Fotokollaaž: Kirjastus Pilgrim + Kaspars Grinvalds + Canva.com

ERR kirjutas käesoleval nädalal, et Eestis kasvas hüppeliselt läbipõlemisest tingitud töövõimetuslehtede arv, kusjuures suurim riskigrupp on 30–39-aastased töötajad.

Läbipõlemine tabab reeglina neid inimesi, kes elavad suure pühendumisega, olgu siis eraelus või professionaalses plaanis. Tänu pühendunud inimestele on maailmas väga palju suurepärast – hiilgavat tulemust ei saavuta leige nokitsemisega. Kuid sel hiilgusel on oma hind.

Hiljuti kirjastuselt Pilgrim ilmunud “Läbipõlemise“ autorid, nõustaja ja koorijuht – kaksikud Emily ja Amelia Nagoski, aitavad meil ära tunda, kas oleme jõudnud läbipõlemise piirile. Nad selgitavad kaastundlikult neid takistusi ja sotsiaalset survet, millega me kokku puutume, ning seda, kuidas nende vastu võidelda.

Raamatus selgitatakse, miks naised tajuvad läbipõlemist teisiti kui mehed, ning raamat annab juhtnöörid, kuidas vähendada stressi, toime tulla emotsioonidega ja elada õnnelikumat elu.

Läbipõlemist kogenud inimene kirjeldab tagantjärele reeglina, et märgid olid ammu olemas, kuid need jäid tähelepanuta: kuskil tiksus juba ammugi peatumise soov, hoiatavad märgid plinkisid nagu kollane foor, kuid saavutusvajadus sundis iseendast süstemaatiliselt üle sõitma. Läbipõlemise piiril olles vajutame gaasi põhja, kuigi pole juba ammu tankinud.

Vahel on segadust sellega, mis on stressi ja läbipõlemise vahe. Loomulikult on need omavahel seotud. Stress on keha ja meele vastus keerukale olukorrale, milles on raske lahendust leida. Kui lahenduse leiame, siis stressitase langeb. Läbipõlemise toob kaasa kestev stress, mis on seotud kauaaegse vaimse kõrgepingega, suure vastutuskoormaga, suure saavutus- ja kontrollivajadusega, perfektse tulemuse ihalusega: mitte kunagi pole piisavalt hea.

Mis aitaks läbipõlemist vältida? Kõige lihtsam reegel tundub olevat, et igale pingutusele peaks järgnema lõdvestumine. Ennast jälgides ja endast teadlik olles saame siiski korraldada nii, et ohtlik läbipõlemisvälk meid ei tabaks. Kuidas end tunnen, millega olen hõivatud, mis toimub minu sisekõnes, kuhu olen teel – need on olulised igapäevased küsimused iseendale. Kui märkame, et läheme vales suunas, on tähtis peatuda ja võtta aeg maha.

Raamatu autorid kirjutavad, mida ette võtta, et lõpetada füsioloogilise stressi tsükleid, kuidas tegeleda frustratsiooniga; miks puhkus, inimestevahelised sidemed ja sõbrunemine oma sisemise kriitikuga on võtmeks läbipõlemisest hoidumisel ja sellest paranemisel.
Raamat sisaldab ka töölehti ja harjutusi, mille abiga leiavad kõik naised sellest raamatust midagi, mis annab jõudu positiivsete muutuste loomiseks.

Telegram avaldab raamatust lugemiseks mõned katkendid.

“Läbipõlemine“ kuulub eneseabiraamatute tippude hulka. Oma energia, empaatia ja tarkusega toob see meieni kõige kaasaegsemaid teadmisi. Autorid teavad täpselt, mis toimub sinu kurnatud ajus ja kehas, samuti seda, mida saad selle parandamiseks ära teha… Tõeliselt elumuutev.
– SARAH KNIGHT, New York Timesi menuki “Calm the F*ck Down“ autor

“Läbipõlemises“ lahkavad Emily ja Amelia Nagoski stressi, mida me naistena kogeme, ning nende osavõtlikud, uuringutel põhinevad nõuanded stressi maandamiseks panid mind tänutundest ja kergendusest nutma. Korduvalt. Avalikult. See raamat on väga revolutsiooniline ning selle autorid on imelised ja targad naised.
– PEGGY ORENSTEIN, New York Timesi menuki “Girls & Sex: Navigating the Complicated New Landscape“ autor.

“Läbipõlemist“ lugedes teadsin, et see pole lihtsalt veel üks eneseabiraamat, vaid see muudab meie võitluse stressiga tähendusrikkaks teekonnaks, mida autorid nimetavad “vägevaks saamiseks“, heites vapralt tänapäevaseid ja värskendavaid tõepomme, nagu et küsimus on patriarhaalses süsteemis, ja pagan võtku, meil on aeg mängida omaenda reeglite järgi!
– SARAH WILSON, New York Timesi menuki “First, We Make the Beast Beautiful“ autor

“Läbipõlemise“ esimene lause ütleb: „See raamat on kõigile naistele, kes on tundnud end ülekoormatuna ja kurnatuna kõige selle tõttu, mida nad peavad tegema, ning muretsevad ikkagi, et ei tee „piisavalt“. (Ma tõstsin voodis käe.) Kaksikud Emily ja Amelia Nagoski kirjutasid koos raamatu, kuidas võidelda stressiga, ja neil oli annet teha seda eneseabižanris, ilma et see paneks silmi pööritama.
– Cup of Jo

Maailm on raske igale naisele. Aga teatud marginaliseerimine – nahavärv, seksuaalne orientatsioon, paksus – võivad teha selle mõnedele inimestele veel raskemaks. Nagoskid võtavad arvesse privileegiaspekte, olles kirjutanud põhjaliku narratiivi, mis püüab kaasa haarata nii palju millenniuminoori kui võimalik… Kui sa ei taha enam lubada maailmal dikteerida, kuidas sa pead elama ja mida enda kohta arvama, siis on “Läbipõlemine“ väga oluline lugemine.
Bustle

LÕPETA STRESSITSÜKKEL

“Ma otsustasin hakata narkootikume müüma, et saaksin töölt ära tulla.“

Nii vastas Amelia sõber Julie hiljuti esitatud küsimusele „Kuidas sul läheb?“ laupäeval enne uue kooliaasta algust. Ta tegi muidugi nalja… aga teatud mõttes ei teinud. Ta on keskastme õpetaja. Ta läbipõlemine oli muutunud nii intensiivseks, et juba esimese veerandi kartus oli vallandanud hirmutasandi, mis pani teda kell kaks päeval otsima klaasikest Chardonnay’d.

Kellelegi ei meeldi mõelda, et ta laste õpetaja on läbipõlenud, kibestunud ja joob päeva ajal, aga tema pole ainus. Läbipõlemist – kogu selle künismi, abitustunde ja eelkõige emotsionaalse kurnatusega – on ehmataval kombel kõigi elualade inimestel.

“Ma lugesin juttu õpetajast, kes ilmus esimesel päeval kooli, purjus ja püksata, ja mõtlesin, et sinnamaale jõuan ka mina,“ rääkis Julie Ameliale, olles esimese klaasitäie tühjendanud.

“Hirm on steroidide ärevus,“ ütles Amelia, kui talle meenus aeg, mil ta oli põhikooli muusikaõpetaja, “ja ärevus tuleneb stressi kogunemisest päev päeva järel, ja see ei lõpe kunagi.“

“Jah,“ ütles Julie, täites jälle oma klaasi.

“Õpetamise puhul on asi selles, et sa ei saa kunagi stressi põhjustajatest lahti,“ ütles Amelia. „Ja ma ei mõtle lapsi.“

“Eks ole?“ nõustus Julie. “Laste pärast ma seal olengi. Asi on administratsioonis ja paberitöös ja muus sellises jamas.“

“Ja sa ei saa neist stressoritest lahti,“ ütles Amelia. “Aga sa võid saada lahti stressist endast, kui tead, kuidas lõpetada stressireaktsiooni tsüklit.“

“Jah,“ sõnas Julie jälle. Ja ütles siis: “Mida sa sellega mõtled, et “lõpetada tsüklit“?“

See peatükk on vastus Julie küsimusele ja võib-olla peitub selles selle raamatu kõige olulisem mõte. Tegeleda oma stressiga on teine protsess, kui tegeleda asjadega, mis su stressi põhjustavad. Stressiga tegelemiseks on sul tarvis tsükkel lõpetada.

/— Peatüki stressist ja stressoritest ning tsükli lõpetamise viisidest leiad raamatust “Läbipõlemine“ — /

Märgid, et pead stressiga tegelema, isegi kui see tähendab stressori ignoreerimist

Su aju ja keha näitavad üles teatud märke, kui su stressitase on tõusnud, ning need on usaldusväärsed viited, mis osutavad sellele, et sul on tarvis tegeleda stressi endaga, enne kui saad tõhusalt tegeleda stressoriga.

1. Sa märkad, et teed üht ja sama, ilmselt mõttetut asja ikka ja jälle, või omandad ennasthävitava käitumisviisi.
Kui su aju jääb kinni, võib see hakata kokutama või end kordama nagu rikkiläinud plaat või nagu kaheksa-aastane, kes püüab saada ema tähelepanu, öeldes: “Tead, mis? Tead, mis? Tead, mis?“ Sa võid märgata, et kontrollid asju üle, võtad asju pihku, mõtled sundmõtteid, näpid hajameelselt oma keha.
Need on märgid, et stress on alla surunud su aju võime saada stressoriga ratsionaalselt hakkama.

2. “Lühtristumine“. See on Brene Browni termin äkilise suure valuaistingu kohta, mis on nii intensiivne, et süttid, nagu oleks lühter põlema klõpsatud. See on proportsioonist väljas sellega, mis toimub siin ja praegu, aga see pole proportsioonist väljas kannatusega, mida sa endas hoiad.
Ja see peab kuskile minema. Niisiis see purskab. See purse on märk sellest, et sa oled üle piiri astunud ja pead tegelema stressiga, enne kui saad hakata stressoriga tegelema.

3. Sa muutud jänkuks, kes end heki taga peidab. Kujuta ette jänest, keda rebane taga ajab, ja et ta jookseb põõsa taha peitu.
Kui kaua ta seal on?
Kuni rebane on läinud, eks?
Kui su aju on tsükli keskel kinni, võib see kaotada võime aru saada, et rebane on läinud, niisiis sa lihtsalt kükitad seal põõsa all – see tähendab, et tuled töölt koju ja vaatad kassivideosid, süües otse karbist jäätist, kasutades lusikana kartulikrõpse, või jääd terveks nädalavahetuseks koju, peites end oma elu eest. Kui sa peidad end oma elu eest, siis oled üle läve astunud. Sa ei tegele ei stressi ega stressoriga. Tegele oma stressiga, et suudaksid stressoriga tegeleda.

4. Su keha tunneb, et on korrast ära. Võib-olla sa oled kogu aeg haige: sul on kroonilised valud, vigastused ei taha paraneda või haigestud pidevalt nakkushaigustesse. Sest stress pole “lihtsalt stress“, vaid bioloogiline sündmus, mis päriselt toimub su kehas ja võib põhjustada bioloogilisi probleeme, mis päriselt toimuvad su kehas, aga mida alati ei saa selgete diagnoosidega selgitada. Kroonilised haigused ja vigastused võivad olla põhjustatud või raskendatud stressireaktsiooni kroonilise aktiveerumise tõttu.

Allikas: Emily Nagoski ja Amelia Nagoski, “Läbipõlemine. Stressitsüklite lõpetamise võimalused“ (Pilgrim 2024)

Toimetas Mariann Joonas