Facebook jälgib ka meie postitamata jäänud mõtteid?

16. detsember 2013 kell 18:23



facebookMis te arvate, kas Facebook jälgib asju, mida inimesed kirjutavad, aga siis ärasaatmise asemel hoopis kustutavad? Paraku ongi nii, et info, mida sa oled otsustanud mitte jagada, on Facebookile siiski teada ning see kutsub selliseid postitamata mõtteid “enesetsensuuriks“.

 

Küsimust selle kohta, kas postitamata jäetud mõtted jäävad ikka ainult kirjutaja enda jaoks nähtavaks, hakkasid uurima kaks Facebooki kasutajat – Sauvik Das, kes oli suvel Facebooki tarkvara inseneri intern, ning Adam Kramer, Facebooki info uurija. Nad panid kokku artikli oma uurimusest Facebooki “enesetsensuuri” kohta, milles koguti infot 5 miljoni inglise keelt kõneleva Facebooki kasutaja käest. See uurimus paljastab, kuidas Facebook jälgib meie jagamata jäänud mõtteid ning miks seda võidakse teha.

Uurimuses uuriti hüljatud staatuse uuendamisi, postitusi teiste inimeste ajajoontel ning teiste inimeste postituste alla tehtud kommentaare. Et koguda teksti, mida sa trükid, saadab Facebook sinu brauserisse koodi, mis analüüsib automaatselt seda, mida sa trükid mis tahes tekstikasti, ning saadab metainfo tagasi Facebooki.

 

Facebooki enesetsensuur

Teksti hoiustamine trükkimise ajal pole teistelgi veebilehtedel haruldane. Näiteks kui kasutada G-maili, siis kirjade mustandid salvestatakse automaatselt trükkimise ajal. Isegi kui sulgeda brauser ilma salvestamata, võid tavaliselt leida (praktiliselt) valmis koopia samast e-kirjast, mida sa olid kirjutamas, oma mustandite kaustast. Facebook kasutab põhimõtteliselt sama tehnoloogiat, erinevuseks on vaid see, et G-mailis salvestatakse seda teksti, et aidata kasutajat. Facebooki kasutajad aga ei oota seda, et nende postitamata mõtteid kogutakse ning samuti ei saa nad ise sellest mingit kasu.

Tavalisele lugejale ei ole selge, kuidas seda infokogumist on mainitud Facebooki privaatsuspoliitikas. Facebooki kasutustingimuste all on sektsioon nimega “informatsioon, mida me vastu võtame ja kuidas seda kasutatakse” ning seal on tehtud selgeks, et ettevõte kogub infot, mida sa otsustad jagada või kui sa “vaatad või kuidagi teisiti kasutad või suhtled asjadega”. Ometi ei viita miski sellele, et see kogub infot, mida sa otseselt ei jaga. Teksti trükkimist ja kustutamist võib vaadata kui asjadega suhtlemise tüüpi, kuid väga vähesed meist eeldaksid, et ka seda infot salvestatakse. Kui selle kohta Facebookilt küsida, vastas nende esindaja, et ettevõte usub, et see “enesetsensuur“ on seda tüüpi suhtlus, mida poliisis on mainitud.

 

Facebook analüüsib jagamata mõtteid

Oma artiklis väitsid Das ja Kramer, et Facebooki saadetakse praegu vaid seda infot, mis näitab, kas isik tegi “enesetsensuuri“, mitte aga mida kirjutati. Facebooki esindaja nõustus sellega, et konkreetset teksti ei koguta. Paraku aga on see tehnoloogiliselt võimalik ning on ka selge, et Facebook on huvitatud “enesetsensuuri“ postituste sisust. Dasi ja Krameri artikkel lõpeb lausega: “Me jõudsime parema arusaamiseni sellest, kuidas ja kus avaldub “enesetsensuur“ sotsiaalmeedias; järgmisena peame paremini saama aru, mida ja miks.“ See viitab sellele, et Facebook tahab ka teada, mida sa trükid, et seda mõista. Sama kood, mida firma kasutab, et uurida, kas tehakse “enesetsensuuri“, saab edastada ka teksti sisu, seega tehnoloogia sellise info kogumiseks on juba praegu olemas.

Sellist avastust on lihtne siduda hiljutiste uudistega NSA järelevalve kohta. Pinnapealselt on see üsna sarnane: organisatsioon kogub metainfot (kõike peale kommunikatsiooni sisu) ning analüüsib seda, et mõista inimeste käitumist. Ometi on ka mitmeid erinevusi. Kuigi võib olla ebameeldiv, et NSA-l on ligipääs meie isiklikele kommunikatsioonivahenditele, uurib agentuur asju, mida me oleme tegelikult internetti riputanud. Facebook aga analüüsib mõtteid, mida me oleme just meelega otsustanud mitte jagada.

See võib olla lähemalt sarnane hiljutise uudisega, et FBI võib panna tööle arvuti veebikaamera, ilma et aktiveeriks indikaatori tulukese, et jälgida kurjategijaid. Inimesed, keda läbi nende arvutite kaamerate jälgitakse, ei tee video jagamiseks valikut ise, nii nagu inimesed, kes Facebookis “enesetsensuuri“ teevad, ei soovi oma mõtteid jagada. Erinevus on selles, et FBI vajab orderit, aga Facebook võib jätkata ilma mingisuguse loata.

 

Miks Facebooki üldse meie jagamata mõtted huvitavad?

Das ja Kramer vaidlevad, et “enesetsensuur“ võib olla ettevõtte jaoks halb, sest see võib jätta andmata väärtuslikku infot. Kui keegi otsustab mitte postitada, siis “Facebook kaotab väärtust sisu moodustamata jätmise arvelt“. Seda enam, et Facebook näitab sulle reklaame lähtuvalt sellest, mida sa postitad. Seda enam ei ole õiglane, kui keegi otsustab midagi mitte postitada, kuna ta ei taha spämmida oma sadu sõpru, kui postituse sisust võiks olla huvitatud vaid paar inimest. “Näiteks tahaks kooliõpilane teha sotsiaalse ürituse reklaami kindlale huvigrupile, aga ei tee seda hirmust oma teiste sõprade spämmimise ees, samas kui mõned võivad hoopis hinnata tema pingutusi,“ kirjutavad nad.

Facebook uurib seega “enesetsensuuri“, sest siis saavad nad täpsemalt häälestada oma süsteemi, et minimaliseerida “enesetsensuurimise“ ülekaalukat esinemist. Nende eesmärk on kujundada sellist Facebooki, kus “enesetsensuuri“ esineks võimalikult vähe.

Seega, Facebook peab sinu läbimõeldud diskreetsust selle kohta mida postitada, halvaks, kuna see hoiab tagasi väärtust Facebookile ja teistele kasutajatele. Facebook jälgib postitamata jäetud mõtteid, et neid paremini mõista ja ehitada süsteemi, mis minimeeriks selliselt kaalutletud käitumise. See aga sarnaneb juba ohtlikult Dave Eggersi novellis “The Circle“ esitatud mõttele, et “kõik, mis toimub, peab olema teada“ (“All that happens must be known“).

 

Allikas: Slate, Autoblog

Pilt: Telegram

 

Toimetas Marlen Laanep