Eesti meediamängudest

20. mai 2013 kell 16:44



75444d7440164e8fb7db45e4cc429f87

Telegrami toimetaja Katrin Suik kirjutab, et tihti summutab meedia ühiskonnas tekkinud värske ja valulikke probleeme lahkava diskussiooni mõne pseudouudisega, mis tähelepanu oluliselt teemalt kõrvale juhib.

 

Aprilli lõpus algatas Andrei Hvostov oma artikliga “Minu elu Annleenaga” väga huvitava ja äärmiselt vajaliku arutelu Eesti meedias. Seni on selliseid valusalt realistlikke ja läbini ausaid ühiskonna valupunkte kajastanud peamiselt Tiina Kangro. Tema artiklid on leidnud palju vastukaja ja tunnustust.

Aga kas üksnes julgest inimesest piisab, et me kõik märkaksime, mida on Eesti ühiskonnas vaja märgata ja muuta? Hvostovi teemapüstitus oli enam kui vajalik ja väga teretulnud ning sellele järgnenud arutelu veel enam. Arutleti selle üle, kuidas parandada omastehooldust, lahati eutanaasia eetilisust ning seda, et pered on liiga väikesed ja ühiskond üleüldiselt ei ole jätkusuutlik. Eutanaasia-teemalises arutelus võtsid sõna paljud mõjukad inimesed, nende hulgas ka teoloog Toomas Paul, riigikogu sotsiaalkomisjoni esimees Margus Tsahkna, SDE aseesimees Helju Pikhov, ITK hingehoidja Minna Piir, president Toomas Hendrik Ilves ja väga paljud teised.

7. mail küsis kirjanik Kaarel B. Väljamäe, kes küll tuleks vahetama vananeva Ida-Euroopa väikeriigi mähkmeid. ) On küll oluline arutada, kuidas saaks riik toetada omastehooldajaid, kuid igasugune riiklik abi on pikas plaanis siiski lühiajaline abi. Kui me tahame olla riigi, ühiskonna ja rahvusena jätkusuutlikud, peame rääkima probleemi juurpõhjusest: perekonnad on juba aastakümneid liiga väikesed ja ühiskond vananeb. Üksiklastel ei ole loota mitte kellegi abile.

Väljamäe ütles väga tabavalt: “Lõpuks ei asenda oma perekonda mitte miski! /–/ Perekondi ei loo raha, riik ega poliitika. Heal ajal on need muidugi toeks, kuid põhiline on inimene, kes usub oma võimesse kujundada tulevikku. Ning võtab teise ees isikliku vastutuse. See on ühtlasi isiklik ja kollektiivne õnn.“

Olenemata sellest, millised on kellegi isiklikud seisukohad algatatud diskussioonis, usun, et kõik seda arutelu kasvõi osaliselt jälginud inimesed nõustuvad, et sellest on vaja rääkida. Aga mis juhtub Eesti meedias siis, kui arutelu läheb oluliseks ja sisukaks? Loomulikult tuleb see kuidagi summutada, et inimesed ei mõtleks liiga palju ning eksisteeriks kuulekalt nende jaoks loodud keskkonnas, vaevamata oma pead kuigi põhjalikult sellega, kuidas elu ja ühiskonda paremaks muuta. Nii ka sellel korral.

9. mail avaldas Eesti Ekspress “pommuudise“ – Evelin Ilvese kleitide maksumuse viimase viie aasta vältel. Ma ei soovi laskuda diskussiooni, kui palju peaks presidendiproual olema õigus kulutada esindusrõivaste jaoks riigi raha. Ma tahaks küsida, mis on olulisem, kas ühiskondlikud probleemid omastehoolduse ja vananeva ühiskonna näol või presidendiproua kleidil olev hinnalipik? Miks me laseme ennast keset olulist ühiskondlikku arutelu eksitada teemadest, mis on kunstlikult üles tõstetud lihtsalt selleks, et asjalikumad arutelud selle varjus märkamatuks jääksid?

Me peame märkama seda, kuidas peavoolumeedia meiega manipuleerib ja tähelepanu olulistelt teemadelt kõrvale juhib. See ei juhtu kaugel USA-s – see juhtub siin ja praegu meiega. Ole targem, märka manipulatsiooni ja ära allu sellele. Järgmise “pommuudise“ puhul küsi endalt: millist olulist teemat seekord summutada püütakse?

 

Katrin Suik

 

Foto: m.flikie.com