Teadus, teadvuse seisundid ja psühhointegraatorid: kuidas teadmatus loob väärarvamusi

24. mai 2018 kell 14:55



Kui inimene on saanud täiskasvanuks ja omandanud selge mõtlemisvõime, kaasneb sellega ka oskus eristada olulist ebaolulisest, fakti arvamusest ja seda, mida ma tean, sellest, mida ma ei tea. Kui olulise ja ebaolulise eristamisega saame me kõik enda arvates hästi hakkama ja käegakatsutavaid fakte peame tähtsamaks arvamusest, siis eristada seda, mida ma tean, sellest, mida ma ei tea, on juba natuke raskem. Küsimus on selles, et kui ma mingit asja ei tea, siis ma tundun endale ebakompetentse, et mitte öelda rumalana ja tavalises olukorras teen kõik, et seda mitte olla ja nii üritatakse jätta mulje, et ma tean midagi ka teemadest, kus mu teadmised on piiratud käibetõdedega ja parasjagu moes olevate uskumustega. Paraku on inimeste need uskumused, mida nad peavad tõeks, vormitud ühiskondlikust ja grupi arvamusest, või nagu Goethe ütleb – ajastu vaimust. Goethe lisab, et inimesel on väga raske ületada oma ajastuga kaasnevaid käibetõdesid ja ainult üksikud suurvaimud saavad sellega hakkama. Tema enda puhul selles kahtlust ei ole. Selles artiklis tuleb juttu psühhedeelsete ainete positiivsetest omadustest ning tõenäoliselt tekitab selline teemapüstitus tugeva negatiivse vastureaktsiooni, kuid see ei tohiks olla takistuseks teemasse süvenemisel, kirjutab psühholoog ja elu-mõtestaja Alar Tamming.

Artikkel ilmus esmalt lühendatud kujul 2014. aastal Pärnu Postimehes ja täiskujul Telegrami 1. paberajakirjas 2015. aastal.

 

Kuidas me teame, et me midagi teame

Aga kuidas me üldse midagi teame? Teadmiste teooria ütleb, et me saame teadmisi neljast allikast. Kui me loeme alljärgnevaid väiteid, siis üldiselt peame neid tõeseks. Esiteks: Kuu on maale ligemal kui Päike. Teiseks: kuuseokkad on rohelised. Kolmandaks: kui A on suurem kui B ja B on suurem kui C, siis A on suurem kui C. (Kui sa selle koha peal artikli pooleli jätad, siis ma olen su peale kade, sest sul on meeletult arenguruumi ja nii palju huvitavaid asju maailmas avastamata.) Neljandaks: tapmine on halb.

Kindlasti on võimalik neis väidetes ka descarteslikult kahelda, kuid suure tõenäosusega peab enamus inimesi neid tõeseks. Küsimus on selles, et kust me teame, et need väited on tõesed. Esimese väite kohta võib öelda, et me teame seda sellepärast, et oleme selle kohta lugenud ehk me usaldame teisi. Kuuseokkad on rohelised sellepärast, et me oleme neid ise näinud ehk saanud vahetu teadmise või kogemuse selle kohta. Kolmas näide räägib järeldamisest, kus me ühest asjast järeldame teise. Neljas lause ehk teadmine, et tapmine on halb, põhineb meie sisetundel. Nii võibki öelda, et meie teadmised põhinevad neljal allikal: spetsialistide antud informatsioonil, sest enamus inimesi (mina kaasa arvatud) ei ole võimelised ise teostama Päikese ja Kuu kauguste mõõtmist, rääkimata isegi teadmisest, kuidas seda teha. Teiseks vahetul kogemusel ehk me kõik oleme näinud, et kuuseokkad on rohelised. Kolmandaks järeldamisoskusel, mis eeldab natuke enamat kui lihtsalt võimekust seda teksti lugeda. Ja neljandaks põhinevad teadmised tundel ehk intuitiivsel teadmisel, sest sisemas saame me kõik aru, et tapmine on halb. Filosoofid on neid kategooriaid veelgi peenemalt lahti kirjutanud, et eristada arvamust, usku, tõekspidamisi, fakte, väärarvamusi jne, kuid selleks, et mingi teema kohta arvamust avaldada, on hea teada, millisest allikast on meie teadmine pärit.

 

Positiivsed muutunud teadvuse seisundid

Alloleval teemal julgen ma sõna võtta eelkõige sellepärast, et minu kahest kõrgharidusest on teine psühholoogias, kus mu erialaks on muutunud teadvuse seisundid, milles mul on teadusmagistri kraad. Seetõttu julgen minna vastuollu avaliku arvamusega, kuna viimase kümne aasta jooksul olen lugenud selle teema kohta arvukalt teadusartikleid ja osalenud rahvusvahelistel teaduskonverentsidel üle maailma. Ehk teiste sõnadega: eelkõige pärinevad minu teadmised asjakohase valdkonna kohta teadlaste ja spetsialistide töödel, mitte ei korda mõne massimeedia artikli pealkirjas toodud hoiakuid.

Eelkõige on mu huvi olnud seotud muutunud teadvuse seisundite (edaspidi MTS) korral seisunditega, mis on tavaseisundist kõrgemad ja paremad, mitte patoloogiliste ja haiglaste seisunditega, millega tegeleb psühhiaatriga. Stanislav Grof, kes on sellele teemale pühendunud kogu oma psühholoogikarjääri, nimetab neid holotroopseteks seisunditeks, mis tõlkes tähendab seisundeid, kus inimene liigub terviklikkuse poole. Teatavasti on inimesel kogu aeg püüe liikuda terviklikuma ja täiuslikuma oleku suunas, nimetagem seda siis mõnu poole ja valust eemale liikumiseks, transtsendentse kogemuse igatsuseks või hoopis Maslow püramiidi järgi tippelamusteks.

Paraku on nii, et meie tavaline seisund on seotud suurte sisevastuoludega, sest tihti on inimese mõtted, tunded ja tegevused omavahel vastuolus. Inimene mõtleb ühte, aga räägib teist juttu, tunneb midagi, aga mõttes ütleb, et see tunne on vale. Terviklik seisund, kus inimene on endaga täielikus tasakaalus – ilma ärevuse pinge ja hirmuta – on meie tarbimisühiskonnas pigem erand. Kuid on olemas seisundid, kus inimene tunneb end täiesti tasakaalus olevat nii iseenda kui ka universumiga ja neid seisundeid on ka teadlased põhjalikult uurinud. Pikemalt sellel teemal peatumata mainin, et inimese arengu staadiumid on kõige paremini välja toonud Ken Wilber, kelle ka eesti keeles ilmunud teostes „Atmani projekt“ ja „Kõiksuse lühilugu“ on kokku võetud kõigi sel teemal uurimusi teinud teadlaste tööd. Järeldus on neil kõigil üks: loogiline, ratsionaalne seisund, kus inimesed suurema osa oma elust viibivad, ei ole arengu lõpp-punkt, vaid üks arenguetappe ja pole ka kõige rahuldustpakkuvam ja parim seisund. Pigem on asi vastupidi. Aeg-ajalt tahavad inimesed oma igapäevastest mõtetest välja saada ja kogeda teistsugust seisundit. Võib isegi öelda, et see on inimese sisemine tung.

 

Tehnikad muutunud teadvuse seisundisse minekuks

Millised on klassikalised MTS-i mineku meetodid? Ühes põhjalikus uuringus, mis avaldati ajakirjas Psychological Bulletin 2005 vol. 131 lk 98–127 on toodud välja neli MTS-i tekitavate tegurite gruppi. Esiteks spontaanselt tekkivad MTS-id, mille alla kuulub nii uni kui tavaseisundist erinev seisund ja unistamine, kus meie mõtetel puudub konkreetne siht ja eesmärk. Samuti kuuluvad siia surmalähedased kogemused SLK (Near Death Experience – NDE).

SLK on teadlaste hulgas vastuoluline teema ja siin praeguseks konsensus puudub. Probleem on selles, et sellel suunal on väga raske uuringuid teha, sest SLK on spontaanselt tekkiv ja seda katsetega uurida on väga keeruline. On küll tehtud mõningaid katseid, kus inimene pannakse nn karussellile ja kiirendatakse teda surmalähedastesse seisunditesse ja siis uuritakse tema ajus toimuvat ning tema subjektiivseid kogemusi, kuid need uuringud on alles algjärgus.

Teine võimalus MTS-i tekitamiseks on füüsiline stimulatsioon ehk inimene on kehaliselt tavaseisundist erinevates tingimustes ja kogeb seetõttu teistsugust seisundit. Siia alla lähevad äärmuslikud keskkonnatingimused – tugeva psüühilise pingega seotud olukorrad või äärmusliku temperatuuri ja kõrgusega kokkupuuted. Näiteks on tehtud üks uuring Himaalajas mägironijatega, kus 90% üle 8500 meetri kõrgusel viibinutest tunnistasid visuaalseid ja kehalisi hallutsinatsioone ja kirjeldasid ka kehakuju moondumist, seostades samas kõik need tunded positiivsete emotsioonidega. MTS-i on tunnistanud ka polaaralade uurijad ja mikrogravitatsioonis (kosmoselennul) viibijad. Viimase puhul on teadlased eri meelt, kas tegu on gravitatsiooni puudumisest tingitud MTS-i või kosmoselennuga automaatselt kaasnevast stressist põhjustatud MTS-iga. Edgar Mitchell, kes oli kuues inimene, kes käis Kuul, kirjeldab, kuidas ta sai kosmosest Maad vaadates oma elu kõige erilisema müstilise kogemuse, tundes järsku kõige ühtsust, ja kuidas kogu tema maailmavaade muutus. Budismis kutsutakse seda kogemust samadhi’ks ja see viis Mitchelli selliseid kogemusi uuriva teadusinstituudi loomisele.

Füüsilise stimulatsiooni alla kuuluvad ka paast ehk dieet ja hingamistehnikad. Paastu on organiseeritud religioonid ära kasutanud inimestele positiivse vaimse kogemuse andmiseks ja endaga sidumiseks. Erinevaid hingamistehnikaid on maailmas kirjanduse andmetel 3000–10 000 – neist Eestis on tuntumad vabastav hingamine ja holotroopne hingamine.
Hingamistehnikate kasulikkus nii MTS-i põhjustajana kui ka inimese vaimse heaolu tõstjana on teaduskirjanduses põhjalikult dokumenteeritud. Eesti keeles on võimalik sel teemal lugeda Stanislav Grofi raamatust „Holotroopne hingamine“ ning Gunnel Minetti raamatust „Hinga välja“.

Kolmas muutunud teadvuse seisundeid tekitav tegurite kategooria kannab nime „erinevad psühholoogilised vahendid“. See on küllaltki lai grupp, kuhu kuuluvad kõikvõimalikud meditatiivsed, hüpnootilised ja lõõgastavad tehnikad ning tehnikad, mis vabastavad meid igapäevastest meeleorganitelt saadavast infost. Viimaste hulka kuulub näiteks John Lilly loodud nn hõljumispaak, kus eesmärgiks on inimese täielik vabastamine välistest stiimulitest: inimene heidab soolavanni, mis on tema kehatemperatuuril ja hoiab teda veepinnal. Sellega lõigatakse ära gravitatsiooni tajumine ja temperatuuri erinevuste taju, lisaks suletakse vann kaanega, et ka silmade kaudu ei tuleks informatsiooni, ja ollakse täielikus vaikuses. John Lilly eesmärk oli teada saada, kust on meie teadvus pärit, kas meeleorganitelt või kui meeleorganitelt saabuv info ära võtta, mis siis meie teadvusega toimub. Need kogemused olid tal erakordselt positiivsed ja nagu ta ise kirjeldab, meenusid talle sel ajal paljud ammuunustatud lapsepõlvekogemused ja ta lahendas ära sisemised konfliktid, mis olid nende kogemustega seotud. Hõljumispaagi kasulikkuses ei ole praeguseks kahtlusi. Kõik uuringud näitavad positiivseid muutusi nii inimese isiksuses kui ka tema suhtumises maailma ja subjektiivses enesetundes. Kõige rohkem on seda ära kasutanud sportlased. Näiteks Carl Lewis kasutas hõljumispaaki, et tugevdada oma visualiseerimisvõimet ja ei ole välistatud, et kaudselt kuulub osa Carl Lewise üheksast olümpiamängude kuldmedalist ka John Lillyle.

Üks huvitav ja vähekasutatud psühholoogiline vahend MTS-i minekuks on biotagasisidel põhinevad meetodid, eriti ajulainete juhtimine inimese enda poolt. See tehnika võimaldab saavutada tahtliku kontrolli füsioloogiliste protsesside üle ja seda on edukalt kasutanud AC Milani jalgpallikoondis ja paljud nii laskmise kui ka sõudmise olümpiavõitjad. Selle tehnika eesmärk on ajulainete aeglustamine või kiirendamine vastavalt oma soovile, et viia end efektiivsesse seisundisse.

Biotagasiside alaliik on binaureal beat ehk tehnika, kus kasutatakse spetsiaalset muusikat, nii et inimene kuulab kõrvaklappidega CD-d ja tal tuleb kummassegi kõrva erineva sagedusega heli ning aju lained hakkavad võnkuma madalatel ehk alfa ja teeta lainetel – selline subjektiivne tunne on sarnane aastaid mediteerinud munkade omaga. Asjakohasel teemal on uurimuse teinud Richard Davidson.

Kolmas grupp MTS-i tekitavaid tegureid on seotud haigusega ja tavamõtlemises peetaksegi neid ainsateks teisenenud seisunditeks. Siia kuuluvad epilepsia ehk langetõbi, kooma ja psühhootilised häired. See teema on psühhiaatrite pärusmaa.
Neljas grupp on keemiliselt esile kutsutud seisundid. Ja see on nüüd teema, millel on vaja pikemalt peatuda ja välja tuua ühiskonnas eksisteerivad eksiarvamused, müüdid ja hoiakud.

 

Keemiliselt esilekutsutud MTS-i ajaloost

Nagu eelpool mainitud, on kõik ühiskonnad juba aegade hämarusest saadik kasutanud erinevaid tehnikaid, nende seas ka keemilisi, et välja pääseda tavareaalsusest. Kui jätta kõrvale iidsed ajad, kus samuti on suurel hulgal tõendeid erinevate ainete kasutamisest, siis Rooma riigi ajast on teada Elüüsiumi müsteeriumid, mis toimusid ligi 2000 aastat iga viie aasta tagant ja kus tarvitati mingit salajast jooki, mille koostisainetes ei ole teadlased seni kokkuleppele jõudnud. Oletatakse nii LSD derivaati kui ka psilotsübiini sisaldavaid seeni. Kindel on aga see, et nendel tseremooniatel osalesid kõik tolle aja väljapaistvamad tegelased alates Pythagorosest, Platonist, Sokratesest ja lõpetades Marcus Aureliuse, Sophoklese ja Ciceroga. Müsteerium tuleb sõnast muo, mis tähendab huulte sulgemist. Ometigi on võimatu teada, millest siis pidi õieti vaikima – seda teavad vaid pühitsetud ise. Pole teada ühtegi juhtumit, kus keegi müsteeriumis pühitsetutest oleks rääkinud sellest halvustavalt. Luuletaja Pindaros: „Õnnelik on see, kes on need läbi teinud ja laskub õõnsa maakera sisemusse; tema teab, kus on elu lõpp ja jumalik algus.”

Nüüdisaegne tarbimisühiskond kasutab praegusel etapil kahte teadvustmuutvat ainet – nikotiini ja alkoholi. Timothy Leary on formuleerinud 8-tasandilise teadvuse teooria ja selle teooria järgi on mõlemad ained tavaseisundist allapoole viivad. Ja tõenäoliselt teavad ka lugejad, et alkohol ei ole aine, mis aitaks kaasa vaimsele arengule, vaid pigem nüristab ja hävitab inimelusid. Teoorial pikemalt peatumata lisan, et alkohol ei ole selle teooria järgi kõige hullem aine, sest opiaadid ja morfium viivad samuti meid tavaseisundist välja, kuid veel rohkem allapoole, taastades inimeses nii-öelda hõljuva vastsündinu teadvuse. Peale selle võib oopiumi, morfiini ja heroiini tarvitamisega kaasneda sõltuvus.

 

Narkootikumide klassifikatsioon

Nüüd on õige hetk heita pilk narkootikumide maailma, sest siin on esimene koht, kus inimesed asjasse süvenemata panevad narkootikumid ja psühhedeelsed ained ühte patta, nimetades neid kõiki narkootikumideks ja pidades neid kõiki halvaks. Ei ole mingit kahtlust, et narkootikumid on kahjulikud. On tuhandeid näiteid narkosõltuvuse kohta ja neid tuleb kogu aeg juurde. Väga hästi on seda kirjeldanud endine narkomaan ja hilisem kirjanik William Burroughs, kes toob välja, kuidas ta oli narkodiileri nõela otsas ja ootas, millal saab oma järgmise doosi. Ta kirjeldab, kuidas narkootikum muutus ta ainevahetuse osaks ja millised koletislikud nähud kaasnesid sellega, kui igapäevast doosi kehasse ei saabunud, ja et nälg ning janu olid võrreldes selle tundega tühised.

Klassikaliselt saab narkootikumid jagada kolmeks: esiteks rahustid, teiseks ergutid ja kolmandaks psühhedeelikumid.

Rahusteid kasutab psühhiaatria. Esimene rahusti ajaloos oli nahkrihmadega tool, mis hilisemal ajal on asendunud barbituraatide ja bensodiasepiinidega – nt sedukseen, eleenium, diasepaam, vaalium. Koos alkoholiga võivad need olla eluohtlikud. Samuti kuuluvad rahustite hulka sissehingatavad inhalandid, nagu näiteks naerugaas, bensiin ja amüülnitrit. Viimane annab eufooria ja suurendab seksuaalset naudingut, seetõttu kasutavad homoseksuaalid seda laialdaselt. Ohtlik inhalant on tolueen, sest see muudab närviraku membraani omadusi.

Rahustite alla kuulub ka kanep. Kanepi kohta on erinevaid seisukohti ja siin on teema väga lai, kuid praeguste uuringute alusel võib öelda, et kanep on ohutum kui alkohol ja vähem sõltuvust tekitav kui nikotiin, kuigi seda teadmist on tavakodanikul raske vastu võtta. Riikide ja valitsuste tasandil seda tunnistada on ilmselt veelgi keerulisem, sest kui Suurbritannia valitsuse nõunik, professor David Nutt tuli asjakohaste uuringutega valitsuse istungile ning tõi välja nikotiini ja alkoholi tunduvalt kahjulikuma mõju, võrreldes mõne teise klassikaliselt narkootikumiks peetava ainega, lasti ta lihtsalt oma kohalt lahti.
Rahustite hulka kuulub ka etüülalkohol, mida tuntakse juba üle 10 000 aasta ja mida toodeti algselt mee kääritamisel. Väikestes kogustes on alkohol rahustav, suurtes kogustes hakkavad inimeses tööle erutusmehhanismid. Kindlasti ei aita see kiilaspäisuse vastu ega ravi mälu, kuigi aastal 1500 nii arvati.

Kõige ohtlikumad rahustid on opiaadid (morfium, heroiin). Heroiin tuli pärast selle avastamist 1898. aastal turule kui ülitõhus köharohi, mis aitas väga hästi, probleemiks oli vaid see, et selle tarvitajad ei tahtnud pärast köha sümptomite kadumist kuidagi oma ravimist loobuda.

Oopiumi hakati tarvitama samuti kauges minevikus: juba sumeri tekstides on viiteid moonide kasutamisele ja Kreeka ning Rooma jumalaid on tihti kujutatud moonianumate ja nende ekstraheerimisnõudega. Oopiumisõltuvuse kohta on eesti keeles võimalik lugeda maailma kirjandusklassikasse kuuluvat lugu Thomas De Quinceylt – „Inglise oopiumisööja pihtimused“, kus ta kirjeldab, kuidas enne sõltuvusse jäämist elas ta seitse aastat oopiumi tarvitades läbi oma elu ilusaimad aastad, kuni jõudis täieliku sõltuvuseni ja mõistis, et sureb varsti. Ja kuna ta sai aru, et ta niikuinii sureb, siis otsustas ta pigem surra ärajäämanähtude kätte ja tänu sellele otsusele sai maailma kirjandusklassika ühe suurepärase teose ja Inglise surnuaiad jäid ilma ühe noore mehe surnukehast.

Teine narkootikumide kategooria on ergutid. Siia kuulub ka amfetamiin. Amfetamiini on erinevate riikide sõjaväed kasutanud sõjalistel missioonidel, et hoida oma sõdureid kokku vajumast. Samuti kuulub siia efedriin – aine, mille puhul sportlased ei ole kursis, et see oli nende nohurohu koostises, aga mille jõudu andev toime on neile üldiselt teada. Amfetamiinide klassi kuulub ka peodroog ecstasy, mille kliinilised uuringud terapeutilise kasuteguri määramiseks on praegu pooleli.

Kolm kõige tuntumat ergutit on kokaiin, nikotiin ja kofeiin. Kaks viimast on praegu ühiskonnas täielikult aktsepteeritud. Kuigi Sherlock Holmes kasutas kokaiini ja Freud ülistas seda, kuulub see aine kindlalt narkootikumide klassi ja selle keelustatud ainete nimekirjas olemine on täiesti mõistetav.

Kolmas narkootikumide grupp on psühhedeelsed ained. Need on ained, mis ei tekita sõltuvust ja mida on inimkond kasutatud rituaalselt tuhandeid aastaid. Erilist tähelepanu tasub pöörata sellele, et nad ei tekita sõltuvust ja nende tarvitajad ei ole ühiskonnale ohtlikud, kuid nad tekitavad klassikalisi muutunud teadvuse seisunditega kaasnevaid nähte ja seetõttu on praeguseks paraku koos pesuveega ka laps vannist välja visatud. Tegelikult tuleks psühhedeelsed ained narkootikumide nimekirjast välja arvata, sest nad on nendest niivõrd erinevad ja kahjulike mõjude asemel on neil mitmeid kasulikke omadusi. Tuntud teadlane, mitmete raamatute autor Michael Winkelman on üritanud seda üldsuse hoiakut muuta, kutsudes sellesse rühma kuuluvaid taimi, seeni ja kaktusi psühhointegraatoriteks, kuna need aitavad siduda aju erinevatest osadest – ajutüvest, limbilisest süsteemist ja ajukoorest – pärinevat infot üheks tervikuks ehk aitavad lahendada meis olevat tunnete, mõtete ja tegevuste ebakõla.

 

Psühhedeelsed ained – eksikülalised narkootikumide maal

Siia rühma kuuluvad maagilised, psilotsübiini sisaldavad seened, peyote ja San Pedro kaktused, ayahuasca, iboga taim Aafrikast ja DMT ning LSD. See grupp sai 1960. aastate hipiliikumise ja kontrollimatu tarvitamise tõttu külge narkootikumide tiitli ja ei ole sellest kahjuks vabanenud tänase päevani. Eriti kurioosne on see, et järjest rohkem tehakse uuringuid, kus sellesse gruppi kuuluvaid aineid kasutatakse raskete psühholoogiliste probleemide lahendamiseks ja teraapia eesmärgil, aga kuna tegu on ühiskondliku hoiaku muutumisega, siis on selle muutuse toimumine väga aeglane.

Kõige tuntum psühhedeelne aine lääne massiteadvuses on LSD. Tavaliselt seostub see 1960. aastate ning hipiliikumisega ja arvatakse, et see ajab inimesed hulluks. Paraku on see väärarvamus ja loodetavasti saame tulevikus võrrelda seda 16. sajandi uskumuste süsteemiga, kus enne Kopernikut peeti maakera universumi keskuseks. Uurides seda ajastut, selgub, et aastal 1609 moodustas paavst Paulus V komisjoni Koperniku ideede uurimiseks. Komisjon leidis, et Maa liikumine on väärarusaam ja Päikese (sic!) kuulutamine Universumi keskpunktiks on absurdne. Kui Galilei palus usutegelastel vaadata teleskoopi ja veenduda ise kosmose teistsuguses olemuses, siis keelduti sellest. Õnneks ei saadetud teda tuleriidale, vaid keelustati kõik tema raamatud ja oma elu lõpul mõisteti ta eluks ajaks vangi, mis siiski asendus koduarestiga.

Ka praegusel ajal on paljud teadlased rääkinud psühhedeelsete ainete tähtsusest inimese psüühika tundmaõppimisel ja palunud asjasse kriitiliselt suhtuvatel isikutel ise teleskoopi vaadata, öeldes, et psühhedeelikumid on psühholoogile sama kui teleskoop astronoomile või mikroskoop bioloogile. Kahjuks eiratakse seda mõttekäiku sama järjekindlalt kui Galilei soovitust taevale pilk heita ja ise kosmose olemust näha ja praegu püütakse isegi teadusuuringuid psühhedeelsete ainetega takistada. Takistajaid ei saa ka süüdistada, sest selle taga on teadvustamata hirm teadvustamatuse ees, nagu mainis äsjalahkunud professor Šulgin, kes oli oma elu pühendanud erinevate teadvust laiendavate ainete sünteesimisele.

LSD mõju loovuse arendamisel on asendamatu. Biitlite laul „Lucy in the Sky with Diamond“ on otseselt LSD-st inspireeritud. Ilma LSD-ta ei oleks meil Ken Kesey romaani „Lendas üle käopesa“ ja sellest inspireeritud filmi Jack Nicholsoniga peaosas. Nobeli preemia laureaat Kary Mullis, kes sai keemiapreemia PCR-tehnika arendamise eest (protsess, milleta me ei suudaks DNA-d uurida), on selgelt öelnud, et LSD sessioonide ajal õppis ta tunduvalt rohkem kui ükskõik mis koolis või kursusel ning lisas, et ilma LSD-ta ta vaevalt et Nobeli preemiani oleks jõudnud. Samuti mainis ta, et praegusaja teadus ei ole väga palju erinev 1634. aasta teadusest – väga provokatiivne väide, mille eest teadlaskond tahab teda kogu aeg üle parda heita selle asemel, et peeglisse vaadata.

Ka Francis Crick, Nobeli meditsiinipreemia laureaat, kes suutis DNA struktuuri lahti harutada, on lähedastele inimestele tunnistanud, et lahendus saabus talle LSD sessioonil olles. Kahjuks on ta ise meie hulgast lahkunud ja ei saa kinnitada ega ümber lükata neid väiteid ning teadlased üritavad teisi veenda, et see on ainult legend. Kindel on aga see, et Crick oli Aldous Huxley austaja ning inspireerituna Huxley romaanist „Hea uus ilm“ kirjeldatud psühhedeelse aine soma nimest, samanimelise ühingu üks asutajatest. Ühingu eesmärk oli kanepi legaliseerimine. Samuti pani Francis Crick oma nime alla kuulsale The Timesi kirjale 1967. aastast, mis kutsus üles muutma narkootikumide keelustamise seadust.

Enne LSD keelustamist tegi uuringuid LSD-ga Stanislav Grof, kellel oli üle 4000 katseisiku ja kes uuris LSD mõju ravimatutele vähihaigetele ning tähendas nende emotsionaalse seisundi tunduvat paranemist ja surmahirmu vähenemist. LSD teraapiat praktiseeriti enne keelustamist nii siin- kui ka sealpool suurt lompi. 1964. aastal kasutas LSD-d psühhoanalüütilisel teraapia seansil maailmakuulus filmirežissöör Federico Fellini; Euroopas töötati välja psühholüütiline teraapia, mis põhines mitmekordsel väikesel annusel ning USA-s psühhedeelne teraapia, kus kasutati ühekordset suurt doosi. Selle, et LSD võtab ära „ego“ kaitsebarjäärid ning toob alateadvuses toimuva teadvusesse, ei olnud kummalgi pool ookeani kahtlust. Kahjuks katkesid need uuringud 1960-ndate lõpus, sest LSD liikus spetsialistide käest massidesse, kes hakkasid seda kuritarvitama ning lisaks kutsus Timothy Leary inimesi valitsust kukutama ja loomulikult ei jäänud vastulöök tulemata. Ligi 40 aastaks keelustati kõik inimkatsed LSD-ga, president Nixon kuulutas Timothy Leary USA kõige ohtlikumaks inimeseks ja teadus pidi taas alistuma poliitikale ning täitma etteantud korraldusi. Alles viimasel paaril aastal on taas antud luba üksikuteks uuringuteks.

Selle aasta juunis (2014. -toim.) avaldas mainekas eelretsenseeritav teadusajakiri The Journal of Nervous and Mental Disease Šveitsis toimunud uuringu tulemused, mille ühiskonnale poliitiliselt vastuvõetav kokkuvõte kõlas nii: „LSD on meditsiiniliselt paljulubav aine.“ Uuringu tulemusi kajastas isegi The New York Times. Sarnaselt Grofiga uuriti surmahaigete ärevuse vähenemise võimalust LSD-seansside käigus ja leiti, et 200 mcg koguste korral vähenes ärevus tunduvalt ja ärevusevaba seisund muutus püsivaks.
Ka teiste psühhedeelsete ainetega tehakse palju teadusuurimusi. MDMA kasulikkus posttraumaatilise stressi korral on erinevates uuringutes kinnitust leidnud. Käimas on palju uuringud sõjaveteranidega ning tundub, et see on üks väheseid ravimeetodeid, mis aitab mälu vabastada sõjapiltide koledusest.

Aafrikast pärit iboga taime puhul uuritakse, kas sellest võib olla kasu narkootikumide sõltuvusest vabastamisel. Erinevused tavaliste ravimitega on põhimõttelised: kui tavaline ravim tegeleb sümptomiga ja seab eesmärgiks need ära kaotada ehk alla suruda, siis iboga taime puhul pääseb inimene ligi oma mõteteahelale minevikust ja näeb selgelt, milliste sündmuste ja otsuste tulemusena on ta oma sõltuvuse küüsi sattunud. Lisaks piisab enamasti ainult ühest seansist, et lõplikult vabaneda kas alkoholismist, opiaadi- või kokaiinisõltuvusest. Maagilised psilotsübiini sisaldavad seened on aga tõhusad obsessiiv-kompulsiivsete häirete ravis, nagu näitas 2010. aasta uuring.

1962. aastal tehti Harvardis suurel reedel eksperiment, kus topelt-pimeuuringus manustati 10 inimesele psilotsübiini ja uuriti, kas seened võivad tekitada vaimseid kogemusi. Psilotsübiini saanutest raporteeris müstilisi kogemusi kaheksa katseisikut 10-st. 2006. aastal jätkas 1962. aasta uuringut teadlane Roland R. Griffiths, kelle töö avaldati mainekas ajakirjas Psychopharmacology. Uuringu tulemused näitasid, et psilotsübiin võib avaldada isiksuse arengule väga tervendavat mõju. Seda uurimust on ka Eesti ajakirjandus refereerinud.

Psühhedeelsete ainete hulka kuulub ka ayahuasca – Brasiilia šamaanide imejook, mis avab teed teistesse reaalsustesse ja aitab kaasa inimese elu jooksul kogunenud hingehaavade ravimisele ning mille kohta klassikaline psühhiaatria tahab öelda, et see tekitab hallutsinatsioone. Ka siin ei ole ükski uuring näidanud selle aine kahjulikkust, vaid seda tarvitanud räägivad tema kasulikkusest psüühikale. Ayahuasca koosneb kahest komponendist – harmaliinist ning DMT-st – ja hoolimata sellest, et DMT-d sünteesib iga inimese organism ning ta on sadade taimede ja isegi mõne koralli koostises, on see keelatud ainete nimekirjas.

Ayahuasca kodumaa on Brasiilia, kus 1962. aastal legaliseeriti selle kasutamine religioosse sakramendina; seal toimuvad iga nädal Santo Daime kiriku tseremooniad, kus osalejad tarvitavad ayahuasca’t. See, mida ayahuasca seansil käinud kirjeldavad, ületab tõepoolest tavalise mõtlemisvõime piirid: räägitakse hinge eraldumisest kehast, kohtumistest üleloomulike olenditega, paradiisi ja põrgu kogemustest; nähakse oma haiguste põhjusi ja saadakse selgeid visioone tulevikuks. Ayahuasca’ga tervenemine ei ole kerge protseduur. Kuid muutused, mis peale seda toimuvad, on see-eest muljetavaldavad: üks uuring näitas, et pärast ayahuasca tarvitamist suureneb intellektuaalne võimekus, paraneb kontsentratsioonivõime, sisekonfliktid töötatakse ümber ja ärevus väheneb, tõusevad nii enesehinnang kui ka teistele andestamise võime. Ayahuasca šamaanid väidavad, et see, mida inimene sel ajal kogeb, ei ole mitte patoloogia ja hallutsinatsioon, vaid varjatud reaalsuse teiste dimensioonide nägemine ja peale julgust sellesse reaalsusesse siseneda, tekib taipamine ja selgus.

Kuidas siis nendesse ainetesse suhtuda? Kuna enamikul inimestel ei ole ilmselt võimalust Brasiiliasse minna ja ayahuasca kirikut külastada, siis tasub meelde jätta ainult üks asi: psühhedeelilised ained ei ole narkootikumid, vaid hoopis midagi muud. Ja kuigi seaduse järgi on tegu illegaalsete ainetega, tasub eelkõige ikkagi lähtuda seaduse mõttest, mitte sättest. Seadused, mis puudutavad narkootikume, on ühiskonnale vajalikud, sest narkootikumid hävitavad inimisiksust ja selle kaudu ka ühiskonda. Kuid psühhedeelikum ei ole narkootikum. Mitte ükski heroiinitarvitaja või kokaiinisõltlane ei nimeta oma tegevust vaimseks enesetäiustamiseks või arenguks, kuid psühhedeelsete ainete tarvitamine juhendaja või šamaani juhendamisel just seda on. Loodetavasti jätkuvad ka uuringud ning me suudame edasi areneda olukorrast, kus me psühhedeelsete ainete käsitamisel oleme justkui neandertallased, kes vaadates maabunud kosmoseraketti, vaimustuvad vilkuvast valgusest ja värvilistest tabloodest. Ja kuigi see on praegu veel Pandora laegas, mille puhul me ei tea, mis sealt täpselt välja tuleb, on seniste uuringute põhjal selge, et sealt on välja on tulnud inimkonna jaoks palju kasulikku.

Kokkuvõttes võib öelda, et teadlik muutunud teadvuse seisunditesse minek on kasulik nii inimesele kui ka ühiskonnale. Kui inimesed on tervemad ja tasakaalus, siis on ka ühiskond elamiseks parem paik. Uuringud psühhedeelsete ainete kasulikkuse kohta jätkuvad.

 

Alar Tamming

 

PS. Psühhedeelikumid ja muutunud teadvusseisundid on esmakordselt Eestis võtmas ka konverentsi vormi: 21. septembril toimub Tallinnas Solarise Keskuses, Alexela Kontserdimajas PSYCHERENCE 2018, kuhu veel nädala jagu (kuni 1. juunini) on saadaval sooduspiletid.

Esinevad:

Dr. Susan Blackmore (UK) on vabakutseline autor, lektor, raadiohääl ja Plymouthi Ülikooli külalisprofessor. Tema lemmikuurimisteemad on evolutsiooniteooria, teadvus, meditatsioon ja meemid, millest on ka ta enimtuntud teos Meemimasin (eesti keeles ilmunud 2003, läbimüüdud).

Jeremy Narby (Kanada) – antropoloogiadoktor. Jeremy on elanud aastaid koos Ašaninka indiaanlastega Peruu vihmametsas ja omandanud sügava kogemuse šamanistlikust elukäsitlusest lisaks oma põhjalikule teaduslikule taustale (ajaloo magister Cantebury ja antropoloogia doktorikraad Stanfordi ülikoolist). Samuti on ta korraldanud ekspeditsioone erinevate valdkondade teadlastele, et süüvida Lõuna-Ameerika põlisrahvaste põhjatutesse taimetarkustesse. Oma erakordse originaalsuse, selguse ja sügava sisekaemusega on ta võtnud enda ülesandeks ühendada põlisrahvaste tarkused kaasaegse teadusliku lähenemisega.

Dennis McKenna (USA) oli üks esimesi, kes 70ndate alguses, koos oma legendaarse venna Terrence McKennaga, hallutsinogeenide ja etnobotaanika maailma teaduslikult uurima asus. Tema fookuses on aastate jooksul olnud nii psühholoogilised, neuroloogilised, bio-meditsiinilised kui farmakoloogilised psühhedeelsete ainete mõjud. Ta on mitmete teaduslike projektide initsiaator, artiklite ja raamatute autor, üks kõige tunnustatumaid pioneere enteogeensete taimede teaduses. Hetkel annab ta lisaks oma teadustööle loenguid Minnesota Ülikooli juurde kuuluvas terviseuuringute ja vaimse tervise keskuses.

Luis Eduardo Luna (Brasiilia) – antropoloog, juhib Wasiwaska uurimiskeskust Florianópolises, Brasiilias, mis koondab ülemaailmset võrgustikku kõige eesrindlikematest teadlastest ja aktivistidest antropoloogia, etnobotaanika, psühhoteraapia, psühhofarmakoloogia, nägemuskunsti ja teadvusuuringute valdkondades.

Lisainfo: Psycherence 2018

Fotod: pointyleaf.com, discogs.com