Fotokollaaž: Vikipeedia / CC BY-SA 4.0 (Karis – GODL-India, Meri – Jaan Künnap, Ilves – Estonian Foreign Ministry, Kaljulaid – Saeima, Madise – Sillerkiil, Rüütel – Presidendi kantselei arhiiv) + Canva.com

Nüüdseks peaks olema juba igale lollilegi selge, et Eesti presidendivalimiste süsteem ei ole parim võimalikest. Aga kuidas seda muuta, sellest kirjutab Telegramile poliitikavaatleja Andres Laiapea, kes leiab, et parem valimissüsteem on võimalik.

Sõltumata sellest, kes uueks Eesti Vabariigi presidendiks valitakse, on tema valimiseni viinud protsess järjekordne kinnitus, et praegune presidendi valimise kord on sügavalt puudulik. See on süsteemne probleem, mida ei saa parandada kosmeetiliste muudatustega.

Mäletan hästi, kuidas valiti 1992. aastal presidendiks Lennart Meri. Käisin siis 6. klassis. Õppisin ühes väikeses maakoolis, kus õpetaja lasi enne valimisi ennustada, kellest saab Eesti Vabariigi president. Olin klassis ainuke, kes arvas, et selleks saab Meri. Kõik teised olid kindlad, et presidendiks valitakse Arnold Rüütel, kes oli mänginud Eesti NSV / Eesti Vabariigi Ülemnõukogu esimehena silmapaistvat rolli Eesti iseseisvuse taastamisel.

Rüütli peatamiseks loodud süsteem oli algusest peale tobe

Rüütel oli siis rahva hulgas väga populaarne ning paljud arvasid, et ta valitakse ära juba esimeses voorus, kus hääletada sai erandkorras rahvas. Valimistel osales neli kandidaati. Rüütel kogus 44,9%, Meri 26,1%, Rein Taagepera 24,7% ja Lagle Parek 3,6% rahva poolt antud häältest. Taagepera on hiljem avalikult tunnistanud, et ta lasi seada ennast kandidaadina üles üksnes selleks, et Rüütel ei osutuks valituks juba esimeses voorus.

Valimiste teise vooru läksid edasi kaks enim hääli saanud kandidaati, kuid hääletada said seal ainult riigikogulased. Nemad valisid häältega 59:31 presidendiks Meri. Presidendivalimiste esimese vooruga üheaegselt toimunud Riigikogu valimised võitnud Isamaa koos oma liitlastega valis endale sobiva presidendi. Kuigi rahva hulgas oli toona populaarsem Rüütel, valiti presidendiks parajasti võimule tulnud koalitsioonile sobivam kandidaat. Sellest sai kohe alguse Isamaa ja selle liitlaste populaarsuse langus, mis viis nende suure kaotuseni järgmistel parlamendivalimistel.

1996. aastal jõudsid presidendivalimised välja valimiskogu teise vooru, kus olid taas vastamisi Meri ja Rüütel – Meri võitis häältega 196:126. Kolmandaks ametiajaks ta enam kandideerida ei saanud, nii et 2001. aastal väljus valimiskogust võitjana lõpuks ikkagi Rüütel.

Rüütli poliitilised vastased olid 10 aastat järjest hirmutanud rahvast jutuga, et Rüütel on vana kommunist, kes pooldab tugevat presidendivõimu, mitte parlamentaarset demokraatiat, ning tema juhtimisel viidaks Eesti tagasi Venemaa mõjusfääri. Kas midagi sellist juhtus? Ei. Eesti astus Rüütli ametiajal hoopis Euroopa Liidu ja NATO liikmeks. Hoolimata kodumaiste kriitikute hurjutustest keeldus Rüütel ka osalemisest 2005. aasta 9. mail Moskvas toimunud venelaste võidupüha paraadil, kuhu tema ametijärglane Toomas Hendrik Ilves endale viis aastat hiljem meedia kaudu kutse kerjas.

Rüütel valiti 2001. aastal presidendiks, sest ta oli rahva hulgas jätkuvalt populaarne ja paljudes valdades, kust saadeti valijamehi valimiskogusse, olid siis võimul inimesed, kes olid õppinud Eesti Põllumajanduse Akadeemias (nüüdse nimega Eesti Maaülikool) ajal, mil Rüütel oli selle rektor (1969–1977). Rahuliku loomu ja praktilise meelega Rüütel oli olnud tudengite hulgas populaarne ja austatud. Oma hilisemas rollis Eesti iseseisvuse taastamisel oli ta näidanud ennast paljude silmis pragmaatilise, tasakaaluka riigimehena.

Kuid pealekasvanud noorema põlvkonna jaoks oli selline nõukogude ajast pärit tegelane ka mugav peksukott, keda tümitades jätta endast läänemeelset muljet. Rüütli juhitud Eesti Maarahva Erakonna (1994–1999) baasil loodud Eestimaa Rahvaliit jõudis tema presidendiks valimise järel oma populaarsuse tippu (2003–2007 kuuluti ka valitsusse), aga selle erakonna edu sai ühtlasi komistuskiviks Rüütli valimisele teiseks ametiajaks.

Mäletatavasti sõlmisid Rahvaliit ja Keskerakond 2006. aasta presidendivalimiste eel kokkuleppe toetada presidendivalimistel ühiselt Rüütlit ning pärast 2007. aasta kevadel saabuvaid parlamendivalimisi ühist peaministrikandidaati. Eeldati, et selleks saab Keskerakonna toonane esimees Edgar Savisaar, kes oli siis veel majandusminister Andrus Ansipi (Reformierakond) juhitud valitsuses. Selle kokkuleppe tagajärjel mobiliseerusid aga Rüütli ja Rahvaliidu vastu kõik Savisaare-vastased jõud, kes soovisid nende ründamise kaudu nõrgestada tegelikult Keskerakonna võimalusi valitsuse moodustamiseks pärast eelseisvaid parlamendivalimisi.

Oligarhiline klikimeedia (eelkõige Hans H. Luige mõju all olnud väljaanded) keeras siis üles korraliku ühiskondliku hüsteeria. Rüütlit kujutati vana gerondi, sisuliselt seniilse vanamehena, kes ei oma toimuva üle enam mingit kontrolli, vaid on muutunud taustal tegutsevate tegelaste käpiknukuks. Eesti päästjana stagnatsioonist esitleti Toomas Hendrik Ilvest, kes oli teinud endise välisministrina puhta töö 2004. aastal Euroopa Parlamendi valimistel. Selleks, et tema valimine presidendiks oleks ikka kindel, organiseeriti Estonia teatri juurde, kus kogunes valimiskogu, suur meeleavaldus tuntud artistidega, mis pidi justkui näitama rahva poolehoidu Ilvesele ja survestama valijamehi teda toetama.

Mida nägi stsenaarium ette juhuks, kui valimiskogust oleks väljunud võitjana Rüütel? Kas tema avalikku lintšimist Estonia teatri trepil? Seda ei saa me vist kunagi teada. Häältega 174:162 võitis selles hüsteerilises õhkkonnas Ilves. Nii valiti Eesti presidendiks lõdva püksikummi ja pehme keelega emotsionaalselt ebastabiilne alkohoolik, keda kujutatakse kodupublikule küll jätkuvalt mingi tohutu välispoliitika korüfeena, kuid kelle meeldejäävaimaks saavutuseks selles vallas jäi ju osalemine 2010. aasta 9. mail Moskvas venelaste võidupüha paraadil, kus ta viibis enda väitel “eurooplasena”, kuid mõjus nagu viies ratas vankri all.

Eesti riigi ja rahva suuremat alandamist on raske kujutleda. Kuid sellest hoolimata leidsid Ilvese tulihingelised fännid poliitikute ja ajakirjanike hulgas 2011. aastal, et talle ei ole, ei saa olla ega tohi olla mingit alternatiivi (sest tegemist on ju “stabiilse geeniusega”, nagu on öelnud enda kohta Donald Trump). Kui teda 2006. aastal toetanud Indrek Tarand seda siiski pakkuda üritas, lastes seada ennast Riigikogus üles kandidaadina keskerakondlastel, kujutati teda vaat et riigireeturina. Nõndanimetatud “valged jõud” joondusid ustavalt Ilvese taha.

Ja nüüd on siis tehtud panus tema toonasele õigusnõunikule, keda tahetakse müüa riigikogulastele nagu põrsast kotis. Mulle isiklikult tundub, et selle vana riigiaadliku malbe naeratuse taga peitub külmalt kalkuleeriv küüniline karjerist. Osalemise eest selles õiguslikke vaidlusi tekitavas farsis tuleks Ülle Madise muidugi mitte üksnes jätta presidendiks valimata, vaid tagandada ka õiguskantsleri ametist. See oleks talle õiglane palk!

Vahepeal oli/on meil veel kaks lühiajalist presidenti, Kersti Kaljulaid ja Alar Karis (hetkel jätkuvalt ametis), kes kaotasid mõlemad võimaluse teiseks ametiajaks, sest olid läinud raksu jõududega, mis parajasti riigis võimul. Kaljulaid kaotas EKREIKE valitsust kritiseerides Keskerakonna toetuse. Tänu sellele valiti 2021. aastal tema asemele Karis, kelle kandidatuuri taga olid siis kahekesi valitsenud Reformierakond ja Keskerakond. Karis hammustas aga peaminister Kaja Kallast kritiseerides kätt, mis oli teinud temast presidendi. Kristen Michal võis küll tulemusega esialgu rahul olla, aga paljud reformierakondlased seda ei unustanud. Kui ta keeldus viimaks olemast ka välisministeeriumi jutupaunikute hampelmann, oli tema saatus otsustatud.