Viis hingehaava: milliseid maske sa kannad?

Artikli kuulamine on saadaval MINU TELEGRAM tellijatele

9. august 2023 kell 8:15

Foto: Pilgrim Lise Bourbeau on kanada päritolu psühholoog, kes on aastaid uurinud süvitsi inimeste hingehaavade põhjuseid ja käitumuslikke seoseid täiskasvanueas. Nende uuringute põhjal on ta loonud teooria hingehaavade äratundmiseks ja tervenduseks.

Vastavalt raamatu “Tervenda oma hingehaavad ja leia oma tõeline mina” autorile Lise Bourbeau’le võib inimestel olla viis suurt hingehaava, millega oma elus silmitsi seistakse: mahajätmise, hüljatuse, alandamise, reetmise ja ebaõigluse haavad. Kui üks nendest haavadest aktiveerub, aktiveerub ka mask ehk sisseharjutatud käitumine, mis ei vasta sellele, kes me tegelikult oleme või mida me tegelikult teeksime, kui olles enesest teadlikud.

Inimese keha on nii intelligentne, et ta leiab alati viisi, kuidas meile teada anda, kus meie kannatused asuvad ja mida meil on vaja parendada.

Et kaitsta end kogetud valu(haavade) eest, loome ise endale uued isiksused (maskid). Kanname neid, et ennast kaitsta. Maskid peegelduvad aga ka inimese kehaehituses ja välimuses, sest keha peegeldab väga täpselt seda, mis toimub inimese sees. Kui me ei süüdista, vaid proovime kannatust kaastundega vaadata, siis hakkavad situatsioonid, sündmused ja inimesed muutuma. Maskid ei ole igavesed ja seetõttu võib ka keha muutuda.

Haava äratab ellu üks lapsevanematest. Mõni haav tekib samast soost, mõni vastassoost vanemaga. Sageli on rohkem lahendamata probleeme selle lapsevanemaga, kellega lapsel või noorukil oli justkui suurem teineteisemõistmine. Inimesel on raske uskuda, et ta kannab hinges vimma selle vanema peale, keda ta armastas üle kõige. Alguses on eitus, siis viha ja lõpuks leppimine.

Esimene haav: hülgamine

Hülgamise haava käes kannatav inimene kannab põgeniku maski. Trauma elatakse läbi samast soost lapsevanemaga.

Foto: pilt raamatust

Need inimesed elavad läbi hüljatuse kogemust ehk lapsevanemaid, kes oma lapse hülgavad. Väga sageli on ka nii, et vanemad ei hülga oma last, aga laps tunneb end hüljatuna ning tal on hüljatu kompleks.

Põgeniku maski kandev inimene on väike, kõhn ja habras. Keha on konstrueeritud nõnda, et oleks kergem minema libiseda või kahe silma vahele jääda, võtta enda alla võimalikult vähe ruumi, olla teiste seas vähe nähtav. See keha ei taha enda alla võtta liiga suurt kohta, ta võtab tähelepandamatu inimese kuju ning püüab hõivata nii vähe ruumi kui võimalik. Ta sarnaneb kummitusega, on nagu luu ja nahk. Võib tunduda, et tema keha on eri fragmentidest kokku pandud või erineb parem pool vasakust. Mõned kehaosad justkui puuduksid – kas tuharad, rinnad või lõug; esineb nõgu selja, rinnakorvi või kõhupiirkonnas; väikesed pahkluud. Mõned täiskasvanud näevad välja nagu lapsed. Inimene seisab sageli õlad ettepoole, käed vastu keha surutud ja jääb mulje, nagu ta oleks kinni seotud. Silmad on väikesed ja tühjad. Sageli on põgenikul tunne, et tema näol/silmade ees on mask ja ta vaatab maailma läbi maski. Toolil istudes ristavad nad sageli oma jalad, meelsamini istuksid üldse põrandal. Kui nende jalad pole kokkupuutes maaga, siis on neil kergem põgeneda. Hääl on nõrk ja jõuetu. Ei salli tantsimist. Kui tantsibki, siis on liigutused minimaalsed ja ilmetud.

Ta kahtleb oma õiguses olemas olla. Tema esimeseks reaktsiooniks on soov ära joosta, minema libiseda, kaduda. Ta on enamasti tark, arukas, mõistlik, vaikne ega tekita probleeme. Põgenikule võib tunduda, et tema vanemad pole ehtsad, et nad ajasid haiglas vastsündinud segi. Ta meenutab habrast ja kaitsetut olevust ja kõik räägivad kogu aeg, et ta on liiga väike, liiga nõrk selleks või tolleks ning keha jääbki aina hapramaks. Selle asemel, et end armastatuna tunda, tunneb laps end hüljatuna oma mannetuse tõttu. Ta ei usu oma väärtusesse, usub, et on lootusetu.

Tema jaoks tähendab olla armastatud midagi lämmatavat, kägistavat. Tagajärjeks on, et kui keegi temasse armub, siis on tema esimeseks impulsiks see armastus hüljata või ära joosta, sest temasse poeb lämmatamishirm. Ta eelistab end mitte siduda materiaalsete asjadega, sest need võivad takistada tal kuhugi põgeneda, kui see talle pähe tuleb. Armastab riietuda musta.

Tal on koolis ja tööl vähe sõpru. Teda peetakse kinniseks ja jäetakse rahule. Mida enam ta end isoleerib, seda nähtamatum näib. Ta tõmbub niivõrd tagasi, et teised enam ei märkagi teda; ta jääb üha enam üksi, mis annab talle veel rohkem põhjust tunda end hüljatuna.

Kasutab sageli sõnu “lootusetu”, “mitte miski”, “mitte midagi”, “pole”, “pole olemas”, “ei eksisteeri”, “kaduda”, “mul läheb sellest süda pahaks”, “tahaks oksendada”.

Kannatab sageli kõhulahtisuse all (nad tõukavad, hülgavad, heidavad toidu välja enne, kui keha jõuab toitained omastada), tal võib olla arütmia (südametegevuse ebaregulaarne rütm), paanikahood, hingamisraskused, allergia, oksendamine, diabeet, anoreksia. Sageli probleemid nahaga – kui ta näeb välja eemaletõukav, siis keegi ei tülita teda.

Teine haav: mahajätmine

Mahajätmise haava käes kannatav inimene kannab sõltuva maski. Tekib vastassoost vanemaga.

Foto: pilt raamatust

Väike inimene võib tunda end mahajäetuna, kui perre sünnib uus laps või üks õde-vend on puudega; kui laps pannakse haiglasse; vanemad sõidavad puhkusele, aga jätavad lapse maha (näiteks vanaema juurde); vanemad on pidevalt tööl ega leia lapse jaoks aega, jne.

Sõltuvat iseloomustab kehatoonuse puudujääk. Ta on pikk, kõhn, longu vajunud kerega. Tal on suured kurvad silmad. Käed näivad ülemäära pikkade ja rippuvatena, ta ei tea, mida oma kätega peale hakata – eriti kui teda vaadatakse. Võivad olla longus õlad, rinnad, põsed, kõht. Ta näib nõrga, jõuetu ja lõdvana. Lapse hääl on kaebleva varjundiga. Eelistab kontakttantse, kus on võimalik end partneri vastu toetada.

Sageli teeb ta endast ohvri, et endale tähelepanu tõmmata ja tuge saada. Sageli dramatiseerib asju üle ja teeb sääsest elevandi. Talle meeldib päästjat mängida – otsib juhust päästa ebameeldivusest kedagi, keda armastab: see on peen moodus endale tähelepanu tõmbamiseks. Kui ta osutab kellelegi suuri teeneid, siis tavaliselt ootab ta komplimente ja tänu. Isegi kui ta suudaks ise otsuseid vastu võtta, siis ta pöördub alati teiste inimeste poole ja küsib nende arvamust. Ta tahab tunda tuge. Seejuures mitte füüsilist abi, vaid vaimset/moraalset. Ta võtab seda kui abi ja armastust.

Üksindus hirmutab sõltuvat rohkem kui miski muu. Ta klammerdub teiste külge. Isegi kui abikaasa on vägivaldne või alkohoolik, siis pigem selline košmaar kui üksindus. Ta pigistab partneri negatiivsete külgede ees silma kinni. Sageli teeb ta näo, et ei tea abikaasa armukesest midagi. Oma haava sõltuv ei tunnista, sest siis oleks ta sunnitud oma haava üle vaatama ja sellega tegelema.

Sõltuval on raske vahetada elukohta või seltskonda. Kui ta sõidab reisile, siis on talle ebameeldiv jätta perekond, kodu, töö. Olles aga juba uues kohas, harjub ta sellega peagi ning elab üle samasugust kurbust, kui saabub aeg sealt lahkuda.

Sõltuva valdav emotsioon on kurbus. Annab kergelt voli pisaratele, eriti kui jutt käib tema õnnetustest ja probleemidest. Nutuga käivad kaasas süüdistused teiste inimeste aadressil, kes neid raskel hetkel on maha jätnud. Ta võib ise istuda arvutis, teleka ees või tugitoolis, aga kui sedasama teeb tema abikaasa, siis tunneb ta end mahajäetuna ja õnnetuna. Tütar klammerdub isa külge, poeg ema külge, täiskasvanu abikaasa külge (puudutab teda sageli, hoiab käest kinni), seistes otsitakse tuge seinalt, uksepiidalt. Sageli kasutab seksi selleks, et teist tugevamini enda külge siduda. Ei ütle kunagi partnerile ära, sest ei taha käest lasta juhust tunda end vajalikuna.

Ei armasta sõna “jätma”, “maha jätma”. Kui talle öeldakse “Pean sind nüüd kahjuks maha jätma, jooksen tööle!”, siis tõmbub sõltuval süda kokku. Kasutab sageli sõnu “üksi”, “puudub”, “ei talu”, “ei jäta”.

Ta võib süüa palju, võtmata kaalus juurde. Võib põdeda astmat (sest võtab rohkem, kui peaks, aga välja annab vaevaliselt); probleemid bronhidega, kõhunäärme, neerupealiste, seedesüsteemiga; lühinägelikkus (võimetus näha kaugele, hirm tuleviku ees); hüsteeria, depressioon, migreen, buliimia, harvaesinevad haigused.

Kolmas mask: alandamine

Alanduse haava käes kannatav inimene kannab masohhisti maski. Haav elatakse üle emaga.

Foto: pilt raamatust

Juhul, kui emarolli täidab isa, siis elatakse haav üle isaga, aga muidu emaga. Seda haava Maa peale ravima tulev hing tõmbab ligi vanemad, kes võivad teda alandada. Haav ärkab ellu momendil, kui laps tunneb, et ema (või isa) häbenevad teda, kui ta end ära määrib, midagi ära rikub või on halvasti riides. Laps võib end tunda alandatuna, häbistatuna, väärituna. Erinevad stseenid võivad last veenda selles, et ta on emale ja isale vastik.

Massohist otsib valu ja alandust, tavaliselt ebateadlikult. Kuivõrd ta peab end seaks (räpane, teistest madalam), siis arendab ta endale suure paksu keha, mida ise ka häbeneb. Tal on lühike piht, paks kael, ümar nägu, pärani silmad (süütud nagu lapsel). Tema keha võtab palju ruumi – füüsiline keha läheb paksemaks proportsionaalselt selle ruumiga, mida massohist püüab hõivata elus. “Kaunistab” enda häält teeseldud intonatsiooniga, näitab sellega, et tunneb huvi.

Masohhist ei salli kiirustamist. Kui ta peab kiirustama, siis hakkab tal häbi, kui ei saa hakkama niisama kiiresti kui teised. Ta püüab tõestada oma soliidsust, usaldusväärsust ega taha, et teda kontrollitaks. Seepärast on ta kohusetruu ja kuhjab endale hulga tööd. Ta soetab endale võimsa selja – see peab palju välja kannatama. Tülides üritab ta olla vahendaja, puhver, seepärast tulebki kasvatada kehale paks kaitsekiht. Masohhistil on annet sattuda olukordadesse, kus ta peab kellegagi tegelema, kedagi hooldama, kedagi aitama. Aegamööda unustab ta iseenda. Mida rohkem ta oma õlgadele laob, seda suuremaks muutub füüsiline kaal. Ta on veendunud, et kui ta aitab teisi, ei ole tal midagi häbeneda. Samas tunneb ta end sageli alandatuna, kui näeb, et teda on ära kasutatud.

Masohhist ei teadvusta, et tehes teiste jaoks kõik, alandab ta neid. Ta sunnib teisi tundma, et nad ei saa ilma temata hakkama. Emal-masohhistil on kalduvus kontrollida enda, oma laste ja abikaasa riietust, välimust, korralikkust. Ta püüab kõigi vahenditega saavutada puhtust ja korda, muidu tunneb ta enda pärast häbi. Armastab ema rolli.

Masohhistil on väga raske väljendada oma tõelisi vajadusi ja tundeid, sest ta kardab lapsest saadik rääkida – kardab tunda häbi või panna teisi häbi tundma. Ta on ülitundlik, vähimgi tühine asi haavab teda. Vähimatki kriitikat enese aadressil võtab ta kui enese alandamist ja märki sellest, kui tühine ta on. Masohhist teeb kõik selleks, et teisi mitte haavata. Masohhist on hea naljamees, alati valmis teisi lõbustama. Sageli seab pilkeobjektiks enda, naerab enda üle. See on tingitud alateadlikust püüust ennast alandada. Ja mitte keegi ei aima, et tema naljade taga peitub hirm häbi ees.

Alanduse haava käes kannataval inimesel on kalduvus kõiges iseennast süüdistada või võtta teiste inimeste süü enda peale. Ta tunneb sageli abitust, kui ta valatakse üle süüdistustega. Masohhistil on suurepärane oskus iseennast karistada. Ta karistab end enne, kui teised seda teha jõuavad.

Masohhistile on väga tähtis vabadus. See tähendab, et ta ei jää kellelegi midagi võlgu, et keegi ei kontrolli teda ja et ta teeb, mida ja millal tahab. Lapsena ei tundnud ta kunagi, et on vaba. Vabaduses ta sööb palju, ostab ja valmistab toitu liiga palju, joob ülearu, tahab liiga paljusid aidata, töötab mõõdutundeta, kulutab ülemäära ja räägib liiga palju. Teadvustades oma käitumist, häbeneb ta ennast. Nii tunnebki massohist suurt hirmu vabaduse ees ja korraldab alateadlikult kõik nii, et mitte olla vaba – võtab veelgi rohkem kohustusi.

Massohistil on hundiisu. Ta võib neelata tohutuid toiduportsjone või süüa tillukeste palakeste kaupa, aga ikkagi üle. Sageli sööb salaja või haarab toitu püstijalu, üritab end veenda, et sööb vähe, sest tal on enda pärast häbi. Sõltuvus šokolaadist või muudest toiduainetest, mis lisavad kergesti kaalu. Toit on tema kompensatsioonivahendiks. See on moodus end autasustada.

Kasutab sageli sõnu “vääriline”, “ei ole vääriline”, “väike”, “paks”.

Massohistil on sageli valud seljas, raskustunne õlgades (sest ta koormab end üle), hingamisteede haigused (võõrad probleemid lämmatavad teda), ebameeldivused jalgadega, nt veresoonte laienemine, nikastused, luumurrud (kardab elus edasi liikuda), probleemid maksaga (muretseb teiste inimeste probleemide pärast), sageli on valud kurgus/angiin (hoiab end pidevalt vaos, ei julge midagi öelda ega paluda), võib haigestuda kilpnääre (ei tee nõudmisi teatavaks), naha sügelemine (surub oma soove maha, häbi, et soovib enda lõbuks elada ja elu nautida), diabeet (ei luba endale maiustusi ega lõbusid, kui lubab, siis tunneb süüd, häbi ja alandust), südamehaigused (ei armasta end piisavalt).

Neljas haav: reetmine

Reetmise haava käes kannatav inimene kannab kontrollija maski. Haava äratab ellu vastassoost lapsevanem.

Foto: pilt raamatust

Kui hing kehastub eesmärgiga terveks saada reetmise haavast, siis valib ta vanemad, kes temaga suheldes kasutavad meelitusi ja ahvatlusi. Laps tunneb, et vanemad vajavad teda, eriti tahaks ta, et vastassoost vanemal oleks hea ning loodab tema soosingut. Laps tunneb, et vastassoost vanem on ta reetnud, kui see ei täitnud oma lubadust või kuritarvitas tema usaldust. Reetmisena tajub laps ka seda, kui temaga samast soost vanem on reetnud vastassoost vanema. Laps tajub seda nii, nagu oleks reedetud teda ennast.

Kontrollija loob endale keha, mis kiirgab jõudu, võimsust ja mis justkui ütleks, et tema vastutab kõige eest, võib end tema hoolde usaldada. Kontrolliva mehe võib ära tunda puusadest laiemate õlgade, naise laiade puusade (tuharate, kõhu) järgi. Erand: kui mehel on puusad laiemad kui õlad või naisel õlad laiemad kui puusad, siis on nende trauma üle elatud samast soost vanemaga! Kontrollijad kannaksid justkui silti “Vaata mind!” Tal on vali hääl. Talle meeldib tantsida ning kasutab seda “südamete võitmiseks”.

Kontrollija pilk on läbitungiv, meelitav. Ta tabab kohe ära, mis tema ümber sünnib. See pilk hoiab ohtliku vaenlase kaugel, nõrka olevust aga halvab, kohutab. Kontrollija varjab selle maski taga oma nõrkust, haavatavust, abitust.

Kontrollija märksõnaks on jõud, tugevus. Neil on raske omaks võtta reetmist ja nad ei kujuta ette, et ise kedagi reedaksid. Kui ta teadvustab, et reetis kellegi (nt jättis täitmata lubaduse), siis leiab ta palju vabandusi ja võtab isegi appi vale, et intsidenti unustada. Ta on oma arvamuse õigsuses veendunud, ütleb selle välja suure sisemise veendumusega ning püüab teisi selles veenda – maksku mis maksab. Kasutab sageli lauset “Saad aru?” Ta on kindel, et kui kaasvestleja on teda mõistnud, tähendab – on temaga nõus.

Kontrollija ootused teiste inimeste suhtes on motiveeritud soovist kontrollida, kas nad ikka teevad hästi kõike, mida peavad tegema ja kas nende peale saab loota. Püüab vältida konflikte ja segaseid olukordi, mille üle ta võib kaotada kontrolli. Puutudes kokku inimestega, kes on osavad ja tugevad, on tal hirm, et ei suuda neile vastu seista. Ta ei armasta võimukaid inimesi. Paraku ta ei märka, kui tihti ise teisi käsutab.

Talle meeldib teha kõike kiiresti. Saab vihaseks, kui talle midagi pikalt seletatakse. Segab sageli vahele ja vastab veel enne, kui teine on oma fraasi lõpetanud. Kui aga temaga samamoodi käitutakse, siis teatab, et tal lastaks rääkida, sest ta ei ole veel lõpetanud. Kui keegi püüab kontrollijale sisendada uut ideed, on ta esimeseks reaktsiooniks skepsis. Talle meeldib, kui kõik on kontrolli all, talle ei meeldi ootamatused. Ta ei armasta situatsioone, kus peab teistest ette kandma (teiste peale kaebama). Samuti ei meeldi talle olla olukorras, kus ta ei oska vastata. Kui teised vastaksid “Ma ei tea”, siis kontrollija sageli luiskab tagantjärele, et teadis seda, lihtsalt oli selle unustanud.

Ta on mitmekülgselt andekas ja õpib kiiresti, aga teistega on kannatamatu. Kontrollija-isa nõuab lastelt, et need teeksid kõike kiiresti, õpiksid kiiresti. Armastab olla esimene. Muutub kergesti agressiivseks või vihastab. Ise ei pea end agressiivseks inimeseks. Tal esineb suuri meeleolulangusi, ühel hetkel kiirgab ta armastust ja teisel vihastub ilma mingi selge põhjuseta. Nende lähedased ei tea kunagi, millises meeleolus nad on ja tunnevad end reedetuna sellisest suhtumisest. Kui ta on haige, siis ta võtab kasutusele kõik meetmed, et kiiremini terveks saada ning tegevuse juurde tagasi pöörduda. Kui keegi teine on haige, siis saab tema kannatus kiiresti otsa.

Kontrollija tahab, et kõik toimuks nii, nagu tema on seda ette näinud. Ta on liialt hõivatud tulevikuootustest ega saa elada normaalselt olevikus. Töö ajal võib ta olla ametis puhkuse planeerimisega, samas puhkuse ajal mõtleb tööülesandeid läbi. Kontrollija armastab kohale tulla enne õiget aega, et luua endale mugavad tegutsemisvõimalused. Ta ei armasta hiljaks jääda ja teda ärritavad inimesed, kes seda teevad – ta püüab neid inimesi muuta. Vastassugupoolega on ta rohkem nõudlik. Ülearuse nõudlikkuse pärast ei anna ta tihti küllaldast aega teatud töö täitmiseks, kaasa arvatud iseendale. Ta kontrollib pidevalt töö käiku, seda, kas kõike tehakse vastavalt tema ootustele. Kui on vaja kedagi õpetada, siis ta ärritub, kui ei õpita piisavalt kiiresti. Ta teeb ise ära peaaegu kõik, aga kui annabki midagi teisele teha, siis kontrollib teda pidevalt.

Reetmise trauma ärkab ellu iga kord, kui ta näeb, et keegi ei ole ustav oma kohustustele. Tema arvates ei ole inimesel õigust laiselda, kuni ta pole oma tööga lõpule jõudnud – need inimesed on tema jaoks loodrid ja ta ei looda enam nende peale. Ise püüdleb selle poole, et kõik teaksid, millega ta tegeleb, mis ja kuidas ta tegi. Kõik peavad teadma, et ta on vastutustundlik inimene ning teda võib usaldada. Samal ajal ta ei näe, kui vähe suudab ta ise (isegi pisiasjades) teisi usaldada. Tal on suuri raskusi teiste usaldamisega, sest kardab, et ühel päeval võidakse seda tema vastu kasutada, teda reeta. Ta ei salli valetamist, aga teeb seda sageli ise (enese õigustamiseks). Kui keegi teda ei usalda, siis arvab ta, et teda on reedetud. Et reetmist vältida, püüab ta kõikide vahenditega võita usaldust. Reputatsioon, maine, on kontrollija jaoks üle kõige. Ta ei armasta võlgu võtta, aga kui peab seda tegema, siis tasub võla võimalikult kiiresti, sest ei taha enda mainet kahjustada.

Kontrollija kardab kohustusi, sest tal on hirm kohustustest kõrvalehoidmise ees. Ta arvab, et mitte sõna pidada ning keelduda oma kohustustest on võrdväärne reetmisega. Sageli ei taha lapsi, sest kardab kohustusi. Kontrollija on sageli ämma lemmik, sest väimees oskab oma libekeelse jutuga võluda. Sõprade seltsis tunneb ta end kindlalt, on hästi sarmikas ja oskab hästi manipuleerida. Hirm lahkumineku ees. Ta on “südametevõitja”. Sageli pakub tema seksuaalelu talle rahuldust ainult siis, kui ta on eelnevalt partneri ära võrgutanud. Suhtes on tähtsal kohal kirg. Kui see kaob, siis leiab kontrollija mooduse, kuidas lahkumineku idee tuleks partnerilt – sellisel juhul ei saa teda reetmises süüdistada. Kasutab sageli sõnu “saad aru?”, “ma saan (ise hakkama)”, “usalda mind”, “ma teadsin seda”, “ma ei usalda teda”, “eraldama”.

Kannatavad agorafoobia all, esinevad häired liigeste töös (sagedamini põlvedes), probleem seedesüsteemiga (eriti maksa ja maoga), verejooksud, impotentsus, diarröa, huuleohatis, ajutine halvatus ja haigused, mis lõpevad liitega “-iit”.

Viies haav: ebaõiglus

Ebaõigluse haava käes kannatav inimene kannab rigiidsuse (jäikuse) maski. Haava kogetakse (enamasti) samast soost lapsevanemaga.

Foto: pilt raamatust

Laps tunnetab ebaõiglusena seda, kui ei saa olla terviklik ja puutumatu, ei või end väljendada ja olla tema ise. Ta kannatab, sest temaga samast soost lapsevanem on külm (sellisena näevad neid lapsed). Laps kannatab ka vanema võimukuse, tema alaliste märkuste, ranguse ja kannatamatuse tõttu. Sageli räägivad selle haava käes kannatavad inimesed, et neil oli vanemaga küll väga hea ja sõbralik suhe, aga siiski pinnapealne. Ei laps ega vanem rääkinud oma tunnetest.

Inimene tunneb ebaõiglust, kui tema väärtust ei tunnistata, kui ta ei tunneta lugupidamist enese vastu, kui talle näib, et ta ei saa seda, mille on ära teeninud. Samuti võib kannatada ebaõigluse all, kui ta on saanud rohkem, kui on enda arvates ära teeninud. See, kes kannatab ebaõigluse käes, kaldub teistest enam kadestama neid, kes tema arvates väärivad vähem, ent saavad rohkem.

Kaitsvaks maskiks valitakse rigiidsus, jäikus. Rigiidsed inimesed on väga tundlikud, aga nad arendavad endas välja võime oma tundlikkust mitte tajuda ja seda teistele mitte välja näidata. Nad oskavad ennast veenda, et neisse ei puutu miski. Seepärast näevad nad välja külmade ja tundetutena. Kõne on mõnevõrra mehaaniline ja vaoshoitud. Tantsib väga hästi, tunnetab rütmi.

Rigiidne inimene kaldub käsi rinnale asetama. Sellise võttega blokeerivad nad päikesepõimiku piirkonna – et mitte tunda. Teine moodus mitte tunda on kanda musti rõivaid. Rigiidse tunneb ära jäiga, sageli perfektse keha järgi. Õlad on sama laiad kui puusad. Ta võib aastate jooksul kaalus juurde võtta, aga keha säilitab proportsionaalsuse. Ta kardab väga olla ülekaaluline. Ta ei talu suurt kõhtu ja üritab seda alati sisse tõmmata. Nii meestel kui ka naistel on ümarad tuharad. Naistele on omane lühike kasv. Armastavad taljet rõhutavaid või kitsaid vöösid. Neile näib, et end keskelt kokku tõmmates tunnevad nad vähem. Iseloom on rigiidsel elav ja liigutused dünaamilised. Samas on liigutused mõnevõrra jäigad, reetes teatud endassetõmbumise ja suletuse. Tüüpiliseks tunnuseks on puhas nahk (samas esineb sageli nahaprobleeme). Kael on mõnevõrra jäik, aga uhkelt välja sirutatud.

Rigiidne tahab alati olla õiglane. Ta arvab, et kui teeb kõike perfektselt, siis on see ka õiglane. Ta kasvab töökaks, kohusetruuks ning harjub rasketest olukordadest välja rabelema iseseisvalt ja kiiresti. Teeb kõik endast sõltuva, et probleeme vältida. Ütleb sageli, et probleemi pole ja loodab, et siis läheb probleem ära. On sageli ülearu optimistlik. Ta on sageli ajahädas. Talle küll ei meeldi hilineda, aga tal kulub palju aega ettevalmistusteks, et kõik oleks perfektne.

Kardab ülemusi ja autoriteete, sest sai juba lapsepõlves selgeks, et neil on alati õigus. Tema jaoks on tähtis olla kindel, et ta on ära teeninud selle, mille saab. Kui ta saab liiga palju, rohkem, kui ta enda arvates on ära teeninud, siis leiab mooduse, kuidas sellest ilma jääda. Kõige rigiidsemad jõuavad selleni, et üleüldse keelduvad millegi saamisest, sest töö ei saanud laitmatult tehtud. Ta nõuab endalt nii palju, et ka teised hakkavad temalt liiga palju nõudma. Talle ei meeldi, kui räägitakse, et tal on vedanud. Tema seisukohast on õnneseen olla ebaõiglane. Tema tahab ära teenida kõik selle, mis talle osaks saab. Ta ei armasta vastu võtta kingitusi, sest tunneb, et jääb võlglaseks. Järgmine kord peaks ta samas väärtuses kingituse vastu tegema. Või kui temale tehakse välja, siis oleks ebaõiglane, kui tema seda järgmine kord ei teeks.

Rigiidse maskiga inimene on harva haige. Ta on enda keha vastu halastamatu. Sageli nad uhkustavad selle üle, et pole kunagi haiged, ei tarvita mingeid ravimeid ega vaja arstiabi. Kui kaotab kontrolli enda üle, siis hakkavad järjest erinevad haigused kimbutama ja ta ei saa aru, mis temaga on juhtunud. Tunneb sageli viha, aga eelkõige iseenda vastu. Tal on raske välja näidata oma armastust või lubada end armastada. Ta omandab külma, isegi tundetu inimese reputatsiooni. Hirm väliste puudutuste ees võib olla nii tugev, et nad loovad endale kaitseabinõuks probleemid nahaga. Kui nahal on eemaletõukav väljanägemine, siis hoiab see teised temast eemal.

Et varjata oma tundlikkust ja emotsioone, võtab appi naeru. Naerab kergesti tühiste asjade pärast, mida teised naljakaks ei pea. Vastab alati, et tal läheb väga hästi, sest ei taha tunnetada tõde. Tal on suur hirm eksida. Ta on enese vastu ebaõiglane, sest nõuab endalt liiga palju, tahab saavutada täiuslikkust. Kalduvus kergesti punastada. Kõhkleb sageli ja esitab endale küsimusi, kas langetatud otsus või valik oli ikka õige.

Kasutab sageli sõnu “pole probleemi”, “alati”, “mitte kunagi”, “väga hästi”, “väga vähe”, “täpselt”, “muidugi”, “kas sa oled nõus?”

Eelistab soolast toitu magusale. Armastavad krõmpsuvat, krõbedat, praetut. Võib tahta saada taimetoitlaseks. Tunneb sageli jäikust selja ülaosas või kaelas, samuti keha painduvates osades; kõhukinnisus, hemorroidid; spasmid ja krambid; probleemid vereringega (veenilaiendid); kuiv nahk või vistrikud; psoriaas; maksa häired; kaela kõverdumine; esineb läbipõlemise sündroom; närvilisus, unetus, nägemishäired; haigused, mis lõpevad sõnaühendiga “-iit”.

Kuidas haavu parandada?

Pea meeles: iga meie haav on olemas selleks, et tuletada meile meelde: kui teised põhjustavad meile kannatusi, siis ka meie ise põhjustame kannatusi teistele (aga ka iseendale). Eelkõige tuleb andeks anda enda vanematele ja seejärel endale. Kui leiad endal kõik haavale viitavad füüsilised tunnused, siis tähendab, et sul on sügav haav. Kui leiad endal olevat ainult üksikuid tunnuseid, siis haav ei ole nii tõsine. Kõikidel maskidel on üks ühine omadus: kui inimene kannab maski, siis ei ole ta sellest teadlik. Teised aga tunnevad võõra maski kergesti ära.

Kui soovid maskidega põhjalikumalt tutvuda ja nendega seotud haavu tervendada, siis Pilgrimi raamatupoes on see väärtuslik raamat olemas.

Raamatut tutvustav allikas: anneliisublogi.blogspot.com

Toimetas Anneli Roots

Kommentaarid

Kommentaare lugeda ja kommenteerida saavad vaid Minu Telegrami tellinud kasutajad. Tellimuse esitamiseks kliki siia või logi sisse siit.

Areng Viis hingehaava: milliseid maske sa kannad?