Laste tehnohäbistamine tuleks lõpetada

Artikli kuulamine on saadaval MINU TELEGRAM tellijatele

13. veebruar 2020 kell 15:46



“Äkki peaksime olema ettevaatlikumad selles osas, kui palju me oma lapsepõlve romantiseerime ja kuidas seda siis oma laste omaga võrdleme. Kui me lõpetaksime kogu selle muretsemise ja jutlustamise ning keskenduksime vaid meid ümbritsevate laste, meie enda ja teiste inimeste ringile, ei usu ma, et näeksime hunniku tehnoloogiaga üle koormatud zombisid. Enamasti näeksime lapsi, kes on õnnelikud, terved ja armastatud,” kirjutab oma blogis Kira Lewis.

Kas nad kasvavad erinevas maailmas? Absoluutselt.

Kas tehnoloogia kujutab endast väljakutseid nii lastele, kui ka meile, nende vanematele? Absoluutselt.

Kuid miks me oleme nii kindlalt otsustanud näha selle kõige halbu külgi ja mitte midagi head? Tehnoloogia on osa meie laste elust, mille nad on omaks võtnud ja mida hästi tunnevad. Peame lõpetama vihjamise, et nende lapsepõlv on selle tõttu kuidagi kehvem…

 

Mis on tehnohäbistamine?

Eelmisel aastal püüti pildile Arizona Diamondbacksi pesapallimängu ajal selfisid tegevad noored tüdrukud. Pildi autorid kasutasid kohe võimalust neid tüdrukuid mõnitada ja järgnevate päevade jooksul liitus nendega kogu internet. Jäädvustatud pilt tüdrukutest, kes võtavad oma mobiiltelefonide ees seksikaid poose ja armsaid naeratusi, levis ja kõikjal mõistsid inimesed hukka, kuna nad esindasid kõike, mis tänapäeva noortega valesti on.

Mul on häbi tunnistada, et ka mina lasin ennast sellest kaasa haarata.

Jagasin fotot Facebookis päris ebasõbralike kommentaaridega.

Ehk ma hindasin neid tüdrukuid ühe jäädvustatud hetke põhjal.

Tükk aega pärast seda juhtumit sain aru, et olin eksinud. Just hetk enne seda süüdistava foto tegemist kuulutati staadioni kõlarite kaudu välja selfi võistlus. See kõik oli väga lõbus. Tüdrukud hüppasid ringi ja lootsid ehk võita T-särke vms.

Kui tõde selgus, üritasid mängu ülekandvad telejaamad ja Diamondbacks omavahel asja parandada ja pakkusid korporatsioonitüdrukutele tasuta pileteid teisele mängule. Tüdrukud keeldusid ja palusid selle asemel annetada piletid heategevuseks peredele, kes olid koduvägivalla ohvrid. Paistab, et nad ei olnud ju ikkagi nii enesekesksed.

 

Me räägime valet lugu

Korporatsioonitüdrukud pole kaugeltki esimene näide tänapäeva noorte tehnoloogilisest häbistamisest. Sellest on sotsiaalmeedias peaaegu sport saanud. Ma näen, et peaaegu iga päev jagatakse meeme, mis kritiseerivad lapsi tehnoloogia kasutamise eest ja viitavad pidevalt sellele, et nende elu, iseloom ja loomulikult suved on palju kehvemad, võrreldes varasemate põlvkondadega, kuna nad on liiga hõivatud Minecrafti mängimisega, selfide tegemisega või sõnumite saatmisega.

Neid sõnumeid jagades arvame võib-olla, et räägime nendes olukordades teiste inimeste lastest ja mitte meie enda omadest. Kuid hoolimata sellest, loome terve põlvkonna jaoks narratiivi, mida nad sageli ei vääri.

Siin on veel üks näide. Sellel fotol, mille tegi keegi sellesse õpilasrühma mittekuuluv isik, kulus vähem kui 24 tundi, et levida peaaegu kogu maailmas – tuhanded õelad kommentaarid püüdsid tõestada, et tehnoloogia on meie noored hävitanud.

Photo: Gijsbert van der Wal

Jah, pildilt näeb seinal olevat kuulsat Rembrandti maali ja tundub, et need lapsed ignoreerivad seda täielikult, eelistades telefonide ekraane. Need, kes näevad ainult seda fotot, ei tea, et nad olid seda maali juba vaadanud ja neil oli palutud kasutada muuseumi mobiilirakendust, et saada rohkem teavet kõigi erinevate kunstiteoste kohta, mida nad sel päeval vaatasid.

Jõuame üsna kiiresti järelduste ja hinnangute juurde, kas pole?

See võis hõlpsasti olla ükskõik milline meie lastest, kes täna koos klassiga õppereisil viibis.

 

Kõigil põlvkondadel on erinev lapsepõlv

Sellele tehnoloogia hukkamõistmisele ja lapsepõlve peatset hävinemist käsitlevatele avaldustele järgneb tavaliselt pidev nostalgiavoog möödunud päevadest, kus Tom Sawyeri taolised lapsed jooksid ringi igal ärkveloleku minutil, ega kasutanud lõbutsemiseks ja meelelahutuseks muud, kui oma kujutlusvõimet.

Kuigi ka minus on alati hea annus nostalgiat, võiksime suuta olla minut aega reaalsuses.

Suur osa meie roosamannalistest meenutustest keskendub meie lapsepõlve kõige parematele osadele, jättes samas tähelepanuta kõik muu, mis samuti olemas oli. Kui te kasvatate täna last, siis EI OLE teid a´la Väike maja preerias moodi ilma tehnoloogiata üles kasvatatud.

Kõige tõenäolisemalt nägite enda haldjamaailma televisioonist. Mul endal oli kogu laupäevahommikuste multifilmide tekst peas!

Oh, ja mis puutub videomängudesse, siis kuigi meil veel polnud iPadi ega Playstationit, leidus kõigis Ameerikas majapidamistes Atari ja muid iidseid mängusüsteeme. Mul oli meie kohaliku kogukonna parim tulemus Pac Manil ja ma võin Donkey Kongi ja Q-Berti purustada üsna kiiresti. See ei juhtunud vaid 30 minuti eraldatud ekraaniajaga päevas.

 

Me kasvatame häid lapsi

Kas tehnoloogial oli toona meie elus nii suur osa kui praegu? Ei, ei olnud.

Kuid ma olen üsna kindel, kui küsiksime omaenda vanematelt, oleksid nad MTV-d ja Pongi pidanud samasuguseks ohuks meie lapsepõlve pühadusele. See on klišee, mille kohaselt iga vanem põlvkond usub alati, et uuema põlvkonna kasvatusel on midagi viga või on see viletsam.

Ehk äkki peaksime olema ettevaatlikumad selles osas, kui palju me oma lapsepõlve romantiseerime ja kuidas seda siis oma laste omaga võrdleme. Kui me lõpetaksime kogu selle muretsemise ja jutlustamise ning keskenduksime vaid meid ümbritsevate laste, meie enda ja teiste inimeste ringile, ei usu ma, et näeksime hunniku tehnoloogiaga üle koormatud zombisid.

Enamasti näeksime lapsi, kes on õnnelikud, terved ja armastatud.

Kas nad kasvavad erinevas maailmas? Absoluutselt.

Kas tehnoloogia kujutab endast väljakutseid nii lastele, kui ka meile, nende vanematele? Absoluutselt.

Kuid miks me oleme nii kindlalt otsustanud näha selle kõige halbu külgi ja mitte midagi head?

Tehnoloogia on osa meie laste elust, mille nad on omaks võtnud ja mida hästi tunnevad. Peame lõpetama vihjamise, et nende lapsepõlv on selle tõttu kuidagi kehvem. See pole nende suhtes õiglane. Meie kui lapsevanemate ülesanne on aidata neil õppida tehnoloogiat ohutult, vastutustundlikult ja mõõdukalt kasutama. Võib-olla on see raske, sest me ise näeme sellega samuti vaeva. Kuid see pole tehnoloogia süü.

Minu teadmiste kohaselt on kogu meie tehnoloogial väljalülitusnupp või võimalus akud eemaldada või lahti ühendada. Meil on kontroll, kõik sõltub lihtsalt sellest, kas me otsustame seda kasutada või mitte. Kui me jätkuvalt räägime, et kontroll on tehnoloogial, mitte meil vanematena, ja selle tagajärjel kannatavad meie lapsed, siis kas tõesti lapsepõlve rikub  tehnoloogia või teeme seda meie?

PS. Kas soovite tehnoloogiaga rahu sõlmida? Vaadake kogu meie sarja – Tehnika 101 vanematele ( TECHNOLOGY 101 FOR PARENTS).

 

Kira Lewis

 

Allikas: Päikesetoit

Originaal: Sunshines and Hurricanes

Fotod: Pixabay, Facebook

 

Toimetas Sille Poola / Päikesetoit 



Kommentaarid

Kommentaare lugeda ja kommenteerida saavad vaid maksvad kasutajad