Pilt: Canva.com

Rein Veidemanni tagandamine Eesti Rahvusringhäälingu (ERR) nõukogu esimehe kohalt on vaid episood süvenevas kultuurisõjas, mille pidurdamiseks tuleks viia ERR-i nõukogu moodustamine täiesti uutele alustele, kirjutab Telegramile poliitikavaatleja Andres Laiapea.

Olgu kohe öeldud, et mul ei ole telekat – olen üldiselt loobunud aja raiskamisest selle vaatamise peale. Ma ei ole vaadanud ka seda saatelõiku, mis vallandas Veidemanni mahavõtmisega päädinud ahelreaktsiooni. Samas pean avalik-õigusliku ringhäälingu olemasolu iseenesest vajalikuks, jälgin igapäevaselt ERR-i veebiportaali uudisvoogu ja kasutan aeg-ajalt ERR-i digiarhiivis leiduvaid materjale. Nii et olen siiski ERR-i tulevikust huvitatud isik.

Juba seda saatelõiku nägematagi on selge, et meie silme ees mängiti maha järjekordne lahing liberaalide ja konservatiivide süvenevas kultuurisõjas, mille mõlemat poolt iseloomustab muu hulgas soov kasutada ERR-i vastase ühiskondlikuks tasalülitamiseks. Või vähemalt takistada selle kasutamist vastase poolt.

Selle sõja üheks lahinguväljaks on juba ammu muutunud ERR-i nõukogu, mis komplekteeritakse täielikult Riigikogu otsustega. Just selle tulemusel on kandunud sinna Eesti poliitikaelus domineerima hakanud identiteedipoliitilised võitlused. Riigikogu igal fraktsioonil on selles nõukogus üks koht. Ülejäänud neli liiget peaksid olema n-ö tunnustatud asjatundjad, aga kuna nemadki määratakse ametisse Riigikogu poolt, kalduvad nad olema ikkagi parlamendienamusele meelepärased mehed. (Ühtegi naist 10-liikmelises nõukogus ei ole, mis on muidugi veel üks märk selle koosseisu uuendamis vajalikkusest.)

Praegu on riigis võimul liberaalid. ERR-i nõukogu koosseis vastab selles mõttes viimaste valimiste järel parlamendis tekkinud jõudude vahekorrale. On tegelikult üsna loomulik, et liberaalide komberuumis kehtivate reeglite vastu eksinud Veidemann võeti nüüd ametist maha. Ta läks ju oma kommentaare jagades otseselt vastuollu nende vaatepunktist olulise ideoloogilise dogmaga. Peaminister ja kultuuriminister ei saanud enam rahulikult magada.

Hetkel näitavad küsitlused, et järgmised parlamendivalimised võidaks väga ülekaalukalt konservatiivsed jõud. Selle mõjul muutuks lõpuks kahtlemata oluliselt ka ERR-i nõukogu koosseis. Tunnustatud asjatundjatena võivad sinna pääseda siis näiteks Markus Järvi ja Veiko Vihuri, kes on ERR-i tegevusvaldkonna ekspertidena ju kindlasti vähemalt sama asjatundlikud kui Paavo Nõgene ja Raul Rebane, lihtsalt teistsuguse maailmavaatega.

Kujutame ette, et selles hüpoteetilises tulevikus tekib olukord, kus ETV laseb emadepäeva hommikul eetrisse intervjuu abordivastase aktivistiga ja nüüd ERR-i nõukogu esimeheks valitud Sulev Valner teatab selle peale, et seda ei oleks küll pidanud sel päeval tegema. Kas on vähimatki kahtlust, et Järvi ja Vihuri hakkavad nõudma siis Valneri ametist lahkumist? Minul küll mitte! Praegu toimunu oli aga sisuliselt peegelpilt sellest olukorrast.

Nii et probleem saab alguse juba ERR-i nõukogu politiseeritusest endast. Selle vähendamiseks võiks muuta lihtsalt selle nõukogu moodustamise aluseid, vähendada selle sõltumist parajasti parlamendis valitsevatest jõujoontest. See ei tähenda seda, et poliitikud tuleks sealt täiesti välja visata. Nende esindatuse tagamiseks piisaks sellest, kui Riigikogu saaks valida salajasel hääletusel enda ridadest kolm ERR-i nõukogu liiget. See peaks tagama, et seal on nii koalitsiooni kui ka opositsiooni esindaja.

Kust tuleksid siis asjatundjad? Eks ikka sealt, kus neid päriselt leidub, nimelt ülikoolidest. Tallinna Ülikooli Balti filmi, meedia ja kunstide instituut ning Tartu Ülikooli ühiskonnateaduste instituut, aga ka Eesti Kunstiakadeemia ning Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia võiks nimetada igaüks ühe ERR-i nõukogu liikme. Sedasi saaks tagatud kõrge akadeemiline tase, ringhäälingu arenguks vajalike erialateadmiste tegelik kaasamine.

Kindlasti peaks olema nõukogus ka ERR-i töötajate valitud esindaja. Veidemanni juhtumi puhul põhjendati tema tagandamist nüüd suuresti sellega, et seda hakkasid nõudma ERR-i enda töötajad. Tema väljavahetamine peaks seega taastama organisatsioonis töörahu. Samas võis selle nõudmise taga olla ju tegelikult vaid häälekas vähemus. ERR-i töötajate hulgas leidub neidki, kes Veidemanni tagandamist ei pooldanud, aga ei julgenud oma arvamust välja öelda, sest kartsid kolleegide poolt järgnevat töökiusu või halvimal juhul vallandamist. Salajasel hääletusel valitud töötajate esindaja kuulumine nõukokku aitaks edaspidi ehk vältida olukordi, kus oma nõudmisi tullakse esitama väga emotsionaalselt ja suure rühmaga, mis jätab mulje vägivallaga ähvardamisest ja väljapressimisest.

Minu arvates võiks nimetada ERR-i nõukogusse ühe liikme ka president. Sõjaeelses Eestis oli just tema see, kes nimetas ametisse Riigi Ringhäälingu juhataja kui ka 5-liikmelise raadionõukogu. See oli muidugi hoopis teistsugune riik, kus kogu saatekava tuli koostada valitsuse juures tegutsenud infokeskuse juhistest lähtudes ning ka lõpuks selle esindajaga kooskõlastada. Usun, et sellist riiki ei taha tagasi keegi. Kuid presidendil võiks olla õigus nimetada ERR-i nõukogu esimees. Sedasi oleks meil tulevikus välditud selle ametikoha muutumine roikaks erakondade päevapoliitilises vägikaikaveos.

Loomulikult ei lõpetaks sellised muudatused liberaalide ja konservatiivide vihast kultuurisõda, kuid tõenäoliselt vähendaks need selle pidamist ERR-i nõukogus. Euroopa Ringhäälingute Liidul on 113 liikmesorganisatsiooni, kaetud on 56 riiki, lisaks veel 31 assotsieerunud liiget kaugemates maades. Nende ringhäälingute juhtimismudelid on väga erinevad, aga ERR-i oma ei ole kindlasti parim võimalikest. ERR-i enda stabiilse arengu huvides tuleks seda muuta.

Andres Laiapea