Venemaa, Usbekistan ja Eesti võimuladviku topeltmoraal

7. aprill 2014 kell 9:44



uspekistanHeites korraks pilgu 10 aasta tagusesse minevikku, jõuab Infopartisani blogi tagasi olevikku ja sellesse, kuidas Eesti võimuladvik kritiseerib diktaatorlikke riigivõime valikuliselt. 2004. aasta 1. aprillil avaldas Infopartisan kaks nupukest, kumbki neist ei olnud kahjuks aprillinali. 

 

Vladimir Isatšenkov (Associated Press) kirjutas:

“Venemaa Föderatsiooni parlamendi Kremli-meelne alamkoda kiitis heaks eelnõu, millega piiratakse järsult nende paikade arvu, kus on lubatud korraldada meeleavaldusi — kriitikud mõistsid selle sammu hukka kui rünnaku demokraatia vastu.

Riigiduuma, kus alates destembris toimunud valimistest domineerib Vladimir Putinit toetav partei Ühtne Venemaa, kiitis eelnõu juba esimesel lugemisel heaks häältega 294:137. Seaduseks saamiseks vajab see veel ülemkoja toetust ning Putini allkirja.

Seadusega keelataks miitingud ja piketid valitsusasutuste, välisriikide saatkondade, rahvusvaheliste organisatsioonide, kõrge riskiastmega tööstusrajatiste, kuid ka maanteede, raudteede ja torujuhtmete läheduses.

Eelnõu kutsus esile terava kriitika kõikvõimalikelt opositsioonipoliitikutelt, alates Riigiduumas esindatud kommunistidest ja lõpetades liberaalidega, kes sealt detsembris välja jäid. Kommunistist rahvasaadik Viktor Tjulkin pidas seda “nende õiguste ja vabaduste pilkamiseks, mis on kirjas meie konstitutsioonis.”

Tuntud inimõiguslane Sergei Kovaljov ütles, et eelnõu sõnastus annab võimudele võimaluse keelata kogunemised ära peaaegu kogu linnas.

“Valitsus tahab kaitsta ennast rahulolematute inimeste eest,” märkis rahvasaadik Aleksei Ostrovski, kes kuulub Vladimir Žirinovski ultranatsionalistlikku Liberaaldemokraatlikku Erakonda.

Mitukümmend liberaalse erakonna Jabloko liiget piketeeris koos mõningate keskkonnakaitsjatega Riigiduuma ees. Politsei ajas rahvakogunemise laiali ning hoidis lühikest aega kinni mitmeid selle organisaatoreid.

Jabloko aseesimees Sergei Mitrohhin ütles, et see kogemus meenutas talle Nõukogude Liidu — mille kokkuvarisemine suurendas demokraatiat ja vabadust, mida Putin nüüd kriitikute sõnul taas piirama on asunud — lõpupäevi.

“Tookord, perestroika ajal, võtsin ma osa meeleavaldustest ning mind vahistati, kuid see oli kaua aega tagasi — 15 aastat tagasi,” ütles Mitrohhin. “Näib, et need ajad on tagasi tulemas.”

10 aastat hiljem ei ole olukord palju muutunud ja Putini režiim püsib kindlamalt kui kunagi varem. Lääne kriitika ei ole avaldanud Kremli käitumisele peaaegu mingit mõju. Seda ilmselt muu hulgas ka seetõttu, et see kriitika on äärmiselt valikuline, koheldes riike erinevalt.

Teine toona avaldatud nupukene puudutas Usbekistani. Anne Penketh (The Independent)kirjutas:

“Nõukogude dinosauruste võikas galeriis asuvad aukohal Kesk-Aasia riigijuhid. Islam Karimov, kes on valitsenud vaesunud Usbekistani diktaatorina juba 15 aastat, ei pruugi olla neist kõige hullumeelsem.

See tiitel tuleks tõenäoliselt omistada tema naabrile, Turkmeenia presidendile Sapamurat Nijazovile, kes andis 2002. aastal kuudele uued nimed — alates jaanuarist, mis sai nime tema enda järgi.

Kuid Karimov võib olla neist kõige julmem ja õelam. Teda süüdistatakse oponentide piinamises, sõnavabaduse vagaseks tegemises ning umbes kuue ja poole tuhande poliitvangi pidamises.

66-aastane Karimov ei pea valimistega jändamist eriti oluliseks. 1989. aastal sai ta Kommunistliku Partei juhiks Usbekistanis, mis kuulus toona Nõukogude Liitu. 1991. aastal toimunud iseseisvumise järel oli ta riigi presidendina loomulik valik, sest võim jäi endiselt kommunistidele.

1995. aastal, mil ta end ilma takistusteta tagasi lasi valida, pikenes tema ametiaeg aastani 2000. Järgmised presidendivalimised toimuvad järgmisel aastal, ning siis kinnitatakse ta juba seitsmeks aastaks, mitte viieks.

Karimov sündis Samarkandis. Kasvas üles vaeslapsena, tadžikist ema ja usbekist isa järglasena. Ta on endine ökonomist, kes tõusis parteis karjääri tehes poliitbüroo laua taha.

“Kui me jääme osaks Nõukogude Liidust, siis hakkab meie jõgedes voolama piim. Kui me ei jää, siis hakkab meie jõgedes voolama meie rahva veri,” ennustas Karimov 1991. aastal, mil tema armastatud Nõukogude Liit kokku varises.

Ta astus ametisse üks käsi Koraanil ja teine konstitutsioonil. Kuid tema murelasteks on usklikud, kes üritasid teda 1999. aastal tappa.

2001. aasta 11. septembrist saadik on ta aga tänu George W. Bushile ja terroriga peetavale sõjale oma sõiduvees. Kui ta andis USA relvajõududele — Talibaniga peetava sõja tarbeks — kasutada ühe lennuväebaasi, tänati teda küllakutsega Valgesse Majja.

Vaatamata tema üheparteilises riigis toimuvatele räigetele inimõiguste rikkumistele näib Karimov kindlalt oma soojal kohal püsivat — ta on Bushi administratsiooni peamine vahemees Kesk-Aasias.”

Karimov on jätkuvalt võimul ning opositsiooni mahasurumine käib sama jõhkralt edasi. Vahepeal on siiski toimunud väikene areng: kui aastal 2000 osales ta nö. valimistel Usbekistani Rahvademokraatliku Partei kandidaadina, kogudes ametlike tulemuste kohaselt 95.7% häältest, siis 2007 Usbekistani Liberaaldemokraatliku Erakonna kandidaadina, kogudes 90.8% häältest – kas sel aastal toimuvad presidendivalimised toovad suuremaid muutusi, selle üle ei ole mõtet ilmselt spekuleerida.

Eesti suhted Karimovi režiimiga on muutunud selle aja jooksul palju tihedamaks – alguse sai see protsess ajal, mil välisministriks oli praegune president Toomas Hendrik Ilves. “Mõni sõna ka Eesti suhetest Kesk-Aasia riikidega. Regiooni kaks liidrit, Kasahstan ja Usbekistan, on mõlemad ilmutanud elavat huvi tihedamate suhete vastu Eestiga, kusjuures mitte ainult majandussidemete, vaid ka reformikogemuse vastu (makromajandus, pangandus, liitumine WTO-ga),” ütles välisminister Ilves 2001. aasta mais Riigikogus toimunud välispoliitika arutelul peetud ettekandes.

“Usbekistaniga on meie lepinguline baas veelgi napim, kuid ka Usbekistani huvitavad transiidivõimalused Eesti sadamate kaudu. Eesti ärimehi omalt poolt huvitab puuvilja import Usbekistanist,” seletas Ilves. “Eesti reformikogemust oleme me Usbekistanile juba edasi andnud. Koostöös Suurbritannia ja USA-ga toimus Usbekistani ametnikele seminar WTO kohta.”

Ilvese ametiaeg välisministrina jäi küll lühikeseks, aga sellega Eesti koostöö Karimovi režiimiga ei lõppenud – järgmine WTO-alane seminar Usbekistani riigiametnikele toimus aastal 2004, mil välisministriks oli Kristiina Ojuland, veel üks suur liberaaldemokraat ning tuntud Venemaa-kriitik.

Urmas Paet alustas oma ametiaega 2005. aastal päris kriitilise avaldusega, sest äsja oli toimunud Andižani veresaun, mille käigus tapeti Karimovi valitsusvägede poolt mõningatel hinnangutel kuni 1500 meeleavaldajat, kuid viimastel aastatel on suhete areng saanud sisse enneolematu hoo: 2010 käis Usbekistanis visiidil peaminister Andrus Ansip, kohtudes nii peaminister Shavkat Mirzijojevi kui ka president Karimoviga; 2011 nimetas president Ilvesametisse esimese Eesti suursaadiku Usbekistanis (resideerub Moskvas); 2012 allkirjastas välisminister Paet topeltmaksustamise vältimise lepingu, mis 2013. aasta detsembris lõpuks pärast Riigikogu ja presidendi heakskiitu ka jõustus.

Statistikaameti andmetel oli Eesti ja Usbekistani kaubavahetuse maht eelmisel aastal 10 miljonit eurot, mitte just väga suur, aga sellest 99% moodustas eksport. Ja nüüd märtsis koos Eesti ettevõtjate delegatsiooniga Usbekistanis visiidil käinud välisminister Paet avaldas lootust, et suhted muutuvad tihedamaks. “Loodame võimalikult peatselt kirjutada alla ka investeeringute kaitse lepingule, samuti oleme valmis sõlmima rahvusvahelise autoveo kokkuleppe,” seletas Paet. “Oleme valmis Usbekistaniga jagama ka omapoolseid kogemusi WTO-ga liitumiseks.”

Arenevate majandussuhete taustal torkab silma, et meie võimuladviku jaoks ei ole mingiks probleemiks Usbekistanis inimõiguste osas valitsev olukord, mis on organisatsiooni Human Rights Watch viimase raporti kohaselt veelgi halvenenud, olles võrreldamatult hullem kui näiteks Venemaal – kui Ilves & Co. ei taha, et neid süüdistataks Venemaa kritiseerimisel topeltmoraali ja topeltstandardite kasutamises, siis võiksid nad oma võitlust inimõiguste, demokraatia ja ajakirjandusvabaduse eest veidi laiendada ehk võtta kriitiliselt sõna ka teiste riikide, näiteks Usbekistani suhtes, kus selles osas esinevad probleemid ei ole ju sugugi väiksemad kui Venemaal.

Eesti võiks näiteks juhtida pingutusi sinna eelseisvatele presidendi- ja parlamendivalimistele rahvusvaheliste vaatlejate saatmiseks, näiteks riigikogulaste delegatsiooni näol, mida juhib spiiker Eiki Nestor isiklikult. Võimalusi oleks mitmeid, kui neid ainult kasutada tahetaks.

 

Allikas: Infopartisan

Pilt: Tubs / Wikimedia Commons

 

Toimetas Mariann Joonas