Fotokollaaž: vchal, Getty Images Pro + Amazon + Canva.com

Siseministeerium on saatnud kooskõlastusringile ettepaneku muuta karistatavaks terroristliku propaganda omandamine ja pidev jälgimine, põhjendades seda vajadusega ennetada radikaliseerumist ning peatada värbamine enne, kui jõutakse terrorikuritegude ja ohvriteni. ERR-i poolt küsitletud õiguseksperdid ja poliitikud hoiatavad aga, et kavandatav seadusemuudatus võib viia meelsuskontrollini ja karistamiseni mitte tegude, vaid hoiakute ja mõtete eest. Sarnaseid mõtteavaldusi on ilmunud ka sotsiaalmeedias.

Avaldame ka analüüsi, millised oleksid seadusemuudatuse võimalikud riskid ja tagajärjed ning milline on teiste riikide sarnane praktika ehk millised mudelid on demokraatlikes riikides toiminud või läbikukkunud.

Õigusteadlane Paloma Krõõt Tupay rõhutab, et inimesele peab olema arusaadav, milline käitumine on karistatav, kuid kavandatav seadus loob ebamäärase olukorra: kui kaua või mida tohib jälgida, ei ole selge. Tema hinnangul võib see piirata nii teadlaste kui ajakirjanike tegevust, kes uurivad näiteks islamiterrorismi. Samuti juhib ta tähelepanu sellele, et interneti algoritmid suunavad inimestele sisu ette, mistõttu ei saa pelgalt jälgimist pidada teadlikuks või süüliseks tegevuseks. Tupay sõnul eeldaks sellise seaduse rakendamine väga suurt ametnikkonda, mille ülalpidamine käiks Eestile üle jõu.

Sarnaseid seisukohti väljendab ka Keskerakonna poliitik Anastassia Kovalenko-Kõlvart, kelle hinnangul looks eelnõu aluse mõtete eest karistamiseks. Tema sõnul on karistusõiguse põhimõte seni olnud, et karistada saab vaid siis, kui inimene on toime pannud teo või aidanud selle toimepanemisele kaasa. Kavandatav seadus aga laiendaks seda nii, et karistatavaks muutuks pelgalt info jälgimine internetis. Kovalenko-Kõlvarti arvates annavad eelnõus kasutatud määratlused liiga laia tõlgendamisruumi, mis võib viia kuritarvitusteni. Ta juhib tähelepanu, et seaduse rakendamiseks oleks vaja luua ulatuslik jälgimissüsteem, mille toimimise põhimõtted ei ole väljatöötamiskavatsuses täpsustatud.

Advokaat ja õigusteadlane Carri Ginter lisab, et pelgalt terroristliku propaganda vaatamine ei saa olla karistatav, sest see ei tähenda automaatselt sisu heakskiitmist. Inimesel võib olla soov laiendada silmaringi või mõista, kuidas mõtleb potentsiaalne vastane. Tema hinnangul on Eestis juba olemas piisavad seadused, mis võimaldavad tegeleda kuriteole õhutamise ja terrorismiga seotud tegevusega. Uute sätete loomine, eriti olukorras, kus tegelikku terrorismiprobleemi Eestis ei ole, võib Ginteri arvates olla pigem fantaasiavaene lähenemine.

Riigikogu saadik Varro Vooglaid kirjutab sotsiaalmeedias: “Orwell oleks oma tragide õpilaste üle uhke. Ühelt poolt ei tohiks kõik see enam kedagi üllatada, sest suundumus on ju juba pikemat aega selge. Teiselt poolt on ikka ja jälle ilmnevad uued ettevõtmised oma jaburuses ikkagi hämmastavad. Ainuüksi see, kuidas väidetavat terroristlikku propagandat määratletakse, on lihtsalt… ma ei teagi, mida selle kohta öelda. “Terroristliku propagandana defineerib ministeerium igasuguse propaganda, mida ei levita teised riigid, nagu näiteks Venemaa.” Vot sedasi. Ehk siis keegi ei saa täpselt aru, millise materjali jälgimise või omamise eest võib karistada saada, aga tuleb võtta teadmiseks, et karistada võid saada, kui valesid asju loed ja vaatad. Vaba ühiskonna ideaalist taandutakse süsteemselt, järjepidevalt ja suurte sammudega – lehvitades samal ajal agaralt loosungit “Meie oleme liberaalid!””

Praegu kogub siseministeerium muudatusettepanekule tagasisidet. Kui eelnõu liigub edasi ja saab riigikogus heakskiidu, võiksid karistusseadustiku muudatused jõustuda järgmise aasta teises pooles.

Analüüs: terroristliku propaganda jälgimise kriminaliseerimine Eestis

1. Õiguslikud riskid

Eelnõu seab kahtluse alla senise karistusõiguse ühe olulisema põhimõtte – karistada saab ainult tegude eest, mitte mõtete või meelsuse eest. Kui seadus hakkaks reguleerima seda, mida inimene oma arvutis või telefonis vaatab, muutub väga raskeks määratleda, kus jookseb piir teadlikult radikaliseeruva isiku ja lihtsalt uurimistöö, uudishimu või kogemata sattumise vahel. See tekitab õigusselguse probleemi ning võib viia meelevaldse tõlgendamiseni kohtutes ja õiguskaitseasutustes.