Tunnusfoto:  Cruyff Turn / Wikimedia Commons. Fotol 24. juunil 2021 Dublinis toimunud protest koroonapandeemiast tingitud diskrimineerimise vastu

BBC Future’i ajakirjanik David Robson kirjutab Harvardi ülikooli politoloogi Erica Chenowethi uurimusele toetudes vägivallatute protestide potentsiaalist maailma muuta. Chenowethi uuring järeldab, et vägivallatud protestid toovad kaks korda tõenäolisemalt edu kui vägivaldsed rahvarahutused või ülestõusud – ühiskonnas õnnestub muutusi esile kutsuda siis, kui protestiliikumises osaleb vähemalt 3,5% elanikkonnast. Kuidas Erica Chenoweth aga oma järeldusteni jõudis?

Avaldame kordusena novembris 2021 ilmunud artikli.

Aastal 1986 tulid miljonid filipiinlased Manila tänavatele kokku rahumeelseks protestiks ja palvetasid liikumise People Power üleskutsel. Marcose režiim langes neljandal päeval.  2003. aastal kukutasid Gruusia inimesed Eduard Shevardnadze veretu rooside revolutsiooni kaudu, mille käigus protestijad tungisid lilli käes hoides parlamendihoonesse.

2019. aastal teatasid Sudaani ja Alžeeria presidendid mõlemad, et astuvad tagasi pärast aastakümneid ametis olemist tänu rahumeelsetele vastupanukampaaniatele. Igal juhul võitis rahvas poliitilise eliidi, kasutades rahumeelset kodaniku vastupanuga ja saavutas radikaalsed muutused.

Vägivallatute strateegiate kasutamisel on muidugi palju eetilisi põhjuseid. Kuid Harvardi ülikooli politoloogi Erica Chenowethi veenev uurimus kinnitab, et kodanikuallumatus pole ainult moraalne valik, vaid see on ka kõige võimsam viis maailmapoliitika kujundamiseks – pika teekonnaga. Vaadates sadu viimase sajandi kampaaniaid, tuli Chenoweth järeldusele, et vägivallatu vastuhakk saavutab oma eesmärgid kaks korda tõenäolisemalt kui vägivaldsed ülestõusud. Ja kuigi täpne dünaamika sõltub paljudest teguritest, näitavad uuringud, et edu ja tõsiste muutuste saavutamiseks läheb vaja vaid 3,5% elanikkonnast, kes osaleb aktiivselt meeleavaldustel.

Rahumeelne revolutsioon Filipiinidel, mis kukutas Marcose režiimi.

Foto:  Joey de Vera / Wikipedia Commons 

Skeptiline lähtepunkt

Chenowethi mõju võib näha hiljutistes Extinction Rebellioni protestides, mille algatajad ütlevad, et nad on tema töödest otseselt inspireeritud. Kuidas Erica Chenoweth aga oma järeldustele jõudis?

Chenowethi uurimistöö tugineb paljude ajaloo jooksul mõjukate tegelaste filosoofiale: Aafrika-Ameerika abolitionist Sojourner Truth, valimisõiguse eest võitleja Susan B. Anthony, India iseseisvusaktivist Mahatma Gandhi ja USA kodanikuõiguste eest võitleja Martin Luther King on kõik veenvalt argumenteerinud rahumeelse protesti jõu poolt.

Ometi tunnistab Chenoweth, et kui ta 2000. aastate keskel oma uurimistööd alustas, oli ta alguses üsna skeptiline idee suhtes, et vägivallatu tegevus võib enamikus olukordades olla võimsam kui relvastatud konflikt. Colorado ülikooli doktorandina uuris ta aastaid terrorismi levikut soodustavaid tegureid, kui tal paluti osaleda akadeemilisel seminaril, mille korraldas mittetulunduslik organisatsioon International Center of Nonviolent Conflict (ICNC) Washingtonis. Seminaril esitati palju mõjuvaid näiteid rahumeelsetest protestidest, mis toovad kaasa püsivad poliitilised muutused – sealhulgas näiteks People Poweri korraldatud protestid Filipiinidel.

Kuid Chenoweth oli üllatunud, kui avastas, et keegi ei olnud põhjalikult võrrelnud vägivallatute ja vägivaldsete protestide edukust. “Mind ajendas tõesti teatud skeptitsism, et vägivallatu vastupanu võib olla tõhus meetod suurte muutuste saavutamiseks ühiskonnas,” ütleb ta.