Foto: Luis del Río/ pexels.com

Telegrami lugeja, ajaloolane Margit-Mariann Koppel vahendab üha enam päevakajaliseks muutuvat keskkonna ja hingehariduse teemat: “Inimese sisemine keskkond on sama oluline nagu väline keskkond. Oluline on hinge-, mõtte- ja meelepuhtus, milleks tuleb ehitada kirik oma südamesse ja kitkuda välja umbrohi. Parimal juhul kaitseb see haiguste eest ja väga heal juhul tervendab neist. Kõik ilmad on inimeses endas olemas. Me oleme universum universumis. Ehk on just nüüd parim aeg rääkida hinge arengust, tööst iseenda sisemise ja vaimse kasvuga, hinge jõududest ja eesmärkidest, sellest, milline on meie igaühe roll elu kaitsmisel ja hoidmisel. Meie suhtumine ümbritsevasse looduslikku keskkonda määrab inimkonna tänase ja homse,” ütleb ta keskkonna pärast südant valutades. 

Alljärgnev kirjutis põhineb paevana Rein Einasto mitmel pool kõneldul ja avaldatul, sealhulgas Akadeemia 2017 juulinumbris ning 2020. aasta Mulkide Almanakis (nr 30) ilmunud artiklite põhjal.

Einasto on eesti geoloog, kes on uurinud vara-paleosoikumi settebasseinide paleogeograafiat ja tsüklilist sedimentatsiooni, töötanud Tallinna Tehnikaülikoolis ja Riigikantseleis, oli Eesti Kongressi liige ning osales Eesti Rohelise Liikumise initsiatiivgrupi töös. Just tema algatusel nimetati paekivi Eesti rahvuskiviks.

Professor Einasto on juhtinud tähelepanu sellele, et loodus on isereguleeruv ökosüsteem, mille toimimise ja arengu eelduseks on eluvormide mitmekesisus, mitmesugusus, elurikkus, diversiteet. Inimühiskonnas avaldub diversiteet paikkonna looduse omanäolisuses ja eripäraste rahvuskultuuride mitmekesisuses. Ökosüsteemsus ühiskonnas on kogukondlik harmoonia kohaliku looduse ja inimese vahel perekonnast rahvusriigini.

Alanud on kogukonnastumise faas

Einasto ütleb, et me elame mõtte- ja elulaadi olemuslike muutuste olukorras, senise inimkeskse “vabaturu”-süsteemi hilisõhtul, üleminekul ökosüsteemsesse maailma, kus ökoloogilised ja sotsiaalsed piirangud majandus-vabaduses ja kõrgkultuur ka äritegevuses ja poliitikas on möödapääsmatud.

Seega on aeg on mõista, et üheülbastava üleilmastumise faas on möödumas ja alanud on eraldumise, kogukonnastumise faas, et kindlustada ühiskonna arenguprotsessi eeldus: säilitada ja süvendada eripäraste paikkondade looduse ja rahvuskultuuride mitmekesisust.

Maastik kui looduse ja kultuuri ühtsus avaneb selgelt raamatus “Maastik: loodus ja kultuur”. Inimese kui liigi tunnuseks on vaimsus ja tegevuse sihiks, mille vahendiks on majandus, kultuur.

Eesti maaelu iseloomustas pikka aega üksiktalude süsteem, hajaasustus. Hajali olek on andnud eestlastele erilise suhte loodusjõudude ning ümbritsevate maastikega, mingi sisemise iseseisvuse.

Valdur Mikita on tabavalt kirjeldanud eestlase eluruumi tähtsaima osisena taluõue, mis on meie kultuuri tegelik keskpunkt. Just siin sünnib eesti ruumi poeetika. Taluõu on omamoodi vastupanuliikumine inimkonna vältimatule moderniseerumisele. Koduõues oleme ilma sunnita need, kes me oleme. Taluõuest ei kiputa kuigivõrd välja mujale asju korraldama.

On vaja säilitada meie olemise paigad

Linnades saab omakultuurist vabriku- ja teenustekultuur. Puudu jääb looduslik osa, mis muudab linnaelu poolikuks ja vaesemaks. Puudu jääb külakultuurile omane, lõpptulemist isegi olulisem loomisprotsess.

On vaja säilitada meie olemise paigad, mis pakuvad piisavat eraldatust, et saaks ennast aina mürarohkemas maailmas laadida, ja looduslik elukeskkond, mis on andnud meile meie sügavama elutunnetuse, meie maailma seletamise viisid ja kogemuse.

Ökosüsteemne Eesti on tingimata mahekultuurne Eesti, lähtudes vajadusest, et mahe on mõtteviis ja eluviis, mis eeldab mitte ainult looduskeskkonna puhtust, vaid ka puhast vaimset keskkonda – mõtte- ja hingepuhtust, kus süva- ja kõrgkultuur on esimuslikud kõigis eluvaldkondades, kaasa arvatud äri ja poliitika.

Süvakultuur – see on hinge haritus, eetilisus (kõlblus), ausameelsus, südametunnistus; kõrgkultuur – loomingu meisterlikkus, professionaalsus läbi teadmiste, avara ja silmaringi.

Aristoteles on öelnud, et hingehariduseta inimesel pole üldse mingit haridust. Ebakultuursus on võimalik anonüümses linnakultuuris, külakultuuris see võimalik ei ole, kuna seal on inimene tähtis.

Mõiste “mahe” laiem tähendus

Albert Schweitzeri (1984) elu ees aukartuse õpetuse kohaselt on elu pühadus, loodushoidliku inimsõbraliku kultuuri ülimuslikkuse rakendamine kõigis elutegevuse valdkondades, rahvuslike pärandkultuuriliste erisuste hoidmine.

“Mahe” on paikkondlik mõiste, mis eeldab kohalike maastike ja rahva eripärast, pärandkultuurist lähtumist ja selle pidevat arvestamist. Paigavaim on oluline osa talupojatarkusest ja rahvuslikust vaimsusest.

Me vajame paigavaimu ja kodutunnetust, kus isamaa on rahvuse kodu. Paigavaimu süvatähendusliku seose looduskultuuriga on eriti õnnestunult sõnastanud Raplamaa Jalase küla vaimne ema Aino Valgma: “Paik, kus eestlase juured kõige sügavamalt maasse kinnitunud ning seal hargnenud juurekaval eesti rahvaks võrsunud, on külamaastik. See ühendab üheks kindlaks kodupaigaks inimesed, kodutalud, õued, külatänavad, õuepuud ja metsasalud, kaevud, allikad, karjakoplid, põllud, heinamaad, metsad, sood ja rabad.

Taoline ainulaadne ühendus inimese ja teda ümbritseva looduse vahel on kujunenud paikse põlluharija aastatuhandeid kestnud kooselust oma ümbrusega. Meie tänanegi side kodukohaga toimib tänu eestlaste pärimuslikule elulaadile, kus kodu mõiste hõlmab eluaseme koos seda ümbritseva loodusega. Külainimesele pole loodus üksnes tööpõld ja leivaandja, vaid ka tema elurõõmu, -jõu, tundeelu, eneseteostuse, ilumeele ning tervise allikas.“

Mahe tähendab loobumist kõigest mittevajalikust. Lääne põhiväärtusi on võimalik kaitsta idas aastatuhandeid elanud pehme elulaadi vaimsusega. Inimese suurim rikkus on valgustatud vaimu püsiv püüdlemine hingevalgusse mõtte avaruse ja tunde sügavuse koosmõjus kõigest mittevajalikust loobumise läbi.

Igaüks on osaline oma paiga loos

Kalevi Kulli mõtisklusest “Paigarahva sõnum” toon välja mõtte, et igaüks on osaline oma paiga loos. „Loodus ja kultuur ei ole kaks eraldi asja, selle ühendmõiste tarvis oleks oma sõnagi vaja. Ökoloogiline haritus tähendab paiga tundmist, roheline ajalugu – paiga ajalugu. Paigarahva sõnum on päris poeesia,” kirjutab Kull.

Paevana Rein Einasto mõtisklusega haakub suurepäraselt minu isa, Ülo Ruubeli käsikirjaliselt kirjapandu teemal “Maa ja vesi – elu vajab kaitset”. Ülo Ruubel tegeles mastaapselt suguvõsa uurimisega ja asustusajaloo raames rahvasterände, ajaloo, geoloogia ja geograafiaga. Tal oli tohutu lugemus. Ja tema mõtisklus on sellelt pinnalt analüütiline-sünteetiline.

Väljaspool loodust ja loodusseadusi on inimese olemasolu võimatu. Inimkonna tegevus toimub looduslikus keskkonnas, mille ressursid on tema elu aluseks ja mille aastamiljonite vältel kujunenud seosed avaldavad mõju igale elualale, ka elule endale.

Meie suhtumine ümbritsevasse looduslikku keskkonda määrab inimkonna tänase ja homse. Suhtumine loodusesse on nii elukaitse kui ka keskkonna kaitse, on nii inimese kui ka inimkonna kaitse. Looduskaitse on saanud kaasaegse maailma üheks kõige põletavamaks rahvusvaheliseks probleemiks – mitte ainult bioloogiliseks, vaid ka sotsiaalseks ja majanduslikuks ning viimasel ajal kohati ka poliitiliseks.

Inimene rikub looduse tasakaalu

Inimene on meie planeedi kõrgeim organism, kuid ühtlasi ka üks lüli maakera ökosüsteemides. Samal ajal kasutab inimene looduslikke elukooslusi oma majanduslikus tegevuses. Elusale loodusele on omased järgnevused, mis on palju vanemad kui inimene: põlvkondade vältel järgnevad kindlas järjekorras üksteisele kindla koostisega taime- ja loomakooslused, mis segamatu arengu korral ise ennast uuendavad. Sel juhul kõneleme, et looduses valitseb tasakaal.

Looduse tasakaalu rikkujateks on saanud aga inimene – kas tahtlikult või ebateadlikult. Inimese ilmumisega üldse, eriti aga demograafilise plahvatuse ja viimase aja tehnilise progressi tagajärjel on alanud meie planeedi ajaloos uus faas, kui senisest erineval viisil ja palju suurema kiirusega hakkab muutuma looduse tasakaal.

Looduse tasakaalu rikkumisest inimese poolt võib tuua palju näiteid. Kogu inimkonna viimase aja ajalugu tõendab seda, et mida täiuslikumale astmele jõuab inimkonna tehniline progress, seda põhjalikumad on rüüsted looduses.

Metsi, mis on vajalikud kliima ja põhjavete säilitamiseks, on maha võetud poole võrra rohkem, kui see oleks lubatav. Ajaloolisel ajal on välja surnud vähemalt 107 imetajaliiki ja viimase 300 aasta jooksul vähemalt 100 linnuliiki: aastatel 1 kuni 1800 hävis üks kolmandik, XIX sajandil teine kolmandik ja viimase 50–60 aasta vältel viimane kolmandik.

Maakera viljakas mullakiht on õhuke ja enamikus kohtades ei ületa selle paksus 25–30 cm. Sellest on näha, kuivõrd ettevaatlikult peab inimene talitama selle maakera toitva emakihiga.

Looduskaitsjate pilgud on suunatud alati olevikku ja tulevikku

Linnades ja suurtes tööstusrajoonides on kontsentreeritud inimtegevuse kõige esmasemateks tagajärgedeks õhu saastamine ja vete reostamine tööstuse ja kommunaalmajanduse jääkproduktidega. Tööstuse suits, tolm ja mürgised gaasid mõjuvad hävitavalt ümbritsevale taimestikule.

Müra kahjustab inimeste närve, tingib neuroose. Õhu radioaktiivne saastamine ei tunne riikide piire, kandudes ülemiste kihtide kaudu tuhandete kilomeetrite kaugusele.

Parimaks vahendiks inimese loodust hävitava mõju vastu peab saama kõigil inimtegevuse tasandeil teadvustatud looduskaitse. Teadvustades endale senise hävingu ja kahjulike mõjude ulatust ning võimalikkust, on looduskaitsjate pilgud suunatud alati olevikku ja tulevikku.

Esmaseks ülesandeks peab saama inimese vajaduste kooskõlla viimine looduses olemasolevate võimalustega ja selle kaudu siis ka loomuliku loodusliku tasakaalu maksimaalne säilitamine. Looduskaitse on efektiivne ainult siis, kui looduslikke varusid kasutatakse ja loodusesse suhtutakse rahvusliku kokkuhoiu põhimõttel.

Looduskaitse saab olla efektiivne ainult siis, kui loodusel on heatahtlik ja konkreetne peremees, kes mäletab veel, et mitte ammu, alles 10 000 aastat tagasi, oli pool Eesti praegusest mandrialast kaetud jääaja järgse Balti jääpaisjärve vetega. Loodepealses küljes oli kõik veel kuni Skandinaavia poolsaareni vee all. Alles hilisema jää sulamisvete taandumisega, mis toimus mitme tuhande aasta vältel ja mille tunnistajaiks on säilinud meie ajani mitmete jõgede ürgorud, andis endise järve põhjas tekkinud habras, noor, kaitset vajav looduslik taimkate seal võimaluse hilisemateks paikseks asustuseks ja maaviljeluseks.

Parandame koos looduse haavad!

Meie esivanemaile, kes on kunagi asustanud kogu Euroopa metsavööndi ala, oli omane sügav austus looduse vastu. See austus kajastus looduse kultuuris, pühapaikade olemasolus, ohverdamises, kogu looduse hingestatuses.

Veel meie päevini on edasi antud suust suhu muinasjutte metshaldjatest, headest ja kurjadest vaimudest jne. Kogu elu ja tegevus toimus tollal tihedas, vastastikuses, teineteisest lugupidavas, lahutamatus sümbioosis.

Tunnen suurt lugupidamist ja austust nende esivanemate vastu, kes oma väsimatu töö ja hoole läbi lõid laiade laante looduslikku rüppe loodusega alati tasakaalus oleva hajaasustuse-talud ja kust on välja võrsunud need, kellede geenides veel tänapäevalgi on kätketud pieteeditunne looduse vastu.

See annab alust olla optimistlik ka täna ning loota, et avardunud tingimustes oleme me ühiselt suutelised parandama kiiresti kõik need haavad, mille on löönud Eestimaa loodusele viimased 50 aastat peremeheta valitsemist.

Fotol Kaasikjärve raba / Wikipedia / Iifar