Kohtumised Amasoonia püha taimega: Ayahuasca kultuurilised aspektid

Artikli kuulamine on saadaval MINU TELEGRAM tellijatele

9. august 2019 kell 21:23



Avaldame katkendi äsja raamatulettidele jõudnud mahukast teosest “Ayahuasca antoloogia. Kohtumised Amasoonia püha taimega“, mis räägib taime tajumuutvat tõmmist tarvitanud kunstnike, looduse- ja kultuuriuurijate jpt kogemusest oma meelerännakutel. Raamatu autorid on Brasiilia antropoloogiaprofessor Luis Eduardo Luna ja literaat Steven F. White. Luna esines ka mullu sügisel Eestis peetud psühhodeelikume käsitlenud konverentsil Psycherence, kus ta andis ülevaate ayahuasca kasutamisest Amasoonia põlisrahvaste animistlikus maailmakäsitluses, selliste kogemuste potentsiaalist ja ohtudest, mõjust sotsiaalsetele muutustele ja nende taimede ravivõimalustest. Konverentsi korraldas ja raamatu andis välja Eesti Transpersonaalne Assotsiatsioon.

 

Ayahuasca kultuurilised aspektid

Neile, kes on osalenud Lõuna-Ameerika indiaanlaste kombetalitustel ning kuulnud sealsete ravitsejate loitsusid, on jäänud sageli kõrvu lood tugevatest droogidest, mis põhjustavad joobeseisundit või koguni ajutist deliiriumi. Mõningaid neist ainetest tarvitatakse suitsetades, teisi nuusktubakana, kolmandaid joogina. Kui tubakas ning maisist, jahubanaanist, jahumanioki Manihot utilissima juurtest, Manihot aypi’st ja teistest taimedest valmistatavad kääritatud joogid välja arvata, on praktiliselt kõik need droogid täiesti tundmatud. Mul oli õnne näha pealt kahe kõige kuulsama narkootilise aine tarvitamist ning saada enda valdusse piisavalt kvaliteetsed taimenäidised, et liigid botaaniliselt kindlaks määrata. Soovin jagada teiega kohapeal tehtud vaatlusi. Esimest narkootilist ainet valmistatakse ronitaimest nimega Banisteriopsis caapi. See kuulub sugukonda Malpighiaceae. Novembris 1853 saadud esimeste elusate eksemplaride põhjal koostasin alljärgneva lühikirjelduse.

BANISTERIA CAAPI, Spruce (Pl. Exsicc. No. 2712, Anno 1853)

KIRJELDUS – puine ronitaim; vars pöidlajämedune, kohati paksendid. Lehed vastamisi, 6,4 x 3,3, ovaalsed, otsast teravduvad, süstjad – teravad, õhukesed, pealtpoolt siledad, alt karvaudemetega, 0,9-tollise leherootsu otsas. Pööris aksillaarne, lehine. Neljaõielised sarikad. Varred tihedalt karvakestega kaetud. Väikesed tupplehed ainult alaosas. Tupplehed selgelt 5-osalised; segmendid lehekeelekestega, näärmeteta või ainult rudimentaarsete näärmetega, tihedalt karvakestega kaetud. Õielehti 5, üsna pikkade jämedate kinnituste otsas; õieleht viisnurkne, fimbria’tega, serv paksenenud. Tolmukaid 10, suurus varieerub vähe; tipuosa peaaegu ümar. Emakaid 3, naasklikujulised; emakasuudmed moodustavad tiheda klastri. Kuprad krobelised-lainelised, rohekasvalged, väljavenitatud muna kujulised (1,7 x 0,6 tolli). KASVUKOHT – Uaupés, Içanna ja teised Rio Negro ülemjooksu lisajõed.

Kasvatatakse tavaliselt istandustes (roça) või manioki põldudel. Ka Orinoco ja selle lisajõgede kärestike juures, Meta’st põhja pool; Napo ja Pastaza jõe ja lisajõgede ääres, Andide ekvatoriaalse osa idapoolsel jalamil. Kohalikud nimetused: caapi (Brasiilias ja Venezuelas); cadana (Uaupési jõe äärsed tukano indiaanlased); aya-huasca ehk „surnud mehe väät“ (Ecuadoris). Kasutatakse varre alumist osa, mis peenestatakse uhmris koos veega. Mõnikord lisatakse natuke caapi-piníma peenikesi juuri. Kui taim on piisavalt peenestatud, valatakse segu puidukiudude eraldamiseks läbi sõela ning ekstraktile lisatakse nii palju vett, et see muutuks joodavaks. Selliselt valmistatud jook on pruunikasroheline ning selle maitse on kibe ja ebameeldiv.

 

Caapi kasutamine ja toime

Novembris 1852 osalesin erikutsega dabocurí’l ehk „kingituste pidusöömingul“, mis toimus mallóca’s ehk külamajas nimega Urubúcoará („Hiireviu pesa“), mis asus Uaupés’i jõe esimestest kärestikest ülesvoolu. Panuré küla, kus ma tol ajal elasin, asus samade kärestike alguses, Urubú-coará’st umbes nelja miili kaugusel. Nende kahe paiga vahele jääv jõelõik koosnes kiviste saarekestega vahelduvate kärestike ja koskede lakkamatust jadast. Jõudsime mallóca’sse öö hakul täpselt siis, kui mallóca’t ümbritsevat, rohu- ja puudevabana hoitavat suurt platsi palistava puuderivi vahelt hakkas kostma botúto’de ehk pühade pasunate sünge hüüd. Selle heli peale sööstsid kõik õues viibinud naised majja, et jõuda sinna enne, kui botúto’d nähtavale ilmuvad – mõne botúto nägemine oleks olnud naise jaoks sama hea kui surmaotsus. Majja oli kogunenud umbes 300 inimest ning kohe algasid tantsud. Mul ei tarvitse siinkohal kõikidesse üksikasjadesse laskuda, sest sarnaseid pidulikke koosviibimisi on hr Wallace juba kirjeldanud („Travels on the Amazon and Rio Negro“, lk 280 ja 348).

Troopilise Ameerika indiaanlaste pidulikud kombetalitused on nimelt lausa sedavõrd sarnased, et kui mõned kohalikud eripärad välja arvata, piisab kõigi nende iseloomustamiseks ühestainsast kirjeldusest. Kõige ilmekamalt on pärismaalaste pidustusi kirjeldanud vana hea Wafer, kes sai vaadelda Darieni maakitsusel toimunud kombetalitust („New Voyage and Description of the Isthmus of America“, lk 363). Öö jooksul kogunesid noored mehed caapi’t tarvitama viiel-kuuel korral ning see toimus tantsudevahelisel ajal; iga kord tarvitas caapi’t ainult väike hulk mehi ning vaid mõni üksik jõi seda kaks korda.

Tassihoidja – kes peab olema mees, sest ükski naine ei tohi caapi’t puutuda ega maitsta – alustab jooksu maja teisest otsast, mõlemas käes kalebass, mis sisaldab umbes tassitäie caapi’t; ta pomiseb teekonna ajal: „Mo-momo-mo-mo“, vajub järjest enam kühmu, kuni puudutab lõuaga peaaegu põlvi. Siis ulatab ta esmalt ühe kalebassi mehele, kes on valmis seda vastu võtma, ja kui see on tühjaks joodud, siis teise kalebassi.

Napilt kaks minutit pärast joogi tarvitamist hakkab selle mõju ilmnema. Indiaanlane muutub surnukahvatuks, tema käed-jalad hakkavad värisema ja ta näost peegeldub hirm. Seejärel teevad sümptomid ootamatult kannapöörde: ta hakkab higistama ja satub pöörasesse raevu, ta haarab esimese ettejuhtuva relva, olgu selleks murucú, vibu ja nooled või saabel, ning tormab ukse juurde, hakates seal vihaselt maapinda või uksepiita peksma, karjudes samal ajal kogu aeg: „Seda teeksin ma oma vaenlasele (nimetades teda nimepidi), kui see oleks tema!“ Umbes kümne minuti pärast erutus vaibub ja indiaanlane rahuneb, nähes üsna kurnatud välja. Kui ta oleks kodus oma hütis, siis saaks ta pea selgeks magada, aga nüüd peab ta end rammestusest välja rebima ja uuesti tantsima asuma.

Olin läinud kohale kindla kavatsusega caapi’t ise järele proovida, aga kui olin ühe tassitäie ehk pool annust iiveldama ajavat jooki ära joonud, saabus minu juurde – nähtavasti sooviga pakkuda mulle korraga kõiki oma hõrgutisi – tseremooniameister koos naisterahvaga, kes kandis käes suurt pudelkõrvitsat caxirí’ga (maniokiõllega), millest pidin võtma mehise sõõmu. Kuna teadsin joogi valmistusviisi, neelasin selle alla varjatud jälkustundega. Kohe, kui olin õllega lõpetanud, pisteti mulle pihku suur kahe jala pikkune ja käsivarrejämedune sigar, millest võtsin mõned mahvid, nagu etikett nõudis – mina, kes ma ei olnud terve oma elu jooksul ainsatki korda ei sigarit ega piipu suitsetanud. Kõige tipuks pidin jooma suure kalebassitäie palmiveini ning nagu mõistate, tekkis mul nii kirju kombinatsiooni tõttu tõsine tahtmine oksendada, millest päästsid mind üksnes võrkkiik, kuhu lebama heitsin, ja tass kohvi, mille minuga kaasas olnud sõber ettenägelikult aegsasti oli valmis keetnud.

Valged mehed, kes on õigest caapi-rituaalist osa saanud, kirjeldavad aine mõju all tunnetatud aistinguid sarnaselt. Nad on kogenud vaheldumisi kuuma- ja külmatunnet, hirmu ja vaprust. Nägemine on olnud häiritud ning silme eest on kiiresti möödunud erinevad nägemused – ühel hetkel imepärasemad ja hiilgavamad kui nad eales on kuulnud või lugenud, ent järgmisel hetkel tavatud ja hirmutavad. Need on üldlevinud sümptomid. Rio Negro ülemjooksul ning Uaupési ja Orinoco piirkonnas tegutsevad intelligentsed kaupmehed on kõik rääkinud mulle sama juttu, vaid väikeste isiklike variatsioonidega.

Üks minu brasiillasest sõber, kes võttis caapi täisannuse, nägi oma silme ees panoraamina kiirelt möödumas kõiki imesid, millest ta „Araabia öödest“ oli lugenud, ent kogemuse lõpufaasi aistingud ja nägemused olid, nagu alati, hirmsad. Sain Urubú-coará kombetalitusel teada, et umbes tunniajase sõidu kaugusel allavoolu on üks väike istandus ehk roça, kus kasvavad mõned caapi-taimed.

Läksin ühel päeval sinna, et hankida mõned näidised ja (kui võimalik) osta piisavas koguses varrepuru, et see analüüsimiseks Inglismaale saata; saavutasin mõlemad eesmärgid. Istanduses oli tosinkond suurt caapi-taime, mis keerdusid ümber roça ääres kasvavate puude kuni latvadeni välja, ja palju väiksemaid taimi. Õnneks olid need parasjagu õites ja kandsid noori vilju. Nägin enda mõningaseks üllatuseks, et taim kuulus Malpighiaceae sugukonda ja Banisteria perekonda. Leidsin, et tegemist on seni kirjeldamata liigiga ning panin sellele nimeks Banisteria caapi.

Üllatav oli minu jaoks asjaolu, et ei ühtegi narkootilist ega ka tugeva meditsiinilise toimega Malpighia liiki seni ei teatud. Malpiigialiste alla kuuluv perekond Byrsonima, mis on Amazonase jõgikonnas väga rohkearvuliselt esindatud, sisaldab palju liike, sealhulgas ilusaid väikseid puukesi kollaste või roosakate õiekobaratega. Õitest valmivad väikesed söödavad, kuid üpris magedad ja maitsetud luuviljad. Nende koor sisaldab rohkelt tanniini. Pará elanikud kasutavad seda tavaliselt naha parkimiseks ja indiaanlased selleks, et anda jämedale puuvillasele kangale punakaspruun värvus.

Teise perekonna – Bunchosia – liigid kasvavad peamiselt Andide nõlvadel, kaks-kolm kilomeetrit üle merepinna. Need puud on üsna madalakasvulised ning kannavad suuri kollakaid söödavaid luuvilju, mille nimetus on ciruela de fraile (munga ploom). Istandustes kasvatatud viljadel ei ole enamasti seemet ning mõnikord viiakse neid Ambatosse ja teistesse linnadesse müüki. Seemet nimetatakse raamatutes mürgiseks ning kui see tõesti nii peaks olema, siis see on minu teada ainus liik terves malpiigialiste sugukonnas – caapi muidugi välja arvatud –, mis võib inimesele kuidagi halvasti mõjuda.

Paljudes teistes samasse sugukonda kuuluvates liikides, mida seni uuritud pole, võib siiski leiduda ka mürke, sest sugukond on suur ja liigid (eriti ronitaimed) välimuselt suuresti sarnased; lisaks sellele sisaldavad lähisugulased seebipuulised (Sapindaceae), eriti Paullinia perekonna liigid, tugevaid narkootilisi mürke. Mul õnnestus hankida hulgaliselt tüvejuppe. Kuivatasin need korralikult ära, pakkisin suurde kasti, mis sisaldas botaanilisi näidiseid, ja saatsin märtsis 1853 jõge mööda allavoolu Inglismaa poole teele.

Mees, kes selle ja veel neli teist kasti oma uue, Uaupési ääres ehitatud paadi peale võttis, võeti poolel teel mööda Rio Negrot võlgade pärast kinni ning tema paat ja kogu selle sisu konfiskeeriti. Minu kastid visati niiske muldpõrandaga hütti, kuhu need jäid paljudeks kuudeks, kuni mu Manáoses elav sõber Senhor Henrique Antonij, kellele olin kastide teele panekust kirja teel teada andnud, vahejuhtumist kuulis. Tal õnnestus kastid kätte saada ning lasta need Pará sadamasse saata. Kui hr Bentham need Inglismaal lahti tegi, leidis ta, et niiskus ja hallitus olid saadetist üsna palju kahjustanud ning kasti põhjas olevad näidised olid peaaegu hävinud.

Caapi-taimede kimp oli nähtavasti samal põhjusel muutunud kõlbmatuks ja ma ei tea, kas seda kunagi keemiliselt analüüsiti, ent osa neist peaks olema Kew muuseumis välja pandud. Caapi’t kasutavad kõik Uaupési jõe ääres elavad hõimud, kusjuures mõned neist räägivad hoopis teistsugust keelt kui teised ja erinevad teistest täielikult ka oma tavade poolest. Ent kui seda Rio Negro ääres ka kunagi kasutati, siis igatahes on seal sellest loobutud; samuti ei täheldanud ma caapi-traditsiooni üheski kariibi keelkonna hõimus nagu bare, baniva (içana), mandavaka jt. Ainsaks erandiks on tariana hõim, kelle piirkond ulatub osaliselt Uaupési jõe äärde ning kes tõenäoliselt on õppinud caapi kasutamist oma naabritelt tukanodelt.

Juunis 1854 Orinoco lisajõgede ääres viibides kohtasin caapi’t taaskord – ja sama nime all – Maypuresi savannides metsikute guahibode laagris. Need indiaanlased mitte ainult ei joo ekstrakti, nagu tehakse Uaupési ääres, vaid ka närivad kuivatatud tüvetükke, nagu mõned inimesed tubakat. Sain nendelt teada, et kõik Meta, Vichada, Guaviare, Sipapo ja nende väikeste lisajõgede ääres elavad pärismaalased teavad caapi’t ja kasutavad seda väga sarnasel viisil. Mais 1857, olles elanud Peruu Andide kirdeosas kaks aastat, reisisin Pastaza jõge mööda suurde Canelose metsa, mis asub Cotopaxi, Llanganati ja Tunguragua vulkaanide jalamil. Sealsetes Canelose ja Pucayacu külades, kus elavad peamiselt zaparo (saparo) hõimud, nägin taas caapi-istandusi. See oli täpselt sama liik, mis Uaupési ääres kasvas, aga nimi oli teine – inkade keeles nimetati seda aya-huasca’ks ehk „surnud mehe väädiks“. Kui sinna saabusin, olid praktiliselt kõik kohalikud läinud kullaliiva pesema, ent see, kuidas Pucayacu valitseja mulle taime toimet kirjeldas, langes hämmastavalt hästi kokku sellega, mida olin Brasiilias kuulnud.

Quito põliselanik dr Manuel Villavicencio, kes oli olnud juba mõned aastad Napo kristlike asulate valitseja, avaldas järgmisel aastal raamatu „Geografía de la República del Ecuador“ (New York, 1858), kus on kõnealuse jõe ääres elavate põlisrahvaste kombeid, sealhulgas nende ayahuasca tarvitamise kombeid, väga huvitavalt kirjeldatud; taime enda kohta ei osanud ta aga öelda rohkem kui et tegemist on liaani või ronitaimega. Järgnevalt annan kokkuvõtte sellest, mida Pucayacus viibides ja Villavicencioga suheldes Napo ja Bombonasa äärsete asukate ayahuasca ehk caapi kasutamise ja selle taime toime kohta teada sain. Zaparo, anguteero, mazaane ja teised hõimud kasutavad ayahuasca’t täpselt samamoodi nagu Uaupési ääres caapi’t kasutati, s.t narkootilise stimulandina rituaalsetel kombetalitustel. Seda joovad ka šamaanid, kui neil palutakse vaidlust või tüli lahendada, saatkonnale aru anda, vaenlase plaane välja selgitada, abielunaise võimalikku truudusetust kindlaks teha, haigestunud mehe ära nõidunud kurjamit välja selgitada jne.

Kõik ayahuasca tarvitajad tunnevad alguses peapööritust; seejärel tekib neil tunne, otsekui nad tõuseksid õhku ja hõljuksid ringi. Indiaanlaste sõnul näevad nad ilusaid järvi, viljadest lookas metsasalusid, hiilgava sulestikuga linde jne. Peagi vaatepildid muutuvad: nad näevad metselajaid, kes valmistuvad neid ründama, ning nad ei suuda end enam püsti hoida ja kukuvad maha. Sel kriitilisel hetkel ärkab indiaanlane üles ja kui teda võrkkiiges jõuga paigal ei hoitaks, hüppaks ta jalule, haaraks oma relvad ja ründaks esimest ettejuhtuvat inimest. Seejärel jääb ta uniseks ja viimaks uinub. Kui ayahuasca’t tarvitab šamaan, siis mäletab ta pea selgeks magamise järel kogu transiseisundis toimunut ning tuletab sellest prohvetlikke ettekuulutusi, jumalikke nägemusi või mida muud kõike temalt parasjagu nõutakse.

Poistel ei ole lubatud ayahuasca‘t proovida enne puberteeti ja üheski vanuses naised ei tohi seda tarvitada – täpselt nagu Uaupési ääres. Villavicencio ütleb (samas, lk 373): „Ayahuasca-tseremoonial osaledes hakkab mu pea alati kohe ringi käima ning ma suundun otsekui mingile õhusõidule üle lummavate maastike, suurte linnade, uhkete tornide, kaunite parkide ja muude meeliülendavate asjade. Seejärel avastan end aga ühtäkki hüljatuna metsast, kus mind ründavad kiskjad, kelle eest püüan end kaitsta. Viimaks tulen meelemärkusele, ent tunnen tohutut uimasust, peavalu ja mõnikord ka üldist haiglast olekut.“ See on kõik, mida ma olen ayahuasca’ga seoses näinud ja kuulnud. Kahjuks ei oska ma teile öelda, milline narkootiline aine selliseid erakordseid efekte põhjustab. Caapi kõige otsesemad analoogid on oopium ja kanep, ent caapi avaldab närvisüsteemile palju kiiremat ja ägedamat toimet kui kumbki mainitud aine. Mõnel minu jälgedes käival ränduril, kelle käsutuses on suuremad ressursid, õnnestub loodetavasti hankida proovid, mis on selle salapärase taime täielikuks analüüsimiseks piisavalt kvaliteetsed. (Katkend Richard Spruce’i raamatust „Notes of a Botanist on the Amazon and Andes“, 2. köide, London, 1908, lk 413–425)

 

Allikas: Luis Eduardo Luna, Steven F. White “Ayahuasca antoloogia. Kohtumised Amasoonia püha taimega“ (ESTRA, 2019)

Vaata ka Luis Luna esinemist Tallinnas:

Fotod: ESTRA