Ajatu: Pangandusfundamentalism, ajupesu ning vabadus, I osa

29. oktoober 2016 kell 21:47



easy-money-man-rain-money

Tänane “Ajatu” ilmus esimest korda 11. oktoobril 2013.

“Keskajal paariateks peetud liigkasuvõtjad/pankurid on tänapäeval, mil me oleme propaganda abil muutunud informeeritud idiootideks, tavaliselt anonüümsete nägudega kasumisaajad ning osavad poliitilised niiditõmbajad, kes millegi ees risti ette ei löö. Pankur on ühiskonna ja töötava inimese ajavaras, kes rikastub tööd tegemata,” kirjutab õpetlane, sõltumatu uurija ja teadustoimetaja Ivar Tröner. Avaldame tema sissevaate laenuorjuse ajaloole ja sotsiaalpsühholoogiasse kolmeosalise järjejutuna.

 

“Piirake oma soove, kuni nad on kooskõlas tegelikkusega.“
Walter Lippmann “Sissejuhatus kõlblusõpetusse“

 

Vaated laenuorjuse ajaloole

Enne kui käesoleva arutlusega edasi liikuda, tuleb tunnistada, et pangandussüsteemi, laenutööstuse jõhkrat ajalugu ei ole kerge käsitleda. See ei anna ennast uurijale kergesti kätte. Ometi on tegemist põneva ajaloolise uurimisainesega juba varasest keskajast, kust pärinevad esimesed kirjalikud tõendid pangandussüsteemi kui tõsise vähkkasvaja kohta.

Poliitikud on oma kõnedes jätkuvalt demagoogitsevalt väitnud, et pangandussüsteem moodustab maailma majanduse vereringe. Filosoof Aristotelese loogika kohaselt on tegemist väga ebaõnnestunud metafooriga. Kui vereringe metafoor oleks pisutki tõene, võiks seda mõista eelkõige vereringesüsteemina, mis toimib ainult kooma seisundis inimeses. Koomasolev inimene võib tõesti üsna kaua elus püsida, kuid mis elu see on?! Laenu- ja rahateooriate probleemi teeb veelgi keerulisemaks rahanduse ning panganduse eetiline iseloom. Pangandusideoloogia ajalooga ei saa tegeleda isoleeritult, vaid ainult koos sotsiaalpsühholoogia, rahateooriate, rahvamajanduse, ajaloo, geograafia, sõjateaduse, sotsioloogia, bioloogia, teoloogia ja filosoofiaga.

 

Raha sünnitas ka sõjapidamise tsivilisatsiooni

Vanades tsivilisatsioonides tunti ainult üht universaalset maksevahendit – metallmünti – kullast, eriti aga hõbedast ja odavat vasest raha igapäevaseks kasutamiseks. Algul soodustas raha tõesti tavalist kaubandust, hiljem sünnitas raha sõjapidamise tsivilisatsiooni (Ubiius belli, ibiius usurae – seal, kus on sõjaõigus, seal on liigkasuvõtmise õigus) ja pikemas perspektiivis nõudis sõda valitsustelt enam rahalisi vahendeid, kui maksustatud alamad suutsid anda. Selles seisneb halastamatu tõde, et sõdade pidamise vajadusest saavad alguse rahamaailma ning panganduse mahhinatsioonid – rikkuste ümbermängimine, paber- ja virtuaalraha kunstlik loomine majandusväljale, mis on kõikide finantsmanipulatsioonide aluseks.

Sõjad põhinevad puhtelitaarsetel, kõrgelt spetsialiseerunud ja hierarhiliselt korraldatud, täiesti ebademokraatlikel ja autoritaarsetel organisatsioonidel, mille uhke kolmik läbi ajaloo on olnud: pangandus, tööstus ja relvajõud. Väärismetalli, kulla ja hõbeda maht ning akumulatsioon määras vana mandri suurte riikide majandusliku edu või ebaedu. Rahateooriate ajalugu on ühtlasi tsivilisatsioonide ajalugu. Täpsemalt, kõikide tsivilisatsioonide muutused, pöörangud või hävimised saavad alguse rahalistest manipulatsioonidest, mille tulemuseks ei ole ainult materiaalse jõukuse ümberjagamine uuele eliidile, vaid ka suurte inimrühmade vaesusse tõukamine. Vaesus, kuulekus ja sotsiaalne kontroll on alati olnud seotud riikidevahelise rahastuspoliitikaga.

Pangandus arenes läänemaailmas plahvatuslikult, seda seitsme sajandi jooksul 12.–19. sajandini. Pangandus oli juba 13. sajandil suur probleem. Rooma õigusest on laenatud sõna fenerare ehk intresside vastu laenuks andma, liigkasu võtma. See asjaolu soodustab ka liigkasuvõtmist tauniva roomaõigusliku ja kanoonilise seadusandluse koostamist 12. sajandil. Püha Hieronymuselt: “Liigkasuvõtmine on see, kui sa saad rohkem, kui annad“ (Usura est pius accipere quam darea); “Liigkasuvõtmiseks ja vahekasuks nimetatakse mida iganes, mille puhul nõutakse sisse rohkem, kui anti.“ (Usuram appellari et superabundantiam quidquid illud est, sia b eo quod dederit pius acceperifxi); “Kõik, mida nõutakse peale põhikapitali, on liigkasu.“ (Quicquid ultra sortem exigitur usura est). Püha Hieronymuselt pärineb ka järgmine konkreetsem loetelu:

  • liigkasuvõtmine on kõik see, mida nõutakse tasuks laenu eest peale laenatud asja enese;
  • liigkasu tuleb täies ulatuses tagastada selle tegelikule omanikule;
  • kõrgendatud hinnad järelmaksuga müügi puhul on enesestmõistetavalt liigkasu;
  • vargus liigkasuvõtmise/panganduse teel on alati kuritegu õigluse vastu.

Keskaja õigusmaailmas algas alatu liigkasuvõtmine juba 13% tulust, mida teeniti mõne teenuse osutamise pealt. Rooma õigus ja varakeskaja germaani rahvaste seadused lubasid kuni 12%-st liigkasu aastas ning 11. ja 15. sajandi vahel pidi saama lubatud piiriks 13,5% intressimäär, sest just sellise määra surusid Prantsusmaa kuningad Louis VIII (1223) ja Louis IX (1230, 1234) peale juudi liigkasuvõtjatele. Veneetsias kõikus intressimäär tavaliselt 5% ja 8% vahel. Aga oli ka tõelisi ahnuse tippe. Näiteks Austrias ja Firenzes jäid intressimäärad kõige sagedamini 20–30% piiresse, samas Pistoias ja Luccas võisid nad tõusta 40%-ni. Aastal 1284 tõi kohus päevavalgele Lombardia rahalaenutajate 34–266% intressimäärad, lombardlasi aga samastati juutide, see tähendab liigkasuvõtjatega. 150–266% intressimäärad viisid keskaja ühiskonnas juba pankurite tapmisele, aktiivsetele juudipogrommidele, sest teenimatult jõukas inimene äratas kadedust ja pahatahtlikkust, tema aususes ja kohusetundlikkuses kaheldi sügavalt. On selge, et panganduse ühiskondlik maine oli juba keskajal väga halb.

 

Keskaja ning uusaja ühiskonnas oli pankur paaria

Üldiselt jäi pankur keskaja ning uusaja ühiskonnas paariaks. Tänapäeval on seda keerulisem öelda, kuhu täpselt pankurid sotsiaalpsühholoogilises tähenduses kuuluvad. Põhjus on siinkohal üsna proosaline: pankurid on lääne ühiskonnas tavaliselt anonüümsete nägudega kasumisaajad, osavad poliitilised niiditõmbajad, kes millegi ees risti ette ei löö. Teoloogid ja filosoofid, kes uurisid õiglase kasumi probleeme juba 13. sajandil, armastasid tihti märkida, et pankuri amet ei ole Jumalale ega rahvale meelepärane. Nimelt on filosoofide sõnul võimatu, et raha edasi-tagasi hangeldamise suhetesse ei sugeneks kurja. “Ebaausateks” või “roojasteks” peetud elukutsete nimekirjades – neid koostasid paljud ühiskonnad ja linnad – figureeris peaaegu alati ka pankuri kui labase äritseja amet. Erilist põlgust äratasid need rikkad, kes protsendiga raha välja laenasid. Juba 1179. aastal keelas kirik kristlastele ametlikult liigkasuvõtmise. Tuletame siinkohal meelde, et kirik valitses keskajal tervet ühiskonda, mitte ainult sakraalhooneid. Ei olnud sootsiumi osa, mida kiriku seadused, hoiakud ja normid ei reguleerinud. Seesugused panganduses kehtinud keelud ja käsud seletavad osaliselt ka juutide rolli õhtumaade majanduselus.

Lakkamatu, kirglik võitlus käis õigusväljal, kuidas seaduslikku tulu legitimeerida ja määratleda, sest seda tuli selgelt eristada liigkasuvõtmisest kui ebaseaduslikust, kriminaalsest nähtusest. Markantseid näiteid põhjustest on mitmeid: pangandusega (loe: ebaausalt välja pigistades) teenitud raha, mis oli pandud samasse kastikesse vaeste kogutud annetustega, sõna otseses mõttes õgis ära ülejäänud mündid; ühel merereisil näppas ahv pankurist liigkasuvõtja tengelpunga, ronis masti otsa, nuusutas münte ning pildus merre need, mis oli saadud liigkasuvõtmise teel; 1240. aastal sai liigkasuvõtjast pankur Dijonis ühe laulatuse ajal kiriku ukse ees surma, sest tema pea lömastas ülevalt kaela kukkunud kivist kukkur. See kuulus liigkasuvõtja kuju juurde kiriku lääneportaali kohal, mis kujutas tavaliselt viimset kohtupäeva. Neis lugudes avaldub selgelt moraalne sotsiaalpsühholoogia, mille kaudu pangandus sidus inimesed majandusliku sõltuvuse, vaesuse hullusärki. Tuletagem veel meelde, mis toimub Dante “Jumaliku komöödia“ põrgus, neid tõelisi põrgupiinu, mis said liigkasuvõtjatele osaks. Protsentidest elanud pankuri hinge võis päästa üksnes ebaõiglaselt hangitud rikkuse täielik laialijagamine neile, keda ta oma eluajal ära oli kasutanud. Osalisest pahategude hüvitamisest ei olnud mingit abi. Üks on selge, et filosoofiline, eetiline selgus oli panganduse küsimuses keskajal suurem kui meie paljukiidetud demokraatliku progressi ajastul, mil oleme propaganda abil muutunud hoopis informeeritud idiootideks.

 

Kasum koguneb, kui pankur puhkab

Milles siis probleem seisneb? Eetiliselt, moraalselt lõhub pangandusmaffia, liigkasuvõtmine kui seaduslik vorm sideme inimese ja tema tegevuse (reaalselt tehtud töö, tööaja) vahel, kuna kasumi intressid kogunevad ka sel ajal, kui pankur sööb, magab või puhkab. Pankur on ühiskonna ja töötava inimese ajavaras. On teada, et enamik religioone käsib inimesel teenida oma igapäevast leiba palehigis, mida paljud ka teevad, kuid pankur rikastub tööd tegemata. Äritsedes raha ootamisega, see tähendab ajaga, varastab ta laenuorjuses olevate aega, kõigi Jumala silmis võrdsete olendite omandust.

Üks 13. sajandi esimese poole kroonik kirjutab: “[—] on reeturid ja petised [—]. Nad lähevad rasva teiste häda arvelt ja nad ise on nagu hundid, kes õgivad inimesi.” Itaalia liigkasuvõtjate tagakiusamine ja massiline tapmine oli läänes, eriti Prantsusmaal, 13. sajandi viimasel veerandil ja 15.–16. sajandil sama sage ja levinud nähtus nagu juudipogrommid, selle ainsa erinevusega, et viimaseid õigustati lisaks vihale teist usku rikaste liigkasuvõtjate vastu ka usuliste tõekspidamistega. Sellises õhkkonnas ei ole üllatav, et finantsisti, pankurit kujutati julmalt oma lapsi õgiva moolok-riigi sünnitisena. “Väljapressija” (maltotier) või “vahendaja” (traitant) halvustava sildiga pankur oli märklaud, mille pihta vallandus kogu mõtleva, palvetava ning kirjutava maailma pahameel.

Euroopa esimene tõsine finantsmagnaat oli Jacques Coeur (umbes 1395–1456), kes paigutas oma kapitali kõikidesse mõeldavatesse tulutoovatesse ettevõtmistesse ning kellel oli huvisid kõikjal Euroopas. Keeruliste tulumahhinatsioonide abil sai temast Prantsuse kuningas Charles VII varahoidja. Coeuri elu iseloomustab enneolematu tõus ja langus. Pärast ebasoosingusse sattumist pidi ta Prantsusmaalt põgenema ning suri pagulasena täielikus vaesuses. Sarnane on Jakob Fuggeri (1460–1525) elukäik. Algselt vaimulikukarjääri tegema määratud noor Fugger saadeti hoopis Veneetsiasse kaubandustehnikat õppima. Kaubitsemine väärtusliku hõbedamaagiga ning teistest kaevandustest pärineva vasega pani koos sulatusahjude ja pangaga aluse selle saksa ettevõtja hiigelvarandusele.

17. sajandil tehti esimene 1000–1200 suure finantsisti prosopograafiline uuring, mis toetub notariaalsetele ja kuningliku finantsnõukogu arhiividele ning tribunalidest pärinevatele kohtudokumentidele. Selle eesmärgiks oli massiliste maksupettuste ohjamine, mida pankurid uusaja ühiskonnas agaralt praktiseerisid. Uuring maalib pankurist oluliselt teistsuguse pildi kui kirjanduslikud allikad. Rahaga hangeldajad ei pärinenud ainult väikekodanlikest kihtidest. Uurimistulemused näitasid, et see oli vale ettekujutus.

 

Pankur kui päritav amet

Teine arvamus, mille kohaselt liigkasuvõtjad olid tihti neetud välismaalased – juudid –, osutus õigeks. Ajalugu on otseselt seostanud liigkasuvõtja kuju juudi kujuga alates 1. sajandist. Kiriku juudivastasus ägenes 12. sajandil ja eelkõige 13. sajandil vallandusid kristlikus ühiskonnas – lihtrahvast valitsejateni – esimesed tõsised antisemitismipuhangud, mis tulenesid otseselt pangandussüsteemi ahnusest. IV Lateraani kirikukogu (1215) andis välja edikti, mis ütles: “Me otsustame […], et kui juudid on mis tahes ettekäändel nõudnud kristlastelt suuri ja ränki intresse, keelatakse neil igasugune kauplemine kristlastega seni, kuni nad on maksnud valuraha.“ Teiseks põhiliseks tunnusjooneks oli, et pankur, finantsist oli tihti katoliiklane. Protestandid moodustasid vaid tühise vähemuse (5%), ent kas see fakt ei tuleta meelde Vatikani pangamaffia probleeme kaasajal? Finantsistide isade ja isaisade ühiskondliku seisundi vaatlus näitab neid homogeense keskkonna võsuna: 75% pankurite isadest ning 65% isapoolsetest vanaisadest olid samuti riigiametnikud, kes olid seotud valitsevate struktuuride maksusüsteemiga. Neist eelistest veelgi enam paelus võimalus pääseda võimu ümber koondunud mikrokosmosesse, sest just seal sõlmiti ja teostati suuri äritehinguid. See amet kujutas endast pääset suletud ringkondadesse, kus sünnib rahanduse alkeemia. Liigkasuvõtmine ei hukuta mitte üksnes rahalaenajate vaimu ja eetilist palet, vaid ka nende laste omi, kuna nood pärivad ebaõiglaselt teenitud rikkuse ega hüvita isa poolt tehtud kahju ühiskonnale.

 

Ivar Tröner

 

II osa loe siit.

III osa loe siit.

Artiklis kasutatud allikate nimekirja leiad III osa lõpust.

Foto: aboveallsuccess.com

 

Toimetas Ksenia Kask