Kohtumised Amasoonia püha taime ayahuascaga: Tee leidmine

14. september 2019 kell 8:56



Avaldame taas katkendi värskelt ilmunud Luis Eduardo Luna ja Steven F. White´i koostatud raamatust “Ayahuasca antoloogia. Kohtumised Amasoonia püha taimega”, mis räägib taime tajumuutvat tõmmist tarvitanud kunstnike, looduse- ja kultuuriuurijate jpt kogemusest oma meelerännakutel.

PS. Üks autoritest, Luis Luna tutvustab raamatut 3. oktoobril Tallinnas kinos Kosmos IMAX toimuval ayahuasca teadusõhtul, kus vaadatakse ka auhinnatud dokumentaalfilmi “From Shock to Awe” (USA 2019).

 

Tee leidmine

Michael Harner

Minu esimene pikem välitöö antropoloogina toimus üle 20 aasta tagasi Ecuadori Andide metsastel idapoolsetel nõlvadel hivaro indiaanlaste ehk, täpsemalt, untsuri šuaride juures. Hivarod olid tol ajal kuulsad nii oma praeguseks peaaegu kadunud “peade kuivatamise“ kombe kui ka (tänaseni kestvate) intensiivsete šamanistlike praktikate poolest. Kogusin aastatel 1956–1957 nende kultuuri kohta edukalt suurel hulgal informatsiooni, ent šamaani maailma nägin vaid kõrvalseisjana.

Mõned aastad hiljem tegi Ameerika loodusloomuuseum mulle ettepaneku minna aastasele ekspeditsioonile Peruu Amasooniasse, et uurida Ucayali jõe ääres elavate konibo indiaanlaste kultuuri. Olin väga rõõmus võimaluse üle Amazonase ülemjooksu metsarahvaste põnevaid kultuure jälle uurima minna. Need välitööd toimusid 1960–1961.

Konibode ja hivarode keskel elades sain kahe iseäraliku kogemuse osaliseks, mis aitasid mul avastada “šamaani teed“ nendes kahes kultuuris. Sooviksin neid kogemusi teiega jagada. Võib-olla õnnestub mul anda teile pisut aimu sellest uskumatust varjatud maailmast, mis šamanistlikku rändurit ees ootab.

Suurema osa aastast olin elanud konibo indiaanlaste külas, mis asus Rio Ucayali lisajõe lähedusse jääva varjulise järvekese ääres. Konibode kultuuri antropoloogilised uuringud olid sujunud hästi, aga minu püüded hankida neilt teavet nende religiooni kohta olid seni luhtunud. Rahvas oli küll sõbralik, aga ei tahtnud üleloomulikest asjadest hästi rääkida. Viimaks nad teatasid mulle, et kui ma tõesti soovin õppida, siis pean jooma šamaanide püha jooki, mida valmistatakse ayahuasca’st ehk “hingeväädist“. Olin nõus, ent lisaks uudishimule tundsin ka mõningast kartust, sest nad hoiatasid mind, et kogemus on väga hirmutav.

Järgmisel hommikul läks mu sõber Tomás, lahke külavanem, metsa ronitaimi lõikama. Enne lahkumist käskis ta mul paastuda: kerge hommikusöök, aga lõuna tuleb vahele jätta. Ta naasis keskpäeva paiku, kaasas nii suur kogus ayahuasca-vääte ja kaavataime lehti, et ligi 60-liitrine pott sai ääreni täis. Ta keetis neid terve pärastlõuna, kuni poti põhja jäi ainult umbes liitri jagu tumedat vedelikku. Ta valas selle vanasse pudelisse jahtuma. “Päikeseloojangul hakkame seda jooma,“ ütles ta.

Indiaanlased panid külakoertele suukorvid pähe, et need haukuda ei saaks. Mulle öeldi, et koerte haukumine võib ayahuasca’t tarvitanud mehe hulluks ajada. Ka lastel kästi vaikselt olla, nii et päikese loojudes jäi külake haudvaikseks.

Kui põgus ekvatoriaalne õhtuhämarus pimedusega asendus, valas Tomás pudelist umbes kolmandiku pudelkõrvitsast valmistatud kaussi ja ulatas selle mulle. Kõik indiaanlased vaatasid pealt. Tundsin end nagu Sokrates Ateena kaaskodanike keskel mürgikarikat vastu võttes – mulle meenus, et üks nimetus, mida Peruu Amasoonia elanikud ayahuasca kohta mõnikord kasutasid, oli “väike surm“. Jõin ekstrakti kiiresti ära. Sellel oli veider, pisut mõrkjas maitse. Eeldasin, et nüüd on Tomáse kord, aga ta ütles, et oli siiski otsustanud seekord mitte osaleda.

Mul paluti rookatusega külamajja ehitatud bambusest alusele pikali heita. Küla oli vaikne, kuulda oli vaid ritsikate siristamist ja kuskil kaugel džunglis häälitses üksik möiraahv.

Üles pimedusse vaadates ilmusid mu vaatevälja kahvatud valgusjooned, mis muutusid järjest teravamateks ja keerukamateks ning seejärel säravateks ja erksavärvilisteks. Kuskilt kaugusest kostis mingi heli, mis meenutas kosemüha. See muutus üha tugevamaks, kuni täitis viimaks mu meeled.

Vaid mõni minut varem olin tundnud pettumust, arvates et ayahuasca mulle niikuinii mingit mõju ei avalda. Nüüd oli mul kõrvus voolava vee võimas kohin. Tundsin, kuidas mu lõug jääb tuimaks ja kangeks. Tuimus liikus ülespoole, meelekoha suunas.

Kahvatud jooned mu pea kohal muutusid säravamaks ning hakkasid omavahel tasapisi põimuma, moodustades vitraažkuplit meenutava mosaiigi. Mu pea kohale tekkis helelillades toonides katus, mis muudkui avardus ja laienes. Veekohin muutus selles taevalikus saalis järjest valjemaks ning mingid tumedad tegelaskujud alustasid varjuteatrit. Kui mu silmad hämarusega harjusid, moondus vaatepilt tohutuks lõbustustelgiks, kus oli käimas deemonite üleloomulik karneval. Keskel oli hiiglaslik irvitav krokodillipea, kes omas kõigest ülevaadet ja vaatas otse minu suunas. Tema koopasarnasest suust purskus välja jäme veejuga. Vesi hakkas tasapisi tõusma ja kuppel koos sellega, kuni lõpuks moondus vaatepilt lihtsaks duaalseks vaatepildiks: ülal sinine taevas ja allpool meri. Kõik olevused olid kadunud.

Minu vaatepunkt asus üsna veepinna lähedal ning ma nägin, et minu poole liiguvad kaks veidrat paati, mis õõtsuvad lainete kohal. Need tulid järjest ligemale. Aegamööda moodustus neist üksainus laev, mille ninas kõrgus tohutu lohepea ning mis oli üsna viikingilaeva moodi. Laeva keskel oli ruudukujuline puri. Laev õõtsus minu kohal ning ma hakkasin kuulma rütmilist loksuvat heli. Nägin, et see oli hiiglaslik galeer mitmesaja aeruga, mis liikusid heli rütmis edasi ja tagasi.

Lisaks hakkasin kuulma kõige ilusamat laulu, mida eales olin kuulnud; see oli kõrge ja ebamaine koorilaul, mis kostis galeeri pardalt. Laevatekki põhjalikumalt silmitsedes nägin suurt hulka olendeid, kellel oli inimese keha ja siniharaka pea; nad meenutasid mulle Egiptuse hauakambrite seintel kujutatud linnu peaga jumalaid. Samal ajal hakkas mingi energeetiline ollus mu rinnust väljuma ja üles paadi poole tõusma. Kuigi pidasin ennast ateistiks, olin täiesti kindel, et olen suremas ning et linnu peaga inimesed on tulnud paadiga mu hingele järele. Hing voolas mu rinnust edasi paadi poole ning ma tundsin, kuidas kõik jäsemed muutuvad tuimaks.

Tundsin, et olen muutumas raskeks kõvaks betooniks; see tunne algas kätest-jalgadest ning levis üle kogu keha. Ma ei suutnud liigutada ega rääkida. Kui ka rinnus ja südame ümber kõik tuimaks hakkas tõmbuma, püüdsin suu avada ja abi küsida – paluda, et indiaanlased mulle vastumürki annaksid. Ent kuidas ma ka ei püüdnud, ma ei suutnud end piisavalt koguda, et sõnagi lausuda.

Tundsin samal ajal, kuidas kogu mu kõht muutub kiviks. Pidin meeletult pingutama, et mu süda edasi lööks. Hakkasin kutsuma südant oma sõbraks, oma kõige kallimaks sõbraks, kõnelesin temaga, innustasin teda tuksuma kogu selle energia abil, mis veel minu käsutusse oli jäänud.

Hakkasin teadvustama oma aju. Tundsin – lausa füüsiliselt –, et mu aju oli jagunenud neljaks konkreetseks eraldiseisvaks tasandiks. Kõige kõrgemal tasandil oli vaatleja ja ülemjuhataja, kes teadvustas minu keha seisundit ning püüdis minu südant töös hoida. Minu aju alumistelt tasanditelt pärinevaid visioone ta küll tajus, aga üksnes pealtvaatajana. Kohe kõige kõrgema tasandi all tajusin tuima kihti, mille tarbitud droog oli nähtavasti välja lülitanud – see lihtsalt ei töötanud. Veel üks aste allpool oli tasand, kust pärinesid minu visioonid, kaasa arvatud nägemus hingelaevast.

Nüüd olin täiesti kindel, et olen suremas. Püüdsin oma saatusega leppida ning tundsin samal ajal, kuidas mu aju veel madalam tasand hakkas uusi visioone ja informatsiooni välja saatma. Mulle “öeldi“, et seda uut materjali esitletakse mulle sellepärast, et olen suremas ja et seetõttu on neid ilmutusi “ohutu“ demonstreerida. Sain teada, et need saladused on mõeldud ainult surijatele ja surnutele. Nende mõtete edastajaid tajusin ainult väga ähmaselt – need olid mingid hiiglaslikud reptiililaadsed olendid, kes lesisid laisalt kuskil kukla juures, aju kõige alumisel tasandil, kus peaaju läheb üle seljaajuks. Paik, kus nad elasid, oli sünge mustjas sügavik ja ma nägin neid vaid uduselt.

Seejärel projitseerisid nad minu ette uue vaatepildi. Kõigepealt näitasid nad mulle planeet Maad sellisena, nagu see oli olnud kunagi ajastuid tagasi, kui elu veel ei olnud tekkinud. Nägin ookeani, viljatut maad ja eresinist taevast. Seejärel hakkasid taevast langema sajad mustad täpid, mis maandusid minu ette viljatule maastikule. Märkasin, et need “täpid“ on tegelikult suured läikivmustad olendid, kellel oli suur vaalasarnane keha ja harjaselised tiivad nagu pterodaktülitel. Nende päid ma ei näinud. Nad potsatasid maha, olles reisist nii surmväsinud, et jäid väga kauaks liikumatult puhkama. Nad selgitasid mulle mingis mõtete keeles, et olid ilmaruumis millegi eest põgenenud. Planeet Maale olid nad tulnud oma vaenlase eest pakku.

Olendid näitasid mulle, kuidas nad olid meie planeedile elu loonud, et ennast arvukate erinevate eluvormide vahele ära peita. Minu silme all rullus lahti taime- ja loomariigi ning erinevate alamliikide loomise protsess, mis kestis sadu miljoneid aastaid. Vaatepilt oli nii mastaapne ja elav, et seda on lausa võimatu kirjeldada. Sain teada, et need lohesarnased olevused pesitsesid kõigis eluvormides, kaasa arvatud inimestes. Nad selgitasid mulle, et on inimkonna ja kogu planeedi tõelised loojad. Meie, inimesed, oleme nende olendite jaoks üksnes “kestad“ ja teenrid. Tänu sellele said nad minuga minu enda seest kõneleda.

Need ilmutused, mis mu meelesügavikest esile kerkisid, vaheldusid nägemustega õõtsuvast galeerist, mis oli peaaegu kogu mu hinge selleks hetkeks pardale korjanud. Paat koos siniharaka peadega meeskonnaga hakkas tasakesi lahkuma, vedades mu elujõu endaga kaasa ja suundudes suure fjordi poole, mida palistasid paljad kulunud kaljud. Teadsin, et mul on veel ainult üks hetk elada. Veidral kombel ma ei kartnud neid linnu peaga inimesi – las nad võtavad pealegi mu hinge, kui nad seda hoida oskavad. Küll aga kartsin ma seda, et äkki mu hing ei jää fjordi horisontaalsele tasandile pidama ja lohesarnased sügavike asukad saavad selle mingi tundmatu, ent tajutava ja hirmutavana tunduva protsessi kaudu (uuesti) enda valdusse.

Tunnetasin ühtäkki teravalt enda inimlikkust – kontrasti enda liigi ja iidsete reptiilidest esivanemate vahel. Hakkasin toimuvale vastu võitlema – ma ei tahtnud pöörduda tagasi nende iidsete olendite juurde, kes tundusid nüüd üha võõramad, võib-olla isegi kurjad. Iga südamelöök oli tõsine raske pingutus. Pöördusin abi saamiseks inimeste poole.

Tegin viimse kujuteldamatult raske jõupingutuse ning suutsin pomiseda indiaanlastele üheainsa sõna: “Rohtu!“ Nägin, kuidas nad ringi tormasid, et vastumürki valmistada ja teadsin, et nad ei saa seda õigeks ajaks valmis. Vajasin valvurit, kes saaks lohedest jagu; püüdsin palavikuliselt leida mõnda võimsat olendit, kes mind võõraste reptiilsete olendite eest kaitseksid. Üks ilmus minu ette; sel hetkel surusid indiaanlased mu suu lahti ja valasid mulle vastumürki suhu. Lohed kadusid aegamööda sügavikesse ning hingelaev ja fjord kadusid silmapiirilt. Tundsin suurt kergendust.

Vastumürk küll leevendas mu seisundit tunduvalt, aga ei tõkestanud teisi, pinnapealsemat laadi nägemusi. Nendega ma sain hakkama. Need olid isegi nauditavad. Rändasin omatahtsi kaugetes paikades, käisin isegi galaktikates; lõin uskumatuid arhitektuuriteoseid; realiseerisin sardooniliselt irvitavate deemonite abil oma fantaasiaid. Puhkesin sageli naerma, sest mu seiklused tundusid nii hüplevad ja ebaloogilised.

Viimaks jäin magama.

Kui ärkasin, piilus päike läbi palmilehtedest katuses olevate väikeste aukude. Lebasin vaikselt bambusest asemel ja kuulsin ümberringi tavapäraseid hommikusi hääli: indiaanlaste jutukõmin, beebide nutt ja kuke kiremine. Avastasin üllatusega, et olen puhanud ja rahulik. Asemel lebades ja katuse kaunist põimitud mustrit imetledes meenusid mulle eelnenud öö sündmused. Katkestasin kohe oma mõttelõnga ja hakkasin õlakotist magnetofoni otsima. Sel ajal, kui ma kotis tuhlasin, tulid paar naerul nägudega indiaanlast mind tervitama. Tomáse eakas naine ulatas mulle hommikusöögiks kausi kala ja jahubanaanikördiga, mis maitses erakordselt hästi. Läksin tagasi oma asemele, sest soovisin oma öised kogemused linti rääkida enne, kui üksikasjad meelest lähevad.

Kõik episoodid olid mul selgelt meeles, välja arvatud üks osa transiseisundist. See ei tahtnud kuidagi meelde tulla, nagu oleks osa sündmustelindist kustutatud. Pingutasin tundide kaupa, püüdes meenutada, mis sel perioodil toimus, ning suutsin toimunu viimaks läbi suure häda meelde tuletada. Tõrksalt peidus püsinud episood puudutas suhtlust lohesarnaste olenditega, sealhulgas ilmutust, mis kujutas neid olendeid kõige elava, sealhulgas inimeste, loomupäraste valitsejatena ning näitas, millist rolli nad meie planeedi elu tekkimises on mänginud. Olin vaimustunud, et suutsin selle materjali siiski meelde tuletada. Tahes-tahtmata valdas mind tunne, et tegelikult ei ole selle meele süvakihtidest pärineva informatsiooni kaasatoomine ette nähtud või lubatud.

Kummalisel kombel ma isegi natuke muretsesin oma turvalisuse pärast, sest teadsin saladust, mille kohta olendid olid öelnud, et see on mõeldud ainult surijatele. Otsustasin aga, et mu elu ei ole nii suures ohus, kui jagan seda teadmist kohe ka teistega, sest siis ei ole ma ainus, kes seda “saladust“ teab. Tõstsin päramootori puutüvest õõnestatud kanuusse ja asusin teele Ameerika evangeelse misjonilaagri poole. Jõudsin sinna keskpäeva paiku.

Ameerika misjonärid, abielupaar Bob ja Millie ei olnud kaugeltki keskmised jutlustajad: nad olid külalislahked, hea huumorimeelega ja osavõtlikud. Rääkisin neile enda loo ära. Kui kirjeldasin neile madu, kelle suust purskas vett, heitsid nad üksteisele tähendusliku pilgu, võtsid Piibli ja lugesid mulle Johannese ilmutuse 12. peatükist ette järgmise rea (rida 15): “Ja madu purskas oma suust vett … otsekui jõge …“

Nad selgitasid, et sõna “madu“ kasutatakse Piiblis “lohe“ ja “saatana“ sünonüümidena. Rääkisin oma lugu edasi. Kui jõudsin selle osa juurde, kus lohesarnased olevused mingite maaväliste vaenlaste eest põgenesid ja Maale maandusid, et end jälitajate eest peita, siis Bob ja Millie elavnesid ning lugesid mulle Johannese ilmutuse raamatu samast peatükist veel mõned read (7.–9.):

“Ja taevas tõusis sõda: Miikael ja tema inglid hakkasid sõdima lohega, ning lohe sõdis ja tema inglid. Lohe ei saanud võimust, ja enam ei leidunud neile aset taevas. Suur lohe heideti välja, see muistne madu, keda hüütakse Kuradiks ja Saatanaks, kes eksitab kogu ilmamaad – ta heideti maa peale ja tema inglid heideti koos temaga.“

Kuulasin üllatunult ja imestunult. Misjonärid omakorda näisid olevat jahmunud sellest, et ateistlikule antropoloogile said “nõidtohtrite“ jooki tarvitades osaks samad pühad ilmutused, mida kirjeldatakse Johannese ilmutuse raamatus. Kui olin looga lõpetanud, tundsin kergendust, et olin saanud oma uusi teadmisi kellegagi jagada, ent olin järsku täiesti kurnatud. Vajusin misjonäride voodile unne, jättes nad omavahel mu kogemuse üle aru pidama.

Samal õhtul oma kanuuga külla naastes hakkas mu pea päramootori töötaktis nii kõvasti lõhkuma, et arvasin, et lähen hulluks. Pidin valuaistingu tõrjumiseks näpud kõrva torkama. Magasin hästi, aga järgmisel päeval oli mul peas mingi tuimus või survetunne.

Kibelesin küsima ekspertarvamust üleloomulike asjade valdkonnas kõige kogenumalt indiaanlaselt – pimedalt šamaanilt, kes oli ayahuasca-joogi kaasabil palju kordi vaimumaailma külastanud. Tundus igati sobilik, et minu teejuhiks pimedusemaailmas on pime mees.

Võtsin märkmed kaasa ja läksin tema hütti. Kirjeldasin oma nägemust talle lõik lõigu haaval. Algul rääkisin ainult kõige olulisematest sündmustest; ja kui lohesarnaste olendite juurde jõudsin, jätsin mainimata, et need ülevalt ilmaruumist saabusid, vaid ütlesin ainult: “Seal olid hiiglaslikud mustad loomad, kes meenutasid suuri nahkhiiri. Nad olid sellest majast pikemad ja ütlesid, et nemad on selle maailma tõelised peremehed.“ Konibodel ei ole lohe jaoks eraldi sõna, seega ei osanud ma nähtud elukaid paremini iseloomustada kui nimetades neid “hiiglaslikeks nahkhiirteks“.

Ta vaatas oma pimedate silmadega minu poole ja lausus muheledes: „Jaa, seda ütlevad nad alati. Aga nad on ainult Pimeda Ilmaruumi peremehed.“

Ta viipas nagu muuseas käega üles taeva poole. Mul käis jutt mööda selga alla – ma ei olnud talle öelnud, et olin oma transiseisundis näinud neid olendeid ilmaruumist saabuvat.

Olin rabatud. See paljasjalgne pime šamaan oli juba kursis kõige sellega, mida olin kogenud. Ta oli enda rännakutel reisinud samasse varjatud maailma, milles mina olin rännanud. Sellest hetkest alates tundsin, et tahan õppida šamanismi kohta nii palju kui võimalik.

Siis juhtus veel midagi, mis mu indu suurendas. Kui olin kogu oma loo ära rääkinud, ütles šamaan mulle, et ta ei tea kedagi, kes oleks oma esimesel ayahuasca-rännakul nii palju näinud ja õppinud.

“Sinust võib kindlasti saada tubli šamaan,“ lausus ta.

(Katkend Michael Harneri raamatust “Šamaani tee. Väe ja tervendamise õpetus“ – “The Way of the Shaman: A Guide to Power and Healing“. New York, Bantam, 1980, lk 1–9)

 

Allikas: Luis Eduardo Luna, Steven F. White “Ayahuasca antoloogia. Kohtumised Amasoonia püha taimega“ (ESTRA, 2019)

Vaata ka: Ayahuasca teadusõhtu Tallinnas

Fotod: ESTRA