistas ka teine teadusnõukoja liige Krista Fischer Eesti Ekspressile antud intervjuus.

Hiljuti ilmus Postimehes kohtuarst Ilona Drikkiti artikkel “Häiritud reaalsus või uus normaalsus”, milles arst selgitab, et koroonameetmed ei ole õigustatud, teaduslikud uuringud maski kandmise kasulikkuse kohta on puudulikud ning PCR-testiga ei saa määrata, kas inimene on haige või nakatunud: “Selle kõige tulemusena on tekkinud uus määratlus – koroonakius, mille potentsiaalsed ohvrid oleme kõik.”

Seega pöördusin taas teadusnõukoja liikme Andres Meritsa poole sooviga saada kommentaar kohtuarst Ilona Drikkiti artiklile. Sellest kommentaarist tuligi muuhulgas välja ammu vandenõuteoreetikutele ja lamemaalastele teada olnud fakt: desovahend on kasutu. Tulles vastu Andres Meritsa soovile, avaldan tema kirja täispikkuses.