Jonathan Reed ja tulnukas külmkapis, I osa

Artikli kuulamine on saadaval MINU TELEGRAM tellijatele

11. november 2013 kell 20:51



jonathan_reedJonathan Reed on USA-st pärit UFO-uurija ja kirjanik, kes on esinenud arvukates raadio-ja telesaadetes. Tema kogemus isiklikust kokkupuutest tulnukaga on üks enim furoori tekitanud UFO-lugusid maailmas, sest mehel on tõestuseks ette näidata suure resolutsiooniga fotod, fotode negatiivid ja ka video. Tol ajal ülikoolis töötanud Jonathan ütleb, et kui ta poleks ise seda kõike läbi elanud, siis ei usuks ta alljärgnevat juttu iialgi. Oma läbielatust kirjutas Reed koos Robert Raithiga raamatu “Link – An Extraterrestrial Odyssey“. Reed andis hiljuti intervjuu legendaarsele Art Bellile USA raadiosaates “Dark Matter”. Oma esimese intervjuu sel teemal andis Reed samuti Art Bellile, 1998. aastal, kaks aastat pärast oma väidetavat kohtumist tulnukaga. Samal aastal jagas ta sellekohaseid materjale ka avalikkusega. 

 

Kõik sai alguse 15. oktoobril 1996. aastal Seattle’is, Washingtoni osariigis, USA-s. Läksin oma koeraga metsa jalutama, see oli umbes saja kilomeetri kaugusel Seattle’ist. Oli ilus ilm ja me jalutasime tuttavat metsarada pidi, kui järsku jooksis koer suure haukumise saatel minu juurest ära, eemale võpsikusse. Kuna tegu oli suure rotveileriga, siis ei pööranud ma algul sellele erilist tähelepanu, kuid ühel hetkel tema haukumine muutus.

Ma kuulsin koera hääles murelikkust ja häda ning hakkasin tema poole jooksma. Ma teadsin, et midagi on juhtunud. Mõtlesin, et äkki on metskass või keegi taoline teda rünnanud ning haarasin maast tugeva puuoksa.

Kui ma temani jõudsin, siis nägin, et koera kallal on keegi lühikest kasvu tume olend. Ta oli väikse lapse mõõtu ning justkui vibreeris suurel kiirusel, mul oli raske aru saada tema täpsest figuurist. Paistis, et mu koer Suzy pures seda olendit käest. Ma hüüdsin koerale käskluse, et ta lahti laseks, kuid märkasin siis, et mitte mu koer ei hammusta teda, vaid selle olendi käsi justkui sulandus mu koera suhu ja hoidis koera nõnda ohjes. Ma nägin, kuidas mu koer mu enda silme all tükkideks rebeneb. Kõikjal oli palju verd. Järsku see olend peatus ja hakkas mind oma suurte tumedate silmadega jõllitama. Siis pöördus ta tähelepanu tagasi mu koera juurde, kes piltlikult öeldes hakkas plahvatama. Alles jäi ainult valkjas-hall tuhk ja palju verd.

Tol hetkel jooksin ma olendi suunas ja hakkasin teda oma puuoksaga taguma vastu pead nii tugevasti kui suutsin. Me mõlemad karjusime täiest kõrist. Ma tahtsin päästa oma koera, kuigi selleks hetkeks oli juba liiga hilja. Olend vajus pikkamisi maha ja nägin, et olen teda peast vigastanud. Ta nägi välja vana; märkasin veresooni; tal puudusid kõrvad, mille asemel olid mingid kanalid. Kui olend maha kukkus, hakkas mul halb.

Ma kukkusin maha, hakkasin hingeldama, pea käis ringi, mul polnud oma lihaste ja liigeste üle mingit kontrolli. Arvasin, et see olend on nüüd surnud. Ma vedelesin ta kõrval üle kahe tunni, olin niivõrd läbi ja jõuetu. Mulle tundus, et miski on mu keha üle kontrolli haaranud. Sarnast tunnet on kirjeldanud inimesed, kes on saanud kiiritada. Mul oli niivõrd halb olla, et arvasin, et suren sealsamas. Lõpuks suutsin end koguda ja hakkasin eemale roomama. Tol hetkel hakkas metsast kõlama kummaline madal harmooniline heli. Mõtlesin, et ehk on tegu mõne matkajaga, kel on raadio kaasas. Mul hakkas taaskord väga halb ja oksendasin.

See heli tuli aina lähemale ning ma peaaegu et tajusin seda läbi keha. Mul tekkis viha tunne ning ajasin end vägisi püsti. Suutsin veidi joosta, kui järsku tajusin, et mu kõrval on midagi äärmiselt kummalist. See oli musta värvi õhus hõljuv umbes 3-meetrise läbimõõduga teemanti-kujuline objekt. Mind tabas uuesti nõrkus ja ma vajusin selle objekti vastu. See oli külm kui jää ja tugev kui graniit. Sain veidi marrastusi oma kukkumisest. Kummaline heli muutus hetkeks meeldivakõlalisemaks.

OBLISK1

Reed-Oblisk-640x360

Sellel objektil polnud aknaid ega uksi, antenne ega maandumisvarustust – see oli täiesti sile ja meenutas mulle obeliski. Ta püsis liikumatult õhus ühe koha peal. Mul tekkis tunne, et tegu on intelligentse masinaga ja ta uurib mind. Võimalik, et ta kahtles, kas mina olen see tulnukas, kelle ma olin maha löönud. Sest olin ainuke kahe jala peal liikuv olend lähiümbruses. Ta otsis oma partnerit. Ma tajusin tema impulsse enda sees.

Siis meenus mulle, et mul on seljakotis kaasas vett. Kuidagi jõudsin oma kotini, jõin vett ja siis avastasin, et mul on kaasas ka kaamera. Kõik tundus niivõrd ebareaalne, et mõtlesin, et juhul kui ma teen pilti sellest obeliskist ja tulnukast, siis selgub, et kaamera ei tööta ning saan endale kinnitust, et tegu on õudusunenäoga.

Läksin tagasi ja tegin pilte tulnukast ja mustast õhus paigal püsivat obeliskist. Siis avastasin, et obeliski all olev õhk on teistsugune kui tavaline vaba õhk. See oli tihedam. Justkui panna pulk otsapidi vette, siis tajud kerget takistust, survet. Ma avastasin, et mul on kaasas ka videokaamera ning seega filmisin ka kõike (vt videoid artikli all – toim.). Ma ei tahtnud mõelda, mis oli ennist juhtunud. Ma ei suutnud mõelda oma koerast. Ainult impulsi ajendil suutsin teha pilte ja filmida. Need fotod on tehtud 35 mm filmile enne digiajastut aastal 1996. Ma tegin kokku neli filmitäit fotosid. Kõik fotoeksperdid kinnitavad, et tegemist on ehtsate fotode ja negatiividega.

 

Kui sa olendit ja obeliski filmisid ja pildistasid, kas tajusid mingeid signaali muutuseid?

Mina ei tajunud midagi. Arvasin, et olend on surnud. Temast oli välja voolanud palju verd.

 

Kas veri oli samasugune punane nagu inimestel?

Jah. Täpselt samasugune paistis.

REEDALI2

REEDALI3

REEDALI4

 

Millega oli sinu arvates tegu selle obeliski puhul?

Mulle ei tundunud ta kunagi lennumasinana. See oli midagi muud. See oli elus. See võis olla ka mingit sorti portaal või tähevärav. Olen rääkinud mitmete inimestega maailmas, kes on kohanud täpselt samasugust objekti. Seda on märgatud viimase 100 aasta jooksul erinevates piirkondades üle maailma. Tahan lisada, et mul ei olnud endal kunagi huvi ufoloogia ega ulmekirjanduse vastu. Ma olin tõsine teadlane, kes toetus ainult loogikale. Need sündmused olid täielikult väljaspool minu ampluaad ja kogemust.

Sellised lood hirmutavad enamus inimesi. Paljudel tekib kaitsereaktsioon ja öeldakse, et see kõik pettus ja võltsing. See kõik on alles algus. Ka mina ei usuks seda juttu, kuid mul on füüsilisi tõendeid.

 

Räägi, mis juhtus edasi.

Kui ma olin lõpetanud filmimise ja pildistamise, siis läksin tagasi oma matkakoti juurde. Jõin veel vett ja kogusin energiat. Tundsin stabiilsust taastumas oma kehas. Avastasin, et mul on kaasas termotekk, mida saab endale ümber võtta, kui oled külmas ja tahad hoida kehasoojust. Teadsin, et mu autoni oli poolteist tundi kõndi, aga ma olin jõuetuna keset metsa. Otsustasin, et katan tulnuka kinni selle termotekiga, et metsloomad teda ära ei sööks. Ma keerasin teki talle ümber ja avastasin, kui uskumatult kerge see olend oli.

Ta oli 12-aastase lapse mõõtu, umbes 140 cm pikk, kuid ta kaalus vaevalt 20 kilo. Otsustasin ta kaasa tassida oma autoni. Pidin tegema korduvaid puhkepause, kuna oksendasin aegajalt endiselt. Mul kadus ajataju. Olin üllatunud, kui oma autoni jõudsin, sest tundus, nagu oleksin jalutanud vaid 15 minutit. Ma tõstsin oma koti ja pakitud olendi pakiruumi ning istusin rooli. Ma mõtisklesin mõnda aega endamisi, mis oli juhtunud ja tajusin, et mu koera Suzyt ei ole enam.

 

Milline oli olendi kehatemperatuur?

Ma ei mõelnud sellest üldse, sest arvasin, et ta on surnud. Ta peas oli suur haav ja verd oli palju. Ta ei liigutanud ennast. Mul ei olnud mingit konkreetset plaani, käitusin impulsiivselt. Hakkasin sõitma metsast välja. Lootsin leida metsavahi või ükskõik keda, kes suudaks mind aidata. Kuid ma ei leidnud kedagi ja lõpuks sõitsin koju. Aeg-ajalt pidin uuesti peatuma ja oksendama.

Mul käis peast läbi igasugu mõtteid. Olend maha matta, viia ta oma ülikooli, jätta ta kellegi ukse ette jne. Jõudsin koju. Ma ei tahtnud teda jätta oma autosse, kuna kartsin, et keegi võib ta ära varastada. Mu garaažis oli suur pealt avatav külmkapp, kus hoidsin sügavkülmutatud toitu. Mõeldud-tehtud. Olin rahul, et ta ei ole enam mu silme all.

Läksin koos riietega tuppa külma duši alla. Olin suurtes meeltesegadustes. Ma teadsin, et mingi olend tappis mu koera. Hakkasin mõtlema, et olen sellest šokis. Seetõttu ma oksendan ja seetõttu arvan, et tõin koju tulnuka, kuid tegelikult tõin ma koju oma surnud koera Suzy. Hetkeks tuli mul suur kergendus, sest selline stsenaarium tundus loogilisem ja reaalsem. Läksin tagasi garaaži, tõstsin termotekist pakendi keset põrandat. Mõtlesin, siin lebab mu hukkunud koer. Ma avasin pakendi ja see ei olnud tema!

 Reed-Alien1

 

Kas see haises ka?

Kohutavalt. Nagu mädanenud puuviljad. Seda haisu ei jäänud oluliselt vähemaks ka pärast seda, kui ta oli paar päeva mu külmikus seisnud.

Ma läksin tagasi tuppa ja otsustasin, et pean kellelegi helistama ja teatama mis on juhtunud, et mitte uuesti šokki minna. Ma kartsin helistada politseisse, sest olin kellegi ju ära tapnud. Lõpuks helistasin oma parimale sõbrale Garyle ja palusin ta abi. Ta tuli kohe minu juurde. Ma rääkisin kogu oma loo ära ja loomulikult ta ei uskunud mind. Ta arvas, et olen šokis ja peaksin rahunema. Ma sain vihaseks ja viisin ta endaga garaaži, tõstsin olendi põrandale ja küsisin, kas ta näeb sama, mis mina.

Gary jäi suu ammuli vaatama ja hakkas segadusest ropendama. Ma panin olendi tagasi külmikusse ja läksime tuppa. Näitasin talle mu filmitud videot tulnukast ja obeliskist. Gary jõi ära pool pudelit viskit ja ütles siis, et see on kahtlemata maaväline tulnukas või mingi bioloogiline olend. Mina ei tahtnud seda ikka uskuda, kuna see ei tundunud mulle loogiline. Gary oli põnevil ja soovis sellest teatada inimestele, kes on selle fenomeniga rohkem kursis. Mulle see variant sobis, sest ma tahtsin sellest olendist lahti saada.

Otsustasime teatada sellest minu kolleegidele Washingtoni ülikoolis: antropoloogidele, professoritele ja doktoritele. Mõned neist tulidki kohale ja nägid ise tulnuka laipa. Esimese 9 päeva jooksul nägid teda kokku lisaks minule ja Garyle veel 8 inimest. Mu pere, mu tüdruksõber, paar sõpra ja paar kolleegi, kellest ma lugu pidasin.

Ma hakkasin kahtlema, et minu telefoni kuulatakse pealt, kuna tajusin veidraid helisid telefoniga rääkides. Me helistasime mitmetesse organisatsioonidesse nagu lennuvägi, politsei jne küsides, et mida teha sellises olukorras. Ma ei öelnud neile, et mul on kodus tulnukas, vaid lihtsalt uurisin, kuidas käituda taolises olukorras.

Enamik pani kohe toru hargile. Siis otsustasime teatada sellest MUFON-ile (Mutual UFO Network – ühine UFO-võrgustik). Nemad olid juhtunust kuuldes väga elevil. Nad soovitasid meil sellest mitte kellelegi teisele teatada ja soovisid meiega kohtuda ning pilte näha. Me saime kokku, rääkisime juttu ning ma andsin neile karbitäie fotosid ja negatiive. Nad andsid meile uue telefoni numbri ja soovisid järgmisel päeval uuesti rääkida.

negatiiv

Järgmisel päeval kui helistasime antud numbril, kuid selgus, et sellist numbrit polegi üldse olemas. Siis helistasime uuesti ametlikule MUFON-numbrile ja nemad teatasid, et nad ei ole meist midagi kuulnud. Seega keegi oli mu telefoni sisse häkkinud ja teeselnud MUFON-gruppi. Nemad said umbes 50% minu tõestusmaterjalidest.

Siis läks asi hullemaks. Minu uksele tulid mustades ülikondades mehed, kes sõitsid suure musta autoga. Nad rääkisid väga veidralt, justkui hüpnootiliselt. Ma tundsin end unisena, kui nendega rääkisin.

 

Kas need olid klassikalised mehed mustas?

Sellised nad nägid välja küll, kuigi tol ajal ei olnud ma sellist väljendit kuulnud. Need mehed olid aga igati organiseeritud ja professionaalsed. Nad esitasid mulle fakte, mida ma ei uskunud, et nemad saaksid teada. Nad ütlesid mulle: “Me teame, mis teil on ja kui te meile seda ei anna, siis muutub kogu teie ja teie pere ning sõprade elu igaveseks”. Need olid ilmsed ähvardused.

Ma käskisin neil minema kaduda ja lubasin kutsuda politsei. Nad vastasid viisakalt, et sellest pole midagi, sest politsei on koos nendega. Siis märkasin, et nende auto kõrval seisab ka Seattle’i politseiauto. Nad ütlesid, et nad võtavad ühendust ja et valik on minu.

 

Mitmendal päeval see juhtus?

See oli kaks päeva pärast intsidenti. Ma olin maruvihane. See politseiauto oli tõepoolest koos nendega, nad lahkusid koos. Mul tekkis hirm ja suur ärevus. Mõtlesin, et kuidas saab olla, et inimesed, kes maksuraha eest on pandud meid kaitsema, saavad nii minuga käituda. Tol ajal uskusin ma sinisilmselt Ameerika unelmasse. Me otsustasime Garyga saata mõned asitõendid turvalisse kohta riigist välja ühe hea sõbra juurde.

 

Jätkub.

 

Kuula Reedi intervjuud USA raadiosaatele “Dark Matter” siit (algab 0:11:11).

 

Jonathan Reedi videod tulnukast:

VIDEO 1, metsas 

VIDEO 2, tulnukas kodus 

 

 

Loe ja vaata lisaks: Jonathan Reedi koduleht, Art Belli koduleht

Arutelu veebilehel Aliens-UFOs, kas Reedi lugu on tõde või mitte.

 

Toimetas Hando Tõnumaa