Aeg maha: unista ja märka

2. juuni 2013 kell 18:44



Girl-dandelion

Ühe inimese unistus võib olla teise inimese argipäev. Tihti seda argipäeva ei märgata. Vahel tundub- selleks et inimene hakkaks märkama ja väärtustama enda ümber toimuvat, on talle vaja üht silmi avavat dramaatilist läbielamist. See võtab aja maha ja paneb hindama seda, mis tal olemas on, kirjutab Rain Siemer portaalis Alkeemia.

 

Kui ma olin väike poiss, oli mul vanaonu Pärna, kes oma noormehe eas oli jäänud pimedaks. Koguni 50 aastat oma elust pidi ta kandma seda rasket saatust. Ükskord maale sõites, istus ta auto esiistmel. See sõidu algus on mul siiani meeles ja ei ole mälust kustunud. Onu küsis: “Poisid, kas teil on unistus?” Väikesed poisipõnnid nagu me vendadega olime, ei osanud me selle peale midagi öelda. Kehitasime õlgu ja küsisime, et mis selle unistusega on siis? Vanaonu vastas, et temal on üks suur eluunistus. Kui ta selle saaks, siis võiks eluga väga rahule jääda.

Küsisime naerul suudega, et mis on siis tema unistus. Siis ta vastas: “Poisid, kuulake mind. Ma tahaks ühe korra oma elus näha päikeseloojangut või päikesetõusu.” See oli kõik, mida ta tahtis. See oli tema suurim unistus. Toona ei saanud ma selle lause mõttest aru. Mida aeg edasi, seda rohkem on elu mulle seda mõtet avanud. Selles lauses on väga palju elu mõtteid peidus.

Meil kõigil on oma unistused. Mõni meist ei saa aru, et elab unistuste elu, mõni meist näeb aga ei mõista tegelikult seda, mis tal on.

Käin tihti päikeseloojangut vaatamas, vaatan seda värvidemängu, seda looduse hiilgust ja ilu. Olen ka päikesetõususid vaadanud. Mõlemad on midagi nii võimast ja midagi nii ajatut. Seda vaadates mõistad, et kõik liigub edasi, päike loojub alati ja ta tõuseb ka alati. Nii on ka eluga, me liigume edasi tõusude ja mõõnadega, seda ei tasu unustada. On rasked hetked, on mõnusad hetked, see on lihtsalt osa elust.

Ühe inimese unistus võib olla teise inimese argipäev. Tihti seda argipäeva ei märgata. Vahel tundub, selleks et inimene hakkaks märkama ja väärtustama enda ümber toimuvat, on talle vaja üht silmi avavat dramaatilist läbielamist. See võtab aja maha ja paneb mõtlema rohkem selle peale, mis meie ümber on.

Muidu tormame oma igapäeva saginas ja rütmis aina edasi. Edasi kuhugi, kuhu me ise ka päris täpselt ei tea. Jookseme ja tormame võidu, kellel on kallim korter, kellel on kallim auto, kes töötab kõrgemal kohal, kes saab rohkem raha.

Onu Pärnal oli unistus, mis oli suurem kui kõik need asjad kokku, ometi on see unistus meile iga päev näha. Kindlasti on veel palju asju, mida tema ei näinud, aga meie näeme – kallima naeratus, esimeste liblikate lend kevadel, tärkav loodus, metskits põlluserval hüppamas ja palju muud.

Just nende momentide märkamine meie ümber aitab ära hoida draamat meie elus. Kõik see annab elule naudingu ja maandab stressi, mis koguneb elurallil. Ometi kipub minema tihti nii, et enne me neid ei vaata ja märka, kui draama on käes.

Ma ei tea, mida teha selleks, et me rohkem märkaks ilusaid momente ja tõelisi väärtusi enda ümber, aga minu unistus on, et me avaks silmad ja vaataks enda ümber toimuvat tegelikku elu, seda päris elu, mida pakub meile võimas keskkond, kuhu oleme sündinud.

 

Rain Siemer

 

Allikas: Alkeemia

Foto: advancedallergytreatment.com