Telegrami järjejutt: Kõrgem tarkus II

21. juuli 2013 kell 15:06



Korgem_tarkus-esikaasSel nädalavahetusel pakume teile lugemiseks mõned peatükid veel eesti keeles ilmumata raamatust, mis hetkel alles trükikojas oma järge ootab. Roger Walshi ja Charles S. Grobi koostatud “Kõrgem tarkus” jutustab psühhedeelikumidest ja läänemaailmast. Materjali avaldame raamatu kirjastaja, Eesti Transpersonaalse Assotsatsiooni (ESTRA) loal.

 

5. peatükk

Betty Eisner

Psühhedeelse ravi sünd ja surm

Betty Eisner (29. september 1915 – 1. juuli 2004) oli psühholoog, kes töötas 1950. ja 1960. aastatel Los Angeleses California ülikooli meditsiinikoolis koos arst Sidney Coheniga, kes oli psühhedeelikumide uurimise algusaegade üks juhtivaid teadlasi. Eisner on saanud tunnustuse osaliseks eelkõige oma panuse eest arendustöösse, mis puudutab LSD kasutamist alkoholismi ravimisel. Koos niisuguste suurkujudega, nagu Aldous Huxley, Gerald Heard, Alan Watts ja Anais Nin, võtsid Eisner ja Cohen toimekalt osa aruteludest, mis keskendusid LSD ühiskondlikult heaks kiidetud kasutamisele.

Samuti oli Eisneri panuseks teedrajav töö ritaliini ja karbogeeni kasutamisel patsientide puhul, keda raviti psühhedeelikumidega. Iseäranis tuntuks sai tema rühmaravi mudel, kus katseliselt ühendati psühhoaktiivsed ained ja kehatöö. Ta kirjutas psühhedeelikumide ja teadvuse kohta tosina teaduslikke artikleid ning samuti ilmus 1970. aastal tema sulest raamat „The Unused Potential of Marriage and Sex”.

 

*

35-aastasena tegin California ülikoolis Los Angeleses doktoritööd psühholoogias ning nägin ühel päeval teadetetahvlil kuulutust “Otsitakse appi psühholoogiatudengit tegelema ebahariliku ainega”. Mul oli tunne, et tegemist on LSD-ga, sest hiljuti oli olnud selle kohta ajakirjas Look artikkel ja ma tahtsin võtta LSD-d, sest see tundus nii lummav.

Ehkki mulle oleks meeldinud otsekohe appi minna, ei saanud ma seda teha, kuna olin liiga palju oma väitekirjaga hõivatud. Niisiis ütlesin oma sõbrale, et räägin talle sellest võimalusest, kui ta laseb mul olla uuringu esimene katseisik. Ta nõustus ja nõnda siis viisin ta uurija Sidney Coheni juurde. Pärast seda, kui nad olid LSD-d ise võtnud, tegid nad minust Sidi esimese teadusliku uuringu esimese katseisiku.

See oli 10. novembril 1955. aastal. Uuring oli tegelikult väga pingeline, sest just siis, kui LSD-kogemus algas, häirisid assistendid mind, lastes mul joonistada või teste täita – see oli see, millega uuringus tegeleti. Ettenähtud tegevuste vahel võisin aga tunda, kui hämmastav see aine on, ja hiljem ütlesin Sidile: “Mulle paistab, et LSD-l on ravivõime.”

Pärast oma kogemust kohtusin vabal ajal Sidiga ja me lugesime ettekandeid LSD-uuringute kohta. Samuti saime kokku Al Hubbardi, Humphry Osmondi ja teiste uurijatega, kes rääkisid meile, mida nad on teinud. Töötasime umbes aasta aega, valmistudes selleks, et leida, milline võiks olla LSD võimalik terapeutiline kasu.

1957. aasta jaanuari alguses oli mul teine, sel korral LSD ravivõime uurimise seanss. Esimesel seansil Sidiga häiriti mind üha, et psühholoogilisi teste teha. Oli nii, just nagu oleksin viibinud tegelikkuses suurel ilusal rohelisel karjamaal, ning mind toodi üha uuesti tagasi aedikusse ja mulle esitati küsimusi aediku kohta. See paistis täiesti asjakohatu. [naerab]

Pärast minu esimest kogemust otsustasime, et keegi peaks alati katseisikuga koos olema, ning seega olen sellest ajast peale teiste inimeste seansside juures istunud. Niisamuti viibis sõber teise seansi ajal mu läheduses. Sellel sõbral oli psühhoanalüüsikogemus ja ta ütles, et ma olevat elanud seansi jooksul läbi midagi, mis vastab analüüsi viie- kuni kuuesajale tunnile.

Teise seansi ajal puutusin kokku oma psühholoogilise kaitse mustritega ja mul oli jube kogemus. Seda on raske kirjeldada, kuid see seanss viis mu täielikku masendusse. Sid oli läinud ja mu sõber magas, kuid mina olin kogu öö üleval ja see, mille läbi tegin, oli kohutav. Niisiis läksin meie majas asuvasse raamatukokku ja lugesin Ristija Johannest. See oli ainus asi, mis aitas mind masendusest välja. Ma ei ole tavaliselt kurvameelsusse kalduv, kuid see sünge meeleolu püsis järgmise seansini. Olin võtnud väga väikese annuse – kakskümmend viis mikrogrammi – ja kümme päeva hiljem manustasin jälle kakskümmend viis. Sel korral murdsin müstilise kogemuseni, mis lõpetas masenduse. Tundus, just nagu oleksin varasemal seansil teinud kogu hädavajaliku ettevalmistustöö.

See veenis mind, et väikeste annuste kasutamine on õige meetod. Tõotasin, et ma ei tee iial patsiendile seda, mis mulle tehti: minusse lasti voolata suur hulk hingeelulisi seiku. Ma teeksin seda ettevaatlikult. Niisiis andsime oma uuringutes katseisikutele esimesel seansil kakskümmend viis mikrogrammi, järgmisel nädalal viiskümmend ja kolmandal nädalal seitsekümmend viis. Pärast esimese psühhoterapeutilise uuringuga lõpule jõudmist tahtsime Sidiga teha uuringu vähktõbiste ravialustega, kuid meile ei eraldatud raha. Siis hakkasin psühhedeelset ravi kasutama erapraksises.

Ühtekokku töötasin koos Sidney Coheniga umbes poolteist aastat. See ei olnud pikk ajavahemik, kuid väga viljakas. Sid oli selgelt mõtlev teadlane, kellel oli uskumatult terav mõistus. Timothy Leary veiderdamised pöörasid Sidi lõpuks LSD vastu. See oli väga ränk lugu. Kui Tim oli suremas, käisin tal külas ning ta vabandas, lausudes, et ta kahetseb meie töö vussi ajamist. Olin hämmastunud, et ta niimoodi ütles.

 

Kuidas oleks psühhedeelikumidele vaadatud siis, kui Timothy Leary ei oleks nende ajaloos oma osa etendanud?

Sootuks teistmoodi. Asi oleks võtnud teadusliku suuna. Kavandasime näiteks kliinikuid, kuhu inimestel oleks olnud võimalus minna, et saada arstlikult juhendatud LSD-kogemusi. Neid oleksid juhtinud inimesed, kes olid LSD-ga ise vahetult tuttavad – sest sa pead tutvuma LSD-ga või vastasel juhul ei suuda sa midagi teha. Kui sa pole ainet võtnud, on naeruväärne öelda, et LSD on see, too või midagi muud.

 

Sa avastasid juba alguses, et tuleb alustada väikeste annustega, siis järk-järgult kogust suurendada ning alati peaks keegi kõrval istuma. Kas oli veel midagi, mis kasulikuks osutus?

Leidsime ka, et muusika on kohutavalt tähtis1 ning muidugi ettevalmistus. LSD-ravi põhiline koostisosa on aga usaldus. Usaldus võimaldab inimesel aine mõju vastu võtta, nii et see toimib. Meie lähenemisviisi puhul ei olnud ühtegi olukorda, kus aine poleks toiminud, kuid Sid tegi uuringu psühhoanalüütikutega ja nende puhul see ei mõjunud! Üks neist ütles: „Oo, see on lihtsalt nagu Martini. See ei ole midagi erilist.” Tema ja teised analüütikud ei usaldanud tegelikult end aine hoolde.

 

Harvardis oli üks probleeme see, et LSD-d hakati kasutama juhendamata oludes, tekitades peaaegu et kokteiliõhtusarnase keskkonna. Kas see jätkus ka uurijate hulgas UCLA-s?

Ei, üldsegi mitte. Koos Sidiga korraldasime seansse kõigepealt veteranide haiglas ja hiljem, pärast minu erapraksisesse siirdumist tegime neid minu kabinetis. Siis aga hakkasid psühholoogiaseltsid hirmu tundma ning seega pidime seansse korraldama haiglas meditsiinilise kontrolli all. Minule oli väga tähtis teha seansse turvalises keskkonnas. Lõpuks olid meil rühmaseansid, kus mõnikord osales kuni kakskümmend kaks inimest. Aga rühmaseanssidel ma ise kunagi ainet ei võtnud.

Rühmaseansid said tegelikult alguse seoses Bill Wilsoniga, kes oli Anonüümsete Alkohoolikute (AA) organisatsiooni kuulus rajaja. Bill Wilson võttis LSD-d koos AA reklaamija Tom Powersi, Sid Coheni ja minuga. See oli esimene rühmaseanss. Sel ajal, kui Bill Wilsoniga teraapiat tegime, ei toiminud aine kummalisel moel Tomi ja minu puhul neli tundi. [naerab] Mõju tabas meid just sel hetkel, kui haiglakeskkonnast välja jõudsime! Huvitav.

 

Millised olid Sid Coheni LSD-kogemused?

Tal ei olnud kunagi tavaks neist rääkida, isegi mitte esimestel aastatel. Nüüd tean, et tema 1964. aastal ilmunud raamatus “The Beyond Within: The LSD Story” esitatud aruannetest on üks ta enda oma. Ta oli isiklikes asjades väga tagasihoidlik ning ei jaganud oma kogemusi mitte kunagi.

 

Kas sa võiksid rääkida Bill Wilsonist ja oma kogemustest temaga? Võib-olla kõneleksid veidi tema seansi taustast ja sellest, mis edasi sai.

Anonüümsete Alkohoolikute organisatsioon kaalus tegelikult LSD kasutamist. Alkohoolikud jõuavad programmi jooksul punkti, kus nad vajavad vaimset kogemust, kuid mitte kõik neist pole võimelised seda saama. Tom Powers oli selles küsimuses Bill Wilsoni parem käsi. Tom oli kogu alkoholismipõrgut kogenud ning nõnda siis tõi ta Bill Wilsoni meie juurde. Me Sidiga mõtlesime, et on hea mõte teha üheskoos väikse annusega seanss, aga Billi nähes tundsin: „Oh, sellest tuleb tema raviseanss.” Nii see välja kukkuski. Võtsime igaüks kakskümmend viis mikrogrammi, välja arvatud Bill. Sid pakkus talle mitut tabletti ja Bill ütles: “Ära joobnu puhul kunagi niimoodi tee ” ning võttis kaks. Me ülejäänud võtsime ainult ühe.

Eelduste kohaselt oleks ta pidanud tagasi tulema, kuid asjad muutusid. Arvan, et Anonüümsete Alkohoolikute nõukogu hakkas kartma ja taandus. Anonüümsed Alkohoolikud pidid asuma LSD-eksperimenti tegema  ja Sid läks rääkima, kuidas seda korraldada. Aga ma usun, et hakati pelgama ja eksperiment jäeti ära. Nagu te teate, on Anonüümsete Alkohoolikute organisatsioon ametlikult igat liiki ainete vastu. Nad on isegi aspiriini vastu!

 

Kas Bill Wilson arvas pärast oma seanssi, et LSD võiks olla alkoholismivastase ravi võimas abiline?

Usun, et nii see oli. Tal oli kindlasti parem ja Tom Powers ütles, et ta polnud iial näinud Billi nii heas vormis. Ta oli imeline ja hiljem saime temalt kirja, kus ta meid tänas ja teatas, et ta pole end tükk aega nii hästi tundnud.

 

Kas Humphry Osmond ja Abram Hoffer kasutasid sel ajal Kanadas alkohoolikute puhul LSD-d?

See oli veidi hiljem. Humphry tuli meid vaatama ning lõpuks tegid nad koos Hofferiga oma uuringu. Hiljem kordas nende tööd Keith Ditman UCLA meditsiinikooli psühhoneuroloogiakliinikust.

 

Kas nad kõik tarvitasid suuri annuseid?

Kasutatakse kahte meetodit: väikest ja suurt, müstilise kogemuse annust. Al Hubbard oli suurte annuste pooldaja ning ta tundis, et on oluline anda inimestele elu muutvaid müstilisi kogemusi. Seda leidsid ka Humphry ja Hoffer Kanadas ning samuti Keith Ditman.

Oma terapeutilise lähenemisviisi puhul alustasime väikeste annustega, mille vahele jäi nädal aega. Hubbard kasutas siiski ka eelseansse näiteks dilämmastikoksiidiga, et “kraami välja lasta”, seesmised probleemid tee pealt eest ära suunata. Sel moel oli inimesel suurem tõenäosus saada LSD-seansi ajal müstiline kogemus. Väikese LSD-annuse väärtus seisnes aga selles, et see võimaldas inimesel minna lasta just nii palju, kui ta tahtis. Esialgu võib-olla veidi, järgmisel korral pisut rohkem ja lõpuks võis ta lubada sellel täielikult juhtuda.

 

Kui tihti niisugune järkjärguline edasiliikumine tegelikult müstilisi kogemusi tekitas?

Meie uuringus jõudsid inimesed lahenduseni kõikidel juhtudel. Jätkasime neile seansside korraldamist, kuni nad selleni jõudsid – kõige rohkem viie või kuue seansiga. Las ma räägin ühest erijuhtumist – alkohoolikust, kelle puhul alustasime viiekümne mikrogrammiga ja hiljem andsime talle seitsekümmend viis. Ühe seansi ajal paljastas ta traumaatilise sõjakogemuse: et vabaks saada, oli ta tapnud kaks sakslast. Selle kogemuse päevavalgele toomine muutis asja. Ta oli alkoholismi tõttu kakskümmend kaheksa korda haiglas viibinud, kuid pärast LSD-seansse ta joomatõve pärast enam ravile ei sattunud. Tal oli ikka veel probleeme, kuid mitte alkoholi tõttu.

 

Kellel tekkis kõigepealt idee, et LSD oleks alkoholismi puhul hea? Kust see mõte tuli?

Arvan, et see tuli samaaegselt mitmest kohast. Peamiseks allikaks olid muidugi Humphry Osmond ja Abram Hoffer. Aga usun, et iga LSD-d uurinud inimene tõdes: see võiks alkohoolikute puhul mõjus olla.

Kasutasin LSD-d aastatel 1957 kuni 1964, mil see keelustati. Selleks ajaks olin lugenud UCLA alkoholismikliiniku kohta, et seal manustati ritaliini ning alkohoolikutele mõjus see hästi. Otsustasime ainet proovida ja leidsime, et see toimis suurepäraselt. Korraldasime ritaliini võtmise enne LSD-seansse ja see võis päästa patsiendi haiglaravile sattumisest.

Mõne seansi ajal manustasime ritaliini LSD järel veenisiseselt. Kui keegi oli jõudnud oma rännaku käigus punkti, kus ta oli tõeliselt kinni jäänud, siis ritaliin eemaldas kaitse. See oli hämmastavalt hea.

 

Kas võid öelda, et ketamiin tegi sedasama?

Jah, ketamiini mõju all on väga raske kaitset säilitada. Aga ritaliin on tunduvalt parem, kuna seda saab tõhusamalt kontrollida. Seda võib võtta suu kaudu, süstida lihasesse või manustada veenisiseselt ning kasutada koos LSD-ga.

 

Kui suurt sissevõetavat ritaliiniannust neil seanssidel kasutati?

Andsime suu kaudu viiskümmend kuni sada mg, mis on üsna suur annus. Samuti tegime kehatööd, kuna avastasime, et see toimib koos ritaliiniga hästi.

 

Kas sa ise kasutasid ritaliini, enne kui LSD ära keelati?

Jah, sest enne kui hakkasin ainet ravialuste puhul kasutama, proovisin seda alati ise. Ritaliini esmakordse tarvitamise jaoks olin plaaninud kaks tundi enne järgmise patsiendiga kohtumist. Kahe tunni pärast olin aga selle mõjul ikka veel väga endast väljas ja suutsin vaevu oma ravialusega tegeleda. Nägin, et see on tugev aine ja sobib väga hästi kaitse vähendamiseks.

 

Kas ritaliini kasutamine aitas seega LSD-seanssi paremini juhtida? Kas oli palju teisi psühhedeelikumidega töötavaid terapeute ja uurijaid, kes tarvitasid ritaliini ühendatuna psühhedeelikumidega?

Kui põrkud vastu tõket, siis ritaliin paiskab su sellest läbi. Kuid see ei olnud päris juhitav, see oli nagu plahvatus. Aga seda ei kasutatud laialt. Virginia Johnson tarvitas väga suuri ritaliiniannuseid, aga ta ei kasutanud LSD-d. Tom Ling, üks teine terapeut, kes kuulis selle kohta minu käest, kirjutas mõned artiklid ritaliini ja LSD kooskasutamise kohta. Kõigepealt tarvitas ta metamfetamiini, kuna Al Hubbard oli rääkinud, et see võib olla hea ettevalmistus LSD-le. Siis avastasime, et ritaliin on parem.

 

Kuidas Sid Al Hubbardiga läbi sai? Nad paistsid olevat väga erinevad inimesed.

Al Hubbardis oli midagi täiesti siirast ja teda pidi selle tõttu uskuma. Usun, et Sid tegi seda, kuid tema meelest oli halb, et Al ei olnud saanud korralikku väljaõpet: Al oli omandanud doktorikraadi kaugõppe teel. Minu arvates ei olnud see oluline. Ta tegi äärmiselt oivalisel moel väga palju head ja väärtuslikku.

Al asutas mitu kliinikut, esimese neist Kanadas. Hiljem aitas ta oluliselt kaasa kliiniku rajamisele Palo Altosse, kus töötasid Myron Stolaroff, Willis Harman ja Jim Fadiman. Pärast 1960. aastate lõppu, kui ühiskonnas muututi psühhedeelikumide vastu järjest vaenulikumaks, kolis Al tagasi Kanadasse- Al peaks saama tehtud töö eest tohutu tunnustuse. Nimetasime teda LSD Johnny Appleseediks: ta innustas uurijaid täiel määral. Me ei olnud ehk kõigi tema meetoditega nõus, aga pidime tema head tööd tunnustama. Ta suri 1982. aastal.

 

Kui paljusid patsiente sa oma kutsetegevuse jooksul LSD-ga ravisid?

Haiglas oli minu uuringutega seotud ainult 22 patsienti, kuid erapraksises tegelesin rohkem kui kahekümne kahe aasta jooksul paljudega. Inimesed tulid minu juurde ka kaugetest kohtadest. Nende uuringute tulemused olid, täiesti ausalt, uskumatud.

 

Kas sa räägiksid meile lähemalt oma tööst ketamiiniga?

Alustasime sellega, et süstisime ketamiini lihasesse umbes 75 kuni 85 mg, aga selle toimima hakkamine võttis liiga palju aega ja kui rühmaseansil oli hulk inimesi, siis läks ajaplaan täiesti sassi. Niisiis proovisime manustada veenisiseselt, mäletan, et umbes 20 või 25 mg. Siis, põmm! Uh! Kui sa võtad ketamiini ravikeskkonnas, pole sul võimalik end selle vastu kaitsta.

Minu abikaasa Bill sai ketamiinist teada rühmaseansil Mexico kliinikus. Talle pakuti selle aine süsti, millest alles hiljuti oli teada saadud, ilma et oleks öeldud, millega on tegemist. Kõik, kes seal kliinikus töötasid, arvasid, et see on suurepärane asi, et neil on eriline uus ravim. Niisiis võttis ta vastu sajamilligrammise lihasesüsti ja tal oli üsna muljet avaldav rännak. Järgmisel päeval taipas ta pudelit vaadata: tegemist oli ketamiiniga. Niisiis kõndis ta üle tänava apteeki, ostis seda veidi käsimüügist ja tõi oma habemeajamisvahendite karbis Ameerika Ühendriikidesse. Siis sattusime lugema artiklit – ma arvan, et see oli avaldatud Iraanis –, mis rääkis ketamiini raviomadustest. See võimaldas meil ketamiini kasutada ning nõnda siis tegime taotluse ja saime ketamiini umbes 1970. aastal.

 

Kuidas psühhedeelikumikogemused muutsid su maailmapilti ja vaadet vaimsusele ning milline on sinu arusaam meelest?

Neil oli sügav mõju. Nad muudavad sinu hingeelu nõnda palju ja kui tulevad müstilised kogemused, siis mõistad kõiksuse tõelist ülesehitust. Usun, et psühhedeelikumid on kõige tähtsamad ained, mis meil üldse olla saavad, ja minu arvates koheldakse meie kultuuris neid tõeliselt halvasti. Loodan, et meil tuleb veel soodus võimalus neid õigesti kasutada.

 

Mis sinu tundmise järgi valesti läks?

Arvan, et asjad läksid valesti peamiselt Tim Leary pärast. Oletan, et tema sõnum „ela toimuvasse sisse, vaatle seda ja lahku” („turn on, tune in, and drop out”) tuli ajal, mil noored inimesed tahtsid midagi muud, millest vaimustusega kinni haarata.

Kuulsin, kuidas Aldous Huxley ja Humphry Osmond Timmyle ütlesid: „Jäta nüüd, see pole õige tegutsemisviis.” Sid hoiatas teda samuti, kinnitades: „Sellest tuleb suur segadus. See ei ole sobiv.” Aga Tim ei kuulanud: ta oli üsna põikpäine.

 

Kas sul oli enne LSD võtmist mingeid müstilisi kogemusi, mis polnud ainetest põhjustatud?

Jah. Aga minu enda LSD-kasutus on oma olemuselt olnud peamiselt hingeeluline ja raviv. Aeg-ajalt murdsin läbi müstilisse maailma, aga mitte kuigi sageli.

 

Kas pärast LSD-ravi keelustamist lõpetasid sa oma seotuse psühhedeelikumidega täielikult? Või jätkasid nendega töötamist mitteametlikult?

Ei, meil oli ritaliin ning nõnda siis tarvitasime LSD asemel seda. Ma üritasin kogu aeg seaduse piires püsida.

 

Niisiis jäid sa seadusega lubatud ritaliini ja ketamiini juurde. Kas kasutasid veel midagi?

Jah, karbogeeni, mida teatakse ka nimetuse all Medunasegu (30 protsenti süsinikdioksiidi ja 70 protsenti hapnikku). See on veel üks oivaline aine, millega saab inimesi probleemidest läbi tõugata. Karbogeen tekitas hulga kummalisi ja mõnikord väga raskeid kogemusi, aga sellele vaatamata võis see tõeliselt abiks olla.

 

Kuidas suhtusid asjasse teised psühhiaatrid ja psühholoogid?

Halvasti. Iseäranis just psühholoogid, kes kaebasid minu peale järelejätmatult, kuni mu tegevusluba lõpuks ära võeti. Nad olid hirmunud. Aga enne kui see neil õnnestus, tegin kakskümmend kaks aastat psühhedeelset ravi, alguses LSD-ga ning siis ritaliini ja ketamiiniga.

 

Kas sa tunned, et olid isegi suurema rünnaku all kui mõned psühhiaatrid?

Muidugi, ma olen ju naine. Tol ajal oli selles valdkonnas väga vähe naisi, mehed olid täielikult ülekaalus. Minuga koos töötanud ja ketamiinisüste teinud psühhiaatri tegevusluba peatati üheks päevaks, minu oma võeti aga alatiseks ära!

 

Kas sa võiksid rääkida psühhedeelse ravi võimalikust ühiskondlikust kasust?

Arvan, et meie ühiskond läheb kiiresti allamäge. See muutub üha materialistlikumaks, individualistlikumaks, isekamaks, karmimaks. Minu meelest on väga kurb, et niimoodi on läinud. Oleme Richard Alpertiga sel teemal rääkinud ja ta tunneb samamoodi. LSD toob meid tagasi sisemise tegelikkuse juurde ning see on ühenduses kosmilise keskpunktiga – sellega, mis on. LSD aitab inimestel saada selle keskpunktiga kokkupuute ja muutuda.

 

Oma sõnul keskendusid sa peamiselt ravile, kuid kas sa leiad, et psühhedeelikumidel on koht vaimses tegevuses? Võib-olla kellegi jaoks, kes ei ole huvitatud psühholoogilistest teemadest, vaid pigem vaimsest kasvamisest?

Mul ei ole spirituaalset kalduvust. Kui keegi tahab müstilist kogemust, siis on see suurepärane. Aga kas inimene saab töötada usuliste probleemide kallal? Leian, et peaksin olema usuline tervendaja, et suudaksin sellele küsimusele vastata.

 

Mida sa arvad terminist enteogeen?

See vaevab mind. Sõnal „psühhedeelikum” on ilus ajalugu. Selle tuletasid Humphry Osmond ja Aldous Huxley omavahelise dialoogi käigus. Väikeses luuletuses soovitas Osmond:

„To fathom Hell or soar angelic, Just take a pinch of psychedelic.”(„Et langeda põrgu või hõljuda taevas, võta vaid näputäis psühhedeelikumi. ”)

 

Mida ütled enda praeguse psühhedeelikumikasutuse kohta? Kas need ained on sulle ikka veel tähtsad?

Ma ei ole mõnda aega midagi tarvitanud, kuna mul on olnud nii palju kehalisi vaevusi. Kui ausalt öelda, siis kardan, et võiksin saada mõne jubeda kogemuse. Ma ei ole selleks valmis.

 

On sul mingeid mõtteid MDMA kohta? Kas sul on olnud mõni kogemus MDMA-ga?

Üks oli ja see oli tõeliselt kena ja lõdvestav ning minu kaitse nõrgenes. Minevikus, kui niisugused ained muutusid kättesaadavaks, siis proovisin neid, et näha, kas saaksin neid ravis kasutada.

 

Kas oled teinud mingeid järeluuringuid nende inimestega, keda sa LSD abil ravisid, või oled kuulnud, kuidas neil on läinud?

Mitte eriti, aga me peaksime tegema järeluuringu.

 

Ütleme, et meie ühiskond laseks sul psühhedeelikumidega seotud avalikku poliitikat kujundada. Kuidas peaks neid aineid kasutama ja kontrollima?

Kliinikute olemasolu on väga hea idee, nii et see oleks esimene asi. Poliitilisest olukorrast tingituna on nende ainete ümber praegu väga suur segadus, nii et seesuguste kliinikute rajamiseks peaks muutma peaaegu kogu rahva mõtlemist. Aga helde taevas, seda ei juhtu lähemas tulevikus kusagil.

Need ained on inimkonda läbi aegade aidanud. Jumala pärast, miks peaksime neid eitama?

 

Mida sa ütleksid psühhedeelikume kasutavate noorte kohta?

Minu lapsed tutvusid nendega, kui olid teismelised. Noh, oletan, et nende puhul pidigi see nõnda minema, kuna olin ise psühhedeelikumidega niivõrd palju seotud. See oli hea asi. Arvan, et psühhedeelikumid aitavad noorukiea mässumeelsuse puhul. Nad teevad veidi selgemaks, mis toimub.

 

 Sedasama ütlevad brasiillased ayahuasca kasutamise kohta noorukite hulgas. Õigupoolest leiavad nad, et ayahuasca hoiab ära psühhoaktiivsete ainete kuritarvitamise.

Minu lapsed ei kuritarvitanud kunagi mingeid aineid. Mitte iial! Teismelised mässavad sellepärast, et nad ei näe mingit väljapääsu. Aga kui nad saavad transtsendentaalse kogemuse, mis võimaldab neil kõike läbi näha ja vaadata kaugemale, siis on nad ilmselgelt abi saanud.

 

Kas sa näed psühhedeelikumide pahupoolt? Milliseid hoiatavaid nõuandeid võiksid jagada?

Kui psühhedeelikume andes ei teata, mida tehakse, on see enesestmõistetavalt hukatuslik. See on ilmselge. Mind huvitab, mis juhtuks psühhedeelikumidega maailmas, kus neile oleks piiramatu seaduslik juurdepääs. Kas kogemused muutuksid üha paremaks või kaoks hea mõju aja jooksul ära?

 

Kas on midagi, mida sa tead praegu, aga oleksid soovinud teada siis, kui sellel alal tööle asusid?

Ma soovinuks, et mul oleks olnud rohkem tegutsemisjõudu ja aega. Usun, et on oluline meeles pidada: aine ise on õpetaja. Üks peamisi asju, mida ravialusele ütleksin, on see: „Sügav alateadvus teab paremini kui meie.” Kui patsiendil on küsimus, siis ootaksin, kuni temas vastus tekib, sest asjaga seotud sügav alateadvus on targem kui meie.

 

Kuidas sa iseloomustaksid seda, mida psühhedeelikumid tegelikult teevad?

Kas nad mitte ei koori kihte maha, nagu võib teha sibulaga? Sa võid istuda ja vaadata, kuidas freudilikud või jungilikud põhimõtted avalduvad. Siis võid minna üha sügavamale ja sügavamale, kuni mina lõpuks täielikult lõhustub ja sa ületad selle. Vähemalt nõnda see mulle paistab. Kas sina ei arva nii?

 

Täielikult. Öeldakse, et need ained on alateadvuse suurendajad, mikroskoobid selle vaatamiseks.

Noh, nad kõik võimaldavad sellele juurde pääseda. Usun, et need ained võiksid olla psühhiaatrite imehead õpetajad.

 

Kas sa oled kohanud palju psühhiaatreid, kes on sellega nõustunud?

Tegelikult ma ei tea palju selliseid. Arvan, et inimesi peletas eemale uimastivastane sõda, hirmutas nende ainete kohtlemine ebaseaduslikena. Kõik sai pleki külge.

 

Kuidas mõjus elukutseliste teenistuskäigule töö jätkamine LSD-ga?

Noh, olen kuulnud, et mõned jätkasid salaja, aga isiklikult ei tea ma ühtegi. Ma ei arva, et seda teha on hea, sest LSD pole salajane ravim. Teatud hetkel ei olnud enam võimalik sel teemal isegi avalikult rääkida. Noh, igatahes ei räägitud. Olen rõõmus, et vähemalt see asi on viimastel aastatel muutunud.

 

MÄRKUS

1. Arutelu muusika tähtsuse üle psühhedeelse ravi seansil, vaata B. Eisner, “Set, setting and matrix,” Journal of Psychoactive Drugs 29, nr 2 (1997): 213-16. Betty Eisner on tänulik tütrele Maleah Groverile ja pojale David Eisnerile, et nad aitasid tal töö peatükiga lõpetada.

Allikas: Roger Walsh ja Charles S. Grob. (2013) Kõrgem tarkus. Auväärsed vanemad mõtlevad psühhedeelikumide kestva mõju üle. Eesti Transpersonaalne Assotsiatsioon.

ESTRA on välja andnud ka mitmeid teisi maailmapilti avardavaid raamatuid. Tutvu nendega siin.

 

Toimetas Ksenia Kask