Telegrami järjejutt: Kõrgem tarkus IV

28. juuli 2013 kell 13:40



mindmaster123_psychedelicKuna eelmisel nädalavahetusel avaldatud peatükid Roger Walshi ja Charles S. Grobi koostatud raamatust “Kõrgem tarkus” osutusid väga populaarseks, palusime kirjastajalt, Eesti Transpersonaalselt Assotsiatsioonilt (ESTRA) luba veel paari peatüki avaldamiseks. Raamat ise ootab alles trükikojas valmimist ja seetõttu on meil eriti hea meel olla esimesed Eestis, kes teile seda põnevat teost psühhedeelikumidest (sh LSD, MDMA ning ayahuasca) ja läänemaailmast lugeda pakuvad.

 

11. peatükk

Zalman Schachter-Shalomi

Ületades usulisi piire

 

Rabi Zalman Schachter-Shalomi sündis 28. augustil 1924 Poolas ja kasvas üles Austrias Viinis, kust ta põgenes pärast natside võimuletulekut. 1941. aastal rändas Zalman Schachter-Shalomi välja Ameerika Ühendriikidesse ja 1947. aastal pühitseti ta rabiks. 1968. aastal omandas ta heebrea liidu kolledžis (Hebrew Union College) doktorikraadi. Rabi Schachter-Shalomi on olnud Naropa instituudi maailma tarkuse õppetoolis (World Wisdom Seat at The Naropa Institute) ning ta on Temple’i ülikooli emeriitprofessor.

Teda peetakse hassidismi ja kabala suureks õpetlaseks ning ta on juudi uuenemisliikumise rajaja. Rabi Schachter-Shalomi lähenemisviisi judaismile kirjeldatakse kui uudset sünteesi Chabad/Lubavitchi hassiidlikust traditsioonist ja kaasaegsest vaimsusest. Oma arvukates artiklites ja jutlustes on ta käsitlenud psühhedeelse kogemuse tähendust, transpersonaalse psühholoogia alast kirjandust ja usulist müstitsismi.

Viimasel aastakümnel on ta olnud teerajaja vaimsete juhtide treenimisel, töötades koos teiste eakate inimestega selle kallal, kuidas leppida enda vananemisega, ning õpetades neid olema noorematele mentoriteks. Tema raamatute hulgas on “Paradigm Shift”, “Wrapped in a Holy Flame: Teachings and Tales of the Hasidic Masters”, “First Steps to a New Jewish Spirit: Reb Zalman’s Guide to Recapturing the Intimacy and Ecstasy in Your Reliationship”, „Torah and Dharma” (kaasautor Tetsugen Glassman Roshi) ja “From Age-ing to Sage-ing: A Profound New Vision of Growing” (kaasautor Ronald Miller).

 

*

Olen olnud rabi 1947. aastast peale. Minu pühad õpingud kulgesid Lubavitchi ješivas, hassiidi seminaris. Paljudes ješivades tegeletakse peamiselt talmudi ja kõrgemalt antud seadustike mõistuspärase uurimisega, aga Lubavitchis pandi rõhku ka meditatsioonile ja palvele. See oli minule väga tähtis, olulisem kui muud asjad.

 

Mis tõmbas sind selle konkreetse vaatenurga poole?

Parim viis vastamiseks on kasutada sõnu, mida mu tütar kunagi hiljem lausus: “Abba! Kui sa magad, siis sa saad ärgata, eks ole? Aga kui sa oled ärkvel, kas sa siis saad veel rohkem ärgata?” Tungi veel rohkem virguda mäletan noorusest peale. Olin väga uudishimulik pealispinna all asuvate asjade vastu. Küsisin alati: “Miks tehakse neid ja neid usulisi toiminguid? Mis see on, mida säärastest tegevustest saadakse?”

Kasvasin üles Viinis ja 1938. aastal pärast kristallööd küüditati mu isa, kes seejärel seadusvastaselt Austriasse tagasi hiilis. Seega pidime saama minema enne, kui talle oleks jõutud midagi halba teha. Ületasime ebaseaduslikult Belgia piiri. Oli hirmuäratav liikuda Siegfriedi ja Maginot’ liini vahelisel mineeritud alal, aga saime sellest turvaliselt üle ja jõudsime Antwerpenisse.

Antwerpenis kohtusin inimestega, kes mind tegelikult vaimselt avasid. Nad olid teemandilõikajad ja ma õppisin nende juures, kuidas sellist tööd teha. Töötamise ajal nad ühtlasi õppisid. Üks mees istus seal mikrofoniga ja teistel olid kõrvaklapid peas, sest teemandi lõikamisel tekib palju müra. Niisiis üks inimene luges ja teised jätkasid samal ajal töötamist. Kui nad tahtsid rääkida, siis vajutasid lülitile, panid masinad seisma, arutlesid selle üle, mis vaja oli, ja siis jätkasid. Sageli laulsid töölised täiel häälel mõnda ilusat hassiidlikku meloodiat. Nad tutvustasid mind mõtisklemisel põhineva hassidismiga.

Hiljem, välksõja ajal pidime Belgiast pagema ja olime kinnipeetuna Prantsusmaal. Kui vabanesime, siis läksime Marseille´sse ning ma kohtusin inimesega, kellest sai Lubavitchi rebbe,kes hiljuti meie seast lahkus. See viis, kuidas ta rääkis teadvuse evolutsioonist, jättis mulle enneolematu mulje. Kohtusin hiljem ta äia rabi Joseph Isaac Schneersohniga, kes oli tema rebbe ja kellest sai minu põhiline vaimne juht, kes mulle palju kordi eraviisiliselt nõu andis. Tema oli see, kes saatis rabi Schlomo Carlebachi ja minu külastama ülikoolilinnakuid, et tudengeid vaimselt innustada.

Umbes 1940. aastate lõpul hakkasin lugema palju psühholoogia kohta ja viimaks leidsin 1954. aastal juhuslikult Aldous Huxley raamatu “The Doors of Perception”. Kõik, mida Huxley kirjeldas, lummas mind ja oli nõnda lähedal hassiidlikule traditsioonile: ta rääkis teadvuse erinevatest tasanditest, maailmadest, kuhu inimene saab minna, ja sellest, mida hing endast kujutab. Olin selle otsija uudishimust kaasa haaratud, tahtsin nii väga saada mõningaid otseseid kogemuslikke teadmisi ning uurisin sel ajal hinduismi ja katoliiklust.

Hiljem kuulsin, et Abe Hoffer ja Humphry Osmond korraldavad Saskatchewani vaimuhaiglas psühhedeelset uurimistööd. Küsisin neilt, kas võiksin saada kogemuse, ja nad vastasid: “Jah, kui sa siia tuled.” Ma ei olnud eriti huvitatud hullumajja minekust, et avatuks saada. Mõtlesin, et see on nagu suure kirurgilise operatsiooni tegemine sõnnikuhunnikus, ja arvasin, et mul pole vaja kogu seda psüühilist kraami üles korjata. Siis vestlesin Gerald Heardiga. Ta nõustus minuga ja ütles: “Ära mine sinna. Mul on mõned sõbrad Harvardis” ning ta rääkis mulle Timothy Learyst ja Richard Alpertist.

Just enne kohtumist Timiga olin olnud New Yorgis, et kokku saada Lubavitchi rebbe´ga. Läksin korraks välja sõbraga rääkima, samal ajal kui kõik teised laulsid ja ütlesid: “L’chayim – elule”. Keegi kutsus mind välja ja teatas: “Zalman, rebbe küsis sinu järele ja ütles nöökavalt, et ehk sa siirdusid retriidile või mediteerima.”

Niisiis läksin sisse ja rebbe lausus: “Joogem l’chayim – suur cappo grande. Joogem kaks korda.” Mulle anti umbes kaheksa untsi napsi. Esimese suutäie järel laususin rebbe´le: “L’chayim”. Ta ei vastanud ning nõnda siis võtsin järgmise. Kujutasin ette, et ta vastab teise korra peale, kuid ta paistis mõtetega kusagil mujal olevat. Siis pöördus ta jälle minu poole ja küsis: “Miks sa ei joo?” Seejärel andis keegi mulle – pärast kahte pitsi vodkat – veidi rukkiviskit. Ütlesin “L’chayim” ja lonksasin viski alla. Rebbe sõnas: “See oli retriidi eest. Nüüd meditatsiooni eest.” Kuna kangeid jooke rohkem ei olnud, siis andis keegi mulle veini. Kui olin selle alla neelanud, sõnas rebbe: “L’chayim. Olgu sul meeldiv retriit ja hea meditatsioon” ning hakkas laulma. Alkohol oli mulle pähe löönud ja ma hüppasin ning tantsisin. Aga kaks nädalat hiljem, kui Tim Leary mind esimesele psühhedeelsele rännakule viis, oli minu viimaseks kujutluspildiks, enne kui kõik keerlema hakkas, rebbe soovimine: “Olgu sul meeldiv retriit ja hea meditatsioon.”

 

Niisiis oli sul lõpuks võimalus saada psühhedeelne seanss, mida sa olid otsinud, ning Timothy Leary oli sinu juhendaja?

Jah, see oli Tim, kes mind esimene kord juhendas. Küsisin temalt: “Millele peaksin tähelepanu pöörama?” Ta vastas: “Pole vahet. On ainult üks asi, mida sa pead tegema: usalda oma rännakukaaslast ja hõlju pärivoolu. Eks ole?” Niisiis, just seda me tegime ja õhtu oli tähelepanuväärne.

Kõik toimus aašramis, nii et sa mõistad, kui erinev võis see olla sellest, mis juhtunuks psühhiaatriahaiglas. Keskkond oli erakordne – aašrami kabel. Olud ja psühholoogiline häälestus olid imelised!

Eelnevalt olin lugenud mõningaid Theodor Reiki tähelepanekuid. Ta rääkis, et meie kõigi sees on tootemi elu. Reik kirjutas, et juudi tootem on lammas. Leary oli kindlasti kass või tiiger: ta liikus ringi nende kombel. Ühel hetkel kogemuse ajal vaatasin Learyt ning nägin teda tiigrina ja ennast lambana ning laususin: “Kui oled näljane, siis võid mu ära süüa.” Tead, see ei olnud oluline. Paranoiat tegelikult polnudki. See oli väga imeline teekond. Pärastpoole tuli mõni teine rännak, kus toimus laskumine põrgusse, aga see esimene oli lihtsalt võrratu.

 

Kuidas nii head kui ka rängad psühhedeelsed kogemused kujundasid sinu vaadet vaimsusele ja judaismile?

Suurepärane asi psühhedeelikumide juures oli see pööre, mis mõtetes toimus – teadvuse voolavuse äratundmine. Minu tegelikkusekaart ei olnud enam täiuslik. Varem olin harjunud sellega, et mul on veatu tegelikkusekaart, mis põhineb traditsioonilistel tõekspidamistel, ning mulle tundus, et kui ma asjade peale lihtsalt hoolega mõtlen, siis saab kõik selgemaks. Psühhedeelikumide abil võisin näha, kuidas kõik kosmoloogiad on heuristilised ning kõik sõltub sellest, mida teha tahad. Suutsin end seada erinevatele vaatepunktidele; kui tahtsin näha kõiksust kristlikust vaatenurgast, siis sain seda teha. Mul oli vaja ainult väike mõtteline tõuge anda ja ma nägin maailma niimoodi. See oli minu jaoks väga tähtis avastus.

Teine asi, mida õppisin, oli see, kui tähtis on pärastpoole kogemuse üle mõtiskleda. Leary ütles mulle tookord: “Kujuta ette, kui võimsad psühhedeelikumid on ja mida need võiks inimestele teha. Mõtle, kui neid valesti tarvitada, pole see üldse hea.” Ram Dassil oli tavaks neil aastatel öelda midagi umbes sellist: “Kanepi jaoks peavad sul olema “juhiload” ja LSD tarbeks “piloodiload”.” Ta rõhutas ettevalmistust ja sellega kaasas käivat vastutust.

On öeldud: “Kui tahad kasutada kanepit, siis pead selleks võtma kolm päeva: ühe valmistumiseks, teise taime proovimiseks ja kolmanda toimunu seedimiseks. Kui tahad tarvitada LSD-d, siis pead selleks varuma nädala: kolm päeva ettevalmistuseks ja pärast kolm päeva kogemuse üle mõtlemiseks” Psühhedeelses kogemuses toimub kõik nii kiiresti ja reisitakse läbi nõnda palju maailmu. Kui millegipärast pole valmis mingit üska seemnete jaoks, mis saadakse … noh neid on vaja hooldada ja toita, et nad võiksid kasvada. Pärast psühhedeelset kogemust peab inimene palju mõtisklema.

Ettekande “The Conscious Ascent of the Soul”, mille ma psühhedeelikumide kohta kirjutasin, pidasin kõigepealt rühmale rabidele, kes kasutasid oma töös ebatavalisi meetodeid. Kohtusime mitte kui rabid, mitte kui õigeusklikud, konservatiivid või reformeeritud, vaid kui rühm inimesi, kes on usuteadusest laiaulatuslikult huvitatud. Meil oli tavaks lugeda üksteisele oma kirjutisi, mida me ei söandanud kusagil mujal esitada.

Pärast seda, kui mul oli olnud koos Timiga psühhedeelikumikogemus, pidasin neile ettekande. Üks rabi küsis: “Hea küll, kui see läbielamine oli niivõrd oluline, siis kas see tegi sind üleöö pühakuks?” Vastasin, et ei teinud, aga siis pärisin temalt: “Räägi mulle, mida sa nimetaksid suure ilmutuse näidiseeskujuks?” Ta vastas: “Siinai mäge.” Siis laususin: „Hästi, aga nelikümmend päeva hiljem kummardati kuldvasikat.”

Seega võib öelda, et kogemus ainult avab sind suuremale nägemusele. Kui sul on nägemus, siis on sul kohustus see täide viia. Teisisõnu, nägemus esitab sulle nõudmised. Kuid sa võid neid ka eirata, uksed uuesti sulgeda ning kohad, mis on muutunud mõistetavaks, lähevad läbitungimatuks. Mõistetavuse hoidmiseks on kogemuse üle mõtlemine otsustava tähtsusega, aga seda võib üksi ja iseseisvalt olla üsna raske teha. On kasulik, kui koos sinuga viibib keegi, kes aitab sul kogemusesaaki koguda.

Suur erinevus psühhedeelikumide tarvitamise ja meditatsiooni vahel on see, et meditatsioonis saab protsessi juhtida. Sügaviku lähedale sattudes on võimalik eemalduda, selle asemel et süvikust läbi paiskuda. Kuid psühhedeelikumide puhul ei saa teha midagi muud, kui Niagara joast alla sõita. Kui jõuad oma hinge pimedatesse punktidesse, kohtadesse, kuhu on koondunud neuroosid, siis loomulikult tahad neid vältida. See on aeg, millal sooviksid minna pissile, tahaksid armatseda. Õigupoolest igatseksid teha ükskõik mida, et mitte jääda asjadega, mis on sinu ärevuse südamikus. Räägitakse fiksatsioonist: sa hõljud ringikujuliselt kõikide asjade ümber. See kõik võtab erinevaid vorme, kuid on alati sama. Hetkeks avanevad uksed ja sa näed seda. Kui sul on keegi, kellega rääkida, siis saad tõeliselt abi. Mul ei olnud kedagi ning nõnda pidin hiljem aega võtma ja nähtu üle mõtlema. Kahetsen, et ma tol ajal päevikut ei pidanud.

 

Kas sa rääkisid oma LSD-kogemusest Lubavitchi rebbe’ga?

Jah, ma kõnelesin talle sellest. Tõtt-öelda lootsin, et teeme seda temaga koos. Unusta ära! Oli muidugi kena, et ta seda kunagi ei naeruvääristanud, kuid ta ütles ikka ja jälle: “Pea lihtsalt meeles, et tegemist on ainult kogemusega. Eks ole?”

Mul on meeles üks karikatuur pealkirjaga “Ainult needsamad vanad kosmilised tõed”. Mõne aja pärast ei olnud läbielamised enam nii tähelepanuväärsed ning paistis, et seanssidega on vaja vahet pidada. Tookord tundsin, et oluline on saada psühhedeelne kogemus vähemalt kaks korda aastas: üks enne lepituspäeva ja teine paasapüha eel, et külastada nähtud paika uuesti ja vaadata, mis seal toimub.

 

Kas psühhedeelikumide tarvitamine on hassiidliku traditsiooniga vastuolus?

Sõltub sellest, kelle käest küsida. Lubavitchis toetatakse mõnda kogemust vodkaga ja seda pooldavatele inimestele ei meeldi teised lähenemisviisid. Mäletan, kuidas läksin kord hassiidlikule farbrengen’ile, traditsioonilisele kogunemisele, kus juuakse vodkat, ning olin võtnud kaasa oma piibu ja veidi head rohtu. Kui sina tahad saada oma kaifi, siis saad selle; kui mina soovin oma kaifi, siis saavutan selle. Tavaliselt psühhedeelikumidega avalikult ei tegeldud, kuid üldsuse eest varjatult oli hoopis teine lugu.

Mõistan, et leidub vaimulikke seminare, kus inimeste rühmad on vaadanud pühasid tekste rohu suitsetamisest pilves olles. Leary ja Alpert tegid seda psühhedeelikumidega, vaadates niisuguseid tekste nagu “Daodejing. Kulgemise väe raamat” ja “Tiibeti surnuteraamat.” Nad ütlesid: “Võtame nende ainete mõju all kõik need tekstid läbi ja vaatame, millised nad paistavad. Siis kirjutame nad uuesti: mängime need kogemusest lähtuvalt ümber.”

Mul oli himu toimida nõnda Hiiobi või Koguja raamatuga, kuna viimane on kõige budistlikum teos heebrea piiblis: kõik muutub, igaks asjaks on oma aeg jne; miski ei ole jääv. See oleks võinud olla tähelepanuväärne uurimus. Kuid kõik lõigati läbi, sest psühhedeelikume hakati tarvitama rohkem meelelahutuseks kui hinges kaevamiseks. Inimestel oli tavaks võtta LSD-d ja minna siis vaatama ansambli The Beatles filmi „Kollane allveelaev”. Leian, et too linateos on ise juba tõsine katsumus!

 

Kas sa arvad, et meelelahutuslik tarvitamine tegi vaimse lähenemisviisi vastuvõetamatuks?

Noh, tol ajal oli liialdusi ning mõned psühhedeelikumide pooldajad rääkisid isegi sellest, et võiks panna LSD-d veevärki. Selline suhtumine tekitas paranoiat ja tagasilööke.

Manitoba ülikoolis, kus sel ajal töötasin, ütlesin ma midagi selle kohta, et olen proovinud psühhedeelikume. Otsekohe algas järelepärimine ja dekaan kutsus mind vaibale. Teised lapsed narritasid koolis mu tütart ja küsisid temalt: “Kas su isa annab sulle apelsinimahla sees LSD-d?” Siis ütles mõistuse hääl mulle, et ma varjaksin ennast, ei räägiks psühhedeelikumidest liiga palju.

Samuti juhtus, et kui psühhedeelikumid muutusid seadusvastaseks, siis põhjustas sellest tekkinud kahtlustamine veelgi rohkem probleeme. Kui aineid ei saada kätte lubatud viisil, peetakse inimesi, kes neid kasutavad, seaduserikkujateks ning see tekitab raskusi. Teisisõnu, ainete kasutamist seostatakse pahatihti halva käitumisega.

Kui rääkida veel psühhedeelsete ainete kõrgajast, siis keegi tegi minuga usutluse ja küsis: “Mida sa arvad LSD-st ja üldse psühhedeelikumidest?” Vastasin: “Kui Jumal nägi, et inimesed ei pöördu tema, vaid hoopiski oma ravimikapi poole, siis muutis ta ennast kättesaadavaks seal. Mida tegi sel juhul saatan? Saatanast sai taganttõukaja.” Saad aru, et neid nüüdseks seadusvastaseks tunnistatud aineid valmistades laadis äsja tekkinud allmaailm neisse hulgaliselt halba energiat. Varjatud kahju lõi meid näkku.

 

1960. aastate suur ühiskondlik eksperiment psühhedeelikumidega kukkus lõppude lõpuks kokku ja paljudes seisukohtades saavutas ülekaalu tume külg. Kas tänapäeval oleks võimalik psühhedeelikume mõistlikul moel ühiskonda lõimida?

Hoiakud on tõepoolest muutunud. Mul on võimalik vaadata tagasi ajale, kui inimesed vaatlesid endaga toimuvat, lasid sellest siis lahti ja vabastasid oma meele. Kuid siis tuli aeg, mil need inimesed oma vabaks lastud meelega langesid jälle harilikku olekusse tagasi. Neist said inimesed, kes töötasid Wall Streetil ja teenisid raha või siis läksid Microsofti arvutirevolutsiooni tegema ning tõid kogu ärisse uue meeleolu. Praegu hakkavad nad juba vanaks jääma ja neil on tunne, et oma elu nüüdses punktis tahavad nad vaadata psühhedeelikumide vaimsele kasutamisele tunduvalt tõsisemal moel.

Mäletan, kuidas kohtusin esimest korda suure psühholoogi Abraham Maslow’ga. Lendasin Lubavitchist tagasi ja olin riietatud oma hassiidlikesse rõivastesse. Mees, kes istus minu kõrval, luges psühholoogiateksti. Vaatasin üle tema õla ja nägin, et see, mida ta loeb, on hea asi. Tol ajal oli stjuardessidel tavaks kontrollida, mis sihtkoht kellelgi on. Niisiis tuli stjuardess mööda vahekäiku ning küsis: “Teie nimi?”, millele mees vastas: “Maslow.” – “Kuhu te lähete?” – „Reginasse.” Ta läks kohtuma Humphry Osmondiga. Niisiis pöördusin tema poole ja pärisin: “Kas te olete professor Abraham Maslow Bostonist?” – “Jah,” vastas ta. Seejärel alustasime vestlust humanistlikust psühholoogiast. Mainisin, et psühhedeelikumide abil on võimalik saavutada tippkogemus, ja ta ütles mulle: “See on nagu köisraudteega Mont Blanci tippu sõitmine ja pole päris aus.”

Kuid hiljem, pärast südameatakki kasutas ta sellist köisraudteed, sest ta poleks suutnud enam ise mäkke ronida. See oli osaliselt põhjuseks, mis pani teda liikuma humanistliku psühholoogia juurest transpersonaalse psühholoogia poole, mis oli temale märkimisväärne pöördepunkt.

Tegin sellest tõsieluseigast juttu, kuna tunnen, et Maslow mõtles: “Mul pole enam palju aega elada jäänud ja ma tahan näha, mis toimub füüsilise oleku taga.” See, mida Maslow teha üritas, oli miski, mis hakkab juhtuma tuhande üheksasaja neljakümnendate lõpust kuuekümnendate keskpaigani kestnud beebibuumi ajal sündinud inimestega, kes nüüd vanadusele liginevad. Usun, et nad lähenevad vaimsusele palju vastutustundlikumalt. Arvan, et vanadekodud peaksid suutma luua programme, mille abil inimesed saaksid paremini valmistuda selleks, et vabaneda oma iganenud vaadetest ja kosmoloogiast ning võtta omaks gaialik arusaam.

Osa minu vananemisealasest tööst on olnud aidata inimestel vanemaks muutudes liikuda ühtlasi targaks saamise poole. Selleks et targaks saada, pead tegema sisemist tööd, ainult aastatest ei piisa. Seetõttu on mul sügav arusaam, et kui suudaksime panna inimesed tegelema avanemise, oma elu vaatamisega, tegema ülevaadet elust ja vaatlema oma ebaõnnestumisi üldisemalt ning nägema, kuidas ebaõnnestumised on olnud edusammude juured, ja koguma elukogemuste vilju, siis selle tulemusel võiksid juhtuda tõeliselt imelised asjad. Niisuguses protsessis karastunud eakate inimeste üksused võiksid minna Bosniasse ning Lähis-Itta ja nii edasi. Selle asemel et saata sinna noori inimesi, kellel on elu veel ees, oleks pika elu elanud inimene suuteline ütlema: “Hea küll, kui mind tapetakse, siis las käia.” See on kergem kui invaliidsus ja hääbumine.

 

Millised olid sinu järgmised psühhedeelsed kogemused?

Ühel hetkel läksin Millbrooki kogemust saama. Sel ajal viibis seal Leary ja vaimustus oli vapustav. Katus oli pea kohal, raha oli olemas ja kõik tundus väga erutav. Seanss oli hästi kavandatud ja kogemuse ajal töötasin mõnede oluliste küsimustega, mis seostusid minu väitekirjaga.

Seal oli ka plaanimata hetki. See oli ajal, kui Marilyn Monroe oli äsja enesetapu sooritanud, ja ta tuli koos oma meeleheitega minu kogemusse. Esimest korda elus sain aru, miks inimesed võivad tahta rahusteid võtta. Olin nii pikka aega tugev olnud ja nõnda rasket tööd teinud ning tundsin end seetõttu sedavõrd pingul ja rõhutuna, et tahtsin olla vähem teadvusel. Soovisin minna magama, põgeneda hämarasse, pehmesse tundesse.

Ometi suudan näha, kuidas psühhedeelikumid võivad masenduse läbiuurimisel kasulikud olla. Sa saad minna hinge sügavasse paika ja surutist vaadata. Aga inimesel on selle tegemiseks vaja palju toetust – kedagi, kes tal käest kinni hoiaks.

Kirjeldamaks täiesti teistsugust psühhedeelikumikasutust, räägin ma Mehhiko psühhiaatrist Salvador Roquetist. Ta viis inimesed põrgusse ja tõi nad tagasi. Nimetasin teda kõige kaastundlikumaks julmaks inimeseks maailmas. Julmus seisnes selles, et ta pani sind kohtuma sinu varju, surma, sügavikuga – kõige sedalaadi kraamiga. Mõnikord LSD ja vahel ketamiini mõjul. Hiljem korraldas ta ettevõtmisi, mida nimetas lustakateks kokkusaamisteks ja mis toimusid aineid kasutamata, kuid olid sellest hoolimata väga võimsad kogemused.

Võtsin niisugusest kokkusaamisest Mehhikos koos Roquetiga osa ühel korral. Ühes harjutuses vaatasid sa puusärgi sisse. Puusärgi põhjas oli peegel ja sa nägid seal oma nägu. Siis pidid kujutlema, et sul on elada jäänud ainult kaks tundi, ning sa pidid kirjutama kellelegi kirja. Soovin, et oleksime need seansid üksikasjalikult üles kirjutanud, sest minu arvates olid nad väga kasulikud, aitamaks inimestel oma hinge hämaratesse kohtadesse minna, ja mulle tõesti meeldiks, et meil oleks neil seanssidel kasutatud võtete kohta olemas kirjapanekud.

Ükskord kirjutasin artiklit surmanuhtlusest. Tegin ettepaneku, et hukkamise asemel tuleks kurjategijale anda LSD-d ja ta peaks vaatama pilte, mida politsei on tema kuritööst teinud. Roimar näeks siis, milline oli ta ohver, ning samastuks aine mõju all temaga, sest sellises meeleseisundis toimub niisugust liiki eneseteadvuse muutus. Leian, et see oleks sellistele kurjategijatele nii parim ravi kui ka ühtlasi kõige inimlikum viis nende kohtlemiseks.

 

Mida sa õppisid oma kohtumistest hinge hämarate paikadega?

Kogemustes nähtud hämarad paigad õpetasid mulle, et pole mingit võimalust nende eest põgeneda. On hetki, kus elatakse läbi kõik surmad maailmas. Ma elasin läbi kõik surmad ja kannatasin kõiki haigusi. Kõik tuli mu peale ja polnud mingit muud väljapääsu, kui seda taluda. Niisuguses paigas olles ja seda kõike välja kannatades sain aru, mida suur reede endast kristluses kujutab. Ma taipasin pattude lunastamist, Jumalaga kooskõlastumist, mis toimub surma kogemise hetkel. Sel hetkel olin õnnelik: ma olin mina. Kuid võin olla ka mõni Rwanda tutsidest, sest sügaval tasandil oleme tegelikult üks olend.

Kord võtsin lehtertapu seemneid. Oi! See kraam tegi mu kõhule tõeliselt halbu asju. Aga mul oli nägemus iseendast koopas koos teiste inimestega: kõik istusid soojas vees. Mõned magasid, osa kannatas painajate käes ning mõned olid õnnelikud ja vaatasid koopas ringi. Sukeldusin korraks vee alla ja nägin, et seal oleme kõik kui üks olend. Siis üritasin teistele märku anda: “Hei! Sukelduge korraks ja vaadake, mis tegelikult toimub! Tehke lõpp oma painajatele!” Kuid nad said minu peale sellepärast vihaseks, et püüdsin neid nende isiklikest kogemustest välja kiskuda, ning siis kogemus katkes. Sellele vaatamata sain tolles läbielamises näha tervet tsüklit “üks ja paljud”.

Oleme ülemaailmse aju rakud. Psühhedeelsed kogemused andsid mulle arusaama kõiksusest kui organismist ja tegid võimalikuks Gaia-teadlikkuse. Me kõik oleme planeedi elutähtsad organid. Parim panus, mida saame anda, on olla nii õilis olend, nagu suudame.

 

Kuidas sina psühhedeelikumide kasutamist korraldaksid ja kuidas üldiselt käsitled tervet psühhoaktiivsete ainetega seotud vastuolulist temaatikat?

Kogu uimastipoliitika on hullumeelne. See on nagu külm sõda! Mida rohkem raha sa sellesse paiskad, seda rohkem kapitali annab sinna ka teine pool ning tekitatakse üha enam kurjust. Hirm seadustamise ees on naeruväärne ja tuleb arusaamise puudumisest.

Noored inimesed vajavad pigem asjasse pühendamise riitust kui metsikut katsetamist. Peyote-rituaalides osalenuna näen, milline tähelepanuväärne asi võib olla ristiusu püha talitus, kui see ühiskondlikuks muudetakse. Isiklik sügav mõtisklus, ükskõik kui hea see ka oleks, pole piisav. On vaja sotsiaalset meditatsiooni, sest vaimses läheduses luuakse võimas side ning see on liim, mis võimaldab koostööd teha.

Tänapäeval on ühiskonnas üsna nõrgad sidemed. Renessansiajast alates on tähelepanu olnud üha enam üksikisikul ja meil pole praegu laiendatud perekondi. Ühiskond on nii hapraks muutunud.

 

Mida ütleksid noortele inimestele, kes on huvitatud psühhedeelikumide proovimisest?

Ei tahaks alustada tõsiste hoiatustega, vaid soovitaks leebeid kogemusi. Õigete tingimuste korral meeldiks mulle näha, et bhang tehtaks kättesaadavaks, nii et inimestel võiks olla mahe marihuaanajoovastus, mille mõju all kuulata maailma suurte müütide uuesti jutustamist, et niisugused kujutlused tagasi tuua. Sest me kõik oleme müütidest tühjaks jooksnud. Ameerika Ühendriigid, Iisrael, Ühinenud Rahvaste Organisatsioon – kõik on neist ilma jäänud ja on vaja inimesi, kes mõtleksid välja uusi. Oleks imeline ahvatleda noori, et nad õigetes tingimustes eluks ajaks ideaalidel põhinevad müüdid looksid. Seda teevad mõneti hullumeelsel moel reivid. Nendel toimuv polegi ehk nii pöörane, kuid kõike saaks korraldada palju paremini.

 

Kui sa peaksid praegu surema, siis mille tegemist või tegemata jätmist sa kõige rohkem kahetseksid?

Olen psühhedeelikumidega nii palju tegelenud, et tunnen: kõik oli õigesti. Ma ei arva, et tegin alati hästi, aga ma õppisin igast olukorrast. Vananedes üritatakse probleeme lahendada ja suhteid parandada. Ma ei tunne enam, et põlgaksin kedagi või et mul oleks midagi kellelegi andeks andmata. Aastaid tagasi oleksin ehk süüdistanud ennast lävimisprobleemide pärast: olen neljandat korda abielus ja seepärast on olnud palju muret. Nüüd aga näen, kes mu abikaasad on, ja me pole enam abielusuhetes, vaid tegutseme koos kui lapsevanemad ning austame üksteist. Seega ei tunne ma, et mul oleks palju kahetseda.

Praegu tegelen nõnda-öelda ülevaatamisega: üritan asjad lõpule viia, nii et kui ma lahkun, siis oleks kõik korras. Kõrvaltoas on mul kaust, mille peal on heebreakeelne sõna halila, mis tähendab “Jumal hoidku”. Kaustas on minu hauaplatsileping, minu soovid, testament. Kõik see on korraldatud, nii et mul ei ole eriti halb tunne lahkuda.

 

Kuidas sa kujutaksid ette psühhedeelikumide kasutamist rabide väljaõppes?

Mul on tundmus, et psühhedeelne kogemus võiks väga kasulik olla süvanõustamises. See võiks aidata mõista ja läbi töötada paljusid teemasid, nagu näiteks sobiva motivatsiooni kujundamine, rabiks olemisest tuleneva tähtsustunde vähendamine ja asjade nägemine mitmest vaatenurgast.

Psühhedeelikumid võiksid avardada võidujärgset vaatevälja. Palju põlvkondi rabisid on välja õpetatud arusaamisega, et judaism on über alles, usuga, et kõik teised usundid ei ole nii head ja nii tähtsad. Samamoodi on preestreile sisendatud, et rooma-katoliku usk on tähtsaim. Psühhedeelne kogemus paneb sageli teistesse usunditesse mõistvalt suhtuma ning seega arvan, et niisugused kogemused võiksid olla olulised oikumeenilise hoiaku kujundamisel. Samuti saaksid need edendada lugupidamist feminismi ja selle vastu, mille jaoks mõtlesin välja sõna “ökokoššer”. Näiteks kui joon vahtplasttassist, siis oleks see rohkem koššer kui see, kui ma joon klaasist, milles on olnud veidi sealiha, kuid see oleks vähem ökokoššer. Tänapäeval peaks koššer olema ühendatud ökoloogiaga.

Umbes 1980. aastateni ei õpetanud juudi müstitsismi ükski ametlikest seminaridest peale Lubavitchi ješiva, kus mina õppisin. Nad keskendusid kõigile määratud ja mõistetavale judaismile ega läinud kuhugi kõrgemale. Ma ei suuda ette kujutada paremat viisi, kuidas tutvustada inimesi juudi müstitsismi maailmaga, kui seda on psühhedeelne tee.

Näiteks ühes tähelepanuväärses Zohari tekstis alustab prohvet Elias jutlust. Ent selle asemel et rääkida Jumalast, räägib ta Jumalale. Kui tahad, saad seda vestlust kuulata. Ta ütleb: “Sina oled üks, ja mitte lihtsalt number. Sina oled alguste algus, põhjuste põhjus. Ükski mõte ei suuda sind tabada.” Kui sedalaadi teksti nüüd paindliku mõtlemisega süvenetakse, siis hakatakse sellest aru saama. Aga kui selle kallale asutakse fundamentalisti jäiga meelega, siis ei suudeta seda mõista. Arvan, et religiooni sügavuse taipamiseks peab inimesel olema otsene kogemus. Seda võib saavutada meditatsiooniga, sensoorse deprivatsiooniga ja mitmel muul viisil. Aga ma leian, et psühhedeelne tee on mõnikord kõige kergem ega nõua palju aega nagu harilikult teised lähenemisviisid.

 

Allikas: Roger Walsh ja Charles S. Grob. (2013) Kõrgem tarkus. Auväärsed vanemad mõtlevad psühhedeelikumide kestva mõju üle. Eesti Transpersonaalne Assotsiatsioon.

ESTRA on välja andnud ka mitmeid teisi maailmapilti avardavaid raamatuid. Tutvu nendega siin.

Foto: wallsave.com

Toimetas Ksenia Kask