Kitarrivirtuoosist koolitaja Ekke Lainsalu: Muusikal on ääretult suur võim

11. juuni 2018 kell 17:27



Müügikoolitaja Ekke Lainsalu on tunnistanud, et kui ta oleks sunnitud ametit vahetama, siis tõenäoliselt saaks temast kitarriõpetaja. Ta on kitarri mänginud juba pikka aega, kuid kontserte andnud viimase kahe aasta jooksul, Eestis küll vähem kui välismaal. Järgmisena esinebki ta juba teisipäeval, 12. juunil Tallinna Linnateatris koos Ereli Järvega meditatiivsel kontserdil “Rännak kitarrimuusika ja elutõdedega“.

 

Ekke, teid tuntakse ennekõike täna ikkagi müügikoolitajana. Millal muusika teie ellu jõudis?

Minuni jõudis muusika tegelikult väga varases nooruses, kui ma olin 4. klassis, 11-aastane. Esimene aasta käis meil kitarriõpetaja kodus. Siis astusin Nõmme Laste Muusikakooli, mille ma lõpetasin. Peale seda läksin Georg Otsa nimelisse Tallinna Muusikakooli. Seal on käinud paljud tuntud muusikud. Lõpetasin selle klassikalise ja elektrikitarri alal. Muusika on minu elus olnud väiksest peale. Minu ema oli hästi musikaalne. Tema pani meid laulma. Siis me seal koolis käisime ja isegi lasteaias laulsime õega.

 

Aga miks kitarr?

See oli ema valik. Ema pani mind õppima klassikalist kitarri. Õega olen ka rääkinud. Õde on umbes neli aastat noorem. Õde oli tahtnud kitarri õppida. Jõuludeks kingiti kitarr õele ja mulle ka. Nii see läks. Mina noore poisina poleks osanud midagi valida. Pigem poleks soovinud mingit instrumenti mängida. Ega see klassikalise kitarri õppimine noorele poisile ei ole ju sugugi mingisugune väljakutse. Eks alguses oli vaja ikka sundida, et harjutada. Aga ma osutusin küllaltki talendikaks – mind saadeti vabariigi erinevatele kitarrikonkurssidele ja tulin mingite auhindadega tagasi. Oli eeldusi. Siis astusin Otsa kooli ja mingi hetk kaotasin muusika vastu huvi, sest olin 16 ja ringiträllamine tundus palju lahedam. Huvi taastus mul 17-aastaselt ja tegin uuesti sisseastumiseksamid. Õppisin Otsa koolis viis aastat. Lõpetasin selle juba elektrikitarri erialal.

 

Kui uuesti hakkasite mängima, kas näpud mäletasid veel neid villis sõrmi? Teatavasti ei ole kitarriõppimise algus üldse nii valutu.

Sõrmedega on samamoodi tegelikult ka praegu. Kui paar kuud jääb vahele, siis see tuleb paratamatult. Sõrmedeotsa tekib ju liignahk, tundub, et sõrmed lähevad tundetumaks. Kui käisime Augustibluusil neli aastat tagasi mängimas, siis mu sõrmed olid nii villis, et füüsiliselt oli valus mängida. Ma otsisin netist, mida teevad professionaalsed muusikud, kes igapäevaselt mängivad, ja tõmbasin sõrmed üle Super Attackiga. Muidugi pärast oli ilgelt ebamugav seda maha saada, aga vähemalt päästis kontserdi.

 

Teid on võrreldud muusikamaailmas Estas Tonnega. Mida te ise sellest võrdlusest arvate?

Ma suhtun sellisesse võrdlusesse suure  tänutunde ja lugupidamisega, sest Tonne on väga tuntud oma vallas. Ma hindan teda kui artisti ja fenomeni üldse kitarritehniliselt.

 

Ütlesite, et aina enam ja enam leiate muusikast rohkem rõõmu kui võib-olla oma igapäeva müügitööst.

Kindlasti. Selline niinimetatud vaimne pool ja huvi maailma vastu, mis eksisteerib väljaspool meie füüsilist maailma, on mul tegelikult juba tõepoolest väga ammu. Noorena olin väga suur astronoomia- või astrofüüsikahuviline. 6. klassis olid mul läbi loetud Einsteini relatiivsusteooria raamatud ja lugesin Stephen Hawkingi eestikeelseid tõlkeid. Kõik see valdkond on pakkunud tohutult huvi ning ma siiamaani uurin kosmoloogia- ja astrofüüsikateoseid. Mind huvitab universum kui nähtus omaette, see, missugused kübemed me siin tegelikult oleme. Mõelge selle peale, et 13,7 miljardit aastat tagasi sündis Suure Pauguga universum, kus me praegu eksisteerime. See on nii fantastiline. See on nii hoomav. See on nii põnev samas. Kui pöörduda tagasi vaimsuse juurde, siis huvitavad mind muidugi ka erinevad religioonid, nende teatud printsiipide ellurakendamine ja ka enda vaimsed praktikad.

Mu võib-olla esimene selline kõige ootamatum kogemus oli kunagi üle 20 aasta tagasi reikiga. Ma olen reiki meistritaseme läbi teinud. Seal on kolm taset: esimene, teine ja kolmas ehk meistritase. Reikikogemus oli selle koha pealt hästi hämmastav, et tehti lihtsalt reikiseanss. Oli üks abielupaar Venemaalt, kes seda tegi. Istusin lihtsalt taburetil, alguses natuke rääkisime, nad panid mulle käe peale ja järsku umbes kümne minuti möödudes ma puhkesin täiesti pidurdamatult nutma. Nutsin ilma mingisuguse põhjuseta. Nutsin 20 minutit järjest. See tõmbas mult mingisuguse blokeeringu maha. See oli minu jaoks reaalne tõestus, et tõesti on asju, mida me ei näe, aga mis ometi toimuvad.

Väga palju on selles maailmas loomulikult igasuguseid šarlatane, väga palju on äri. Siin peab olema väga ettevaatlik, millega sa ennast seod, et sa oma redelit ei paneks vale maja najale, ei seoks end mingi sektiga. Inimesi püütakse paratamatult ära kasutada ja inimesed on tihtipeale väga kergeusklikud – keegi annab sulle natukene lootust, keegi on hea kuulaja ja inimene ongi sisse võetud sellest.

Nii et ühest küljest ma olen natuke skeptik ja teisalt praktik. Kui tulla vaimsuse juurde, siis ega loodud õnnehetked materiaalses maailmas ei püsi. Püsivad need meie sees. Kui sa rohkem kaevud enda maailma, vabastad negatiivsed asjad minevikust ja ka olevikust, siis seda kergemaks ja seda põnevamaks elu muutub.

Siit ka lõpuks see, kuhu ma olen muusikaga jõudnud. Ma olen pilli praktiliselt kogu selle aja mänginud, kui olen koolitajana töötanud. Muusika, mida ma täna teen, on sündinud teatud kergete valgustumishetkede tulemusena. Muusikat saab ju mitut viisi teha: istud maha ja hakkad komponeerima, nii-öelda kunstlikult looma või siis mingi hetk sul lihtsalt midagi nagu tuleb.

Ma kombineerin oma muusikat sõnumiga, mis on minu elukogemus ja mis aitaks seda maailma natuke paremaks muuta. Ma usun, et selles muusikas on hästi palju positiivset energiat inimeste muutmiseks.

 

Miks on positiivse energia edasi andmine teile tähtis?

Tähtis on see eeskätt mulle endale tõepoolest sellepärast, et esiteks mulle meeldib seda teha ja ilma selleta ma ei kujutaks ette. Teiseks, kui on võimalik seda muusikat ka jagada kuulajatele, siis see ongi tähtis. Võib istuda kodus ja kirjutada sahtlisse piltlikult öeldes. Ma tunnen nüüd, et mul on elukogemus – 50 eluaastat ei ole enam väga kaugel. Elukogemus ja võib-olla ka sisemine küpsus on andnud mulle võimaluse luua muusikat, mis peegeldabki seda küpsust, seda headust ja emotsiooni, mis on võib-olla natuke teistmoodi kui vaevaliselt sündiv muusika. Olgem ausad, muusikal on ääretult suur võim: muusika võib panna meid nutma, tõsta tuju või ärritada, viia meid ükskõik millisesse seisundisse.

Samas ma näen ka muusika rolli palju olulisemana, kui paljud teised võib olla näevad seda, sest mul on palju sõpru, kes on melomaanid, rääkimata sõpradest, endistest muusikutest, kes vihkavad täna muusikat. Nad on teinud muusikat, mis neile võib-olla ei meeldi, on olnud sunnitud seda tegema. Nad on pidanud kuulama muusikat, mis neile ei meeldi. Minu jaoks oleks tragöödia nii oluline asi enda elust välja lülitada.

Miks see muusikategemine minu jaoks oluline on? Esiteks ma seda tohutult naudin, see on minu jaoks teraapiline protsess. Ma teeksin seda isegi siis, kui mul ei oleks ühtegi kuulajat. Teisest küljest on nii, et kui ma saan pakkuda inimestele midagi sellist, mis neid puudutab ja teeb olemise paremaks, siis ma saan sellest ise ju tagasi ja saan veel rohkem inimestele anda, midagi veel põnevamat, midagi veel paremat ja teraapilisemat. See on imeline.

 

Vaata lisaks: Ekke Lainsalu ja Ereli Järve rännak kitarrimuusika ja elutõdedega 

Foto: erakogu

 

Toimetas Elviira Eessaar / GoodNews