Endine USA õhuväelane inimkatsetest, hallidest ja baasidest Kuul, 2. osa

29. aprill 2015 kell 22:53



download2014. aasta juulis andis sõltumatule ajakirjanikule Dark Journalist avameelse intervjuu endine USA õhujõudude seersant Niara Terela Isley, kes rääkis oma kogemustest nii maaväliste olendite kui ka sõjaväe esindajate poolt toime pandud inimröövide ohvrina, mille kohta ta on kirjutanud ka raamatu. Intervjuu esimene osa keskendus rohkem mõistusekontrollile ja hallidele, teises osas räägitakse ka baasidest Kuul.

 

Aga räägime ka sinu sõjaväekogemustest, mis on samuti paeluvad. Sa veetsid sõjaväes kõigepealt palju aega tublilt tööd tehes. Milline oli sinu auaste?

Jõudsin seal oldud aja jooksul saada reamehest seersandiks.

 

Sa töötasid mitmes baasis, sealhulgas Tonopahi-nimelises?

Jah. Tegelikult oli selle linna nimi Tonopah ja ma töötasin sealsel polügoonil, kus tegeleti elektrooniliste relvade katsetamisega. Treenisime piloote lendama lennukite allatulistamiseks kasutatavate spetsiaalsete radarite mõjuväljas.

 

Ja sina olid radarioperaator?

Jah.

 

Sa mäletad sinna töölesiirdumist, kuid sul on mälus lünk, mis puudutab kolme kuu pikkust sealses baasis oldud aega. Aga sul on õnnestunud osa sellest ajast siiski meelde tuletada? Mis juhtus Tonopah’s?

Lisaks minu tavalistele töökohustustele viidi mind kord keset ööd testima radarit nn erilennukiga. Me olime radarifurgoonis ega näinud testi jooksul taevast ega erilennukit. Tegime kindlaks, et radariga ei ole võimalik seda erilennukit jälgida korraga rohkem kui paari sekundi jooksul.

 

Ja see toimus 1980. aastal…

Jah, 1980. aasta jaanuarist aprillini.

 

Nii et sa osalesid salajases sõjaväebaasis nende teistmoodi lennukite testimisel. Kas sul õnnestus seda erilennukit ise näha ja kas saaksid seda kirjeldada?

Pärast katse lõppu kästi meil väljas oodata ja nägime taevas “lendavaid taldrikuid”. Ma keskendusin kõige lähemal paikneva UFO jälgimisele, üritasin seda näha detailselt ja mällu salvestada. See, mida ma nägin, oli ühtaegu üllatav ja hirmutav, kuna ma mõistsin, et tegu on ülisalajaste masinatega ja et mul puudub vastava salastatuse kategooria juurdepääsuluba.

 

Nii et sa olid nähtust elevil, kuid ühtlasi ka närvis…

Jah.

 

Sa ütled, et need nägid välja nagu lendavad taldrikud. Kas sulle tundus, et olid neid juba varem näinud oma lapsepõlvekogemustes?

Tol ajal ei olnud ma veel oma tulnukatega seotud kogemusi hüpnoosi abil taastanud, nii et peaksin vastama eitavalt, kuigi kord enne oma sõjaväeperioodil telgis ööbides nägin unes enam-vähem samasugust UFO-t.

ufo

 

Seega, sinu jutust järeldub, et meie sõjaväe kasutuses oli maaväline tehnoloogia. Ilmselt olid nad need masinad saanud tulnukatelt või konstrueerinud nende valdusse sattunud maaväliste masinate eeskujul. Kas inimene suudab sellist lennumasinat juhtida?

Ma ei ole aru saanud, kuidas see võiks võimalik olla. Mul on ühe oma “unenäo” põhjal jäänud nendest masinatest selline mulje, et masin reageerib sujuvalt juhi närviimpulssidele. Piisab sihtpunkti koordinaatidele mõtlemisest, et masin sinna suunata, sarnaselt oma kehaosade liigutamisele. Mentaalne juhtimine on väga loomulik protsess, kuid juhtimisoskusi on siiski vaja, et kiirest liikumisest mitte pead kaotada ja et eluohtlikke reaktsioone vältida.

 

Mis pärast seda juhtus, kui polügoonil neid lendavaid taldrikuid nägid?

Pärast seda ei läinud me tagasi kasarmusse, vaid pidime bussi peale minema ja meid viidi mingisse kohta, mis oli minu arvates kas Ala 51 või Tonopah’ õhujõudude baasiga seotud maa-alune baas. Ma ei tea, kuhu me sõitsime, kuna bussi aknad olid üle värvitud. Mind koos kõigi teistega, kes olid sel õhtul testimisel osalenud (umbes 10 inimest), viidi mingisse meditsiiniasutusse, kus me pidime istuma toolidega varustatud pimedas ooteruumis. Meid hakati ükshaaval kutsuma ooteruumi kõrval asuvasse ruumi. Lõpuks tuli minu kord. Sisenesin teise ruumi, seal oli püstoliga turvamees. Mind kästi heita pikali roostevabast terasest ülevaatuslauale, täies rõivastuses. Püsisin seal paar minutit, mis tundusid igavikuna. Viimaks sisenes keegi valges kitlis isik, kes ütles mulle kolm korda ilmetul häälel, et ma oleks rahulik ja torkas süstla, mida ta oli kitlihõlmaga varjanud, mu kaela paremasse külge. Tundsin kemikaali mõju kohe oma ajus ja sattusin sellest šokiseisundisse, nii et olin teadlik ainult oma kehast, aga mitte selle ümber toimuvast. Mäletan siiski, et kaks turvameest tõmbasid mind laualt püsti ja talutasid väga pika trepi astmeid mööda allapoole väikesse ruumi. Ruumi seinas oli peegelklaas, mille tagant tõenäoliselt jälgiti, millist mõju süstitud aine mulle avaldab. Mul oli tunne, nagu hakkaks ma üles sulama ja põranda kaudu ruumist välja voolama, tundsin kogu oma keha justkui limonaadi kombel kihisemas. See oli väga õudne ja vastik tunne.

 

Kui kaua see võis kesta?

Mul kadus ajataju täiesti. Vist siiski mitte üle tunni, sest nad viisid mind pärast seda tagasi motelli, kus ma ööbisin, ja pidin järgmisel päeval jälle tööle minema. Aga enne seda, just siis, kui lamasin kurnatuna põrandal ja olin natuke toibumas, lohistati mind peegelklaasiga ruumist välja teise väikesse kongi, kus kaks turvameest mind vägistasid.

 

Nende turvameeste kohta oled varem öelnud, et nad ei olnud ilmselt sõjaväelased, vaid pigem nagu mingid eriagendid?

Nad võisid olla eriagendid või eriüksuslased, rohkem palgamõrtsuka kui sõduri moodi.

 

Kas sa olid vägistamise ajal teadvusel?

Jah. Selleks, et toimunut paremini mõista, tuleks rääkida sellest, mis on traumapõhine meelekontroll.

 

Nii et need turvamehed ei käitunud omal initsiatiivil, vaid vägistamine oli osa planeeritud traumeerimisest?

Just. Nad soovisid tekitada sellise trauma, et kogu mälestus tollest õhtust irduks minu teadvusest ja et ma suruksin selle mälestuse oma alateadvusse, kust ma seda enam kätte ei saaks. Mälestus oli vaja teha nii valusaks, et ma ei mäletaks lennuaparaate, bussisõitu, Ala 51-te, süstalt jm. Inimkeha teeb uskumatuid asju selleks, et meid elus hoida. Kui meil on nii traumeeriv kogemus, et me ei suuda sellega kohe toime tulla, siis surutakse see kogemus automaatselt sügavale alateadvusse kuni mõne hilisema ajani, mil oleme võimelised sellega toime tulema. Traumapõhise meelekontrolli puhul kasutatakse seda inimkehale omast kaitsemehhanismi aga meie vastu ära, et jälgi segada.

 

Ma hindan väga sinu otsekohesust nii keerulise isikliku teema käsitlemisel. Kuidas see õhtu lõppes?

Pärast vägistamist ähvardati mind ülekuulamisruumi moodi kohas sellega, et vägistamine ja vägivald minu kallal võib jätkuda. Ähvardused puudutasid ka minu 4-aastast tütart. Mind pommitati küsimustega stiilis „Sa ei näinud täna mitte midagi, või kuidas?“. Ma püüdsin alguses nende käest selgitust saada, et millest nad räägivad, kuid ähvardustega pommitamine jätkus, kuni ma enam mitte millestki aru ei saanud ega teadnud, mida ma olin näinud või kogenud, jäi vaid väsimus ja ma justnagu murdusin. Siis süstiti mulle mingit tugevat unerohtu ja ärkasin järgmisel hommikul motellis selleks, et uuesti polügoonile tööle minna.

 

Nii et sa muutusid seal töötades nagu zombiks – suutsid küll oma töökohustusi täita, kuid mingi osa sinu isiksusest oli traumeerivate kogemuste tõttu kadunud…

Jah. Pärast selliseid õhtuid järgmisel hommikul ärgates tunned end tohutult väsinuna, kuna tegelikult pole eriti magada jõudnud, aga sa ei mäleta midagi, nii et ei mõista oma väsimuse tegelikku põhjust. Ronid uimaselt sind töötsooni toimetava bussi peale ja üritad bussis tukkuda, et suuta päeval tööd tehes ärkvel olla. Ja nii see kestis tükk aega. Unepuuduse tekitamine on ka üks meelekontrolli võtteid.

 

Kui vana sa olid nende Tonopah’s toimunud sündmuste ajal?

25-aastane.

isley-military

 

Niisiis, päris noor, arvestades seda keskkonda, milles viibisid. Kuid need sündmused arenesid veel edasi kuni selleni välja, et sa nägid neid lennuaparaate ka seestpoolt. Kuidas see juhtus?

Nad viisid mind ühte maa-alusesse angaari. (Hiljem ühel UFO-kongressil kirjeldatud maa-aluste angaaride ülesehitus oli minu poolt nähtuga väga sarnane.) Nad käskisid mul selga panna hõbedase amorfsena paistva rõivastuse. Ma alguses ei osanud seda selga panna, aga kui mul see siiski õnnestus, siis see rõivas liibus mu keha külge nagu valatuna. Varustuses olid ka saapad ja kindad, aga kindaid ma kätte ei pannud. Pidin ronima redeli abil lennuaparaadi alumisest otsast sisse. Mulle näidati kohta selle põrandal, kuhu ma pidin pikali heitma koos kahe mehega. Siis lendas masin koos meiega Kuu peale. Ma tean, et paljudel on seda raske uskuda, aga mul on ükskõik, kas te seda usute või mitte. Saan täiesti aru, kui te seda ei usu, sest tean, kuidas suurem osa ühiskonnast sellistesse väidetesse suhtub. Aga kui vaatlete minu juttu selles kontekstis, et mitmed valitsuse vilepuhujad on rääkinud Kuu peal asuvatest baasidest ja maavälise tehnoloogia abil arendatud õhulaevadest, et Gary McKinnoni jutu järgi on meie riiklikel õhujõududel olemas kosmoses tegutsev laevastik ja rida maavälise päritoluga lendureid, ja kui lisaks olete näinud Jose Escamilla suurepärast filmi “Moon rising”, siis võib juhtuda, et te ei pea minu juttu enam nii uskumatuks.

 

Mulle meenub, et lugesin Ingo Swanni raamatust, kuidas ta jälgis umbes samal ajal, 1980. aasta paiku, tegevust ühes Kuu peal asuvas baasis. Loomulikult aitavad asja mõista ka teadmised salajasest kosmoseprogrammist. Aga mis tunne oli selle õhulaeva sees lebada, kui see lendas?

Minu jaoks oli see väga segadusseajav, tundsin suurel kiirusel lennates justnagu aja laienemise efekti, mis võis tuleneda aegruumi kõverdumisest. Ma ei tea, kui kaua see kestis, aga kui peaksin midagi pakkuma, siis ütleksin, et võib-olla 20-30 minutit.

 

Huvitav, miks nad just sinuga kõiki neid asju tegid ja lõpuks ka Kuu peale kaasa võtsid.

Ma ei ole sugugi ainus. Nad võtavad sihikule paljusid inimesi, kellel on olnud UFO-elamusi, selleks, et välja uurida, miks tulnukad nende vastu on huvi tundnud. Neid huvitab ka see, mida ma teame nende õhulaevade juhtimise kohta.

 

Mis juhtus Kuu peal asuvas sõjaväebaasis?

Päeva jooksul pidin tegema rasket füüsilist tööd, õhtuti olin seksuaalse väärkohtlemise ohvriks. Naised on Kuu peal defitsiidiks. Need on väga valusad mälestused.

fb450cf227cc807dfd13ea638f77f5c8-d4hx3ru

 

 

Pole ime. Inimestel tekib kuu poole vaadates igasuguseid mõtteid, kuid sinule meenutab see taevakeha halbu asju, mis sinuga seal juhtusid.

Jah, ka Kuu peal jätkati unepuuduse tekitamise taktikat ja ka toiduga oli üsna kehvasti – süüa anti ainult natuke leiba, vett ja mingit kördi moodi asja, millest vaevu piisas minu elushoidmiseks. Mind koheldi nagu orja.

 

Milline keskkond sind Kuu peal ümbritses?

Seal oli kõik teistmoodi, kui me oleme harjunud mõtlema. Arvatakse, et Kuu on elutu tolmuga kaetud kivimürakas. Aga Jose Escamilla on näidanud meile oma filmiga, et sealne keskkond on värviline. Kuu peal olles pidin kiiresti oma uskumusi korrigeerima. Kõige rohkem hämmeldust tekitas see, et seal oli võimalik normaalselt hingata ilma eriseadmeteta. Hiljem sain ühe hüpnoosiseansi abil teada, et Kuu pinna lõhedes ja õnarustes kasvab üks vetikaliik, mis toodab suures koguses hapnikku ja on võib-olla spetsiaalselt Kuu tingimuste jaoks aretatud. Hapnikukihi tihedus varieerub Kuu erinevates piirkondades. Hüpnoosimeetodit on diskrediteerinud Võltsmälu Sündroomi Fond (False Memory Syndrome Foundation), kuid sellest hoolimata võib hüpnoosi vähemalt teatud olukordades usaldada ja seda on varem kasutatud näiteks kohtus tunnistuste andmisel.

 

Hüpnoos on tõesti väga tõhus ja pika ajalooga meetod, seda on 19. sajandil kasutatud operatsioonidel anesteesia asemel… Seda tõenäoliselt kritiseeritakse nii palju, et hoida inimestest eemal need vahendid, mis annaks neile nende väe tagasi. Aga kui kaua sind Kuu peal hoiti?

Nädal aega, sest nii kaua oleks pidanud kestma minu tööperiood Tonopah’ polügoonil. Minu sealsetele töökaaslastele öeldi, et ma olen haige ja et mind saadeti tagasi Vegasesse ja minu Vegase töökaaslastele öeldi, et olen Tonopah’s oma tavalist tööd tegemas.

 

Nii et keegi ei osanud midagi kahtlustada. Kas sa Kuu peal sattusid pealt kuulma veel mõnd vestlust lisaks sulle antud käsklustele?

Olen kindel, et kuulsin, kuid mu mälu ei ole sealse perioodi osas veel täielikult taastunud. Kuu peal kogetud sündmuste iseloomu tõttu on mul väga raske ette võtta uusi hüpnoosiseansse sealsete mälestuste elavdamise eesmärgil.

 

See on täiesti mõistetav. Sa viibisid Tonopah’ baasis kolm kuud. Kas selle aja jooksul viidi sind Kuu peale ainult üks kord või toimus see mitu korda?

Ma ei ole kindel, ka seda on vaja tulevikus hüpnoosi abil teada saada. Nüüd on see lihtsam, sest viin nüüd ka ise hüpnoosiseansse läbi ja saan seansse teistega “vahetada”, mis on taskukohasem.

 

Oled maininud, et tagasi tavaellu siirdudes hakkas sind häirima, et sa ei mäleta suurt osa baasis veedetud ajast ja et see viis sind ufoloog Budd Hopkinsini. Kuidas see juhtus?

Töötasin 1994. aastal vabatahtlikuna holistlikke eluviise tutvustaval Whole Life Expo messil Las Vegases, kus Budd Hopkins esines ettekandega. Rääkisin talle oma lapsepõlveelamustest ja mälulünkadest, mis tundusid mulle arusaamatud, sest mul on üldiselt väga hea mälu. Tema korraldas mulle hüpnoosiseansi, mille käigus tuligi kohe ilmsiks osa sellest loost, mida siin olen rääkinud. Hopkins läks hiljem aga tagasi New Yorki ja mina hakkasin käima erinevatel UFO-teemaga seotud üritustel, et leida abi nende valusate mälestustega toimetulekul.

 

Sa kirjutasid oma raamatus, et üks kord, kui sinu kallal vägivalda tarvitati, jälgisid seda mitmed sõjaväelategelased ja nende seas oli ka üks hall tulnukas, kellega sul korraks tekkis telepaatiline side. Kas saaksid natuke sellest rääkida?

Ma kuidagi tajusin, et ta pani imeks seda, et inimsugu üksteise kallal nii brutaalset vägivalda tarvitab. Ta mõtles sellele, et hallid ise üksteisega kunagi nõnda ei käitu ja see oli tema jaoks nagu väike teaduslik avastus inimkäitumise eripärade kohta. Minuga toimus dissotsieerumine, mille käigus ma justnagu lahkusin oma kehast, sest muidu oleks see elamus olnud liiga traumaatiline. Samas olin siiski ka vihane ja hirmunud. Ma ei lase enda kallal üldiselt kunagi mingit vägivalda tarvitada. Olin läbinud sõjalise väljaõppe. Minu tähelepanu oli keskendunud relvadele, mis neil kaasas olid, ja kui mul oleks õnnestunud mõni valveta jäänud relv haarata, siis oleksin tapnud kõik ruumis viibijad, kuigi ma üldiselt ei ole ise üldse vägivaldne. Ma arvan, et tajusin halli mõtteid, kuna olin hallidega juba varem kokku puutunud.

 

Ülejäänud ruumis viibijad tundusid aga harjumuslikult hallidega lävivat?

Kui ma õigesti mäletan, siis Ala 51-l viibinud vilepuhuja Bill Uhouse, kes nüüd on surnud, rääkis ühest hallist, keda ta nimetas Jarodiks. Hallid konsulteerisid sõjaväge tema sõnul tulnukate poolt USA valitsusele mahakaubeldud tehnoloogia kasutamisel. Mulle tundus, et see hall, kes minu vägistamist pealt vaatas, oli seal vabatahtlikult teaduslikel eesmärkidel, kuid teiste pealtvaatajate jaoks oli see mingisugune karistus või hoiatus selle kohta, mis võib juhtuda salastatud info lekitamise puhul.

new_grey

 

Mis kogemuse andis sulle UFO-teemalistes vestlusringides osalemine?

Ma panin tähele palju detaile teiste inimeste kirjeldustest, mis kattusid minu hüpnoosi käigus elustunud mälestustega. Iga kord, kui minuga jagati selliseid üksikasju, tekitas see minus kohutava tunde, nagu vajuksin mülkasse või nagu kõnniks keegi üle minu haua. See oli väga raske aeg minu elus.

 

On olemas video juba 1996. aastast, kus sa räägid oma kogemustest, kuid sellele järgnes 18-aastane paus. Miks?

Tahtsin seda intervjuud teha anonüümselt, kuid see teostati halvasti ja kõik minu tuttavad tundsid mu ära. See ajas mind endast välja ja kavatsesin mitte kunagi uuesti meediaga tegemist teha. Jätkasin teema uurimist ilma kõrvaliste osalisteta, välja arvatud üks interneti vestlusring. Püüdsin elada normaalset elu, kuid pärast selliseid elamusi ei ole see eriti võimalik posttraumaatilise stressi tõttu, sest suurem osa energiast kulub nende mälestustega seotud emotsioonide ohjeldamisele.

 

Mõned arvavad, et USA valitsusel on tulevikus plaanis tulnukaohtu kasutada järjest süveneva militariseerimistendentsi õigustamiseks. Kas sa jagad seda seisukohta?

Jagan. Aga ma arvan, et militariseerimine ei toimu tegelikult mitte kaitseks pahatahtlike tulnukate vastu, vaid selleks, et heatahtlikud tulnukad ei saaks, piltlikult väljendudes, meie sõjaväe paraadi ära rikkuda.

 

Räägi palun ka hallidega võrreldes sümpaatsematena tunduvatest Lüüra tulnukatest.

Umbes 18-aastaselt hakkasin ootamatult mäletama kummalisi asju. Esimene mälestus oli selle kohta, kuidas seisin rannas Atlantise linna lähedal, oodates tsunamit ja teades, et kogu linn jääb tsunami tagajärjel vee alla.

 

Kui sa räägid Atlantisest, siis pead ilmselt silmas kõrgetasemelist kultuuri, mis eksisteeris enne Egiptust ja enne meile teadaolevat kirjapandud ajalugu. Sa olid seal enne selle kultuuri hävimist?

Olin seal ja kuna mul olid siis selgeltnägijavõimed, siis teadsin, et tsunami on tulemas. Sellel hommikul tahtsin eemalduda rahvarikastest kohtadest, millest peagi olid saamas paanikakolded. Läksin randa, et seista silmitsi oma lõpuga nii väärikalt kui võimalik. Mul oleks olnud võimalus linnast enne tsunamit lahkuda ja paljud olidki lahkunud, kuid hiljem ei olnud see enam võimalik, kuna kogu linna evakueerimine oleks sealsete võimude meelest võinud tekitada liiga suurt paanikat. See oli esimene spontaanne mälestus ja järgmiste aastate jooksul lisandus veel teisi mälestusi. Mäletasin, et olin elanud teisel planeedil ühe rahva liikmena ja see rahvas tuli hiljem elama Maale. Alguses oli see mälestus ähmane, aga kui mulle sai selgeks, et ma tõesti olen Lüüralt pärit ja hiljem Maa inimeseks kehastunud, siis hakkasin saama nendelt telepaatilisi sõnumeid. Kui esitasin mõttes küsimuse, siis sain tihti vastuse enne küsimuse lõpetamist. Hiljem sain teada, et saan neid sõnumeid oma Lüüra perekonnalt, kes minu eest hoolt kandsid. Ka minu ränkade sõjaväekogemuste ajal olid nad kohal, kuid ei saanud sekkuda, kuna mulle oli määratud neid asju kogeda.

 

Me oleme palju kuulnud heatahtlikest plejaadlastest, kes väidetavalt üritavad ära hoida keskkonnakatastroofi Maal. Kas lüüralased on plejaadlastega võrreldavad?

Jah, lüüralased rändasid ka Plejaadidele ja elasid seal, nii et nad on ühtlasi ka plejaadlased. Nad näevad välja üsna inimeste moodi ja ma olen väga õnnelik, et mul on võimalus nendega sidet hoida. Nad kaitsevad mind ja hoiatavad ohtude eest.

PleiadianFamily1

 

Kas sinu selgeltnägemisvõimed on pärast seda, kui hallidega kohtumine need ilmsiks tõi, järjest edasi arenenud?

Ma arvan, et need võimed on mul kogu aeg olnud, kuid ma saan järjest teadlikumaks sellest, kuidas neid kasutada. Ma arvan, et see protsess ei ole lõppenud. Kavatsen kolida maale, sest linnakeskkond takistab seda arengut.

 

Oled öelnud, et pärast raamatu ilmumist oled hakanud kogema takistavaid jõudusid?

Veebruaris ette võetud reisil näiteks kohtasin palju toredaid inimesi, kuid autosõit kujunes väga keeruliseks. GPS valetas mulle nii palju kordi järjest, et see ei saanud kindlasti olla juhuslik ja mitu korda tekitas see eluohtliku olukorra. Lisaks tekitatakse mulle kas mingi elektroonilise tehnoloogia või teise dimensiooni kaudu väsimust, keskendumisraskusi ja halba enesetunnet. See on seotud minu püüdlusega mõista seda, miks valitsuste ja kõigi hierarhiliste organisatsioonide ladvikus võib kohata nii palju nartsissiste, kes kasutavad inimkonda hoolimatult ära iseendi huvides. Hakkasin uurima arhontide teemat. Arhondid on teistes dimensioonides elavad olendid, kellest on räägitud gnostilistes tekstides. Jim Marrs on rääkinud arhontidest kui tulnukatest, kes vallutasid meie meeled, muutes need nende endi meelte sarnaseks – saamahimuliseks, võimujanuseks,  robotlikuks. See energia määrab ära inimkonna käitumise ja ainult kõige tugevamad meist suudavad sellest mõjust vabaneda.

Lisaks ütlesin oma raamatus, et ainuke sõda, mida maailmas peetakse, on sõda teadvuse laienemise vastu. Iga hinna eest püütakse virgumist takistada. Peaksime huvi tundma, miks see nii on. Kui olete näinud filmi “Mida *** me üldse teame!?“ (“What the Bleep Do We Know!?”) või lugenud Michael Talboti raamatut “Holograafiline Universum“, siis ehk mõistate, et kui me kollektiivselt teadvustaksime oma sügavamat olemust, siis saaksime selle ebaõiglase olukorra oma teadvuse väe abil ära lõpetada. See on tegelikult väga reaalne võimalus ja ma arvan, et see on ka põhjuseks, miks keemiapilvede abil püütakse kahjustada meie ajusid ja eriti käbinääret. Käbinääre on seotud valgustumisega, sest see ühendab inimhinge kehaga, seda on nimetatud “kolmandaks silmaks“. Kui meil see ajuosa õnnestub aktiveerida, siis ei ole meid enam võimalik pettuste ja lõhestamistaktika abil kontrollida. Läbi aegade on teadvuse väge püütud lämmatada igasuguste ususüsteemide ja ideoloogiate abil ja nii on neil õnnestunud kujundada selline reaalsusemaatriks, milles me praegu elame. Kuid meil on võimalus oma teadvuse väe abil kõik muuta selliseks, nagu me ise soovime.

 

Täiesti nõus. Ja ka tulnukad on sellega seotud, sest millegipärast on nii, et tulnukate olemasolu teadvustamine aitab teadvustaset tõsta. Tahtsin täpsustada veel paari detaili. Sa mainisid, et Kuule sõitval kosmoselaeval märkasid ka reptiiltulnukat?

Ainult korraks silmanurgast. Võimalik, et ta oli laeva piloodiks koos halliga, aga võin eksida. Ta oli lõgismadu meenutav teravate hammastega ja kuldkollaste silmadega ning piklike vertikaalsete pupillidega, pikk ja lihaseline humanoid. Väga ehmatav oli teda näha. Tal oli seljas vormiriietus, aga osaliselt paistsid kehasoomused, saba ma ei näinud.

 

Sinu raamatut lugedes jäi mulle silma veel üks juhtum. Kord, kui Kuu peal sinu kallal vägivallatseti, siis sa kuulsid pealtvaatajate omavahelist vestlust, kus keegi avaldas arvamust, et sinu päritolu arvestades tasuks vägivald lõpetada ja sind tagasi Maale saata. Kas nad teadsid, et sa oled pärit Lüüralt?

2010. aastal viidi mind hüpnoosiseansi ajal hoolimata minu vastuseisust koos saatjaks olnud lüüralasega tagasi minu 1980. aastal Kuu peal kogetud sündmustesse. Nägin pealt minu eest vastutava ohvitseri ja pika saleda tulnuka vestlust. Tulnukas ei olnud hall, vaid mingist muust rassist. See tulnukas suutis oma ekstrasensoorsete võimete tõttu näha minu energiaväljas minu Lüüra-minevikku ja seda, et lüüralased saavad teada kõigest, mis minuga Kuul toimub. Seda võeti arvesse, kuid mind jälgitakse tänaseni.

 

Sul on huvitav teooria selle aine kohta, mida sulle esimene kord süstiti.

Ma pole selles kindel, aga arvan, et see võis olla mingi kemikaal, mis aitab kehal kohanduda kõrgemate dimensioonidega ja selle jaoks on vajalik kehamassi vähendamine. See võis tekitada minus seda lahustumise tunnet. Nende soov võis olla minu kaudu kuidagi mõjutada mõnd kõrgemat dimensiooni.

 

Sinu raamat on fantastiline ja usun, et raamatu ilmumine toob endaga kaasa palju sündmusi. Aga millised on sinu enda tulevikuplaanid?

Kavatsen raamatule reklaami teha ja maale kolida, et oma selgeltnägijavõimeid arendada. Lisaks on plaanis kunstiga tegeleda ja veel raamatuid kirjutada. Mul on kaks kodulehte: http://encounterswithhealing.com/  ja http://facingtheshadowembracingthelight.com/. Esimese kaudu üritan inimesi tervendada ja teise kaudu harida.

 

Mis tunne on sul nüüd pärast kõigi nende kogemuste üleelamist, oma loo kirjapanemist ja selle raamatuna avaldamist?

Ei saa öelda, et oleksin saavutanud täieliku sisemise rahu, kuid kindlasti olen muutunud harmoonilisemaks raamatu kirjutamisele eelnenud ajaga võrreldes. Raamatu ilmumine oli kergendus. Ma ei usu, et nüüd minuga enam midagi hullu juhtub. Vaikimine tähendanuks, et ma pole midagi teinud sedasorti vägivalla lõpetamise nimel, mida ise olin pidanud kogema. See oli üks peamisi põhjuseid, miks raamatu kirjutamise ette võtsin. Loodetavasti aitab minu raamat natukenegi vägivalla lõpetamisele kaasa. Selle saavutamiseks tuleks kõigepealt annulleerida 1947. aasta julgeolekuseadus (National Security Act), mis tagas valitsuse eriagentidele õiguse karistamatult suletud uste taga kohutavaid tegusid toime panna.

fsel-image-2

 

Kuula/vaata kogu intervjuud: Dark Journal

Fotod: theeventchrinicle.com, mashable.com, earthspacecircle.blogspot.com, crowdedskies.com, universalunity.ca, facingtheshadowembracingthelight.com

 

Toimetas Kaarel Veskis

 

NB! Telegram tegutseb tänu lugejate abile. Kui sinu arvates on Telegramis ilmuv info vajalik ja oluline, võid soovi ja võimaluse korral meid toetada. Telegrami lugeja vabatahtliku toetuse tegemiseks vajaliku info leiad siit.