Põllukultuuride mitmekesisuse langus on ohuks maailma toidulauale

6. märts 2014 kell 10:12



OLYMPUS DIGITAL CAMERAÜle maailma on erinevate toidutaimede valik muutumas aina kitsamaks. Erinevate liikide hulk, mida tänapäeval suuremahuliselt kasvatatakse, on oluliselt väiksem kui 50 aastat tagasi. Ja see on suureks riskiks maailma toiduvarudele, sest mida väiksem on erinevate tarbitavate liikide arv, seda enam mõjutab ühe konkreetse taime saagi hävinemine inimkonda. Inimesed on ülimalt sõltuvad võtmetähtsusega taimedest, mis jätab meid väga haavatavaks võimaliku saagi nurjumise korral.

 

Selle aasta alguses avaldatud uurimustöös analüüsitakse seda teemat üsna põhjalikult. Viimase 50 aasta jooksul on globaalses plaanis toitumine muutunud sarnasemaks ning see põhineb aina enam nisul, riisil, kartulitel ja suhkrul. Lisaks on saanud väga oluliseks mõned toidutaimed, mis 50 aastat tagasi ei omanud suurt tähtsust – nagu näiteks sojaoad. Väheolulisest ja isegi tundmatust taimest on sojauba tõusnud pea kolmveerandi maailma rahvastiku jaoks oluliseks toitumise osaks. Ning nisu, mis on olnud erinevalt sojast kasutusel juba väga kaua, on 97% riikide jaoks võtmetähtsusega toiduaine. Samas on vähenenud näiteks selliste taimede, nagu hirsi, rukki, jamsi, maguskartulite ja manioki kasvatamine.

Kuigi arvatakse, et need toidutaimed on mänginud suurt rolli globaalse näljahäda leevendamisel, on sellel ka teine külg. Arenenud maades on need kaasa toonud selle, et inimeste dieet on energiarikas, kuid toitainete poolest vaene, mis on tõstnud südamehaiguste ja diabeedi esinemissagedust.

 

Saagi nurjumise risk

Kõige suurem risk on aga see, et mida enam globaalne dieet muutub kitsamaks, seda enam on inimkond haavatav saaki mõjutavate tegurite osas, nagu põud, kahjurputukad ja taimehaigused. Kliimamuutuse ja monokultuuride kasvatamise tõttu on haiguste ja kahjurite levik aina suurem probleem. Mida suurem on taimekoosluse mitmekesisus, seda vähem on taimed kahjurite poolt haavatavad. Monokultuuridel aga kahjurid ja haigused vohavad väga hästi, mis on vesi suurkorporatsioonide veskile, andes põhjust tutvustada uusi patenteeritud GMO-seemneid ja taimekaitsevahendeid.

Mida enam suureneb globaalsest toiduainetööstusest sõltuv populatsioon, seda kõrgem on potentsiaalse saagi nurjumise hind. Hiljuti võttis Euroopa parlament vastu resolutsiooni, milles kutsuti Euroopa riike üles säilitama saagikuse bioloogilist ja geneetilist mitmekesisust. Seal avaldati ka muret selle üle, et globaalset taimede sordiaretuse turgu domineerivad kõigest mõned suured rahvusvahelised korporatsioonid, mis investeerivad väga kitsa valiku taimede arendamisse. ÜRO Toidu ja põllumajanduse organisatsiooni (UN Food and Agriculture Organization, FAO) hinnangul on saagi mitmekesisus langenud 20. sajandi jooksul 75% ning samamoodi jätkudes võib aastaks 2050 olla kadunud kolmandik tänapäeval kättesaadavat toidutaimede valikust. Globaalsete toiduvarude säilimise huvides on saagi mitmekesisuse arendamine võtmetähtsusega ning inimestele on kättesaadavad mitmed eri sordid, põlvest põlve pärandatud kohalikud taimesordid ning osade taimede puhul ka metsikud variandid.

 

Maailma lemmikpuuviljade saak on ohus

Näidet monokultuuride riskantsuse kohta ei ole vaja kaugelt otsida. Iirimaa Suur Nälg aastatel 1845-1852 on ehk üks kurikuulsamaid näiteid. Selle aja jooksul hukkus kartulisaagi hävimise tõttu hinnanguliselt miljon inimest ning emigreerus teine samapalju, kuna pea kolmandik Iirimaa rahvastikust sõltus toidu osas otseselt kartulisaagist. Kasvatati vaid ühte kartulisorti Irish Lumper ning kui seda tabas Mehhikost pärit seenelaadne mikroorganism, siis puudus sellele igasugune looduslik vastupanuvõime ning polnud ka teisi sorte, millega kahju korvata.

Tänapäeval on kartulisorte üle maailma väga palju, ning see vähendab kogu saagi hävimise riski. Kuid ohus on hoopis teine oluline toidutaim – banaanid. Banaanid kuuluvad kindlalt üle maailma tarbitavate puuviljade esiviisikusse. Kuid nende suuremahuline kasvatamine monokultuuridena istandustes tähendab ka seda, et see liik on väga kergesti haavatav kahjurite ja haiguste poolt. Ning Mosambiiki farmerid kogesid seda hiljuti omal nahal väga tugevalt, kui leiti, et banaaniistandusi on hakanud räsima uus seenhaigus Tropical Race 4, mis muudab banaanipalmi viljad söödamatuks kiuliseks massiks. See seenhaigus avastati Kagu-Aasias juba 1990-ndatel, kuid sellest ajast saadik on haiguse tüvi muteerunud ja jõudnud tänaseks juba Aafrikasse – liikudes aina lähemale Ladina-Ameerikale, kus kasvab 70% maailma banaanidest. Tegemist on salakavala haigusega, mis kandub kergesti edasi mullaste masinate ja tööriistade kaudu  ja mida ei anna hävitada taimekaitsevahenditega.

 

Banaanitoodangu hävimine puudutab enim vaeseid riike

Ei ole vaja ette kujutada, mis juhtub, kui see haigus jõuab Lõuna-Ameerikasse – selle kohta on näide ajaloost võtta. Sama patogeeni varasem variant Race 1 hävitas alates 1903 aastast 50 aasta vältel peamise tollal kasvatatava banaanisordi välja suremise äärele. Tänapäeval kasvatatakse teist banaanisorti, mis Race 1 suhtes oli vastupidav, kuid Race 4 suhtes on kaitsetud enamus tänapäeval kasvatatavaid banaanisorte. Hinnanguliselt on see võimeline hävitama 85% kogu maailma banaanitoodangust. Ning seekord ei ole tagavarasorti, mis oleks haigusele vastupidav.

See on ohuks eelkõige vaesematele maadele, kus pea 400 miljonit inimest sõltub igapäevaselt just sellest kalorirohkest puuviljast. Uganda,  Gaboni, Ghana ja Rwanda sõltuvad väga suures osas banaanitoodangust ning ei tasu unustada, et pea 20% nende riikide rahvastikust vaevleb juba alatoitluse käes. Lisaks neile miljonitele, kelle toidulaud sõltub banaanidest, ei tasu unustada ka farmereid, kelle ainuke sissetulek on banaanikasvatus. Ecuador, Panama, Costa Rica ja paljude teiste riikide jaoks on banaanid üks tähtsamaid ekspordiartikleid, tagades sissetuleku väga suurele hulgale inimestele. Saagi hävimine oleks katastroofiliste tagajärgedega nii nende toidulaua, kui rahakoti jaoks.

See on kõigest üks näide sellest, kuidas massiline monokultuuri kasvatamine võib olla mõnda aega tulus, kuid sellega kaasneb hiiglaslik risk. Monokultuuri on suurtes kogustes lihtne toota ja müüa, kuid see on haiguste ja kahjurite osas väga kergesti haavatav. Mis omakorda tähendab, et selle ennetamiseks kasutatakse tohutul hulgal taimekaitsekemikaale, kahjustades nii keskkonda, kui inimeste tervist. Suurkorporatsioonide pakutav lahendus GMO-de näol ei ole ennast pikas plaanis tõestanud. Meie sõltumine monokultuuridest võib olla raskete tagajärgedega, kui põllukultuuride mitmekesisuse osas globaalsel tasandil kiiresti midagi ette ei võeta.

 

Allikas: BBC, PNAS, Euroopa Parlament, Quartz, Wikipedia

Foto: Janet Tench / Wikimedia Commons

 

Toimetas Katrin Suik