Juhan Kivirähk: Ilvese mõttekäik on pentsik

19. mai 2013 kell 9:24



ilvesSellel nädalal esitleti Tallinna ülikoolis uut Eesti inimarengu aruannet, alapealkirjaga “Eesti maailmas”, mis on traditsiooniliselt lähtunud ÜRO poolt regulaarselt koostatavast inimarengu indeksist, millele on Eesti sotsiaalteadlaste poolt lisatud konkreetselt Eesti ühiskonda käsitlev põhjalikum analüüs. Sel korral võeti lisaks inimarengu indeksile appi ka kõikvõimalikud muud rahvusvaheliselt kasutatavad võrdlusindeksid ja pingeread, vahendab ERR sotsioloog Juhan Kivirähki.

 
Aruande esitluselt jäi meelde mitu Eesti praeguse arengustaadiumi tabavat ja mõtlemapanevat iseloomustust. Heaolu ja elukvaliteeti käsitleva peatüki toimetajalt Anu Tootsilt pärineb kujund “suusatajast, kes on rajal üksi jäänud”. Nimelt on Eesti täna olukorras, kus ta on end mahajääjate grupist lahti rebinud, kuid liidritele järelejõudmine tundub ebareaalne. Ida-Euroopa üleminekuriikide kontekstis võib meid näha suure eduloona, kuid arenenud majandusega riike koondava OECD kontekstis paistame paljude näitajate poolest veel üsna armetud.
Aruannet kõrvalseisja pilguga reflekteerinud meediakonsultant Raul Rebane tõi Eesti olukorda kirjeldades samuti paralleeli talle hästi tuttavast spordimaailmast. Teatavasti võib ühekülgse treeningu korral juhtuda, et mõned lihasgrupid treenitakse liiga tugevaks, teised aga jäävad piisava treeninguta nõrgukeseks. Sellega kaasneb aga vigastuste oht, sest sportlikuks pingutuseks on vaja erinevate lihasgruppide harmoonilist koostööd. Nii on ka Eestis Rebase hinnangul makromajanduslikud biitsepsid päris reljeefsed, kuid väiksemad lihased, mis toimivad inimeste argielu tasandil, ei suuda nendega veel kooskõlas toimida.

Et see mõistujutt arusaadavam oleks, lisan täpsustuseks, et aruandes toodi välja valdkonnad, milles oleme Euroopa keskmisest paremad ja need, milles jääme keskmistest näitajatest allapoole. Edukad valdkonnad (ehk arenenud lihased) on meedia-, interneti- ja majandusvabadus, meediakasutuse intensiivsus, kooliõpilaste teadmiste tase, inimeste usaldus Euroopa Liidu vastu ja tulevikuoptimism. Keskmisest viletsam on aga olukord tervelt elatud aastate ja keskmise elueaga, töö tootlikkusega, rikkuse ja palgatasemega, eluga rahuloluga, sallivuse ja soolise võrdõiguslikkusega.

President Toomas Hendrik Ilvese sissejuhatavast kõnest jäi üsna pentsik mulje, otsekui leiaks president, et poliitikud ja riigiaparaat on teinud kõik selleks, et me saaksime elada parimas võimalikus maailmas, kuid rahvas lihtsalt ei oska neile loodud suurepäraseid tingimusi ja vabadusi kasutada.

“Need vabadused, mille poolest me oleme Euroopas keskmisest eespool, on meil tänu Eesti riigile,” väitis president ning lisas, et “seal, kus meil läheb halvasti, lasub vastutus pigem indiviidil, tema käitumisel üksikisikuna.”

Ehkki presidendil on muidugi õigus, et “suhtumist teistesse inimestesse ning hoolitsust oma tervise ja turvalisuse eest saab igaüks ise parandada”, ei tulene sellest sugugi, nagu sõltukski meie keskmisest halvemate arengunäitajate paranemine vaid iga inimese isiklikust jõupingutusest oma suhtumise muutmisel.

Elame tõepoolest järjest individualistlikumaks muutuvas ühiskonnas, kus esiplaanil on üksikisiku õigused ja vabadused, tagaplaanile aga kipub jääma ühiskonnasisene solidaarsus ja sidusus. Ent see ei tähenda, et peaksime tagasi pöörduma Margaret Thatcherilt laenatud teesi juurde, et ühiskonda ei olegi olemas.

 

Täisartikkel: ERR

Foto: president.ee

 

Toimetas Maarja Aljas