Fotokollaaž: Kathleen Gail, Getty Images + reform.ee + Canva.com

Sotside otsus kinnitada oma peaministrikandidaadiks endine reformierakondlane oli üllatav, kuid samas loogiline, sest lähenevate parlamendivalimiste võitja otsustavad Reformierakonnas pettunud valijad, kirjutab Telegramile poliitikavaatleja Andres Laiapea.

Pean endale kõigepealt tuhka pähe raputama. Kuulutasin siin kuu aja eest, et erakondade Eestimaa Rohelised ja Eesti 200 ühendamine näib olevat veel vaid vormistamise küsimus, kuid see plaan lendas hoopis vastu taevast – Eesti 200 otsustas rohelised pikalt saata ning üritab kerida nüüd eutanaasia teemal üles suurt konflikti EKRE ja teiste konservatiivsete jõududega, et sellise ühiskonda lõhestava vastandumise kaudu valijaid enda taha koondada.

See on neil muidugi jälle erakordselt loll plaan. Esiteks mõjub ju üdini ebasiiralt, kui parlamendivalimistega üheaegselt eutanaasia seadustamise küsimuses (nõuandva) rahvahääletuse korraldamisest hakkavad rääkima need samad poliitikud, kes on tegelenud varem järjekindlalt rahvahääletuste kasutamise demoniseerimisega. Tundub, et nad peavad valijaid täielikeks idiootideks. Kõigile on kohe selge, et see (mittesiduv) rahvahääletus oleks mõeldud vaid toetama erakonna valimiskampaaniat. Saaksid ju selle kandidaadid siis valijatele rääkida, et plaani teostamiseks tuleb anda valimistel hääl just neile.

Küsitlused näitavad, et toetus eutanaasia seadustamisele on suur nii Eesti arstide hulgas kui ka ühiskonnas laiemalt. See ei tähenda aga automaatselt, et rahvahääletus annaks selles küsimuses eutanaasia pooldajate vaatepunktist positiivse tulemuse. Võib vägagi kergesti juhtuda, et see teema mõjub palju mobiliseerivamalt hoopis neile valijatele, kes on eutanaasia lubamise vastu. Mida asja algatajad rahvahääletuse tulemusega sellisel juhul peale hakkaksid? Kas kuulutaksid, et see on mittesiduv ega kuulugi järgimisele?

Eesti 200 on muidugi raskes seisus. Erakonda toetab juba pikemat aega vaid 1–2% valijatest. On täiesti mõistetav, et sellises olukorras otsitakse meeleheitlikult mingit õlekõrt, millest haarates päästa ennast uppumisest.