Uudiseid GMO-maailmast: Tšiili talunik võitis kohtus Monsantot

Artikli kuulamine on saadaval MINU TELEGRAM tellijatele

28. jaanuar 2014 kell 15:45



agricultor-500x322José Pizarro Montoya on 38-aastane talunik, kes kasvatas aastatel 2009–2010 Monsanto GM-maisi. Tänaseks on ta esimene ja võib-olla ainus ladinaameeriklane, kes on võitnud Monsantot/Anasaci lepingu rikkumise kohtuasjas. Võit biotehnoloogiahiiu vastu aga saabus alles pärast seda, kui ta oli kaotanud oma maja, põllutöömasinad ja pere ning lisaks oli tal ka 90 miljoni Tšiili peeso (u 120 000 euro) suurune võlg kohalikule pangale. Pizarro Montoya ütleb, et ta ei taha, et teised põllumehed peaksid läbi elama seda, mida tema. “Ma ei külva enam kunagi GMO-sid,“ ütles ta.

 

Pizarro üritas jagada oma kogemust 22. jaanuaril Tšiilis toimunud GMO seminaril, kus aga tal ei lastud oma lugu rääkida ja selle asemel kiitsid nii kohalikud kui ka rahvusvahelised kõnelejad hoopis agaralt GMO saaki.

Tšiilis kasvatatakse ekspordiks umbes 30 000 hektaril GM-maisi, soja ja rapsi ning neid turustavad rahvusvahelised biotehnoloogia korporatsioonid nagu Monsanto, Pioneer ja nende Tšiili partnerid, mis koonduvad seemnetootjate riikliku ühenduse Anpros alla.

2013. aasta septembris kuulis Tšiili pestitsiididevastase võrgustiku koordinaator Pizarro kogemusest ning kirjeldas, millised on Monsanto/Anasaci väärate keskkonna- ja turundusvõtete otsesed tagajärjed.

Koordinaator ütles: “See talunik ei teadnud täpselt, mida ta külvas, tal polnud aimugi, mis GMO-seeme on; lepingus oli kirjas vale nimi – Mon49 mais. Ta oli sunnitud intensiivselt kasutama üle kümne ohtliku pestitsiidi, mis on kahjulikud nii tervisele kui ka keskkonnale. Tema allkirjastatud leping nägi ette vastuolude tekkimisel pöördumist ainult kaubanduskoja poole ja ta ei tohtinud esitada hagi kohalikesse kohtutesse. Ta ütles meile, et paljudel tootjatel on samuti olnud probleeme Monsantoga, kuid nad ei pöördu kaubanduskoja poole, kuna see on liiga kallis.“

 

Monsanto-vastasest kohtuotsusest

Kohtuotsus, millega Monsanto süüdi mõisteti, kinnitati Santiago apellatsioonikohtus eelmise aasta septembris ja lükati tagasi Monsanto esitatud apellatsioon ja kaebus. Kuid järgmise nelja kuu jooksul keeldus korporatsioon kohtuotsusega nõustumast ja seetõttu ei avalikustanud Pizarro oma juhtumit. Ta sai kohtuotsusega talle määratud raha kätte alles 2013. detsembris.

Kohtuprotsessis sai määravaks INIA (toidu- ja põllumajandustehnoloogia instituut) eksperdi tunnistus. Just INIA ekspertarvamuse juhtunu kohta ning geneetik Levi Manzuri tunnistus viisid Pizarro võiduni.

Kaubanduskoja uuring tuvastas, et Anasac/Monsanto ei suutnud täita oma kohustust, mis seisnes tehnilise järelevalve teenuse pakkumisest, et Monsanto seemnete tootjate juhendeid rangelt järgitaks. Kohus määras, et Anasac peab talunikule selle eest  kompensatsiooni maksma.

Kuid Pizarro kaotas Monsanto jaoks maisi kasvatades praktiliselt kogu oma vara. Marina Elena Rozas kommenteeris: “See, mis juhtus selle talunikuga, on hoiatav näide sadadele väiketalunikele, keda ahvatletakse suurte kasumite ja õiglase kohtlemise lubadustega korporatsioonide poolt, kes ekspordivad GMO seemneid. Kuid kasum on reaalne ainult alguses. Suur enamus petta saanutest ei teata sellest, olles seega täielikult sõltuvad korporatsiooni pakkumistest, mis aga muutuvad iga päevaga üha väiksemaks. Ning talunikel pole palju alternatiive.

Pizarro leiab, et GMO-äri lõpetas tema elu talunikuna: “Ma olen nüüd GMO-de õpetlane, ma olen palju välja uurinud Monsanto ja selle kriminaalse tausta kohta.“ Meenutades oma pika võitluse algust, ütles ta: “Ma olin šokeeritud, kui nägin esimest korda, et tee kõrval olid hiirelaibad, kes olid surnud pärast GMO-maisiterade söömist.“

 

Monsanto nipid

Pizarro oli alguses saanud GM-maisi tootmisest head kasumit ning ettevõtte silmis oli ta suurepärane põllumees. Seetõttu ei mõelnud Pizarro ka Monsantoga koostöö tegemisest tulenevate keskkonna või kaubanduslike probleemide peale. “2009. aastal tahtsid nad minuga vist eksperimendi teha. Meid oli 12 talunikku, kes seda tüüpi maisi Tšiilis külvasid ning ainult kahele meist öeldi, et me külvaksime emastaimede (GM-maisi seemnete) ridu ja isastaimede (hübriidseemnete) ridu vahekorras 4 : 1, samas kui teised tootjad külvasid seemneid 4 : 2 vahekorras. SAG (Tšiili põllumajandusamet) vastutas protsessi jälgimise eest ning minu meelest on korporatsiooni kaasosaline, sest nende ettekannetes on kirjas, et ma külvasin 4 : 2-süsteemis, kuigi igaüks võis näha, et nii see polnud. Nende aruannete järgi näib, nagu ma oleksin külvanud teiste tootjatega samade juhendite järgi. Kuid ei, ma külvasin “pimesi“, ma tegin, mida korporatsioon käskis mul teha, ma isegi ei märganud, mida SAG töötaja kirja pani, sest leping käskis mul rangelt järgida firma juhtnööre.”

SAG juhendite hulgas oli ka nõue teha selgeks, et ümbruses ei kasvaks harilikku maisi, sest mitte-GM-mais võib segada GM-taimede paljunemist. SAG jälgis, et GM-taimed ei saaks viga, kuid tavapäraste taimede tootjad ei saa kaitset kelleltki.

Monsanto soovituste kohaselt palus Pizarro harilikku maisi istutanud naabril enda taimed põllult eemaldada. Vana mees sellega ei nõustunud, kuna oli taimi kasvatanud isiklikuks tarbeks. Selle peale teavitas Pizarro firmat ning agronoom Francisco Araya Vargas käskis tal lihtsalt “natuke Roundupi pritsida“ (see on herbitsiid, mis tapab kõik taimed, mis pole GMO-d). Pizarro tunnistas piinlikkust tundes, et ta hoopis lõikas öösel naabri maisipead maha.

 

Suured kohtukulud

Enamik talunikke, kes on Monsantoga pahuksis, ei pöördu kaubanduskoja poole, kuna see on väga kallis. Pizarrol kulus kaubanduskoja kaudu asjaajamisele palju raha. Kõigepealt pidi ta maksma umbes 933 eurot, et saada kohtukutset, seejärel 5870 eurot kohtuniku kuludeks ja kohtuasja läbiviimiseks veel 290 812 euro eest. Kuigi kohtunik otsustas lõpuks tema kasuks, pidi Monsanto maksma talle ainult 49 358 eurot, mis ei kata kaugeltki kaotatud kulusid.

Pizarro selgitas: “Mulle ei antud külvamiseks õigeid juhendeid ja seega oli tootlikkus madal ning ühtlasi ka müügihind. Hinda arvutatakse maisi enda tootlikkuse põhjal teiste selle piirkonna seemnete paljundajate poolt, kuid nende juhendid olid erinevad ning seetõttu oli ka nende tootlikkus kõrgem kui minul.“

 

Hämar värbamistehnika

Monsanto sõlmis Pizarroga lepingu 2008. aastal. Ettevõtte töötajad teatasid talle, et nad olid ta satelliidivaatluste teel leidnud, kuna tema põllumaa on ideaalne GM-maisi kasvatamiseks, kuna läheduses pole hariliku mais põlde. Esimesel aastal (2008) anti talle GMO-seemneid ja Roundupi tasuta, Pizarro pidi ise ostma väetise ja putukatõrjevahendid. Firma maksis isegi maa liisingu eest, mees pidi vaid saagi eest hoolitsema ning talle pakuti 4005 eurot hektari kohta. Järgmisel aastal andis firma talle seemned, kuid Pizarro sõnul pidi tema mürgi ise ostma. Ma veetsin kaks päeva külvates ning kuigi mul olid endal masinad olemas, sundis ettevõte mind kasutama nende omi, mis olid uued ja hiiglaslikuks kuluallikaks.“

Samal aastal ostis Monsanto Anasaci maisi ja soja osakonna ära ning kõigile tootjatele saadeti teadaanne, et edasi peavad nad Anasac Chile’i juhendeid (ehk Monsanto) juhendeid järgima. Kuid Pizarro ajas asju Anasac SA-ga – ilmselt oli tegu Monsanto strateegiaga, et süüdistustes ametlikult ise mitte süüdi jääda.

 

Allikas: GM Watch, Sustainable Pulse

Foto: sustainablepulse.com

 

Toimetas Marlen Laanep