X

10 eurot =

USA kui impeeriumi osa maailmas, I: majandus

19. veebruar 2014 kell 17:45



dollars-beside-us-flagAmeerika Ühendriikide impeerium sõltub USA dollarist. Väljapakutud Iraani naftabörs kiirendab USA dollari langust ja seeläbi ka Ameerika impeeriumi kokkuvarisemist, kirjutab Austria makromajandusteadlane Krassimir Petrov väljaandes Financial Sense. Avaldame selle küll juba 2006. aastal ilmunud, aga endiselt aktuaalse artikli Telegramis kahes osas.

 

Impeeriumi majandus

Kui rahvusriik maksustab oma kodanikke, siis impeerium maksustab teisi rahvusriike. Impeeriumide ajalugu Kreekast Roomani, Ottoman ja britid, näitavad, et viimse kui ühe impeeriumi majanduslik baas tuleb teiste riikide maksustamisest. Impeeriumi võime teisi maksustada tuleneb nende tugevamast majandusest, mille tagajärjel on neil ka tugevam sõjavägi, mis vägivaldselt või poliitiliselt maksud peale surub. Üks osa nendest maksudest läks tavaliselt impeeriumi elatustaseme parandamiseks ning teine osa sõjaväe tugevdamiseks, mis oli omakorda vajalik uute maksude väljanõudmiseks.

Läbi ajaloo on maksustamisviise olnud erinevaid: tavaliselt võeti kulda ja hõbedat, aga ka orjasid, vilja, karja ja teisi põllumajandus- ja loodusvarasid ning ükskõik milliseid kaupu, mida impeerium vajas ja alamriik sai pakkuda. Minevikus on maksustamine alati olnud otsene: alamriik andis raha (kulla/hõbeda) või kaubad otse impeeriumile.

20. sajandil on Ameerika Ühendriikidel esmakordselt ajaloos õnnestunud maksustada maailma kaudselt – mitte otseselt makse välja nõudes nagu kõik tema eelkäijad, vaid andes teistele riikidele kaupade vastu omaenda valuutat USA dollarit, kavatsusega dollarid aja jooksul devalveerida; hiljem samu dollareid uuesti kaubaks vahetades on nad palju vähem väärt. Vahe, mis tuleb esialgse ostu ajal kehtinud dollari väärtuse ja tagasivahetamise ajal devalveeritud dollari väärtuse erinevusest oligi USA impeeriumi maks.

 

Järgnevalt on kirjeldatud, kuidas see juhtus

20. sajanadi alguses algas USA majanduse domineerimine maailma majanduse üle. Sel ajal oli dollar otseselt seotud kullaga, mistõttu dollari väärtus ei tõusnud ega langenud ja oli alati konverteeritav ühesugusesse kogusesse kulda. Suur Depressioon ja sellele eelnenud inflatsioon 1921–1929 kasvatas oluliselt ringlusesse lastud paberdollarite arvu, ilma et oleks suurendatud sellele vastava kulla kogust.

See muutis seni hästi toiminud USA dollari kullaga tagamise võimatuks ning selle tulemusena sidus President Franklin Delano Roosevelt 1932. aastal dollari kullast lahti. Kuni selle ajani võis USA domineerida maailma majanduse üle, kuid seda ei saanud veel nimetada impeeriumiks. Dollari ja kulla vaheline fikseeritud väärtus ei lasknud Ameerikal kullaga tagatud dollaritega teistelt riikidelt majanduslikku kasu välja võtta.

Majanduslikult sündis Ameerika impeerium 1945, Bretton Woodsi süsteemi rajamisega. Dollar muudeti ainult osaliselt kulda konverteeritavaks – kulda konverteerimist võimaldati ainult välisriikide valitsustele, aga mitte erasektorile. Sel ajal oli USA dollarist saanud rahvusvaheline reservi valuuta. See sai võimalikuks kuna II maailmasõja ajal varustas USA oma liitlasi toidu ja sõjamoonaga, saades vastutasuks kulda ning seeläbi kogus USA enda kätte märkimisväärse koguse maailma kullast.

Majandusimpeerium ei oleks olnud võimalik, kui dollar oleks jäänud täielikult kullaga tagatuks, dollari varud oleks hoitud limiteeritud vastavalt olemasolevatele kullavarudele ning dollareid oleks saanud kullaks vahetada eelnevalt kokkulepitud viisil. Aga dollarivarusid suurendati kaugelt üle olemasoleva kullatagatise ja jagati välisriikidele vahetuseks kaupade vastu. Ameerikal ei olnudki kavas neid dollareid sama väärtusega tagasi osta – kulla kogus ei olnud piisav nende dollarite väljaostmiseks. Kui dollarite kogus pidevalt suurenes, siis nende väärtus pidevalt vähenes. USA püsiva ekspordi defitsiidi kaudu kasvasid välismaalastel pidevalt odavnevad dollarivarud, mis oli samaväärne maksustamisega – inflatsiooni maksuga.

Kui 1971 nõudsid välisriigid oma dollarivarude kullaksvahetamist, ootas USA valitsus maksmisega 15. augustini. Selle maksmatajätmise põhjendus oli põhjendus, et “dollari ja kulla vaheline side oli tugev”. Õige järeldus on aga, et USA valitsus läks pankrotti, nii nagu mõni erapank on pankroti välja kuulutanud.

 

Seda tehes kuulutas USA ennast impeeriumiks

Ta oli võtnud ülejäänud maailmalt hiiglaslikus koguses kaupu ilma mingi soovi ega võimaluseta neid kunagi tagasi anda. Maailm oli õnnestunult maksustatud ja sinna ei saanud midagi parata: ei saanud sundida USA-d pankrotti välja kuulutama ja tasuks võtta endale tema kullareservid ja teised varad, samuti ei saanud võlga sunniviisiliselt (sõjaga) tagasi võtta. Sisuliselt USA maksustas maailma inflatsioonimaksuga ja korjas impeeriumi senjööriõiguse!

Et säilitada Ameerika impeeriumi ja maksustada edasi ülejäänud maailma inflatsiooni kaudu, pidi nüüd USA sundima maailma jätkama odavnevate dollarite aktsepteerimist kaupade vastu ja tegema nii, et maailmal oleks aina suuremad dollarivarud samal ajal, kui need dollarid kaotasid väärtust. Pidi andma maailmale majanduslikult hea põhjuse, miks dollareid hoida ja see põhjus oli nafta.

1971, kui sai selgeks, et USA valitsus ei ole võimeline oma dollareid kulla vastu tagasi ostma, valmistas ta ette alternatiivi – kokkuleppe, mis vägisi sundis maailma USA paberraha hoidma, nimelt 1972–1973 sõlmiti raudne kokkulepe Saudi Araabiaga: ühelt poolt toetas USA Saudi valitsuse võimu ja teiselt poolt võisid saudid oma nafta vastu aktsepteerida ainult dollareid. Sundides dollarit kasutama OPEC-i juhtiva riigi, sunniti see tegelikkuses kõigi OPEC-i liikmete peale. Kuna maailm pidi ostma naftat Araabia naftariikidest, oli tal vaja ka dollareid hoida ning kuna maailm vajas aina rohkem naftat ja nafta hinnad pidevalt tõusid, siis maailma vajadus dollarite järele sai ainult tõusta. Isegi kui dollareid ei saanud enam kulla vastu vahetada, olid nad nüüd nafta vastu vahetatavad.

 

Selle kokkuleppe majanduslik sisu oli see, et dollar oli nüüd tagatud naftaga

Niikaua kuni see püsis, oli maailmal vaja aina suuremaid koguseid dollareid, sest nende dollarite eest sai osta naftat. Niikaua kuni dollar oli ainus viis nafta eest maksta, oli tema domineerimine maailmas kindlustatud ja Ameerika impeerium sai maailma maksustamist jätkata. Kui mingil põhjusel dollar jääks naftatagatisest ilma, kaoks ka Ameerika impeerium, kuna neil ei oleks enam võimalik maailma maksustada ja seeläbi rohkem dollareid toota. Impeeriumi säilimine sõltus sellest, et naftat müüdaks ainult dollarite eest. Samuti oli kasulik, et naftamaardlad asusid erinevates riikides, millest ükski ei olnud majanduslikult nii tugev, et nõuda nafta eest tasu milleski muus kui dollaris. Kui keegi nõuaks teistsugust makseviisi, siis neid pidi ümber veenma kas poliitiliste läbirääkimiste või sõjaväe abiga.

Mees, kes 2000. aasta lõpus küsiski nafta eest eurot, oli Saddam Hussein. Alguses võeti tema nõudmist naeruväärsena, hiljem jäeti tähelepanuta, aga kui selgines, et tal on tõsi taga ja ta viis isegi oma 10 miljardi dollarilise reservi ÜRO juures eurodesse, alustati tema meele muutmiseks poliitilise surve avaldamist. Teised riigid, näiteks Iraan, soovisid samuti tasu teistes valuutades, põhiliselt euros ja jeenis. Dollar oli selges ohus ja tuli kasutusele võtta karistusaktsioon. Bushi sõda Iraagis ei toimunud massihävitusrelvade pärast, inimõiguste kaitsmise nimel, demokraatia levitamise ega isegi naftaväljade vallutamise pärast. See oli dollari kaitsmiseks, see oli näitamaks, et see, kes nõuab tasu milleski muus kui USA dollaris, saab samamoodi karistatud.

Bushi on palju süüdistatud selle pärast, et ta lavastas Iraagi sõja naftaväljade vallutamiseks. Need süüdistajad ei oska aga põhjendada, miks peaks Bushil naftavälju vaja olema – ta võib lihtsalt dollareid juurde trükkida ja osta maailmast nii palju naftat kui vaja. Tal pidi olema mingi teine põhjus Iraagi vallutamiseks.

Ajalugu õpetab, et impeerium astub sõtta kahel põhjusel: (1) enda kaitsmiseks või (2) kasu saamiseks. Majanduslikult rääkides, kui impeerium algatab ja astub sõtta, peab selle kasu üle kaaluma sõjalise ja sotsiaalse kulu. Iraagi naftaväljad ei ole ilmselt väärt pikaajalist sõjalist kulu. Bush astus sõtta Ameerika impeeriumi kaitseks. Kaks kuud peale Iraagi vallutamist lõpetati “Oil for food” programm, riigi kontod vahetati tagasi dollaritesse ja naftat hakati jälle müüma ainult USA dollari eest. Enam ei saanud maailm naftat Iraagilt eurode eest osta. Globaalne dollari ülemvõim oli jälle taastatud. Bush väljus hävituslennukist ja kuulutas ennast võitjaks: missioon oli tõepoolest täidetud – Bush oli edukalt kaitsnud USA dollarit ja seega ka Ameerika impeeriumi.

Järgneb.

 

Krassimir Petrov, Ph.D.

Austria makromajandusteadlane / investeerimisstrateeg

 

Allikas: Tavid

Artikkel inglise keeles: Financial Sense

Foto: www.meritgold.com

 

Toimetas Ksenia Kask