USA teadlased taotlevad luba inimgenoomiga manipuleerimiseks

7. märts 2014 kell 12:20



dnaInimese geenidega manipuleerimine on äärmiselt vastuoluline teema, millega on tegeletud tegelikult juba aastast 1997. 2001. aastal kirjutasid BBC ja CNN professor Jacques Coheni katsetest viljatute naistega, milles lisati naise munarakku viljaka doonori geene ning katse tulemusena sündisid 30 katses osalenud naisest 12-l lapsed. 2003 keelustas FDA sellise eksperimendi läbiviimise, kuid 2013. aasta suvel oli Suurbritannia esimene maa maailmas, mis andis ametlikult sellistele katsetusele rohelise tule. Nüüd on see küsimus ka USA-s taas viidud FDA ette – kas selleks, et vältida geneetiliste haiguste edasikandumist, võib kombineerida kahe munaraku DNA-d?

 

Uus tehnoloogia seisneb selles, et viljastamata munarakus vahetatakse geneetilist haigust edasi kandev DNA osa munarakudoonorilt saadud terve DNA osaga. Vanemad pärandavad lapsele kahte tüüpi geneetilist materjali – rakutuumas asuv DNA ning mitokondriline DNA (mtDNA), mis pärandub vaid naisliini pidi. Küsimuse all olev tehnoloogia vahetaks ära just mtDNA, mis lisaks mitokondrite toimimisele kannab infot ka näiteks juuksevärvi ja intelligentsuse kohta. Seejärel viljastataks muudetud munarakk katseklaasis isa seemnerakkudega ning siirdataks ema üsasse.

Sel moel sünniks laps, kes kannab edasi sisuliselt kolme inimese geneetilist materjali – kahe ema ja ühe isa. Seni on seda tehnoloogiat katsetatud ahvide peal ning nüüd loodetakse saada ka luba inimeste peal katsetamiseks. Teadlaste sõnul muudetakse sel moel väga väikest osa geneetilisest koodist, mistõttu oleks beebi peamiselt ikka oma vanemate moodi. Kuid ta kannaks siiski edasi ka doonori geneetilist materjali ning sellise fenomeni pikaajalist mõju ei oska keegi ennustada. Meditsiinieetikute jaoks on aga jätkuvalt tegemist eetilise miiniväljaga, kuna arvatakse, et selline geenide manipulatsioon avab tee beebide “disainimisele” vastavalt “tellija” soovidele.

 

Ettekäändeks geneetilise haiguse ennetamine

Teadlased leiavad, et selle meetodi abil saaks ennetada mitokondrite väärtalitlusega seotud haigusi, mis kanduvad edasi naisliini pidi ja mille esinemissagedus on 1/4000 inimese kohta. USA-s sünnib igal aastal 1000–4000 last mitokondrite haigusega, mille sümptomid varieeruvad kergetest väga rasketeni ning mõningatel juhtudel mõjutab seda ka kokkupuude keskkonnamürkidega. Sel moel saaks sellise haiguse geeni kandvale naisele pakkuda uut võimalust saada terve laps. Esialgu arutatakse FDA-s selle protseduuri teaduslikku külge, mitte eetilist. Eelkõige vaadeldakse potentsiaalseid riske emale ja lapsele ning seda, kuidas reglementeerida uusi uuringuid.

Oregoni ülikooli teadlased katsetasid seda tehnoloogiat makaakide peal ning väidetavalt on kõik katse käigus sündinud neli makaagipoega kolmeaastasena terved. Ka inimese rakkude peal on seda tehnikat katsetatud, kuid siis ei lastud viljastatud munarakul areneda kaugemale, kui blastotsüsti staadiumisse, mis on tavaliselt umbes 5 päeva peale viljastamist. Umbes pooled murakud selles katses arenesid normaalselt. Laboritingimustes on selline katse legaalne, kuid ilma FDA loata ei tohi neid naistele siirdada.

 

Eetiliselt kaheldav protseduur

Inimese geenidega manipuleerimise eetilist külge arutati esmakordselt juba 1982. aastal. Bostoni ülikooli professor Sheldon Krimsky, kes oli tollal üks selle töö konsultantidest, on öelnud, et juba siis tõmmati väga selge piir pärast sündi tehtava geeniteraapia ja enne sündi genoomi manipuleerimise vahele. Kindla konsensusega otsustati, et viimast varianti – iduliini muutmist – ei peaks edasi arendama. Kuid see hakkas muutuma 1990-ndate lõpus, kui sellele erinevusele enam tähelepanu ei pööratud.

Lisaks eetilisele kaheldavusele on teadlased mures ka selle pärast, et see protseduur ei pruugi olla ohutu. Saksamaa Tuebingeni ülikooli evolutsioonibioloog Klaus Reinhardt avaldas 2013. aasta septembris sel teemal teadustöö, milles kirjeldas, et sel meetodil sündinud hiirtel esines terviserikkeid ning õppimisvõime langust. Tema töö viitab, et asendustehnoloogia võib hävitada mitokondri ja tuuma DNA omavahelist suhtlusvõimet. Kuigi makaakidel tehtud katsed sama ei näidanud, näitab Reinhardti töö siiski seda, et DNA asendamisega võivad kaasneda pikaajalised probleemid.

Seda geenide manipuleerimise tehnoloogiat on nimetatud “elusid päästvaks”, kuid see on tugevalt üle paisutatud, sest tegu pole haigete ja kannatavate inimest elude parandamisega. Samuti tasub silmas pidada, et see geneetiline häire puudutab suhteliselt väikest osa populatsioonist ning neil naistel on mitmeid muid võimalusi – näiteks lapse adopteerimine või katseklaasis viljastamine doonormunarakuga. Mõlemad on oluliselt lihtsamad ja turvalisemad viisid.

FDA jätab praegusel arutelul eetilised küsimused välja, kuid need on just kõige olulisemad küsimused: kas see, et me midagi suudame teha, tähendab, et me seda kindlasti tegema peame?

 

Allikad: Bloomberg, Telegram 1, Telegram 2, Wikipedia, NY Times

Foto: acrf.com

 

Toimetas Katrin Suik