Kirjutaja Getter: Armastavalt alistumine kõigele

Artikli kuulamine on saadaval MINU TELEGRAM tellijatele

29. detsember 2019 kell 19:22



Alistumine polnud kunagi mu sõnavarasse kuulunud. Veel vähem oli see kuulunud tunnetesse, mida tunda võiksin. Mingil määral olin aktsepteerimisega kokku puutunud, eriti just rännakumeetodi protsessides lõkketule juures, aga oma ellu ma seda suhtumist kuidagi ära mahutada ei tahtnud.

 

Alistumine.. mis mõttes? Millele, kuidas, mismoodi, miks ja kui kauaks? Kes siis juhib ja olukorda kontrollib, kui ma alistun? Mismoodi ma annan ohjad kellelegi teisele? Ei tundu mõistlik.

Viimased 8 kuud mu elust on olnud … pöörased. Seda just enesearengu, kasvamise ja eneseusalduse võtmes. Olen pidanud astuma nn päris maailma, saama jalad alla ning leidma rõõmu enda sees.

 

Ohvripositsioonil kümblemine

Hiljuti sain mediteerides ühe vägeva tantsušõu osaliseks, milles oli mulle nii palju huvitavaid metafoore, õpetussõnu ja suunajuhiseid. Kui toimub elus mingi suurem pööre või läbikukkumine, siis oleme maas, pikali, supleme erinevates emotsioonides – enesehaletsus, ohvrimeelsus, ebaõiglus ja allaandmine. Ootame sageli, et keegi teine tuleks ja „teeks meid korda“. Tõstaks meid püsti, aitaks jalgadele. Aga selle ootamine on taaskord üks ego magushapudest mängudest.

Aja möödudes hakkavad piisavalt teadlikud inimesed ise end vaikselt jalgadele ajama. Saavad püsti, tunnevad nõrkust ja kukuvad taas. Harjutades muutuvad jalad aga tugevamaks ning seismine kindlamaks, kuniks ühel hetkel seisad juba täitsa kenasti omadel jalgadel. Nii ka mu tolles etenduses seal nägemuses. Harjutamine oli tulemuslik ning ühel hetkel seisin tugevalt jalgadel.

 

Vulkaan hakkas purskama

Muusika hakkas mängima. Elurõõmu muusika, mille järgi me kõik siin maailmas võiksime kustumatult tantsida. Ma kuulsin muusikat, aga keha ei tundnud seda. Tekkis hoopis tunne, et peab tulema keegi teine, kes mind tantsima võtaks. Kes mind tantsutaks, mu ellu rõõmu tooks ja armastuse sisse puhuks. Silmad särama paneks ja mu naeratuse põhjustaja oleks.

Aga keha näitas kohe, et selline lahendus ei toimi – nii kui suunasin seal etenduses tähelepanu endast väljapoole ehk ei keskendunud enam seismisele, kaotasin tasakaalu ja kukkusin. Nii kui tahtsin anda vastutuse omaenda rõõmu eest kellelegi teisele, siis prõntsatasin maha ja olin kehvemas kohas kus enne.

Korduvalt sellist mustrit läbi tehes sai mul ühel hetkel villand. Kõrini. Mõõt sai täis ja kopp tuli ette. Aitab! Kaua ma kukun ja kaua ma sama jama läbi teen. Mu sees möllas vastupanuliikumine. Elu tundus nõme, ebaõiglane, tüütu ja mulle liiga tegev. Ma ei tahtnud olla üksi, ma ei tahtnud vaadata seda vaikust, ma ei tahtnud üksinda elada, ma ei tahtnud seda hetke oma elus, kus olin. Ma ei tahtnud kasvamist, ma ei tahtnud arengut, ma ei tahtnud mustritele otsa vaatamist või minevikus soramist. Ma ei tahtnud allasurutud emotsioonidega tegelemist või valusatesse kohtadesse sukeldumist. Mu sees oli totaalne jonn. Võitlus. Mitte aktsepteerimine.

 

Ühel hetkel jõud rauges

Minuni jõudis palju väiksemaid ja suuremaid sõnumeid, et peaksin alistuma. Sõna „alistumine“ hakkas tulema igalt poolt, nii akendest kui ustest minuni. Ühel Brandon Baysi pikemal seminaril, mis on osa Rännaku praktiku programmist, ma muud ei harjutanud, kui ainult alistumist, kukkumist iseendasse. Sellele järgneva seminari fookus oli samuti kogu oma elu ja olemise vastu võtmisel. Seega, mu hing teadis, mida tal vaja on ja kuhu võiks jõuda, kui pulbitsevast egomängust läbi minna.

Tagasi nägemusse. Jõud rauges ja ma sulgesin silmad. Loobusin kogu välisest maailmast ja ohkamisega võtsin vastu otsuse, et hea küll, ma siis alistun ja suunan tähelepanu oma sisse. Alistun sellele, milline mu elu on hetkel. Sellele, mida elu mulle toonud on. Üksindusele, vaikusele, tühjusele. Oma noore õe suurele haigusele ja ühe sõbra ebatervislikule toitumisharjumusele. Teise sõbra elustiilile, mis teda ennast laastab või kolmanda sõbra emotsionaalsele kinnisusele, mida ta muuta ei soovi.

Mõistan, et olen aastaid, kui mitte terve oma elu, võidelnud eluvooluga. Tahtnud ise juhtida, mis ja kuidas mu elus toimub. Võidelnud vastu sellele, kui mu lähedased ei arene või liigu suunas, mida mina arvan olevat neile parim. Olnud pahane elule, kui ta on toonud ebaõiglasena tunduvaid situatsioone või pillunud mind ühes-teises suunas kui tuulelippu.

 

Fööniks tõuseb tuhast

Tundsin, et nüüd olen valmis võitlemisest loobuma, kaitsemüürid oma ümbert maha võtma ja elule lihtsalt alistuma. Armastusse kukkuma ja võtma vastu kõik, mis tal mulle pakkuda on. Antakse nii palju, kui palju keegi jaksab kanda. Järelikult ma jaksan! Tunnen, kuidas eluga sõlmitud tülisõlmed hakkasid minust eralduma, haihtuma ja lahustuma. Viha, võitluse, vastupanu ja ebaõigluse asemele tekkis armastus, tasa-tasapisi. Armastus, aktsepteerimine, alistumine, vastu võtmine, hellus ja soojus, heasüdamlikkus ja sõbralikkus.

Vaikselt hakkas muusika mu kehasse tulema. Silmad olid jätkuvalt suletud ja kogu fookus enda sees. Keha hakkas tunnetama seda imelist muusikat, mis spiraalina mu sees keris. Aina võimsamaks, kiiremaks ja kaunimaks, kõlavamaks. Keha liikus üha suuremalt ja enam ma mitte ainult ei õõtsunud, vaid hüppasin, tantsisin, lendlesin ja hõiskasin. Ma teen liigutusi, hüppeid ja trikke, mida ei teadnudki oskavat. Ma tantsin kui professionaal! Keha oskab, alati, vaid meie enda mõistus pidurdab ja takistab kogu loovust. Olen jõudnud hetke, mil naudin elu. Lõpuks ometi on hea! Naudin ise olemist, vabadust enda elu osas ja austust kõigi teiste eluteede suhtes.

 

Alistumine toob õnnelikkuse

Ja selles suures tantsumöllus ilmus mu kõrvale keegi, kes ise samamoodi tantsides möllutas. Autor, terapeut ja nägija Tiina Tiitus ütleb oma raamatus, et õnnelik suhe on see, kus kokku saavad kaks õnnelikku inimest. Taipan, et alles siis, kui suudan elumerelainetes üksinda olemist tõeliselt nautida ja saavutada õnnelikkuse tase, millest olen unistanud, alles siis saab mu elus midagi muutuma hakata. Vahet pole, mis valdkonnaga tegemist – eraelu ja armastus, töö ja finantsid, emotsioonid ja küllus, sõbrad ja perekond.

Õnnelikkus on saavutatav aga vaid alistudes. Kui loobuda vastupanust, sundlusest, võitlusest elu vastu, siis saab tekkida vabadus, armastus, valgus ja kergus, mis on õnnetunde eelduseks. Kui ma poleks seda Rännaku protsessides loendamatuid kordi harjutanud, siis ei oleks see mul „päris elus“ ka välja tõenäoliselt tulnud. Vähemalt mitte nii kiiresti, kergelt ja püsivalt.

 

Nüüd on mul uus elu

Nüüd mõistan, kus maal ma oma arengus olen. Sai selgemaks, millest olen läbi tulnud ja kuhu veel liikuda vaja. Nägemus oli imeline etendus elust ja sellest kasvamisest, mida läbi teha, et õnnelikuks saada. Olen selles tsüklis palju olnud, aga kunagi pole teatud punktidest edasi läinud.

Varasemalt olin keeldunud alistuda, mis tähendab, et silmad kinni ma ei pannud ja muusikat enda kehas ei tundnudki. Kogu mu õnn ja rõõm oli kellegi teise õlgadel. Kogu mu seismine ja püsti olek sõltus kellegi teise õlgadest. Olin kui nõiaringis, kust väljumiseks pidi võtma ette midagi hirmsat. Alistumist. Armastavat aktsepteerimist, et kõik mu elus toimuv on minu enda kõrgemaks hüvanguks ja et ma olen valmis kõike rahus vastu võtma.

Kui võitlus sai ümber tehtud armastuseks, siis algas ka minu uus elu.

 

Kirjutaja Getter

 

PS. Tallinnas toimub 1.-3. maini seminar, kus kõneleb menuraamatu “Rännak” autor Brandon Bays ja Arnold Timmerman. Tegemist on rännakumeetodi praktilise baaskoolitusega, kus saadakse isiklik kogemus meetodist ja omandatakse oskused igapäevaeluks kasutamiseks. Vaata lähemalt www.rannak.ee.



Kommentaarid

Kommentaare lugeda ja kommenteerida saavad vaid Minu Telegrami tellinud kasutajad. Tellimuse esitamiseks kliki siia.