Tõnu Talimaa: Kuidas veedab oma päeva šamaan?

10. september 2019 kell 16:32



Tallinnas Telliskivi Loomelinnakus toimub 13. oktoobril taas ülimenukaks osutunud ja ainult meestele suunatud suurseminar “Vaba mehe tee” alapealkirjaga “Aeg iseendale“, kus seekord räägivad mehed sisemisest võitlusest ja vabadusest. Seminari üheks esinejaks on Tõnu Talimaa, šamanismi elustiili praktiseerija, sisemise tõe ja väe avastaja ning Arhailiste Traditsioonide Keskuse looja, kes on lubanud seminaril rääkida, kuidas veedab oma päeva šamaan.

 

Milline on täna kõige tähtsam sõnum ühiskonnas meestele?

Kui ma meid oma praeguse hetke elukontekstist vaatan ja küsin enda käest, et mis minu jaoks on kõige olulisem… See on teadvelolu. Olla teadlik sellest, mis toimub mõtetes, tunnetes ja kehas. Oskus seda jälgida ja vajadusel suunata, muuta. See on nagu vundament, baas. Teisel kohal on aeg iseendale − aeg millegi tegemiseks, mis pakub hingele rõõmu ja rahulolu, et sa tunned, et aeg justkui peatub. Minu jaoks on see loominguline tegevus, kas muusika tegemine või siis oma kätega millegi meisterdamine. Kui on mingid nii-öelda emotsionaalsed augud, energia on maas, siis ma teen seda Münchauseni-trikki, et võtan juustest kinni ja tõstan ennast mülkast välja – tegelen millegiga, mida tehes meel puhkab ja hing rõõmustab.

Muidugi on olulised ka suhted ja see, kuidas ükskõik millises olukorras jääda „rõõmuga tantsijaks“. Suhe peab mõlema jaoks olema nauditav ja rõõmutoov. See koht on minu jaoks kõige-kõige raskem selles kontekstis − seal ma olen veel õpipoiss.

 

Mis on see sõnum, mida “Vaba mehe tee“ suurseminaril jagate?

Kuna ma olen seal šamanistliku eluviisi edendajana, siis ma tahaksin kahte asja teha: tahaksin näidata nii palju kui see sellises formaadis võimalik on, et kuidas veedab oma päeva šamaan või inimene, kelle jaoks on olulised šamanistlikud väärtused nagu elupühadus ja ühendus loodusega, iseendaga. Olemusliku iseenda tundega koosolemine, selle järgi tegutsemine. Näidata, kuidas nendes väärtustes elada. Räägin, kuidas ma loon oma päeva, mida ma selleks kasutan, ka lihtsatest rituaalidest, kuidas ma vaimuga ja loojaga suhtlen. Kuidas ma päeva häälestan. Mõtestaksin lahti selle, mida ma siis konkreetselt teen. Kui ma küünla süütan, siis ma ei pane lihtsalt tuld põlema, vaid see on midagi palju enamat või kui ma räägin loojaga, siis kuidas ma seda teen, kus koha pealt ma seda teen. Seal on omad trikid ja nipid, et see palve ka töötaks. Saan rääkida sellest, kuidas tuua oma hetke sellist pühaduse mõõdet ja kuidas muuta igat hetke loomisaktiks, ükskõik mida tehes.

 

Kuidas see iga hetke loomisaktiks muutmine käib?

Minu jaoks on pühadus seotud pühendamisega. Et kui me teeme midagi, ilma et me annaksime talle pühendusliku tähenduse, siis see on lihtsalt tegu. Aga pühaduse mõõtme saame tuua juurde, kui me pühendame selle, mida me hetkel teeme, millelegi, mis meie jaoks on püha. Kui ma meisterdan flööti, siis üks asi on see, et võtta puutükk, puurida ja voolida seda, aga teine asi on see, kui ma teen seda flööti ja pühendan selle kellelegi. Inimene, kes selle saab, ta saab sellega luua, saab ennast sellega tervendada. See on elususe, elu, vabaduse ja inspiratsiooni loomise instrument. Et ma teen seda sellise tähendusega ja ma hingestan seda sellega. Minu jaoks tähendab see, et ma panen talle külge pühalikkuse mõõtme.

Kui ma söön ja lihtsalt võtan ja ahmin sisse, siis see on üks asi, teine asi on see, kui ma vaatan seda toitu, imetlen, tänan loodust, emakest Maad, Päikest, Kuud ja toidu valmistajaid. Tänan neid oma tundes selle eest, et nad on selle nii hea ja maitsva teinud. Ma vaatan seda toitu ja ma nagu pühitsen seda. Nii võib iga asjaga teha − kaevad maad, kõnnid, lähed poodi − aga sa ei kõnni niisama, vaid sa õrnalt masseerid emakest Maad, andes sellise elusust loova tähenduse oma tegevustele.

 

Millised on šamanistlikud põhiväärtused, millest juhinduda?

Kõik, mida me näeme enda ümber – loodus või inimesed, me oleme kõik ühe loomise või elususe ilmingud. Oma sügavamas olemuses oleme me kõik üks ja seesama hingus. Kõik on omavahel seotud − oleme seotud iga lille ja iga puuga. Meil on olemas energeetiline, spirituaalne side reaalsusvõrgustiku kaudu. Šamanismis on selline mõiste nagu reaalsusvõrgustik, mida mööda see elususe hingus voolab ja millest siis vormuvad välja kõik vormid, kõik olemid, olemused. Elu on püha. Need on need kõige-kõige olulisemad asjad.

 

Paljude jaoks seostub šamanism voo-doo-ga. Kas teil ei tekkinud esialgu tõrget?

Ei, minul ei tekkinud. Mind on ekstratsensoorika, maagia ja võlukunst, kõik need teemad juba poisikesest peale huvitanud. See on kuidagi oluline olnud. On inimlik egolik teadvus ja on avardunud muutunud teadvus. Mina nimetan seda avardunud teadvust šamaaniteadvuseks. Inimlik mõistuslik teadvus opereerib nende piltide ja vormidega, mida me näeme, aga šamaaniteadvus või avardunud meel on selline teadvus, mis on astunud välja ego fookusest, inimpsüühika piiridest. See teadvus opereerib selle reaalsusvõrgustikuga või selle lõimega, mida mööda see kõike loov impulss, hingus voolab. Ja sellest tulenevalt šamaanid, maagid, võlurid, nõiad oskavad reaalsuslõimet kududa, sinna mustreid luua ja ümber suunata, korraldada elulõime voolu. Ja meie näeme pildis muutusi. Tavainimene saab sellest aru nii, et šamaan tegi midagi uut − enne oli nii ja järsku on kõik teistmoodi, et ta muutis maailma.

Küsimus on selles, et kus “kohas” on inimese teadvus, kus ta teeb otsuseid ja valikuid. Ma olen endalt küsinud seda, et mis vahe on selles, et kui keegi ütleb midagi ja see asi läheb täide, aga kui ütleb mõni teine, ei juhtu mitte midagi. See ongi väe koht. Mis on vägi? Inimesel võib olla palju jõudu, aga ta on täiesti väetu. Teisel inimesel on vähe jõudu, aga ta on üliväekas. Küsimus ongi selles, et kas tal on ühendus selle loova võrgustikuga ja Elususe Vaimuga (Suure Vaimuga) või mitte. Vägi ei ole seotud psüühikaga, vaid vägi on spirituaalse ruumiga seotud, et kas on see side loojaga või suure vaimuga.

 

Kuidas seda väge leida?

Piiblis on öeldud, et loojad on teinud inimese oma näo järgi. Sellest olen aru saanud niimoodi, et küsimus pole selles, kas loojal on ka kaks silma ja kaks kõrva, vaid sellega viidatakse teadvuse struktuurile või teadvuse olemuslikkusele. See on vihje ühendusele ja samasusele kõige loomisväega.

 

Kuhu inimesed siis oma väe kaotanud on?

Me oleme liiga palju mõtlema hakanud. Mõtlemine ilma südameta viib targutamisele ja tarkustele, aga tarkus on suur illusioon. Südame ja mõistuse vahel on side kadunud. Teisest küljest, kui on vastupidi, et on ainult süda ja mõistust ei ole, siis seal ei ole arusaamist. Seal ei ole taipamist. Loomad on sellisel tasandil, et nad on ühenduses, instinktidega reageerivad, on kohal, aga neil on sellises vormis raske asja jagada, vähemalt nii, kuidas inimene aru saab. Mõistuse ja südame tasakaal on oluline! Kui nad koos hakkaksid tööle, kui me õpiksime neid koos tööle panema, kasutama oma mõtlemises, otsustes, tunnetuses, valikutes, tähendaks see täiesti uut taset. See oleks teadvuslik hüpe inimeksistentsis. Ma arvan, et järjest enam see ka toimub, sest sellest räägitakse järjest rohkem.

 

Kuidas oma süda ja mõistus kooskõlla viia?

Kui ma oma teed alustasin, kohtusin õpetajaga, siis tema jaoks olin ma väga naljakas teadvuse konfiguratsioon, ta nimetas mind − analüsaator, süntesaator, transformaator. See tähendab seda, et ma elasin oma tarkuses ja kujutlustes. Minu jaoks oli vajalik vähemalt aasta aega baaspraktikat, et kuidas sellest mõistuslikkusest ja targutusest välja tulla, et üldse saaks tekkida pinnas südame avanemiseks. Ma tegin igapäevaselt praktikaid: jälgisin oma keha aistinguid, oma keha tundeid. Näiteks käisin ringi, hernetera kinga sees, et ma saaksin aru, mis kehaaistingud üldse on. Õppisin keha keelt tundma ja ma panin tähele seda, et kui ma tõin end oma kehasse kohale, siia ja praegusesse hetke, puhtasse kogemisse, ilma et ma kirjeldaksin ja mõtleksin, siis sealt hakkasid südameruumist tulenevad kogemused iseenesest end näitama.

Kui ma olen teinud koolitusi, siis kõige esimene asi on see, et me õpime, mis on kehaaistingud ja mida ma tunnen, küsides endalt erinevates olukordades, mida ma tunnen. Õppida ära tundma erinevaid emotsioone, erinevaid meeleolusid ja neid teadvustama. On olemas umbes 50 suletusele orienteeritud emotsiooni ja 50 avatusele orienteeritud emotsiooni. Mõõdupuu on selline, et kui inimene sõltumata soost oskab sisse-välja lülitada oma tahtega emotsioone ja igatseda erinevat tundevarjundit, siis ta on emotsionaalselt intelligentne, emotsionaalselt haritud.

See astmestik, mida õppida vaatlema ja jälgima enda sees, on päris pikk ja sügav, mis läheneb järjest õhulisematele, raskemini haaratavatele psüühilistele ruumidele. Keha on kõige lihtsam ja jämedakoelisem, kõige arusaadavam. See on baas, mis toimetab hästi kohale, on füüsilise keha tervise seisukohalt väga hea, tasakaalustab meelt, toob emotsioonidest kiiresti välja. Ehk siin on palju kasusid, mida seda praktiseerides saab endasse luua.

 

Rohkem infot meeste suurseminari kohta: Facebook, koduleht

Edukas karjäär, perekond, võim ja võitlus, au ja kuulsus, ka raha – kõige nimel peab võitlema ja edasi pürgima! Aga midagi on ikka puudu… Kuidas on võimalik sellest ringist välja astuda ja võtta elu eest täielik vastutus? Ehk on see kontakt iseenda ja ürgse väega? On aeg äratada meeste vägi!
Alapealkirjaga “Aeg iseendale!” seminari peaesineja on suure elukogemusega tervendaja ja suhete terapeut Ronski A. Kosky (Kanada). Oma sügavamast tõest räägivad ka psühholoogia teadusmagister Alar Tamming, šamanismi elustiili praktiseerija Tõnu Talimaa, tippkoolitaja ja raamatu “Ratsionaalne emotsionaalsus” autor Alar Ojastu, ettevõtja Marek Koit, aktiivmeditatsioonide õpetaja Tiit Trofimov ja enesearengunõustaja Raivo Juhanson.

Foto: Kuma Foto

 

Toimetas GoodNews