Foto: Herbert II Timtim / Pixabay

Dr Toomas Toomsoo, kogenud neuroloog ja tervisesüsteemi kriitiline vaatleja, avab oma Eesti Päevalehes ilmunud mõtiskluses “Arstiabi pakkujatel on majanduslikult kasulik hoida inimesi haigena. Vajame paradigmamuutust” Eesti tervishoiu sügavamad vastuolud. 30 aastat arstina töötamist on pannud teda mõistma, et tänane “solidaarne“ süsteem on muutunud silmakirjalikuks. Me kõik maksame ühtsesse tervisekassasse, kuid saame väga erinevat teenust – sageli mitte selle alusel, kui tõhus või tulemuslik on ravi, vaid kui mahukas see on. Süsteem premeerib kvantiteeti, mitte kvaliteeti.

Noppeid artiklist:

“Miks vajame nii palju raha? Vastus on lihtne ja valuline: me maksame haiguse eest, mitte tervise eest.”

“Kui suudan patsiendi ühe visiidiga terveks ravida, teenin ma vähem kui kolleeg, kes sama patsienti kuude kaupa “ravib“ järjestikuste visiitidega, ent ilma progressita.”

“Arstitudengid veedavad aastaid, õppides patoloogiat, diagnoosimist ja ravimeid. Aga kui palju me õpime, kuidas hoida inimesi tervena?”

“Erakindlustusandjatel on otsene majanduslik huvi hoida inimesi tervena.”

“Alustada võiks näiteks peremeditsiinis – mida vähem nimistus olevad patsiendid haiglasse satuvad, seda rohkem teenib perearst.”

“Tõeline probleem peitub süsteemi praeguste kasusaajate vastuseisus ja harjumuses.”

Toomsoo sõnul algab suurim probleem juba arstihariduse ülesehitusest. Tulevased arstid õpivad peamiselt haigusi diagnoosima ja ravima, mitte tervist hoidma. Füsioloogia, toitumise, une ja liikumise tundmine jääb tagaplaanile – kuigi just nende oskustega saaks haigusi ennetada. See on nagu õpetada tuletõrjujaid ainult kustutama, mitte ennetama tulekahjusid.

Lahenduseks pakub Toomsoo haridusparadigma muutust, kus arstid õpivad tervise hoidmise praktilisi oskusi sama sügavalt kui haiguste ravimist.

Uue suuna võimalikuks katalüsaatoriks peab ta vabatahtlikku erakindlustust. Erakindlustusandjatel on majanduslik motivatsioon hoida inimesed terved, mitte kulutada ressursse juba haigestunud patsientide ravile.

Toomsoo visioonis looks see nõudluse uue tüübi tervisekeskuste järele, kus multidistsiplinaarsed meeskonnad – arstid, toitumisnõustajad, vaimse tervise spetsialistid – töötavad koos ühe eesmärgi nimel: inimese tervise säilitamine.

Tervishoiusüsteemi reformi piduriteks peab Toomsoo aga mitte rahapuudust, vaid poliitilist ja ametkondlikku inertsi. Poliitikud kardavad kaotada kontrolli või valijate poolehoidu, mistõttu väldivad nad vajalikke muutusi. Mõned lubavad raha leida sealt, kus seda pole, teised kardavad erakindlustuse tõttu “kahe kiirusega meditsiini“. Samal ajal kannatavad patsiendid – eriti need, kellel pole raha ega võimalust pikaks ootamiseks.

Toomsoo rõhutab, et lisaraha polegi alati vaja – eraraviasutuste kaasamine, kvaliteedipõhine tasustamine ja ennetuse fookus võivad süsteemi muuta tõhusamaks ja isegi odavamaks. Ta kutsub üles muutma ka suhtumist: tervis ja kvaliteetne ravi ei ole pelgalt “õigus“, vaid midagi, mille nimel tuleb ise pingutada. See mõtteviis – et me “teenime” oma tervise – looks uue, aktiivse kultuuri nii patsientide kui arstide seas.

Kokkuvõttes ütleb dr Toomsoo, et Eesti tervishoiul on ees valik: kas jätkata haiguskesksel rajal, mis vajab järjest rohkem raha, või liikuda tervisekesksesse tulevikku, kus süsteem on jätkusuutlik, õiglane ja toimiv ka tulevastele põlvkondadele. Aega otsustamiseks jääb aga üha vähem.

Loe täispikka artiklit: Eesti Päevaleht

Toimetas Mariann Joonas