Telegrami järjejutt: Vaikiv ajastu Eestis, V osa

4. jaanuar 2014 kell 15:30



william tomingasÜle-eelmisel nädalavahetusel alustasime kirjastuse Grenader loal katkendite avaldamist William Tomingase raamatust “Vaikiv ajastu Eestis”, mis ilmus esmakordselt 1961. aastal New Yorgis. Sellest teosest sai alguse mõiste “vaikiv ajastu” kasutamine. 1934. aasta 12. märtsil toimus riigivanem Konstantin Pätsi ja kindral Johan Laidoneri juhtimisel Eestis sõjaväeline riigipööre. Arreteeriti üle 400 juhtiva vabadussõjalase, teiste hulgas ka Artur Sirk ja Hjalmar Mäe. Pärast riigipööret kehtestati kuueks kuuks kaitseseisukord ning suleti Eesti Vabadussõjalaste Liit ja selle väljaanded. Sügisest algas nn vaikiv ajastu, kui ei kutsutud kokku enam vana ega valitud ka uut riigikogu. Keelustati poliitilised erakonnad. Riigivalitsemine koondus K. Pätsi ja tema kaaskondlaste kätte. Tomingase mälestusteraamat on ühe vabadussõjalaste liikumises osalenu nägemus tolle aja Eesti sisepoliitikast ja poliitikutest.

 

Seekord avaldame katkendi, mis kirjeldab Tomingase kogemusi Patarei vanglas, sealset korraldust ja olukorda.

 

 

TALLINNA KESKVANGLAS „AEGA TEENIMAS”

Eelpool nimetatud sündmuste arenemisel olin „aega teenimas” Tallinna Keskvanglas, „riigihotellis,” nagu seda asutust rahvasuus nimetati, või kõigile tallinlastele üldtuntud „Patareis”, Kalda tänav 2. Tallinna vana minevikku märkivate ajalooliste ehituste nagu Kiek in de Kök, Paks Margareeta, Pikk Hermann jne kõrval väärib nimetamist ka Patarei. Tema poolümarik, hall, sünge ja trellitatud akendega kivine front paistab silma Tallinna profiilis igale turistile, kes meie pealinna saabub mereteed kaudu. Ehitatud merekindluseks Katariina Suure ajal, umbes 1765‒1770, hõlmas ta algul suuremat maa-ala kui praegu. Kalaranna kaldalt on näha merel kerkivaid varemeid, mis märgivad endiseid Patarei kõrvalehitusi. Patarei pae- ja graniitkivist müürid on ligemale kaks meetrit paksud, neis on säilinud püssilaskeaugud (ambrasuurid) ja paiguti ka rasked raudahelad ja rõngad kahurite käsitamiseks. /…/

Vabadussõja ajal asus Patareis distsiplinaarrood, mille ülemaks oli kapten Paavian (omariikluse aja Võru-Petseri prefekt, eestistatud perekonnanimega Kard).

Vangimajaks hakati Patareid ümber ehitama 1920. a. Ümberehituse teine järk teostati 1932‒1933. a, mil püstitati uus osakond (sidehoone) ja üksikkorpus. Uued lisahooned said juba moodsad: kambrite põrandad olid kaetud puuparketiga, ka olid kambrid varustatud veeklosetiga. Vana vanglahoone aga jäigi poolpimedaks, primitiivsete, deprimeerivate kambritega. Vangide üldarv kõikus normaalajal 900‒1000 ümber. Kuid vaikival ajastul ületas see arv pidevalt 2000. Selle arvuka kogu vangide valve eest oli hoolitsemas ümmarguselt 250-pealine ametkond ‒ valvurid ja muu personal. Minu karistusekandmise ajal oli keskvangla direktoriks Emil Sperlingk (vallandati pärast A. Sirki põgenemist), tema järglaseks määrati Johannes Kõks. Direktorile allus seitse abidirektorit vastavate ametialade jaotusega: Viikman (hiljem Tagel) ‒ administratiivala, Birkan ‒ saatesalk, Laar ‒ kantselei, Võites ‒ tööstusala; siis veel Keerd, Sõber ja Riisenberg. Neile järgnesid aukraadide järgi vanemvalvurid, valvurid ja nooremvalvurid. Kui nooremvalvur Kristjan Palusalu (Trossman) kahekordse maadlusmaailmameistrina 1936. a saabus Berliini olümpiamängudelt, loodi tema teenete märkimiseks talle erikoht ‒ keskvangla veltveebli amet, palgaga 100 krooni kuus. Administratsioonil oli vanglakeeles nimetuseks „orikas seitsme põrsaga”, kuna valvureid kutsuti „mustadeks” nende mustavärvilise mundri järele.

Direktori kuupalk oli kr 220, abidirektori kr 150, vanemvalvuri kr 90, valvuri kr 70 ja nooremvalvuri kr 65. Lisaks sellele anti veel kas prii korter vanglas või korteriraha. Kuna palgad polnud mitte kõrged, siis oli seetõttu loomulik, et vangla ametkonda kippumiseks ei näinud olevat erilist tungi. Sinna hädasunnil või mõnel muul eripõhjusel teenima sattunud inimesed ei omanud erilist kõrget kvalifikatsiooni hariduse, kasvatuse või käitumise alal. Siiski peab märkima, et direktor J. Kõks oli Tartu ülikooli lõpetanud jurist (ühe vanema korporatsiooni vi- listlane). Samuti andsin oma üksikkorpuses istumisel üksvahe ladina keele tunde ühele öövahtkonnas teenivale valvurile, kes oma töö kõrval käis Tartus andmas eksameid õigusteaduskonnas.

Madalale valvurite majanduslike olude tasemele vastas ka vangla materiaalne heaolu. Maksvate määruste järgi oli vangi ülalpidamiseks ette nähtud 18 senti päevas. Selle raha eest anti temale pool naela leiba, 12 grammi suhkrut, 2‒3 kartulit, mõni silk, hommikul kohvi, lõunaks pool liitrit suppi ja õhtuks teevett. Silk on eesti rahvustoit ja selle kallal pole midagi nuriseda. Küll on aga silku raske kiita, kui see osutub kas mädanenuks või hapuks, räidinuks, nagu see oli tavaliseks nähteks keskvangla toidusedelil. Samad kitsad olud, mis arvatavasti ei võimaldanud vanglale hankida korralikku silku, ei lubanud ka supikeetmiseks osta muud kui neljanda järgu liha. Sisehoovi nurgas, vana vangla alumisel korral asuv köök ei pakkunud silmale puhtuse mõttes mingit mõnu, sealt ninna tungivad lõhnad tekitasid jälestustunnet. Kuid nälg on kõige parem kokk ‒ söödi suppi, mille maitse kirjeldamisega pole mõtet katsetada, ja ka haput silku.

Supp kanti köögist laiali suurtes puutoobrites. Kandjaiks olid vangid, kes paarikaupa toobri raskuse all nõtkedes ähkisid treppide astmetel ja pikkades koridorides. Hiljem jagati samadest toobritest tee vett ja see vesi tõi tagasi mällu lõunal söödud supi ‒ seal ujusid kas kapsalibled, kartulijäänused või muu kraam. Võid ja rasvaaineid vangidele ei antud, need öeldi olevat pandud suppi. Teed, nagu tubakatki samuti ei antud, see pidi olema võtta omast käest. Kuid, nagu juba öeldud, nälg sai kõigest üle.

Minu juures sai näljatunne alguse keskvanglas novembris 1934, umbes kuu aega pärast mu saabumist poliitilisest politseist. Põhjuseks oli „progressiivse karistuse kandmise korra” sisseseadmine. See kord jagas vangid järkudesse: 1) katsealused, 2) paranejad I, 3) paranejad II ja 4) eeskujulikud. Järkude tunnustena õmmeldi vangikuue vasakule käisele kollased triibud ‒ üks, kaks või enam. Vangi käitumine allus iganädalasele hindamisele. Leiti käitumine olevat olnud hea, anti vangile üks mark (ümmargune plekist ese nagu riietehoiu mark saunas). Halva hindamistulemuse puhul jäeti mark andmata ja võeti vangilt korjatud tagavarast ära mark. Ühest järgust teise üleminekuks oli vaja omada teatav ettekirjutatud arv marke. Järgust järku kõrgendamine tõi endaga kaasa soodustusi. Katsealustel oli õigus iga kolme kuu tagant saada kokku omastega kümneks minutiks, saata välja üks kiri ja saada väljast kaks kilo toiduaineid. Paraneja I võis ülal nimetatud soodustusi kasutada iga kahe kuu tagant, paraneja II kuu aja tagant. Eeskujulikuks kuulutatud vangil olid need soodustused võimaldatud igal nädalal. Lisaks sellele oli temal õigus (eriloa saamisel direktorilt) erariietuses valveta kuuetunniliseks linnaminekuks. (Selle loa andmise pani direktor Kõks hiljem seisma. Poliitilistele vangidele polnud sellise loa andmine üldse ette nähtud.)

Vana korra kohaselt võisin naisega kokku saada kord nädalas ja toitu võisin vastu võtta niipalju kui ta kanda suutis. Kahjuks kestis see hea põli ainult kuu aega ja järsu üleminekuga „progressiivsele korrale” polnud kerge harjuda. Väljavaateid kõrgemasse järku jõudmiseks polnud. Mulle anti küll mõned margid, kuid need võeti vähehaaval jälle tagasi ‒ „kartsas käimise pärast”, nagu mulle öeldi. Nagu ameerika hotellides igasse numbrituppa on pandud piibel, nii oli keskvangla kambritesse kirjavarana asetatud raamat, mille mustale kaanele oli kullaga pressitud pealkiri Vangla määrustik. Selle paragrahvid käsitasid peamiselt seda, mis vangile oli keelatud. Kuid leidus ka paragrahve vangi õigustest. Näiteks oli vangile antud õigus: jalutada vabas õhus pool tundi päevas, saunas käia kord nädalas, pidada kirjavahetust välismaailmaga ülemuse loal, lugeda vangla raamatukogus olevat kirjandust, kokku saada omastega ettenähtud korras. Ka oli vangi õiguste all märgitud veel kohustus töö tegemiseks ülemuse ettekirjutusel põhjendusega, „et vahialune ei kalduks kuritahtlikele mõtetele”.

Tegelikult oli nende õigustega lugu veidi teisiti. Jalutada sain mina ja need kaasvangid, kellega mul oli juhus kokku puutuda, vaid kümme minutit. Üksikkorpuse mehed viidi jalutamiseks erihoovi hanereas koridoride kaupa (koridore või majakordasid oli üksikkorpuses neli). Üksikkorpuse hoovis seisid umbes kolme meetri kõrguse planguga üksteisest eraldatud lahtrit, kus iga mees pidi kõndima omaette. Peale tavalise valve oli jalutusajaks vangla müürile paigutatud erivalvur laskevalmis püssiga. Omavaheline kõnelemine või „ükskõik mis viisil ühendusse astumine” oli kõvasti keelatud kartseri karistuse ähvardusel.

Sauna viidi mind üks kord kuus ‒ üksinda, mida seletati minu kohta maksma pandud erijulgestuskorraga. Lugesin saunaruumis 62 kappa ja teadsin, et üksik- korpuses minuga seltsis istuvaid kommuniste viidi sauna korraga kõik koos, ka mitte sagedamini kui kord kuus. Mis puutub minu õigusse või kohustusse tööd teha, siis hakkasin juba pärast paarikuulist üksikkorpuses viibimist abidirektoreid igal võimalikul juhul tüütama palvega minu tööle lubamiseks. Töötegemise võimalusteks keskvanglas olid: trükikoda, tisleri-, kingsepa-, rätsepatöökojad, sepikoda ja saekaater. Vastuseks sain ikka ja jälle, et minule on tööleminek keelatud. Muide, kommunistid olid püstitanud traditsiooni tööst keeldumiseks ja seda traditsiooni ka vangla administratsioon respekteeris. Kuna aga mina töötegemises nägin tõhusamat vahendit üksikkorpuses hingematva igavuse ja surutise vastu võitlemiseks, ei jätnud ma järgi tööle kippumast.

Siis öeldi mulle, et ma ei oskavat mingit tööd ja seepärast ei saavat mind rakendada ühtegi töötuppa. Mina vastu: sooviksin meeleldi õppida mingit ametit ‒ aega ju mul õppimiseks on ja õpilasena ei soovi ma mingit palka. Seejärgi teatas mulle ühel päeval jaanuaris 1935 tööstusala abidirektor Võites, et ta olevat direktor Kõksiga minu pärast kõnelenud. Kõks laskvat öelda, et minusugusele kõlbab olla vaid kingsepaks. Neelasin selle piste silma pilgutamata alla ja haarasin kahe käega kinni töölemineku loast. Järgmisel hommikul tuligi kingsepatöökoja valvur mulle järele ja viis mind töökotta meistri palge ette.

See hakkas käte-jalgadega vastu:

„Olen eraisik, mitte valvur. Kõksi kiusutempe ma kaasa ei tee. Mis kingsepp teie olete? Kõks võib ju teid, oma käealust, narrida, aga mitte mind.” Kui ma meistrile olin seletanud, et ta töölevõtmisega teeb mulle suure heateo, lõi ta käega, andis mulle kätte haamri ja vana kota ja õpetas, kuidas puutikke talda taguda.

Nii töötasin innuga ühe tunni, kui mulle tuli järgi üksikkorpuse vanemvalvur Julius Mihkelson. See talutas mind töökojast kambrisse tagasi. Varsti seejärgi viidi mind sauna. Sealt tagasi tulles leidsin kambri ukse ees mind ootava Mihkelsoni, kes mind hakkas kartserisse viima Kõksi korraldusel „kambrist omavoliliselt lahkumise pärast”. Ei aidanud mu seletused, et kambrist ei saa ju keegi omavoliliselt lahkuda ja et mulle tuli järgi kingsepatöökoja valvur. Siis palusin, et mind lastaks saunahigist jahtuda enne kartsakeldrisse viimist. Kuna Mihkelson sellega nõus polnud, nõudsin, et ta viiks mind arsti juurde. Arst dr Vahtrik kehitas õlgu öeldes, et minu seisukord pole takistuseks mu kartserisse saatmiseks.

Istusin kartseris seitse päeva. Selle aja lõppemisel mind kambrisse ei viidud, vaid abidirektor Birkan teatas, et vangladirektor Kõks on mulle määranud seitsmepäevase lisakaristuse „administratsiooni käsule vastuhakkamise pärast”. Istusin ka selle aja ära. Sellega minu töölkäimine lõppeski. Ei tahtnud end enam Kõksi ees alandada uute palvetega tööloa saamiseks.

 

 

Allikas: William Tomingas “Vaikiv ajastu Eestis” (Grenader, 2013)

Foto: commons.wikimedia.org

 

Toimetas Maarja Aljas