3,5% reegel: kuidas “arvukas” vähemus saab vägivallatult protestides maailma muuta

Artikli kuulamine on saadaval MINU TELEGRAM tellijatele

1. november 2021 kell 18:50



BBC Future’i ajakirjanik David Robson kirjutab Harvardi ülikooli politoloogi Erica Chenowethi uurimusele toetudes vägivallatute protestide potentsiaalist maailma muuta. Chenowethi uuring järeldab, et vägivallatud protestid toovad kaks korda tõenäolisemalt edu kui vägivaldsed rahvarahutused või ülestõusud – ühiskonnas õnnestub muutusi esile kutsuda siis, kui protestiliikumises osaleb vähemalt 3,5% elanikkonnast. Kuidas Erica Chenoweth aga oma järeldusteni jõudis?

 

Aastal 1986 tulid miljonid filipiinlased Manila tänavatele kokku rahumeelseks protestiks ja palvetasid liikumise People Power üleskutsel. Marcose režiim langes neljandal päeval.  2003. aastal kukutasid Gruusia inimesed Eduard Shevardnadze veretu rooside revolutsiooni kaudu, mille käigus protestijad tungisid lilli käes hoides parlamendihoonesse.

2019. aastal teatasid Sudaani ja Alžeeria presidendid mõlemad, et astuvad tagasi pärast aastakümneid ametis olemist tänu rahumeelsetele vastupanukampaaniatele. Igal juhul võitis rahvas poliitilise eliidi, kasutades rahumeelset kodaniku vastupanuga ja saavutas radikaalsed muutused.

Vägivallatute strateegiate kasutamisel on muidugi palju eetilisi põhjuseid. Kuid Harvardi ülikooli politoloogi Erica Chenowethi veenev uurimus kinnitab, et kodanikuallumatus pole ainult moraalne valik, vaid see on ka kõige võimsam viis maailmapoliitika kujundamiseks – pika teekonnaga. Vaadates sadu viimase sajandi kampaaniaid, tuli Chenoweth järeldusele, et vägivallatu vastuhakk saavutab oma eesmärgid kaks korda tõenäolisemalt kui vägivaldsed ülestõusud. Ja kuigi täpne dünaamika sõltub paljudest teguritest, näitavad uuringud, et edu ja tõsiste muutuste saavutamiseks läheb vaja vaid 3,5% elanikkonnast, kes osaleb aktiivselt meeleavaldustel.

Rahumeelne revolutsioon Filipiinidel, mis kukutas Marcose režiimi.

Foto:  Joey de Vera / Wikipedia Commons 

 

Skeptiline lähtepunkt

Chenowethi mõju võib näha hiljutistes Extinction Rebellioni protestides, mille algatajad ütlevad, et nad on tema töödest otseselt inspireeritud. Kuidas Erica Chenoweth aga oma järeldustele jõudis?

Chenowethi uurimistöö tugineb paljude ajaloo jooksul mõjukate tegelaste filosoofiale: Aafrika-Ameerika abolitionist Sojourner Truth, valimisõiguse eest võitleja Susan B. Anthony, India iseseisvusaktivist Mahatma Gandhi ja USA kodanikuõiguste eest võitleja Martin Luther King on kõik veenvalt argumenteerinud rahumeelse protesti jõu poolt.

Ometi tunnistab Chenoweth, et kui ta 2000. aastate keskel oma uurimistööd alustas, oli ta alguses üsna skeptiline idee suhtes, et vägivallatu tegevus võib enamikus olukordades olla võimsam kui relvastatud konflikt. Colorado ülikooli doktorandina uuris ta aastaid terrorismi levikut soodustavaid tegureid, kui tal paluti osaleda akadeemilisel seminaril, mille korraldas mittetulunduslik organisatsioon International Center of Nonviolent Conflict (ICNC) Washingtonis. Seminaril esitati palju mõjuvaid näiteid rahumeelsetest protestidest, mis toovad kaasa püsivad poliitilised muutused – sealhulgas näiteks People Poweri korraldatud protestid Filipiinidel.

Kuid Chenoweth oli üllatunud, kui avastas, et keegi ei olnud põhjalikult võrrelnud vägivallatute ja vägivaldsete protestide edukust. “Mind ajendas tõesti teatud skeptitsism, et vägivallatu vastupanu võib olla tõhus meetod suurte muutuste saavutamiseks ühiskonnas,” ütleb ta.

 

Millised liikumised on edukad?

Koostöös ICNC uurija Maria Stephaniga tegi Chenoweth ulatusliku ülevaate kodanikuvastupanuliikumistest ja sotsiaalseid liikumisi käsitlevast kirjandusest aastatel 1900–2006 – andmestik kinnitati seejärel teiste valdkonna ekspertidega. Eelkõige pidasid nad silmas katseid režiimi muutmiseks. Liikumist loeti õnnestunuks, kui see saavutas täielikult oma eesmärgid nii tegevuse tipphetke aasta jooksul kui ka oma tegevuse otsese tulemusena.

Näiteks välisriikide sõjalisest sekkumisest tingitud režiimimuutust ei peeta õnnestunuks. Protestiliikumist peetakse vägivaldseks, kui see hõlmab pommirünnakuid, inimrööve, infrastruktuuri hävitamist või muud füüsilist kahju inimestele või varale. “Püüdsime rakendada vägivallatu vastupanuliikumise strateegiana üsna rasket katset, ” ütleb Chenoweth. Kriteeriumid olid nii ranged, et India iseseisvumisliikumist ei peetud Chenowethi ja Stephani analüüsi kohaselt vägivallatu protesti heaks näiteks, kuna Suurbritannia sõjaliste ressursside kahanemist peeti otsustavaks teguriks, isegi kui protestid ise avaldasid tohutut mõju.

Uurimise lõpptulemusena koguti andmeid kokku 323 vägivaldse ja vägivallatu protestiliikumise kohta. Tulemused, mis avaldati raamatus Why Civil Resistance Works: The Strategic Logic of Nonviolent Conflict (“Miks tsiviilvastupanu toimib: vägivallatu konflikti strateegiline loogika”), olid silmatorkavad.

 

Järeldused numbrites

Üldiselt olid vägivallatud kampaaniad edukamad kaks korda suurema tõenäosusega kui vägivaldsed: need viisid poliitilise muutuseni 53% juhul, võrreldes 26% vägivaldsete protestidega. Osaliselt oli see arvuka osalemise tulemus. Chenoweth väidab, et vägivallatud kampaaniad õnnestuvad tõenäolisemalt, kuna need võivad meelitada palju rohkem osalejaid palju laiemast demograafilisest piirkonnast ja see võib põhjustada tõsiseid häireid, mis halvavad normaalse linnaelu ja ühiskonna toimimise.

Tegelikult oli 25 suurimast uuritud protestist 20 vägivallatud ja 14 neist olid edukad. Üldiselt meelitasid vägivallatud kampaaniad umbes neli korda rohkem osalejaid (200 000) kui keskmine vägivaldne kampaania (50 000). Näiteks Filipiinide Marcose režiimi vastane People Poweri kampaania kogus oma haripunktis kaks miljonit osalejat, Brasiilia 1984. ja 1985. aasta ülestõusul miljon ning 1989. aasta sametrevolutsioonTšehhoslovakkias 500 000 osalejat.

“Numbrid on tõesti olulised edukuse suurendamiseks viisil, mis võib kujutada endast tõsist väljakutset või ohtu juurdunud võimudele või okupatsioonidele,” ütleb Chenowet, et vägivallatu protest näib olevat parim viis laialdase toetuse saamiseks.

 

3,5% osalus toob kaasa edu

 Peale liikumise People Power jõudsid 3,5% piirini nii laulev revolutsioon Eestis kui ka rooside revolutsioon Gruusias.

 “Pole olnud ühtegi rahvaliikumist, mis oleks ebaõnnestunud pärast seda, kui nad olid saavutanud tippsündmuse ajal 3,5% osaluse,” ütleb Chenoweth. Nähtus, mille ta nimetas “3,5% reegliks”, hõlmas ka laulvat revolutsiooni Eestis 1980. aastate lõpus ja rooside revolutsiooni Gruusias 2003. aasta alguses.

Chenoweth tunnistab, et oli alguses oma tulemustest üllatunud. Kuid nüüd viitab ta paljudele põhjustele, miks vägivallatud protestid võivad koguda nii suurt toetust. Võib-olla kõige ilmsem on see, et vägivaldsed protestid välistavad inimesed, kes jälestavad ja kardavad verevalamist, samas kui rahumeelsed meeleavaldajad hoiavad moraalset lippu kõrgel.

Chenoweth juhib tähelepanu sellele, et vägivallatutel protestidel on ka vähem füüsilisi tõkkeid osalemisel. Streigis osalemiseks ei pea olema vormis ja terved, samas kui vägivaldsed ülestõusud tuginevad tavaliselt heas vormis noorte meeste osalusele. Ja kuigi paljud vägivallatute protestide vormid sisaldavad ka tõsiseid riske – mõelgem kasvõi Hiina reaktsioonile Taevase Rahu väljakul toimunud protestile 1989. aastal –, väidab Chenoweth, et vägivallatuid kampaaniaid on üldiselt lihtsam avalikult arutada, mis tähendab, et uudised nende toimumisest võivad jõuda laiema publikuni. Vägivaldsed liikumised nõuavad seevastu relvi ja kalduvad toetuma salajasematele põrandaaluste operatsioonidele, millel võib olla keeruline jõuda laiema elanikkonnani.

Laulev revolutsioon Eestis aastal 1988.

Foto: Jaan Künnap / Wikimedia Commons

 

Arvukas osalus halvab politsei ja sõjaväe tegevuse

Pakkudes laialdast toetust kogu elanikkonnale, võidavad vägivallatud kampaaniad suurema tõenäosusega toetuse ka politsei ja sõjaväe hulgas – just nendes rühmades, kellele valitsus peaks korra loomisel toetuma.

Miljonite inimeste rahumeelse tänavameeleavalduse ajal võivad julgeolekujõudude liikmed ka suurema tõenäosusega karta, et nende pereliikmed või sõbrad on rahvamassis – see tähendab, et nad saa liikumist jõuliselt maha suruda. “Või kui nad vaatavad kogunenud inimeste arvu, võivad nad lihtsalt jõuda järeldusele, et rong on läinud,” ütleb Chenoweth.

Konkreetsete kasutatavate strateegiate puhul on üldstreigid “tõenäoliselt üks võimsamaid, kui mitte kõige võimsamaid vägivallatu vastupanu meetodeid”, ütleb Chenoweth. Kuid samas on streigis osalemisel isiklik hind, samas kui muud protestivormid võivad olla täiesti anonüümsed.

Ta viitab tarbijate boikottidele apartheidiaegses Lõuna-Aafrikas, mille käigus paljud mustanahalised kodanikud keeldusid ostmast tooteid valgete omanikega ettevõtetelt. Tulemuseks oli majanduskriis riigi valge eliidi seas, mis aitas kaasa segregatsiooni lõppemisele 1990. aastate alguses.

“Võrreldes relvastatud tegevusega on rohkem võimalusi kaasamiseks ja vägivallatuks vastupanuks, mis ei sea inimesi nii palju füüsilisse ohtu, eriti kui protestijate arv kasvab, ” ütleb Chenoweth. “Ja vägivallatu vastupanu tehnikad on sageli paremini nähtavad, nii et inimestel on lihtsam teada saada, kuidas otse osaleda ja kuidas koordineerida oma tegevust.”

Apartheidi vastane protest 1986 Londonis.

Foto: www.aamarchives.org

 

Maagiline number – 3,5% reegel

Need on muidugi väga üldised mustrid ja hoolimata sellest, et rahumeelne vastupanu on uuringu järgi kaks korda edukam kui vägivaldne konflikt, ebaõnnestus rahumeelne vastupanu ikkagi 47% juhtudest. Nagu Chenoweth ja Stephan oma raamatus märkisid, on see mõnikord tingitud sellest, et nad ei saanud piisavalt toetust ega hoogu, et “õõnestada vastase võimubaasi ja säilitada vastupidavust repressioonide ees”.

Kuid ka mõned suhteliselt suured vägivallatud protestid ebaõnnestusid, näiteks 1950. aastatel Ida-Saksamaa kommunistliku partei vastased protestid, mis kaasasid oma haripunktis 400 000 liiget (ligikaudu 2% elanikkonnast), kuid ei suutnud siiski muudatusi tuua.

Chenowethi andmetel näis edu olevat garanteeritud alles siis, kui vägivallatu protest oli saavutanud 3,5% aktiivse kaasatuse künnise – ja sellise toetuse suurendamine pole tühine saavutus. Ühendkuningriigis oleks see 2,3 miljonit inimest, kes osaleb aktiivselt liikumises (umbes kaks korda suurem arv inimesi, kui elab Birminghamis, Ühendkuningriigi suuruselt teises linnas), USA-s hõlmaks see 11 miljonit kodanikku, mis on rohkem kui New Yorgi kogurahvastik.

 

Vägivallatud kampaaniad – ainus usaldusväärne viis edu saavutada

Chenowethi ja Stephani esialgne uuring avaldati esmakordselt 2011. aastal ja nende väited on pälvinud palju tähelepanu. “On raske liialdada, kui suurt mõju neil selle valdkonna uurimistööle on olnud,” ütleb Matthew Chandler, kes uurib Indiana Notre Dame’i ülikoolis tsiviilvastupanu.

Isabel Bramsen, kes uurib Kopenhaageni ülikoolis rahvusvahelisi konflikte, nõustub, et Chenowethi ja Stephani tulemused on veenvad. “See on [nüüd] selles valdkonnas väljakujunenud tõde, et vägivallatu lähenemisviis on palju tõenäolisem kui vägivaldne, ” ütleb ta. Seoses 3,5% reegliga juhib ta tähelepanu sellele, et kuigi 3,5% on väike vähemus, tähendab selline aktiivse osaluse tase tõenäoliselt seda, et on palju rohkem inimesi, kes on vaikimisi põhjusega nõus.

Need teadlased püüavad nüüd veelgi täpsemalt lahti harutada tegureid, mis võivad viia liikumise edu või ebaõnnestumiseni. Näiteks Bramsen ja Chandler rõhutavad mõlemad meeleavaldajate ühtsuse tähtsust.

Bramsen toob näiteks 2011. aasta ebaõnnestunud ülestõusu Bahreinis. Algselt haaras kampaania palju meeleavaldajaid, kuid rahvas jagunes kiiresti konkureerivateks fraktsioonideks. Sellest tulenev ühtekuuluvuse kaotus takistas lõpuks liikumisel muutuste esilekutsumiseks piisavalt hoogu saamast.

2011. aastal toimunud Bahreini ülestõus.

Foto: Wikimedia Commons 

 

Vägivallatu protesti kaudu toimub areng

Chenowethi huvi on viimasel ajal keskendunud kodule lähemal toimuvatele protestidele nagu liikumine Black Lives Matter ja Women’s March 2017. aastal. Ta on huvitatud ka Extinction Rebellionist, mida hiljuti populariseeris Rootsi aktivist Greta Thunberg. “Nad seisavad silmitsi suure inertsiga,” ütleb ta. “Kuid ma arvan, et neil on uskumatult läbimõeldud ja strateegiline tuum. Ja neil näivad olevat kõik õiged instinktid, kuidas vägivallatu vastupanu liikumiste kaudu areneda ja õpetada.”

Lõppkokkuvõttes sooviks Chenoweth, et meie ajalooraamatud pööraksid rohkem tähelepanu vägivallatutele kampaaniatele, selle asemel, et keskenduda nii palju sõjapidamisele. “Nii paljud ajalood, millest me üksteisele räägime, keskenduvad vägivallale, ja isegi kui see on täielik katastroof, leiame siiski võimaluse selle sees võitu leida,” ütleb ta.

Siiski kipume me ignoreerima rahumeelse protesti edu, ütleb ta. “Tavalised inimesed tegelevad kogu aeg üsna kangelaslike tegevustega, mis tegelikult muudavad maailma, ja need väärivad ka tähelepanu ja tähistamist.”

 

 

Allikas: BBC Future

Lingid ja viited fotode autoritele teksti sees.

Tunnusfoto:  Cruyff Turn / Wikimedia Commons. Fotol 24. juunil 2021 Dublinis toimunud protest koroonapandeemiast tingitud diskrimineerimise vastu. 

 

Tõlkis Indrek Himma



Kommentaarid

Kommentaare lugeda ja kommenteerida saavad vaid Minu Telegrami tellinud kasutajad. Tellimuse esitamiseks kliki siia või logi sisse siit.

Päevapilt